Armastuse stiilide teooria

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Armastuse stiilide teooria (The color wheel theory of love) oli algselt Kanada sotsioloogi John Alan Lee idee kirjeldada romantilise armastussuhte eri stiile värviratta mudelina. Tänapäeval leiab mudel kasutust inimarmastuse ühe sotsiaalpsühholoogilise käsitlusena.

Oma idee rajas ta levinud kreeka- ja ladinakeelsetele mõistetele. Nii näiteks tähistab C. S. Lewise armastust liikidena storgē, philía, erōs ja agapē ("The Four Loves"), kuid nende tähendus võib erineda.

Kanada sotsioloog John Alan Lee on oma raamatutes "Colours of Love: An Exploration of the Ways of Loving" (1973) ja "Lovestyles" (1976) määratlenud kuus romantilise armastussuhte jaoks olulist stiili (algselt Lee värviteooria):

Lee kirjeldab esmaseid armastuse stiile:

  • erōs – füüsilisel külgetõmbel põhinev kirg
  • lūdus – mänguline, naljatlev armastus
  • storgē – sõprusel põhinev armastus (sõbraarmastus)
  • pragma – pragmaatiline armastus
  • mania – üliemotsionaalne, meeletu romantiline armastus
  • agapē – isetu ja vaimne armastus.

J. A. Lee armastuse liikide tüpoloogia kohaselt on erōs, lūdus (ladinakeelne) ja storgē primaarsed ning pragma, mania ja agapē sekundaarsed stiilid, mis annavad koos 9 tertsiaarset armastuse stiili kombinatsiooni.

  • mania ja eros
  • mania ja ludus
  • mania ja storge
  • agape ja eros
  • agape ja ludus
  • agape ja storge
  • pragma ja eros
  • pragma ja ludus
  • pragma ja storge.

Lee armastuse stiilid on eksperimentaalselt valideeritud.[1]

Armastuse hoiakute skaala[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armastuse hoiakute skaala
Next.svg Pikemalt artiklis Armastus#Sotsioloogilised skaalad

Sellele eelnesid paljud muud armastuse sotsiaalpsühholoogilised käsitlused, nagu kirgliku (passionate love) ja liitlasliku armastuse (companionate love) eristamine.[2]

Samal ajal olid levinud mitmed romantilise armastuse sotsiaalpsühholoogilsed teooriad ja psühhomeetrilised mõõteskaalad. Ameerika psühholoog Robert Sternberg koostas armastuse kolme komponendi teooria (inglise keeles triangular theory of love), mille kohaselt saab romantilist armastust vaadelda kolme komponendina: kirg, lähedus ja kohustus. Sternberg töötas välja armastuse kolmnurgaskaala.

Clyde Hendrik ja Susan Hendrick töötasid 1986. aastal välja enda raporteeritud armastuse hoiakute mõõtmise psühhomeetrilise skaala.

Psühholoogide Clyde ja Susan Hendricki uuringute järgi on meestele omane pigem lūdus, naistele storgē ja pragma. Püsivamaks pidasid nad sarnastele armastusstiilidele rajatud suhteid.

Bioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Armastuse dopamiini teooria
Next.svg Pikemalt artiklis Armastuse serotoniini teooria

Kaua on ringelnud hüpoteese selle kohta, et inimestel võivad romantilise armastuse sidemetes rolli mängida ka neurotransmitterid, nagu dopamiin ja serotoniin, kuid puudusid tõendid romantilise armastuse molekulaargeneetilise aluse kohta.

2007. aastal avaldasid Pavia Ülikooli uurijad eesotsas Dr Enzo Emanuele'ga tõendeid selle kohta, et Lee armastuse stiilide individuaalsed erinevused võivad peituda inimese isiksuse erinevustes molekulaarsel tasandil ja neil võib olla geneetiline alus. Erōs't seostatakse dopamiinisüsteemiga ja mania't serotoniinisüsteemiga.[3]

Arengupsühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Multiintelligentsuse teooria

Ameerika arengupsühholoog Howard Gardner esitas 1983. aastal vaimsete võimete paljususe teooria, mida kaasajal tuntakse multiintelligentsuse teooriana.

Teooria kohaselt on inimesed nii vaimsetelt võimetelt kui ka kalduvustelt erinevad, ei ole ühtset üldvõimekust. See teooria leiab kasutust pedagoogikas ja mitmetes teadusharudes. Gardneri määratluse järgi tähendab inimintelligentsus inimeste võimeid. Ta eristas vähemalt seitset üksteisest sõltumatut vaimset võimekust: keeleline ehk lingvistiline intelligentsus, loogilis-matemaatiline intelligentsus, muusikaline intelligentsus, ruumiline intelligentsus, kehalis-kinesteetiline intelligentsus, enesetunnetamisintelligentsus ja suhtlemisintelligentsus.

Nii võib inimene juba sündides omada neurobioloogilise tasandi struktuure ja teid. Näiteks peaaju närvivõrgustikke ja auditoorseid mehhanisme ning piirkondi ajus, mis võivad hoolitsuse ja õpetamise käigus või muus koostöös temast hilisemas elus muusikaliselt intelligentse inimese teha.

Seda tõendavad ajuskaneeringud. Teatud asjaolude kokkulangevusel on võimalik juba vastsündinu ajus kuvada magnetresonantstomograafia uuringutega piirkondi, mis lubavad näiteks pediaatritel hinnata, millised on laste kaasasündinud kalduvused. Need ei anna aga tõendeid selle kohta, et erisugused intelligentsused ka hilisemas elus aktualiseeruvad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hendrick & Hendrick 1986.
  2. Elaine Hatfield
  3. Emanuele E, Brondino N, Pesenti S, Re S, Geroldi D (detsember 2007). "Genetic loading on human loving styles". Neuro Endocrinol Lett. 28 (6): 815–21. PMID 18063936.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Colours of Love: An Exploration of the Ways of Loving", New Press 1973.
  • "Lovestyles", 1976.
  • Hendrick, C., & Hendrick, S. A theory and method of love. Journal of Personality and Social Psychology, 50(2), 392–402. 1986.
  • Emanuele E, Brondino N, Pesenti S, Re S, Geroldi D., Genetic loading on human loving styles., Neuro Endocrinol Lett. dets;28(6):815-21. 2007.
  • Tim Lomas, The flavours of love: A cross‐cultural lexical analysis, 3. jaanuar, 2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tõnu Lehtsaar, "Armastusest perekonnasuhetes". (Sternbergi kolmnurgamudeli ja armastusestiilide näitel) [1] Tartu Ülikooli Televisioon (UTTV).