Ruhnu

Allikas: Vikipeedia
Ruhnu
Ruhnu kaart.png
Pindala 11,9 km²
Saare esmamainimine 1341
Inimasustuse algus 5200 eKr
Koordinaadid 57° 48′ 0″ N, 23° 15′ 0″ E57.823.25
EE Ruhnu.PNG

Ruhnu saar (rootsi keeles Runö) asub Riia lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saare pindala on 11,9 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saareni 54 km ja Riiga 96 km.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruhnu kaart; Ludwig August von Mellin, Liivimaa atlas 1798

Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnul pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.[2]

Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi.[1] Kuramaa piiskopi esindajaks saarel oli foogt. Millal tulid Ruhnu elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, umbes 389 inimest. Elanikeks olid valdavalt rannarootslased, kes elasid 17. sajandi kommete järgi. Venemaa keisririigi ajal kuulus Ruhnu saar Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi, Ruhnu kihelkonda.

1915. aastal kevadel Saksa laevastik ründas ja vallutas Ruhnu. Kuna Saksamaal oli kasutusel uus kalender siis toimus kalendrireform Ruhnul juba 1915. aasta kevadel. See tähendab, et Ruhnul viidi 20. sajandil esimesena Eesti alal läbi kalendrireform. [3]

17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks[4]." 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ning eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ning eestlasi 5[5]. Saar moodustas iseseisva valla ja rootsi praostkonda kuuluva kihelkonna. Veel 1930. aastail oli Ruhnu isoleeritud saar, mille elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega. Enamik inimesi lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944.[1] Kohale jäi vaid kaks peret.[1] Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.[1]

Ruhnu puukirik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ruhnu Püha Magdaleena kirik

Ruhnul asub Ruhnu Püha Magdaleena kirik, see on Eestis teadaolevalt vanim säilinud puithoone. Ehitus algas 22. novembril 1643 aastal.

Stockholmi ajaloomuuseumis (Historiska Museet) asub Ruhnu puukiriku klaasimaalide ("rubiinide") kollektsioon, see on Eesti klaasikunstiajaloo vanim ja kõige väärtuslikum, sisaldades kuut 17. sajandi klaasimaali. Kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid, võtsid nad klaasimaalid koos muu väärtusliku kirikuvaraga kaasa.

Ruhnu tuletorn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ruhnu tuletorn
Ruhnu tuletorn

Saare kõrgeimal kohal, Håubjärre mäel, on aastal 1877 ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Väidetavalt võis olla torni loojaks just Gustave Eiffel.

Ruhnu puurauk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruhnus asub eesti üks sügavamaid (787,4 m) puurauke, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rannaastang Norrkeldi ja Austerkeldi vahel
Rannaastang Norrkeldi ja Austerkeldi vahel

Lääne-Eesti saared, kaasa arvatud Liivi lahe keskel asuv Ruhnu, moodustavad UNESCO egiidi all 1990. aastal asutatud Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Looduspark hõlmab tervet Ruhnu saart koos seda ümbritsevate laidude ja rannikumerega.

Ruhnus esineb rannikul kuni 4 meetri kõrgune rannaastang.

Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagu-suunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema veepealse osa.[1] Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis.[1] Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on mänginud olulist rolli Ruhnu saare arengus ja nüüdisilme kujunemises.[1]

Ruhnu on ovaalse kujuga ning jaguneb maastikuliselt kaheks. Idaosa on liivane, kus loode-kagu suunas kulgeb rida omavahel paralleelseid liivaluiteid. Luidete suurim kõrgus merepinnast on üle 21 (kuni 29,6 m) meetri. Luidete vahele koguneb sademetevesi, sest äravool puudub. Saare idaosa luitestikul kasvab valdavalt okasmets, mis katab 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana, seal asuvad niidud, põllud ja karjamaad.[1]

Ruhnu suurim siseveekogu on Haubjerre soo, suurvee ajal tekib sinna järv. Leidub ka väiksemaid soid. Need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe.

Ruhnu on klindisaar, mis kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi ja on üks väheseid selle klindi äratuntavaist, silmaga nähtavaist moodustistest.[6]

Ruhnu saarelt pärineb ka Eesti tuulekiiruse rekord 48 m/s, mis registreeriti puhangulise kiirusena 2. novembril 1969.[7][8] või 27. oktoobril 1969[9].

Loomastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes. Sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts.[1]

Metskitsed asustavad Ruhnu saart 1962. aastast alates, mil need sinna sisse viidi.

2006. aasta aprillis triivis jääpangal Ruhnu pruunkaru. Karu taheti kinni püüda, kuid otsingud vilja ei kandnud, kuigi tema tegevuse jälgi aeg-ajalt leiti.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tiina Talvi (toim.) 2005. Nature of Ruhnu Island. Estonia Maritima 7.
  • Arwed von Schmidt 1864. Einige Notizen über die Insel Runo
  • "Ruhnulaste riigipööre suvel". Meie Maa (Kuressaare : 1919–1944) nr.17, 4. november 1941, lk 2,3.
  • "Bolševike terror ja vägivallavalitsus Ruhnus". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr.27, 7. märts 1942, lk 4,5.
  • Jakob Steffenson. Elu Ruhnul. Tallinn, 1994. ISBN 5460001986

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]