Hormoonid

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib essentsiaalsete biokeemiliste signaalmolekulidega seonduvast; hormoonteraapiates kasutatavate hormoonide kohta vaata artiklit Hormoonpreparaadid ja Hormoonravi

Hormoonid (kreeka ὁρμᾶν (hormān) 'virgutama' 'ärritama') on väga erineva struktuuriga orgaaniliste ja bioaktiivse toimega essentsiaalsete, valdavalt endogeensete biokeemiliste signaalmolekulide rühmad, ka bioregulaatorid, millede struktuur ja funktsioonid mõjutavad mikrokogustes igapäevaselt hulkraksete organismide pea kõikide füsioloogiliste protsesside normaalset toimimist.

Hormoonide, kui hormonaaltoimega biomolekulide, põhitüüpid on :

Hormoonide hulka loetakse ka organismides hormoonilaadset toimet omavad rasvlahustuvad vitamiinid jpt biomolekulid.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heterogeensuse alusel jagatakse hormoonid:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rasvlahustuvad hormoonid
Next.svg Pikemalt artiklis Vesilahustuvad hormoonid

Keemiline klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keemilised signaalmolekulid

Inimesed ja hormoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormoon ehk sisenõre ehk inkreet on sisenõrenäärmete poolt komplekteeritud bioloogiliselt aktiivne ühend, mis vereringes liikudes avaldab toimet hormooni sihtrakkudele. Hormoonid osalevad aktiivselt imetajate (taimedel fütohormoonid) rakkude taastootmises ning nendega seotud toimingutes. Hormoonide ringlus on katkematult seotud väliskeskkonna ning sissesöödavate ainete ja/või sissejoodavate vedelike ja organismi enamike elundite, kudede,rakkude ning retseptorite ja ka geenide töös ja töötuses. Hormoonid, sarnaselt vitamiinide ja kofaktoritega on kasvufaktorid ja kasvuinhibiitorid.

Hormoonimolekulid komplekteeritakse inimestel peamiselt seedekulglast (ka veres ringlevast ainesest) saabuvast ainesest ja eritatakse organismi sisenõrenäärmete e näärmete poolt, milledeks on:[1]

Märkus: Käbikeha ja tüümust e harknääret ei loeta mitte alati umbnäärmeiks, sest nende eritusfunktsioonid on paljuski uurimata.

Hormoonimolekulid komplekteeritakse ja eritatakse inimestel ka organismi teistes elundites paiknevate rakkude kaudu, näiteks süda, närvisüsteem, magu, maks, peensool, neerud, kaksteistsõrmiksool, lümfisüsteem,platsenta, hüpotalamus.[2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hormoonidele sattus 20.saj algupoolel, katsetuste käigus, ootamatult inglise arst Ernest Henry Starling (tuntud ka Frank-Starlingi seaduse avastajana.

algmaterjalina ligi 6500 naelast (~2900 kg) sigade kilpnäärmetest 18 grammi kilpnäärmehormooni türoksiini (tänapäevane nimetus);[3]


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, 2011, ISBN 9985-829-36-0
  2. W.Nienstedt, O.Hänninen, A.Arstila, S.-E.Björkqvist, "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Medicina, 2011, ISBN 9985-829-36-0
  3. David O. Norris, James A. Carr, "Vertebrate Endocrinology", 5 ed, lk 85 , 2013, Elsevier, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 05.08.2013)
  4. http://www.britannica.com/EBchecked/topic/52183/Sir-Frederick-Grant-Banting

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • The Nomenclature of Peptide Hormones

Recommendations, 1974, IUPAC-IUB Commission on Biochemical Nomenclature (CBN),veebiversioon (vaadatud 27.05.2013)