Niko Kolodny

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Niko Kolodny on USA filosoof, kes tegeleb moraalifilosoofiaga ja poliitikafilosoofiaga.

Ta sai magistrikraadi 1996 Oxfordi Ülikoolist ja doktorikraadi 2003 California Ülikoolist Berkeleys.

Ta töötab 2005. aastast California Ülikoolis Berkeleys. Ta on seal filosoofiaprofessor.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Armastus kui suhte väärtustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "Love as Valuing a Relationship" väidab Kolodny, et armastus on suhte väärtustamine.

Esmapilgul tundub, et armastus on psühholoogiline seisund, milleks on normatiivsed põhjendid; optimaalsel juhtumil kohane reaktsioon millelegi endast sõltumatule; niisugused tunduvad olevat näiteks armastus oma lapse, vanema või sõbra vastu. On loomulik oletada, et põhjendiks on armastatu mitterelatsioonilised omadused. "Armastuse omadusteteooria" järgi on need isikuomadused, näiteks vaimukus ja ilu. David Velleman ütleb artiklis "Love as a Moral Emotion" (Kolodny sõnastuses), et "armastuse põhjend on armastatu pelk kantilik isikulisus, tema ratsionaalse valiku ja väärtustamise võime". Ent mitterelatsioonilised omadused ei sobi põhjenditeks, kas või selle pärast, et mis tahes niisugune omadus võiks olla või ongi ka mõnel teisel isikul, seetõttu võiks selle omaduse poolest sarnane isik armastatut asendada. Üks lahendus sellele probleemile on väita, et armastusel ei ole põhjendeid. Näiteks Harry Frankfurt väidab, et armastus on armastatut hõlmavate asjade seisude soovide struktuur, kusjuures need soovid ei ole reaktsioon mõnele eelnevale põhjendile. Selle vaate üks raskustest on see, et isikuga seoses võidakse ilma teda armastamata (näiteks kohusetundest või omahuvist) soovida samu asju, mida soovib armastaja. Armastaja soov saab teiste soovidest erineda ainult põhjendite poolest, mille valguses tasub tema armastatut aidata. Kui aga armastuse soovi konstitueerivad põhjendid, siis ka armastust, ja tekib jälle küsimus, mis need on. Kui eeldada, et isiku armastamise põhjend peab olema tema mitterelatsiooniline omadus, siis me ummikust ei pääse. Kolodny väidab, et inimese armastamise põhjend on suhe temaga: jätkuv ajalugu, mida armastaja armastajaga jagab; et armastatu on näiteks tema tütar, õde, ema, sõber või abikaasa. See põhjend ei õigusta tütre asemel samade mitterelatsiooniliste omadustega inimese armastamist, aga näitab, mis on armastusele eriomane. (See "armastuse suhteteooria" on enam-vähem kooskõlas Thomas Hurka ideega artiklist "The Justification of National Partiality" (1997). Kolodny kahtleb siiski Hurka väites, et jagatud ajalugu peab sisaldama hea tegemist. Esiteks, isal, kes on seni lapse hooletusse jätnud, pole talle hea tegemise ajalugu, kuid sellegipoolest on põhjend temast hoolida. Teiseks, väikese lapse eest hoolitsenud isa on talle head teinud, kuid mitte temaga koos head teinud. Kui laps on väga autistlik, siis isa ei tee võib-olla mitte kunagi temaga koos head. Võidakse vastata, et võib-olla piisab ühepoolse heategemise ajaloost. Ent siis annaks ka isekatel motiividel heategemine teisele sundiva põhjuse heategijat armastada. Lõpuks, suhtes tehtud hea sõltub sageli suhte enese väärtusest. Kas hinnata minu sõprust kellegagi koos heategemise ajalooks või suvalise soosimise ajalooks, tundub sõltuvat eelnevast otsustusest, kas see sõprus annab mulle kehtivad põhjendid oma sõpra eriliselt kohelda. Peale selle on olemas tähtis väärtuslike suhete klass, mis seisneb mingi sõltumatult määratletud hüve koos realiseerimises: need on "väliselt eesmärgiliselt väärtuslikud" suhted, näiteks "koostöösuhted".) Suhteteooria alged on ka William Newton-Smithil ("A Conceptual Investigation of Love", lk 124) ja Robert Brownil (Analyzing Love, lk 108–109). Suhteteooria sarnaneb ka John Maieri "kiindumuse" teooriaga ("Attachment and Identity"): Maieri järgi tekib kiindumus konkreetsesse objekti kausaalselt selle objekti "soosimise" ajaloo läbi. Kolodny ei arva, et armastuse normatiivseid põhjendeid saaks samastada soosimise ajalugudega. Ta kahtlustab, et ei ole kindlat ajaloo tüüpi, mis annab armastusele põhjendid, vaid väärtuslikud suhted võivad olla mitmesugused.)

Esmapilgul on sellele teooriale kaks vastuväidet. Esiteks, kui oletada, et põhjend, miks ma kedagi armastan, on tema seos minuga, siis on armastusel vale objekt: me armastame inimesi, mitte suhteid. Teiseks, sõprust ja romantilist suhet armastus konstitueeribki; kui öelda, et säärased suhted on armastuse põhjend, siis armastus on iseenda põhjend.

Kolodny mõistab armastuse all ainult seisundit, mis sisaldab mõnest isikust hoolimist. (Armastusel sellises kitsas mõttes ja armastusel laias mõttes, mis hõlmab ka asjade armastamist on see ühine joon, et kumbki ei ole "subjektiuniversaliseeritav": sellest, et minul on põhjend X-i armastada, ei järeldu, et kõigil oleks põhjend X-i armastada. Seevastu näiteks imetlus ja austus on subjektiuniversaliseeritavad. Selles mõttes armastus on isiklikum.) Ta peab armastuse all silmas ka sõbraarmastust ja leiab, et tema käsitlus laieneb ka töökaaslaste vahelisele suhtele. Vähemalt kolm kaalutlust viitavad sellele, et niimoodi mõistetud armastusel on põhjendid. Esiteks, armastajale tundub, et armastust konstitueerivad emotsioonid ja motivatsioonid on kohased. Teiseks, nõuandja või kriitik võib leida, et armastus või selle puudumine on kohatu (kui näiteks naine armastab teda halvasti kohtlevat abikaasat või kui emal pole lapse vastu tundeid). Kolmandaks, küllap armastus seisneb mingites psühholoogilistes seisundites, ja küllap need on enamasti reaktsioonid mingitele põhjenditele. Mõned näiteks arvavad, et armastusel on põhjendid, sellepärast, et nad arvavad, et armastus on emotsioon ja kõik emotsioonid on reaktsioonid põhjenditele. (Gabriele Taylor, "Love"; George Pitcher ("Emotion") ja David Hamlyn ("The Phenomena of Love and Hate") peavad armastust erandlikuks emotsiooniks, mis ei ole reaktsioon põhjenditele.) Kui armastus seisneb ka motivatsioonides ja nendel on põhjendid, siis ka see viitab selele, et armastusel on põhjendid. Armastada ei otsustata põhjendite põhjal ja kedagi ei saa armastamise või mittearmastamise eest laita. Armastus on tahtmatu. See aga ei tähenda, et armastusel poleks normatiivseid põhjendeid, et armastust ei saaks hinnata selle järgi, kas ta on oma objektile kohane.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]