Platon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib vanakreeka filosoofist; eesti piiskopmärtri kohta vaata artiklit Platon (Kulbusch); eesnime kohta vaata artiklit Platon (eesnimi)

Platoni büst (Silanioni tehtud koopia originaalist, ca 370)

Platon (kreeka keeles Πλάτων; umbes 428 või 427 eKr Ateena – umbes 348[1] või 347 eKr Ateena) oli vanakreeka filosoof, Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ning Lääne esimese kõrgkooli, Ateena Akadeemia rajaja, üks maailma ajaloo mõjukamaid filosoofe.

Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. A. N. Whiteheadi sõnul on kogu Euroopa filosoofiatraditsioon vaid rida ääremärkusi Platoni teostele – mitte niivõrd tema süsteemi, kui just tema külluslike ideede suhtes.

Platonile on omistatud 36 dialoogi ja 13 kirja. Mitme teose autorsuses on siiski kaheldud.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Platon pärines Ateena aristokraatiast. Tema sünninimi oli Aristokles ta vanaisa järgi; Platon („lai”) on hüüdnimi, mille ta pälvis maadlustreenerilt oletatavasti ka laia lauba või laiade õlgade pärast. Diogenes Laertiose andmeil, milles on küll kaheldud, põlvnes Platoni isa Ariston Ateena kuningast Kodrosest, ema Periktione aga seadusandjast Solonist. Periktione oli kolmekümne türanni režiimi ajal mõjuvõimsa Kritiase nõbu.

Nooruses sai ta korraliku hariduse grammatikas, muusikas ja gümnastikas. Diogenes Laertiose sõnul maadles ta isegi Isthmose mängudel. Enne Sokratesega kohtumist oli ta õppinud filosoofiat Herakleitose õpilase Kratylose juures.

Platoni ja Sokratese täpne vahekord on tekitanud vaidlusi, kuna Platoni säilinud dialoogid ei anna sellest kuigi selget pilti. Platon ise ei esine neis kordagi otseselt kõnelejana, samas on küsitav, mil määral edastavad Sokratese sõnavõtud tema tekstides Sokratese ja mil määral Platoni vaateid, mis pealegi muutusid aja jooksul. Lisaks on dialoogid üsna dramaatilised, Sokrates aga tihti irooniline. Õpetaja ja õpilase vahekordade võrdluseks võib tuua Aristotelese, kes Platoni õpilasena siiski eitas mitmeid Platoni õpetuse põhiteese.

Platon reisis ulatuslikult Itaalias, Sitsiilias, Egiptuses ja Küreenes. Neljakümneselt Ateenasse naastes asutas ta omaenese kooli, Akadeemia, mis sai nime asukoha järgi Ateena kangelasele Akademosele pühendatud puudesalus. Kool tegutses aastani 529 pKr, mil Ida-Rooma keiser Justinianus I selle paganluse tõttu sulges.

Hiljem sekkus Platon Sürakuusa linna poliitikasse Sitsiilias. Diogenes Laertiose andmeil külastas ta linna esmalt Dionysiose võimu ajal. Dionysiose sugulane Dion hakkas Platoni õpilaseks, kuid türann pöördus tema vastu ning Platon müüdi orjusse. Ateenaga sõjajalal oleva Küreene linna orjaturult ostis Platoni üks ta pooldaja ning läkitas filosoofi koju Ateenasse.

Pärast Dionysiose surma kutsus Dion Platoni tagasi Sürakuusasse, et koolitada uus valitseja Dionysios II valgustatud filosoof-kuningaks. Dionysios kuulas küll õpetusi, kuid hakkas kahtlustama Dionit plaanis võimu haarata, saatis tolle pagendusse ja hoidis Platonit väevõimuga kinni. Lõpuks Platon siiski lahkus, Dion aga kukutas Dionysios II ning valitses Sürakuusat lühikest aega, kuni teine Platoni õpilane Kallippos linnas omakorda võimu haaras.

Platoni surma kohta on mitu versiooni. Enamik neist kinnitab, et Platoni suri rahulikult omas kodus, kuid väidetakse ka, et ta surnud pulmalauas.

Ideedeõpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Platoni filosoofia tuumaks on juba Platoni tuntuima õpilase Aristotelese ja veelgi enam hilisemate Platoni tõlgendajate jaoks ideedeõpetus.

Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse – ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata – algkujud.

Koopa võrdpilt

Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa võrdpildi abil. Meie, inimesed oleme nagu koopas. Oleme aheldatud näoga koopaseina poole, selg on seejuures pööratud koopa avause poole, millest lahutab meid müür. Müüri taga on kunstliku valguse allikas, mis heidab meie ette seinale varje asjadest, mida kantakse mööda meie selja taga asuvast müürist nii, et üle müüri ulatuvad ainult kantavad asjad, kandjad ise jäävad müüri taha peitu ning neid pole varjudel näha. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist esemetest. Esemeid endid me ei näe, ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus. Sestap võib väita, et me tajume siin muutuvas maailmas ainult tegelike asjade pettekujutisi. Ja seejuures elame ekslikult veendumuses, nagu näeksime tõelisi asju. Samas asub ülim tõelisus hoopis väljaspool koobast, puhta päikesevalguse käes, mis on meile kui koopas viibijatele pimestav, me ei suuda seda näha, kui meid selleks spetsiaalselt ei treenita. Koopast väljaspool asuvad tõelised asjad on samastatavad ideedega. Ideede haaramiseks on meie tavalised kogemuse hankimise viisid liiga puudulikud ja piiratud.

Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me neid mõtlemise abil tekitada, sest ideed pole mõisted tänapäevases mõttes – nad on olemas inimese mõtetest sõltumata. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis sarnanevad ideedega, jäljendavad või kopeerivad neid nii palju kui võimalik.

Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis – meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.

Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon siiski piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.

Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed – nagu samasus, erinevus jms – allpool aga kitsama määratlusega ideed. Kõige kõrgemal asub hüve idee (idea tou agathou), mille kohta ütleb Platon, et see on teisel pool olemusi (epekeina tes ousias), mistõttu ei saa seda rangelt võttes ideeks pidada. Hüve "idee" on seega ideede suhtes nagu päike nähtavate asjade suhtes: nii põhjus kui võimalikkuse tingimus. Nagu päike annab loodusele elu ja silmadele tunnetusvõime, samamoodi annab hüve ideedele "elu" ja mõistusele nende tunnetamise võime. Hüve langeb Platonil teatud mõttes ühte jumalusega, kuna on kõige muu suhtes aluseks ja paikneb teisel pool olemist.

Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja otstarve ühtlasi. Kuid me kuulsime juba, et ideede maailm on igavene, muutumatu ja täiuslik, meeltega tajutav maailm aga vastupidine – ebatäiuslik, tekkiv, muutuv ja kaduv. Seepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb otsida mitteolevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitteolevast, mis on piiritu, täiesti muutlik, mitteolev ja mitteteaduslik. Mitteolev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon.

Õpetus hingest[muuda | muuda lähteteksti]

Meid ümbritsev maailm on Platoni järgi loodud valmistava meistri ehk demiurgi (demiourgos) poolt. Maailma luues lõi demiurg esmalt hinge (maailmahing), mis on kogu meelelisele maailmale aluseks ja ümbriseks, läbistades seda kõikjal. Meeltega tajutav või kehaline maailm ei saa olla igavene nagu igavene mõteldava sfäär, sest ta sisaldab mitteoleva muutuslikkust, mis väljendub kõikvõimalikes liikumise (s.t muutumise) vormides: "Esiteks tuleb minu arvates teha see eristus: (1) mis on alati olev, millel pole saamist, ja (2) mis on alati saav, aga kunagi pole. Esimene on haaratav mõistusele mõtlemisega ja on alati iseendaga sama, teise üle teeb oletusi arvamus mõistuseta meeletajuga, on saav ja häviv ning pole kunagi olev olevasti" (Timaios 27d-28a). Hing järgib igavest ja muutumatut mõteldavat muutuvuses kõige täiuslikuma liikumise läbi, mis mõteldav on. Hing on Platoni järgi iseennast liigutav, s.t liikuvana omab ta oma liikumise põhjust iseeneses. Kõik muud liikumised, sh kehaline liikumine, kus liikumise põhjus on väljaspool liikuvat, on põhjustatud hinge kui ainukese võimaliku liikumise alge poolt.

Kuna demiurg oli hea, lõi ta üheainsa kosmose igavese eeskuju võimalikult täiusliku koopiana. Ta tahtis, et kõik sarnaneks täiuslike ideedega, ja lõi korrapärasuse korrapäratuses, pannes hinges kokku muutuva ja muutumatu ning neist sai ta kolmanda, vahepealse olemuse tüübi. Siis ühendas ta vägivallaga (vaevu ühendatavat ühendades) hinges samasuse ja erinevuse loomused ja kolmanda vahepealse olemuse ning moodustas neist kõigist kokku üheainsa idee. Ta pani hinge mõistuse ja liitis hinge külge keha, et hingestatud olend saaks loomu poolest olla kosmoses parimate (kehaliste) asjade loojaks. Ta tegi ka kõiksuse elavaks hingega ja mõistusega, st Platon peab kosmost elusaks organismiks.

Keha on Platoni järgi aga noorem kui hing ega saa olla aluseks vanemale. Seega lõi demiurg kõigepealt hinge ja pani selle kosmose keskmesse, venitas selle aga ümber kogu maailma nii, et see kõike läbistas ja lõi niiviisi kõige esimese õnneliku jumala – taeva (ouranos), mis on paarituna iseenda armuke, s.t autarkne. Seejärel võis demiurg luua maailma olendid ja kõik muu, mis sinna kuulub.

Inimese hing sarnaneb oma olemuselt kogu maailma hingega, mida ta jäljendab. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu ning lihtne – olles samas liikuv ning seejuures ise oma liikumise põhjuseks. Ta sarnaneb ideega, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise. Enne sündimist "elab" hing ideede riigis. Kehasse sündinuna pääseb hing ainult surma läbi teda aheldavaist köidikuist. Seepärast ei tule surma karta. Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on surematu, ideeline, keha aga tekkiv ja kaduv.

Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged, kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. Seepärast ka need hinged, kes liigselt kiinduvad keha külge, ei pääse tagasi sinna, kust nad on tulnud, vaid siirduvad karistuseks inimeste või mitmesuguste loomade kehadesse. Väga rumalad siirduvad kaladesse. Need, kes hoolega on taotlenud tavalisi kodaniku hüvesid, olemata filosoofid, muutuvad mesilasteks või sipelgateks. Nii jätkab hing rändamist ühest kehast teise seni, kuni ta on viimaks vabanenud keha halbadest mõjudest ja jõuab tagasi nähtamatusse ideede maailma.

Inimese hingel on kolm osa: mõistus (mõtlemine, tunnetus: nous), söakus (julgus, vaprus: thymos) ja ihalus (himu, instinkt: epithymos). Ihaluse asukoht on niuetes. Niuded on pakitsev energiareservuaar, põhiliselt seksuaalne. Söakuse asukoht on südames, verevoolus ja jõus. Mõistuse ja teadmise asukoht on peas, mis on silmaks ihale ja lootsiks hingele. Nii on see inimese hinge kui ka kosmose hinge puhul.

Olulisim ning kõrgeim osa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa, kuigi Platon väidab mujal, et kõik kolm hinge osa on surematud (dialoog "Phaidros"). Dialoogi "Timaios" järgi Kehasse sattunud surematule hingele lisanduvad surelikud osad – söakus ja ihalus.

Õpetus riigist[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestes esinevad kõik kolm hinge osa, kuid erineval määral. Mõned inimesed on ainult kehastunud iha, rahutud ja omandamishimulised hinged, kes upuvad ainelistesse otsingutesse ja tülidesse. Need on mehed, kes valitsevad ja tegelevad tööstuses, käsitöös, põllumajanduses. Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitlevad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlushimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.

Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondlikku klassi: valvurid, sõdurid ja töölised. Igale klassile on määratud eri ülesanded. Valvurite ülesandeks on riigi kaitsmine ja tööliste ülesandeks varade loomine. Nii nagu mõjuka individuaalse teo juures iha, olgugi soojendatud emotsioonist, on juhitud teadmisest ja mõistusest, nii peaksid täiuslikus riigis tööstuslikud jõud tootma, mitte valitsema. Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema. Ilma teadmiste juhtimiseta on inimesed korratu hulk, on nagu segaduses ihad. Inimesed vajavad filosoofide juhtimist, nii nagu ihad vajavad teadmiste ja mõistuse valgustamist. Ainult filosoof on kohane rahvast juhtima.

Iga valitsemisvorm kaldub iseennast hävitama oma põhiprintsiipidega liialdamisega. Aristokraatia ruineerib end, piirates liiga kitsalt seda ringi, kelle päralt on võim. Oligarhia hävitab end ettevaatamatus rüseluses kiireks rikastumiseks. Mõlemal puhul on tagajärjeks revolutsioon. Siis tuleb demokraatia. Kuid ka demokraatia hävitab end demokraatiaga liialdamise tõttu. Tema põhiprintsiibiks on kõigi samaväärne õigus olla ametis ja määrata riigi poliitikat. Esimesel pilgul näib see olevat kena korraldus. Kuid ta muutub hävitavaks sellepärast, et inimesed pole kasvatuse abil ette valmistatud selleks, et valida parimaid juhte. Platon kaebab, et lihtsate ülesannete- nagu kingategemise- puhul me arvestame, et ainult eriliselt ettevalmistatud isik võib teenida oma eesmärki, poliitikas ja riigijuhtimises aga oletame, et igaüks teab, kuidas riiki valitseda. Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada avalikest ameteist oskamatus ja kelmus ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks.

Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.

Riik oma tsensorite abil peab rangelt valvama kasvatuse järele. Juba varasemaist aastaist alates peab tsensor valvama materjali üle, mida loetakse, ja muusika üle, mida kuulatakse. Emad ja ammed võivad jutustada ainult neid muinasjutte ja lugusid, mis on lubatud. Homeros ja Hesiodos kuulusid keelatud autorite hulka mitmel põhjusel. Neil leidus jutustusi, kus jumalad toimisid ebamoraalselt, aga noored pidid juba algusest peale õppima, et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on headus. Neil leidus kirjeldusi, mis äratasid kartust surma vastu, aga noori tuleb kasvatada nii, et nad rõõmuga on valmis ohverdama oma elu võitluses. Muusikas olid keelatud lüüdia ja joonia meloodia: esimene sellepärast, et väljendab kurbust, leina, ja teine, et on pehmeloomuline. Seevastu olid lubatud dooria meloodia, mis sisendab vaprust, ja früügia oma, mis on ettevaatlik, kaaluv.

Inimestel peab olema religioon. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalasse lisandub usk isiklikusse surematusse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.

Suur lugupidamist osutas Platon matemaatika kui mõtlemise kasvataja vastu. Platonile nagu hiljem Russellile on matemaatika filosoofia vältimatu eelmäng. Matemaatilised objektid on ka muutumatud nagu ideed, vastandina tajutavale asjade maailmale.

Platoni dialoogi "Politeia" algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti, rikkalt aristokraadilt Kephaloselt: "Mida pead suurimaks õnnistuseks, mis sa oled saanud oma rikkusest?" Kephalos vastab, et rikkus on õnnistuseks talle peamiselt selletõttu, et võimaldab olla helde, aus ja õiglane. Sokrates küsib oma kavalal viisil, mida ta mõtleb õiglusega, ja algatab sellega filosoofilise arutluse. Sokratesele osutub lihtsaks kummutada üksteise järel talle esitatud definitsioonid. Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: "Kuula siis", ütles vihane sofist, "ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu".

See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofiaajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofisti arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal.

Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev?

Esiti Sokrates, s.o Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühiskonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras ka õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad.

Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel. Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid püsivad oma õiges liikumises. Õiglus ei ole tugevama õigus, vaid terviku mõjukas harmoonia.

Kunsti- ja ilukäsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Platoni esteetika
Ateena kool. Raffael. Teose keskel on näha Platon ja Aristoteles

Platon on kujutava kunsti ja eepilise luule suhtes kriitiline, kuna sellel on tema arvates liiga otsene mõju inimese hingele. Kunst tekitab näivust ning püüab seda esitada tõe pähe, kuigi on enamasti tõest nii kaugel kui võimalik. Kui kunstiteosed on valmistatud väga imposantselt ja veenvalt, siis inimene satub nende mõju alla ega kasuta asjade tõlgendamisel enam oma mõistust, ning on seega kunsti vahenditega ettearvamatult manipuleeritav. Sestap osutab Platon vajadusele ideaalses riigis kunsti tsenseerida, mille all peab ta eelkõige silmas eepilise luule teoste tegemist vägivallatumaks, realistlikumaks, üllamaks, õpetlikumaks ning loodab, et sel teel muutuvad vooruslikumaks ka inimesed polises.

Kunstnik tegutseb Platoni järgi entusiasmi või maania mõjuvallas ega oma oma tegevusest arupärast teadmist (technē), vaid ainult kogemust (empeiria). Kunstnikud pole ise oma teoste head tõlgendajad, vaid loovad need inspiratsiooni ajel ning pigem mõistavad nende teoseid näiteks filosoofid.

Platonile omistatakse etteheide kunstile, mis ütleb, et kunstiteos ainult jäljendab (mimesis) asju, mis jäljendavad jumaliku looja (demiourgos) valmistatud asju, mis jäljendavad ideesid, mistõttu kunstiteos on tõest kolme astme võrra eemal. Tavaliselt räägitakse siinkohal Platoni arusaamast, et kunst seisneb või peaks seisnema asjade jäljendamises, st nende võimalikult realistlikus kopeerimises, kuid on kaheldav, kas Platon kunsti niimoodi mõistis, kuna Platon räägib siin pigem kunsti ontoloogilisest väärtusest ning staatusest kui selle valmistamise tehnikast. Tõenäoliselt ei heida Platon siiski kunstile ette vähest seost reaalsusega, vaid pigem puudujääke ideaalsuse osas.

Platonil on selle kõrval ka n-ö positiivseid käsitlusi kunstist, näiteks määratleb ta mõõtmise ja mõõdupära erinevuse kunsti puhul, räägib teadvast ja teadmatust jäljendamisest, käsitleb nii filosoofiat kui kunsti mõlemat inspiratsioonil põhinevana – lisaks muule on ta ise maailmakirjanduses tunnustatud draamateoste autor, mistõttu tuleb ütelda, et Platoni suhe kunsti on õieti silmatorkavalt ambivalentne.

Analoogia kunstiliikide vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Platon püüab avastada esteetika sõnavara ja probleeme, tema teostes ei leidu ühtset esteetikateooriat, kuid selles sünnivad ilu, jäljenduse (mimeesi) ja inspiratsiooni mõiste. Tavaliselt räägitakse esteetikast või kunstifilosoofiast siis, kui jutt ei ole ainult ühest kunstiliigist. Platoni dialoogid keskenduvad luulele, eriti draamaluulele, kuid luulet vaadeldakse Platoni-eelset traditsiooni järgides kõrvuti kujutava kunstiga. James Porteri (2010:188) väitel oli Platoni-eelse sensualistliku esteetilise mõtlemise kultuurile omane kunstiliikide vaatlemine analoogias ning seega oli olemas ka kunsti mõiste. Ka tragöödia võrdles end skulptuuriga (Pappas 2012b:325). Mõned niisugused tõlgendused on vaieldavad, aga Homerose "Iliase" koht, mis räägib Achilleuse kilbist, (18.479–609) eeldab paralleeli sõja ja rahu kujutamise vahel kilbil ja Homerose eeposes (Cunningham 2007, Francis 2009). Luuletaja Simonides ütlebki: "Maalikunst on vaikiv luule ja luule on kõnelev maalikunst" (Plutarchos, Ateenlaste hiilgus, 346f–347a). Nõnda toob Platon "Politeia" X raamatus luule mimeesist rääkides näiteks maalikunsti mimeesi. (Sama teeb Aritoteles teose "Luulekunstist" IV peatükis 1448b4–19.[2])

Platon tunneb maalikunsti ja skulptuuri vastu ka spetsiaalset huvi ja hindab neid, öeldes nende kohta technē (Ion 532e–533a, Gorgias 430c, 448b, 453c–d, 503e, Protagoras 318b-c; Demand 1975)[3], seda isegi luulevastases "Politeias" (472d, 500e–501c, 400d–401a). Seega vaatleb Platon "Politeiat" kõrvuti maalikunsti kui iseseisva nähtusega.[4]

Kunsti mõju riigis[muuda | muuda lähteteksti]

Platoni kirjutised kunsti kohta on kunstifilosoofia ja esteetika ajaloos alustrajavad, sest need on varaseim oluline panus esteetikasse, tema kunstifilosoofia on lähedases seoses tema metafüüsika ja eetikaga, ta vastustab kunsti ja ta kirjutab kunstiliselt nii hästi, et Philip Sidney ("A Defense of Poetry") on teda nimetanud kõige poeetilisemaks filosoofide seas. Kunstil ei ole Platoni silmis iseseisvat väärtust, vaid sel saab olla tõelist väärtust ainult niivõrd, kui see kujutab õigesti metafüüsilist ja eetilist maailmakorda, mille filosoofia mõistuse abil avastab.[5]

"Politeia" 2. ja 3. raamatus vaatleb Platon kunsti rolli hariduses. Haridus peab kujundama iseloomu, eriti neil, kellest saavad Platoni kujutatud õiglase linna heaolu eest vastutavad "valvurid". Et kunst avaldab noortele hingedele suurt mõju, tuleb kunsti reguleerida nii, et see mõjuks tervislikult ja viiks nad sarnasuse, sõpruse ja harmooniani mõistuse iluga (401c–d). Platon eeldab, et väljamõeldud lugudel ja poeetilistel kujutustel on hariduses valdav roll. "Protagorases" (325–326a) on juttu sellest, kuidas lastel tuleb õppida pähe heade luuletajate teoseid, kus on palju manitsusi ja vana aja heade meeste hingestatud kirjeldusi, nii et lastel tuleb tahtmine nende sarnaseks saada. Ent kuigi Platon peab Homerost heaks luuletajaks, paneb ta "Politeias" ette tema teoseid halastamatult tsenseerida, sest jumalaid ja kangelasi ei tohi kirjeldada argadena, meelt heitvatena, petvatena, himude juhituna ega kurjategijatena. Hea fiktsioon kujutab reaalsust õigesti ja kujundab publikul hea iseloomu. Platonit ei paista häirivat mõte, et inimeste käitumise tõetruu kirjeldamine sõjas ja armastuses ei kasvata parimat iseloomu. Kas eelistada tuleb tõetruudust või mõju iseloomule? Platon kaldub viimase poole: mõned vägivaldsed müüdid on väärad ja neid ei tohiks noortele jutustada isegi siis, kui need oleks tõesed (Politeia 378a).[6]

Poeetilisel kõnel on kaks viisi: ühe puhul räägib luuletaja omal häälel, teise (mimeesi) puhul ta peidab end, jäljendades tegelase häält (Politeia, 393a–c). Platon väidab, et kui mängida näidendis kellegi rolli, siis muututakse ka päriselus selle tegelase sarnaseks. Et ideaalse kogukonna liikmetel ja eriti valvuritel peab olema elus ainult üks roll, siis on parem, kui näidendite mängimist piiratakse. Mimeesi tegijad on teravmeelsed ja mitmekülgsed, ja selliseid inimesi ideaalne riik ei salli. Valvurid peaksid kasutama mimeesi nii vähe kui võimalik ja mängima ainult õilsaid, ennast valitsevaid ja vooruslikke tegelasi.[7]

Mimees[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mimees

"Mimeesi" (mimēsis) võib tõlkida "jäljenduseks", kuigi kreeka sõna tähendus on kitsam (Marušič 2010)[8]. Mõlemad sõnad tähendavad nii tegevust kui ka tulemust. Platon kasutab mõnikord ka sõna mimēma, mis tähendab ainult tulemust. Jäljendamise kohta käib ka tegusõna mimeisthai.[4]

Aristophanes[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad autorid kasutasid sõna mimēsis Platonist ebamäärasemalt. Nad ei kasutanud seda luuletamise kohta ega pidanud silmas pettust, välja arvatud Aristophanes. Tema komöödiad kommenteerivad Euripidese ja teiste autorite tragöödiaid (Linnud, 787, 1444; Pilved 1091, Plutos 423–4), kasutades sõnu mimeisthai ja mimēsis halvustavalt. Kuigi komöödias nähakse mõnikord filosoofia vastast filosoofia ja luule vanas tülis, mida Platon mainib, (Most 2011), on Aristophanest ammu peetud Platoni eelkäijaks luule moralistliku kriitikana. Neid ühendab konservatiivne hoiak, mis kaalub üles Sokratese laimamise "Pilvedes"[9]. Juba Aristophanes nimetab mimeesiks näitlejate tegevust, vihjates pettusele või varjamisele. "Konnades" on vastamisi Aischylos ja Euripides. Komöödias "Naised rahvakoosolekul" nimetatakse mimeesi elu segiajamiseks ja loomuvastaseks. Komöödias "Naised tesmofooridel", nagu "Politeiaski", käib "mimees" nii tragöödia kirjutamise kui ka tegelaste mängimise kohta.[10][4]

"Politeia" 2. ja 3. raamat[muuda | muuda lähteteksti]

"Politeia" 3. raamatus ja "Seaduste" 4. raamatus mainib Platon mimeesi ainult seoses luulega.[4]

"Politeia" 2. ja 3. raamat hindavad luule rolli valvurite ettevalmistuses. Selle koha esimene osa, peamiselt 2. raamatus, taunib seda, kuidas Homeros ja komöödiakirjanikud jäljendavad (kujutavad) jumalaid ja heerosi, sest see on jumalateotus ja annab noortele halba eeskuju (377e–392c).[4]

Edasi arutab Sokrates luulelise jutustuse stiili (lexis). See võib kasutada ainult jutustamist, ainult mimeesi või mõlemat läbisegi (392d). Ta mõistab mimeesi anomaalse või ebaõnnestunud jutustamisena. Sokrates esitab mimeesi vastu kaks argumenti ning kuulutab lõpuks, et riiki, mida "Politeias" kavandatakse, mimeetilist luulet ei lubata. Määratlevas näites mõistetakse mimeesi kehastamisena. Homerose eepostes vahelduvad sündmuste jutustused, kus Homeros räägib omal häälel kolmandas isikus, ning tegelaste kõned, mis jäljendavad viisi, kuidas tegelased peaksid kõnelema (393a–c). Tegelase jäljendamine tähendab nii tegelase kõne koostamist kui ka selle ettekandmist, nagu Aristophaneselgi. See võimaldab Sokratesel tuua tegelaste kujutamise vastu mitu argumenti. Peamine argument ütleb, et uus riik ei soovi alatute tüüpide kujutamist, sest nende mängimine soodustab sellist käitumist nagu jäljendatavatel isikutel (395c–397e). (Gabriel Richardson Lear (2011) mõistab siin kehastamise all välispidist jäljendamist. See loob küll seose 10. raamatuga, kuid jätab kõrvale selle argumendi psühholoogilise lihtsuse.) See on väga hea argument selle poolest, et sest see võimaldab lubada vaprate sõdurite, filosoofide ja teiste eeskujulike tüüpide jäljendamist ning keelata pahelised ja alatud tegelased. Ja niisugune mõju näitlejale on tõesti olemas. Kummaline on aga see, et jäljendada ei tohi naisi, orje, loomi, pille, mehhanisme ja vee helisid. Aga näiteks mehhanismide helide jäljendamine ei muuda jäljendajat mehhanismiga sarnasemaks. Argument on eksitav ka sellepärast, et see ei tee selget vahet luuletaja ja näitleja jäljendustegevuse vahel[11]. Kolmanda raamatu kõige veenvam osa peab eeldama, et jäljendamine on esitamine, sest näiteks äikest jäljendatakse ainult esitamisel ja halva tegelase jäljendamine mõjub halvasti pigem noorele näitlejale kui näitekirjanikule. Peale selle, mitte kõik elanikud ei näitle, kuigi paljud Ateena noorukid olid komöödiate ja tragöödiate koorides ning igal aastal pühendas mitukümmend noormeest hooaja näidendiproovidele. Koos etendustega keelatakse ka näidendid.[4]

3. raamatus ei seostata mimeesi sarnasuse kui niisugusega. Mimees on lihtsalt jutustusest erinev kujutamisvorm, mis teeb luule kahjulikumaks, kui ta muidu oleks, juhul kui kujutatakse halbu tegelasi. 10. raamat käsitleb mimeesi teisest vaatenurgast, ja seos (kooskõla) nende tekstikohtade vahel pole selge[12]. Kümnendas raamatus laiendatakse mimeesi mõistet nii, et jutt ei ole enam lihtsalt otsesest kõnest ja mimees kui niisugune osutub halvaks.[4]

"Politeia" 10. raamat[muuda | muuda lähteteksti]

"Politeia" 10. raamatu põhiteema on mimees kui asjadest kujutiste tegemine. Tehakse midagi, mis pole päris asi, vaid ainult asja kujutis. Seda teeb nii luule kui ka kujutav kunst, aga Platon räägib mimeetilise luule pagendamisest ideaalsest linnast. Mimees on tõest väga kaugel, kuigi jääb mulje, nagu luuletajal oleks teadmine. Mimeetiline luule apelleerib hinge madalamale osale, aidates õõnestada mõistuse võimu. Luule ei anna teadmist, vaid toob ainult indiviidile ja kogukonnale psühholoogilist ja eetilist kahju. Kui tavaline ese on oma idee (eidose) jäljendus, siis maal sellest jäljendab üksnes seda, kuidas see ese teatud nurga all paistaks. Platonil loob siin erandlikult ideid jumal, kuigi teistes teostes on ideed igavesed ja keegi ei loo neid. Eestpoolt jäi mulje, et ainult filosoofid on tuttavad ideedega, siin vaatavad tavalised käsitöölised voodi idee peale, et valmistada füüsilist voodit. Platon võrdleb mimeesi kujutavas kunstis peegli hoidmisega looduse ees: maailm reprodutseerub selles mehaaniliselt. Maalikunstnik ei tee reaalset asja, vaid ainult kujutise. Kui võrrelda maali voodist voodiga ja voodi ideega, siis see on reaalsusest kahe käigu kaugusel. Sellise kujutise tegemiseks ei ole tarvis teadmist reaalsetest asjadest, mille kujutis see on. Platon väidab, et ka luulelised jäljendajad alates Homerosest jäljendavad vooruse ja kõikide muude asjade kujutisi ega haara tõde (Politeia 600e). Nad teevad üksnes inimeste elu kujutisi, ja selleks pole tarvis teada, mis on elus hea ja halb. Pole ka tõendeid, et mõni hea luuletaja oleks olnud eetikas või poliitikas pädev. Mõned aga ütlevad, et hea luule autor peab neid asju teadma, millest ta kirjutab, muidu ta ei saaks hästi luuletada (Politeia 598d-e). Platon ütleb, et hea luule seisneb kujutiste tegemises ja sellepärast saab vabalt ilma teadmiseta läbi. Hinge kõrgem osa kasutab mõtlemist ning kaalub, mis on kokkuvõttes hea, aga mimeetilise luule kujutised rahuldavad hinge madalamat osa, mis on lapsik, ohjeldamatu ja emotsionaalne ning reageerib päriselu ja fiktsiooni sündmustele mõõdutult. Näiteks kui keegi meie lähedastest sureb, siis üks meie osa kaalub, mis on parim, ning soovib tundeid ja käitumist vaos hoida. Teine osa kipub ohjeldamatult kaeblema. See on hoiakute konflikt nagu optilise illusiooni puhul. Luule mõjutab meid emotsionaalselt allpool mõistuspärase soovi ja otsustuse tasandit. Seda laadi sündmused, mis annavad mimeetilisele luulele, eriti tragöödiale, kõige menukama sisu, sisaldavad äärmuslikke emotsioone ja nende ajel tehtud tegusid. Nii et mimeetilisele luulele on loomupärane apelleerida meie madalamale osale, mis kaebleb, ning edendab seda mõistuspärase ja hüve otsiva osa arvelt, kuigi terves hinges peaks viimane valitsema. Mimeetiline luule rikub väheste eranditega ka korralikke inimesi. Me elame kannatustele väga kaasa ja kiidame luuletaja heaks, sest ta tekitas meis niisuguseid tundeid (Politeia 605c). Kunsti tekitatud distants uinutab meid hindama positiivselt reaktsioone, mida me päriselus peaksime vältima. Vähesed saavad aru, et teiste inimeste kannatuste nautimine kandub paratamatult meie enda kannatustele üle, ja kui haletsev osa saab teiste kannatustest toitu, siis on raske seda ohjes hoida, kui me ise kannatame (606b). Me hindame oma kaastunnet kangelase kannatuste suhtes positiivselt sellepärast, et need pakuvad meile naudingut. Selle asemel et pidada väärtuslikuks seda, mis on meie otsustuse järgi parim, hakkame väärtustama reaktsioone, mis juhtuvad olema meile meeldivad, ja Platoni väitel võib selline harjumus rikkuda meie kiindumuse sellesse, mis on reaalses elus mõistuspärane ja hea. Platonil on siin palju eeldusi, aga üks on see, mis on figureerinud tänapäevastes vaidlustes televisiooni ja filmi psühholoogilise mõju üle: kui me naudime millegi kujutist näideldud jutustuses, siis suureneb meie kalduvus tegutseda või reageerida päriselus samamoodi. Mimees on otsekui läbipaistev: millegi poeetilise kujutise nautimine või heakskiitmine ei ole reaalselt erinev asja enda nautimisest või heakskiitmisest. (Aristoteles aga ütleb "Poeetikas", et mimeesi nautimine on inimestele loomulik.) Et luule esitab end petlikult teadmisena ja kahjustab inimese vaimu, siis Platon pagendab selle oma ideaalsest riigist. Alguses on küll jutt sellest, et välistatakse mimeetiline luule, kuid lõpuks paistab, et mõeldud on kogu luulet, ja nähtavasti näidatakse, et kogu luule on mimeetiline, kuigi kritiseeritakse peamiselt Homerost ja traagilisi luuletajaid. Platon teeb ettepaneku jätta alles hümnid jumalalatele ja euloogiad headele inimestele (607a), sest need kujutavad õiget eetilist arusaama ja nende abil saab kodanikel õiget iseloomu kasvatada. Platon mainib vana tüli luule ja filosoofia vahel (607b). Luule eesmärk on nauding ja mimees, aga kui ta oskab põhjendada, miks ta on kogukonnale ja inimese elule kasulik, võib ta oma koha tagasi saada. Kui filosoofid sellist põhjendust ei kuule, siis nad kasutavad nagu loitsu, et mitte tagasi langeda lapsikusse luulekirge (608a). Samamoodi hoidutakse eemale inimesest, kellesse ollakse armunud, aga kelle seltskond ei mõju hästi.[13]

"Politeia" 10. raamat (595a–608b; nagu ka "Sofist") mõistab mimeesi laiemalt kui otsene kõne eepilises luules ja näitekirjandus. Jutt on millestki, mis on ühine maalikunstile ja luulele ja mida võib mõista umbes pilditegemise või kopeerimisena. Mängus on nähtava originaali ja nähtava kujutise vahekord. Raamatu alguses öeldakse, et järgnev argument kaitseb jäljendava luule pagendamist 3. raamatus. Edasi öeldakse, et kui nüüd hinge eidosed (liigid) on eristatud, on jäljendamise ohtlikkus ilmsem (595a–b). Kõige levinuma tõlgenduse järgi on mõeldud hinge osi, mida eristatakse 4. raamatus (435b–441c).

Kalon ja ilu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kalon

Vanakreeka sõna kalon ei tähenda täpselt sama mis "ilu". Kalon võib Platonil olla nägu, keha, skulptuur, lusikas, puu, koht, kus kasvab rohi (Phaidros 230b), ja siis on "ilus" või "kaunis" parim tõlkevaste. Siiski kasutab ta seda sõna pigem näo ja keha kui kustiteose või loodusmaastiku kohta[14] Sagedamini ei sobi "ilus" hästi vasteks, sest Platonil (ja Aristotelesel) väljendab see sõna ka eetilist heakskiitu, mis lisandub "heale" (agathon): see võib tähendada 'õilis' või 'imetlusväärne'. Kiitus kalos k'agathos väljendab aristokraatlikku ideaali ega tähenda 'ilus ja hea', vaid pigem 'suurepärane ja õiglane'. Siin on sõna tähendus puhteetiline. Mõned kommentaatorid (Hyland 2008) püüavad sõnu kalon ja "ilus" või "kaunis" hoolimata tähendusväljade erinevusest koos hoida. David Konstan keskendab seoses iluga tähelepanu nimisõnale kallos[15] Platonil vihjab see sõna siiski kehalisele, nähtavale ilule, ja Platon on ettevaatlik ihaga, mida see kaasa toob.[4]

Tõlkijad (näiteks Paul Woodruff[16]) on otsinud vasteks teisi sõnu, näiteks inglise keeles fine 'suurepärane', mis enamasti sobib, kuigi selle tähendus on laiem. Seda sõna ei saa kasutada siis, kui küsimus on selles, milles ilu seisneb.[4]

Ilu[muuda | muuda lähteteksti]

Iris Murdochi (The Fire and the Sun) sõnul tahab Platon kunsti ilust ära lõigata, sest ilu on liiga tõsine asi, et jätta seda kunsti kamandada. Platon pühendab kunstile ja ilule palju sõnu, aga vastandab neid; kunst, eriti luule, on väga suur oht, ilu aga on väga suur hüve[4]. Moodsatel esteetikutel on sellest võib-olla raske aru saada, sest nad peavad esteetika aineks Hegeli kombel kunsti ilu. Mõned kommentaatorid on ekslikult arvanud, et positiivne kunstifilosoofia peitub seal, kus Platon räägib armastusest ilu kui absoluutse väärtuse vastu. Tänapäeva ilumõiste on tollasest üsna erinev. Me tõlgime sõna kalon "kauniks", kuigi sageli oleks õigem tõlkida see "suurepäraseks". Dialoogist "Suurem Hippias" on näha, kuidas seda sõna kasutatakse: kaunis tüdruk on kaunis, samuti kullast asjad, rikka ja tervisliku elu elamine ja vanemate korralik matmine. Võib-olla ka esimesed kaks ei ole kaunid puhtesteetilises mõttes, sest nende väärtust mõjutab ka ihaldatavus ja vahetusväärtus. Kauniks nimetatakse selles dialoogis ka seda, mis on kõrvale ja silmale meeldiv (298a). See juba kaldub esteetilise ilu definitsiooni poole, aga see ei hõlma kõike, mis on kaunis, ega anna kunstile väärtust, mis "Politeia" kriitikale vastu peaks. Kõige tähtsam koht, kus Platon ilust räägib, on Sokratese kõne "Pidusöögis", kus ta esitab oma jutu targa naise Diotima õpetusena. Sokratese järgi on ilu armastuse kõrgeim objekt. Ilu ise (ilu idee) ei ole kättesaadav meeltele, vaid ainult arule (211d). Meeltega tajutavas maailmas on ilu muutlik või suhteline. Ilu idee ei ole muutlik (211a). Sellest võib nii aru saada, et ilu idee on ise kaunis. Siis on arusaadav, kuidas ilu idee on teiste ilusate asjade kõrval armastuse objekt, kuigi pole selge, kas Platoni järgi on ilu idee samamoodi ilus nagu ilus poiss või tüdruk. Mujal ütleb Platon, et mittefilosoofid ei saa aru, et on olemas üksainus muutumatu ilu idee. Sofist Hippias samastab ilu ilusa tüdrukuga ja seejärel kullast tehtusega. Aga tüdruk on teiste tüdrukutega võrreldes ilus, jumalannadega võrreldes mitte. Mõned kullast asjad on ilusad, aga näiteks skulptuuri silmad oleksid eemaletõukavad, kui nad oleks kullast. Sellepärast ei saa ükski meeltega tajutav omadus olla ilule olemuslik. "Politeias" põlastab Platon vaadete ja helide armastajaid (475d-476b), kes käivad innukalt kunstipidustustel, kuid arvavad, et on palju kauneid asju. "Pidusöögis" kujutatakse, kuidas ideaalne armastaja liigub ühe inimese kauni keha ilult kanite kehade ilu juurde üldse, siis hingede ilu, siis seaduste, kommete ja ideede ilu juurde ning lõpuks saab temast tarkusermastaja ehk filosoof. Ta jõuab välja imeliselt kauniloomulise ilu idee juurde (210e). Armastus soovib järglasi. Ühendus ilu ideega võimaldab ilmale tuua mitte vooruse kujutisi, vaid voorust ennast (211e–212a). Luuletaja teeb ja mõistab ainult kujutisi, filosoof saab ilmale tuua tõelist voorust, sest ta mõistab, mis voorus on. Tänapäeva lugejal on seda vastandust raske omaks võtta, sest "Pidusöök" on kunstiliselt suurepärane ning me kujutame ette, et ilude hierarhias peaks ka kunstile koht olema, või vähemalt arvame, et kunst võimaldab luua midagi surematut ja universaalset. Esteetikaajaloolane Monroe Beardsley imestab, miks Diotima ja Sokrates ei omista mingit rolli kunstile, aga vastus on "Politeias".[17]

Ilu definitsioon: "Suurem Hippias"[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suurem Hippias

"Suurema Hippiase" autorsust peeti kaua kahtlaseks. Tänapäeval peab enamik autoreid seda Platoni teoseks ning selle arutlust ilust peetakse Platoni esteetikas keskseks.[4]

Sokrates ja sofist Hippias püüavad ilu määratleda. Sokrates lunib Hippiaselt välja kolm definitsiooni, millest üks on "ilus noor naine on ilus" (287e). Paljuteadja mainega Hippiasel ei õnnestu jõuda filosoofilise üldistuseni. Nüüd pakub Sokrates välja kolm üldist definitsiooni, aga ükski ei õnnestu ja küsimus jääb lahendamata. Muu hulgas ütleb Sokrates, et ilu on kohane [prepei] ning pakub definitsiooniks, et ilu on kohasus [to prepon] (290d). Kuigi järgnevas arutelus (kuni 294e) lükatakse see ümber, esineb see motiiv ka esteetika hilisemas ajaloos. 18. sajandi filosoofid arutlevad selle üle, kas ese on ilus tänu sellele, et ta vastab oma definitsioonile, või sõltumatult sellest[18]. Immanuel Kant nimetab sellist ilu mõiste juurde kuuluvaks või tinglikuks iluks. (Otsustusvõime kriitika, § 16). Niisugusel ilul on oht saada headuse liigiks. Platoni ehtsates teostes ei subsumeerita ilu kunagi headuse, kohasuse ega kasulikkuse alla.[19] Platonil ei ole ilu ka puhtmeeleline. Et Platonil on kiusatus siduda ilu headusega ning hinnata seda aru abil, paigutab James Porter[20] ta koos Aristotelesega formalistide hulka.[4]

"Suurema Hippiase" järgi käitub ilu nagu Platoni ideed. Ta on nende kombel tõeline ja ta avastatakse samasuguse dialektikaga. Sokrates tahab, et Hippias ütleks, mis on ilu olemus, see, mida teatakse, kui teatakse, et miski on ilus, see, mis põhjustab kõik ilu juhtumid, mitte näiva, vaid tõelise ilu (286d, 287c, 289d, 292c, 294e, 297b). Ilu on tihedalt seotud headusega (296d), kuigi Sokrates väidab, et need on erinevad (296e, 303e). Sellepärast on ilu idee eriti kõrge staatusega. Sokrates ja Hippias mainivad kunstiteoseid ilusate asjadena, kuid need ei ole ilusate asjade kesksed näited (290a–b, 297e–298a). Üldiselt hoiabki Platon ilu ja kunsti lahus, kuigi "Politeias" ja "Seadustes" on erandeid (Lear 2010). Ilul on Platoni metafüüsikas eriline koht, sest see on peaaegu nii nähtav kui ka aruga haaratav.[4]

Ilu ja kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Need ilu jooned, mis ilmnevad "Suuremas Hippiases", tulevad välja ka "Pidusöögist". Sokrates väidab seal, et ta armastusest rääkides jutustab ümber oma õpetaja Diotima juttu. Sokratese järgi igatseb armastus alati ilu. Hing liigub edasi üha puhtama ilu poole, ühe keha juurest paljude kehade juurde, siis paljude ilusate hingede juurde, edasi seaduste ja teadmise liikide juurde, lõpuks ilu endani (210a–211d). Diotima järgi on luuletaja ülesanne tarkuse ja teiste vooruste sünnitamine (209a). Ihaldades viimselt kaunist, loob luuletaja luuleteoseid, ja kes ei kadestaks Homerost ja Hesiodost? (209d) Need on aga ka ainsad kohad selles teoses, kus luuleteost nimetatakse kauniks. Nii ka "Philebose" näidetest puhta meelelise ilu kohta puuduvad pildid (51b–d).[4]

"Politeias" on märke sellest, et Platon ei taha kunsti iluga seostada. Selle teoses esimeses arutluses luule kohta räägitakse, et luuleteoseid, mis noorsugu rikuvad, tuleb tsenseerida (377b–398b). Peaaegu kohe pärast seda ütleb Sokrates, et noortes valvurites tuleb kasvatada iluarmastust maalide ja piltvaipade abil, mille ilu on vooruse õde (401a). See aitab neil eelistada õilsaid tegusid inetutele ja vulgaarsetele (401b–d, 403c). Miks ta ilu mõju luule puhul eitab? Teose X peatükis öeldakse, et luules ei ole ilu ja värsside ilu on petlik. Kui jätta kõrvale dekoratiivne keelekasutus, mis paneb luulelise tunde õigena kõlama, siis see muutub tähelepandamatuks, nii nagu noorte inimeste näod on nooruse tõttu ilusad, hiljem aga tavalised (601b).[4]

Ilu idee[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ilu idee

Platon ei vastanda naudinguid, mida ilu toob, ja filosoofia eesmärke. Ainuke idee, mida ta "Pidusöögis" mainib, on ilu idee. Filosoofid kohtavad seda ilu kogemuses, milles nad teostavad oma sügavaima armastuse ja ühtlasi omandavad kõrgeima teadmise. Platon seostab paljudes kohtades iluga ideed: Kratylos 439c, Euthydemos 301a, Seadused 655c, Phaidon 65d, 75d, 100b, Phaidros 254b, Parmenides 130b, Philebos 15a, Politeia 476b, 493e, 507b. Ta mainib ilu iga kord, kui jutt on mingist omadusest, mida saab filosoofiliselt mõistestada ja millel seetõttu on idee. See idee ongi ilu ise. Selle loomust saab väljendada, viitamata üksikute ilusate asjade loomusele (vt eriti Phaidon 79a ja Phaidros 247c. Ilu idee kohta saab univookselt preditseerida, et ta on ilus, aga üksik ilus asi on ja ei ole ilus, ilu saab tema kohta preditseerida ainult ekvivookselt (nt Politeia 479a–c). Ekvivookselt ilusate üksikute asjade kohta ütleb Platon (Kratylos 439d–e, Pidusöök 211a), et need aja jooksul hääbuvad, nõuavad korvavat inetut detaili, tekitavad vaatlejatel lahkarvamusi, kaotavad ilu väljaspool konteksti (täiskasvanute kingad laste jalas). Kõik see käib ka teiste omaduste kohta. Ilu puhul on ideede ja mitteideede erinevus paremini nähtav kui paljude teiste omaduste puhul, osalt sellepärast kasutab Platon sageli idee selgitamisel ilu näidet. Teine põhjus on see, et kehaline ilu on niisugune vorm, mida inimesed tahavad teada. Meenutamine (anamnēsis) on ilu puhul usutavam kui paljude teiste ideede puhul. Ekvivookselt mingi omadusega asjad kannavad ebatäielikkuse märke, nii et teadmishimuline vaim tahab rohkem teada saada (Politeia 523c–524d). Aga kõik ei oska neid märke lugeda. Pehmed või suured asjad tekitavad küsimusi neil, kellel on kalduvus abstraktselt mõelda. Õigluse või enesekontrolli näidete tajumine eeldab moraalset arengut. Ilusad asjad aga avaldavad kõigile muljet ja äratavad kõigis uudishimu. Ainult ilu on ühtaegu idee ja meeltekogemus. Nõnda räägivad "Phaidros" (250d–256b) ja "Pidusöök" ainult ilu ideest. Ilusad asjad meenutavad hingele oma salapära rohkem kui muud nähtavad asjad. Ilu on filosofeerimise tõhus abiline siiski tänu sellele, et ta on ihaldatav (seda rõhutab David Konstan (2015)) ja et hing saab iha üle kanda nähtavatelt asjadelt aruga haaratavatele (Philebos 65e). Nägemine on ühest küljest küll teadmise metafoor, kuid on ka teadmatute meelte esindaja[21]. Et ilu on nii õpetlik, on ta hea ja headus ise; mõni kord Platon lausa samastab ilu headusega (Seadused 841c; Philebos 66a–b; Politeia 401c, 201c, 205e) kuigi ilusa ja hea vaheline vahekord on vaieldav, eriti "Politeias"[22]. Selle hea mõju pärast ongi Platon sunnitud rääkima ilust kunstis ja luules. Olulisem on see, et just ilusad asjad viivad vaimu nii hästi teadmise ja ideede juurde, luule enamasti mitte. Luule ja maalid viivad vaimu abstraktsetest ja aruga haaratavatest asjadest eemale, nii et nende ahvatlus on pealiskaudne. Luule on tunnetusele kahjulik, nii et tal ei ole seda mõju, mis ilusal asjal peaks olema.[4]

Inspiratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Dialoogis "Ion" ütleb Sokrates, et luuletajad on jumalikult inspireeritud. Ion on rapsood, luule ettekandja ja Homerose asjatundja. Sokrates lammutab Ioni väite, et too on hea rapsood teadmise tõttu. Platoni järgi on arstidel, kindralitel ja matemaatikutel technē, st nad on mingil alal asjatundjad, nad oskavad oma teadmist õpetada, saavad aru oma ala üldistest printsiipidest ja reeglitest ning oskavad mõistuspäraselt seletada, miks nende praktika õnnestub. Dialoogis "Gorgias" öeldakse, et technē eesmärk on hüve ning see põhineb hüve teadmisel (463a–465a). Ladina keeles on selle sõna vaste ars 'kunst', aga see, meie nimetame kunstiks, ei ole Platoni järgi technē. "Gorgiase" järgi ei ole seda ei veenev retoorika, tragöödia ega muusika, sest nende eesmärk ei ole publikut paremaks teha, vaid meele järgi olla. Platoni järgi pole selle kohta printsiipe, mis masspublikule meeldib, ning edu tuleb äraarvamisest, mitte mõistuspärasest teadmisest. "Ionis" öeldakse, et rapsood saab küll aru, mis on Homerose luules kaunis ja meeldiv, aga ta ei lähtu üldistatavatest printsiipidest. See ei tee teda mingi ala asjatundjaks. Ion on väitnud, et ta on kõige asjatundja, sest Homeros kirjutab kaunilt kõigest. Milest siis Ioni õnnestumine tuleb? Luuletajad ütlevad, et nad saavad laule meeallikatest, muusade väludest ja edadest, ning toovad meile laule nagu mesilased mett, mesilaste kombel lennates. Ja see ongi tõsi: luuletaja on õhuline, tiivuline ja püha ning saab luulet luua ainult inspireerituna, kui ta on vaimust väljas ja aru kaotanud (534a–b). Luule vägi on jumalik, tema läbi räägib muusa. Luuletaja allub muusa külgetõmbele ja annab selle publikule edasi. Tema edu ei seleta mõtlemine ega asjatundmine. Tal ei ole selles teenet. Ta on ebamõistlik, sest ta reageerib stseenile, mille ta ette kannab, emotsionaalselt, kuigi see stseen ei ole reaalne. "Phaidroses" kiidab Sokrates "hullust", sealhulgas vaimuseisundit, milles head luuletajad luuletavad, bakhilist märatsust, milleta pole tõelist luulet (245a). Martha Nussbaum (The Fragility of Goodness) väidab, et Platon taganeb siin luule hukkamõistmisest, kuid see pole sugugi kindel. Taaskehastunud hingedest on kõige väärtuslikum tarkuse- või iluarmastaja, kes on muusaline ja kaldub erootilisele armastusele (248d). Alles kuuendas järgus, pärast väejuhte, riigimehi, gümnaste, arste ja prohveteid tuleb luuletaja või mõni muu elu, mis on seotud mimeesiga (248e). Muusaline ei ole mitte kunstnik, vaid see, kes soosib kunstnikke ja teab, mida nendelt võtta.[23]

Ahvatlus filosoofiliseks eluks[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Arthur Danto (The Philosophical Disenfranchisement of Art) ütleb, et filosoofia seisukohast on kunst oht ja esteetika on vahend sellega toimetulemiseks, siis ta üldistab Platoni strateegia kogu esteetikale. Lugu on sarnane nagu Friedrich Nietzsche raamatus "Tragöödia sünd muusika vaimust", lõhub Sokrateses kehastuv kultuurijõud "teoreetiline inimene" ja kunstniku antitees, tragöödias kunagi elanud ja moodsas maailma kaduma läinud kunstilise vaimu. Platon püüab rajada filosoofiat vastandina valdavale kultuurile, mis kiidab kunsti ja millel on halb teooria kunsti väärtuse kohta. See on sofistide, etendajate ja kunstitundjate kultuur. Nad omistavad kunstidele haridusliku väärtuse, kuid nad ei saa aru, mis on teadmine, ega tee vahet nauditava ning tõeliselt hea ja kasuliku vahel. Sel kultuuril puudub filosoofiline rangus, mis võimaldab mõista kunsti tegelikku väärtust. Platon saab aga aru, et meie kunsti armastavat ja naudinguhimulist hinge tuleb ahvatleda filosoofiliseks eluks. Selle pärast ta kasutab retoorikat, müüti, sõnamänge, luulelist metafoori ja draamategelasi. Platoni dialoogide Sokrates on väljamõeldis, kes etendab ideaalse filosoofi elu ja stiili. See, et Platonis endas tülitsevad filosoofia ja luulei, paneb uskuma, et ta annab ka materjali kunsti kaitseks. Esteetika ajaloos on olnud palju katseid vastata Platonile, et kunst viib meid kokkupuutesse igavese ja absoluutsega või annab meile teadmise privilegeeritud kuju. Teised on pöördunud kunstile iseseisva väärtuse tagamiseks mitmesuguste esteetiliste reaktsioonide poole. Mõned on teinud mõlemat korraga (Arthur Schopenhauer, Maailm kui tahe ja kujutlus).[24]

Filosoofiline pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Platoni dialoogid

Platoni dialoogid on filosoofia ajaloo jaoks olnud ammendamatu tõlgendamise allikas. Inglise filosoof ja matemaatik Alfred North Whitehead on öelnud: "Kõige kindlam üldiseloomustus õhtumaa mõtlemise tavale on, et see koosneb ääremärkuste jadadest Platoni filosoofiale." Platoni dialoogides on tõstatatud kõik peamised filosoofia küsimused, mistõttu nende küsimuste arutamisel pöördutakse tihti tagasi just Platoni enda juurde.

Tänapäevane Platoni-uurimine on jõudnud veendumusele, et on üldse raske rääkida ühtsest "Platoni filosoofiast", kuna tema dialoogid on vestlused, mille käigus esitatakse palju vastandlikke seisukohtasid. Puudub selge kriteerium eristamaks nende vastandlike teooriate seast seda, mida olevat pooldanud Platon ja mida ainult arutluse alla võtnud. Pigem on Platonile omistatav üks mõtlemise viis kui selle üheselt määratletud sisu. Seda mõtlemise viisi võib määratleda tagantjärele metafüüsilisena, kindlasti on õige viidata Platoni filosoofiale kui mõtlemise tavale, mis paneb aluse platonismile.

Platonit peetakse esimeseks filosoofiks, kes keskendub keelele ja mõistete määratlemisele selles ning loob vastava rangetel filosoofilistel alustel põhineva mõtlemissuuna. Kuna mõisted on määratletavad oma olemusest lähtuvalt, siis võib pidada Platonit olemusfilosoofia või essentsialismi alustajaks. Seose tõttu Sokratese püüdlusega määratleda eetika põhimõisteid või voorusi on Platoni olemusfilosoofial ka moraalne tähendus.

Hiljem arendas aga Platoni õpilane Aristoteles selle najal välja loogika eraldiseisva teadusena ja logos apophantikose kui "esimese filosoofia".

Seejuures on Platoni filosoofias tahke (hinge surematus, hüve transtsendentsus), mis lubavad tema mõtlemise tõlgitsemist müstilisena ja on kandvaks neoplatoonikute (nt Plotinose ja Augustinuse) käsitluste puhul.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Katkend Platoni dialoogist „Alkibiades”
Katkend Platoni dialoogist „Politeia”

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Pidusöök” (katkend); „Phaidros" (katkend). Tõlkinud Richard Kleis – Kreeka kirjanduse antoloogia, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 453–458 ja kommentaarid lk 605–606
  • „Pidusöök. Sokratese apoloogia”. Kreeka keelest tõlkinud Astrid Kurismaa. Saatesõna: Jaan Unt. Sari Klassikalised lood, Eesti Raamat, Tallinn 1985, 208 lk; 2. trükk: kirjastus Pelerine, Tallinn 2002, 160 lk
  • „Charmides”. Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt – raamatus: Feohari Kessidi, „Sokrates", Tallinn 1987, lk 115–140 (tekst võrgus – vt välislingid)
  • „Kriton”. Tõlkinud Jaan Unt – Akadeemia 1994, nr 1, lk 57–71
  • „Vaatad tähti, mu täht”; „Kui vaid saaksin" (luuletused). Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kattri TürkLooming 1996, nr 7, lk 949–950
  • „Euthyphron”. Tõlkinud Sven-Erik SoosaarVikerkaar 1996, nr 8/9, lk 22–40
  • „Politeia” (katkend). Tõlkinud Marju Lepajõe – Akadeemia 1997, nr 9, lk 1819–28; redigeeritud uustrükk: „Vanakreeka kirjanduse antoloogia”, Tallinn 2006, lk 287–296; kommentaarid lk 550–552
  • Teosed, I köide (dialoogid: Sokratese apoloogia. Phaidon. Kriton. Pidusöök. Charmides. Phaidros. Euthyphron). Koostanud ja järelsõna „Platon Eestis” (lk 414–436): Marju Lepajõe; tõlkinud ja kommenteerinud Astrid Kurismaa, Marju Lepajõe, Sven-Erik Soosaar, Jaan Unt. Sari Avatud Eesti raamat, Ilmamaa, Tartu 2003, 472 lk

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ENE 1968:146.
  2. Stephen Halliwell. The Aesthetics of Mimesis: Ancient Texts and Modern Problems, Princeton: Princeton University Press, 2002, lk 178.
  3. Stephen Halliwell. The Aesthetics of Mimesis: Ancient Texts and Modern Problems, Princeton: Princeton University Press, 2002, lk 178
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 Pappas 2020.
  5. Janaway 2001:3.
  6. Janaway 2001:3–4.
  7. Janaway 2001:4–5.
  8. Göran Sörbom. Mimesis and Art, Bonniers: Scandinavian University Books 1966.
  9. Martha Nussbaum. Aristophanes and Socrates on Learning Practical Wisdom. – Yale Classical Studies, 1980, 26, lk 433–497.
  10. Pappas 1999.
  11. Sellele kahemõttelisusele on juhtinud tähelepanu Eric Havelock (Preface to Plato, Cambridge: Cambridge University Press 1963.
  12. Probleemi käsitlevad Alexander Nehamas (1982), Elizabeth Belfiore (1984), Stephen Halliwell (1988), Ramona Naddaff (2002) ja Gabriel Richardson Lear (2011).
  13. Janaway 2001:5–7.
  14. Aryeh Kosman. Beauty and the Good: Situating the Kalon. – Classical Philology, 2010, 105, lk 341–357.
  15. David Konstan. Beauty: The Fortunes of an Ancient Greek Idea, New York: Oxford University Press 2014; David Kosman. Beauty. – Pierre Destrée, Penelope Murray (toim). A Companion to Ancient Aesthetics, Hoboken NJ: John Wiley & Sons, Inc. 2015, lk 366–380.
  16. Paul Woodruff (tõlk). Two Comic Dialogues: Ion and Hippias Major, sissejuhatuse ja märkustega, Indianapolis: Hackett 1983.
  17. Janaway 2001:7–9.
  18. Paul Guyer. The Dialectic of Disinterestedness: I. Eighteenth-Century Aesthetics. – Kant and the Experience of Freedom, Cambridge: Cambridge University Press 1993.
  19. Ilu ja headuse kohta Platonil vt
  20. James I. Porter. The Origins of Aesthetic Thought in Ancient Greece: Matter, Sensation, and Experience, Cambridge: Cambridge University Press 2010
  21. Nickolas Pappas. Women at the Gymnasium and Consent for the Republic's City. – Dialogos, 2015, 98, lk 27–54, lk 29.
  22. White 1989.
  23. Janaway 2001:9–11.
  24. Janaway 2001:11–12.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]