Friedrich von Buxhoeveden

Allikas: Vikipeedia
Friedrich von Buxhoeveden
Krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoevedeni ja tema järeltulijate vapp

Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden (4. september 1750 Võlla mõis, Muhu kihelkond – vkj. 23. august 1811 Koluvere loss)[1] oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane, krahv aastast 1797, jalaväekindral aastast 1803.

Buxhoevedenide suguvõsast pärit Friedrich Wilhelm sündis Paadla, Vennarti, Seljaküla, Orkse ja Kumna mõisniku Otto Friedrich von Buxhoevedeni (1703–1754) ja Helene Charlotte von Weymarni (1722–1776) pojana.[2]

Ta lõpetas 1770. aastal aadli suurtüki- ja inseneriväe kadetikorpuse. Kadetina osales ta Vene–Türgi sõjas, kus tegutsemise eest lahingus Benderõ all ülendati 1770 insener-praporštšikuks. 1771 sai ta tormijooksul Brailale kaks korda haavata, kuid jäi sõjaväljale ja viis 2 vaenlase suurtükki rivist välja. Selle kangelasteo eest anti talle Püha Georgi 4. järgu orden. 1772 sai temast Venemaa suurtükiväe kõrgema ülemjuhataja Grigori Orlovi adjutant. abiellus 1777. aastal Natalja Aleksejevaga (1758–1808), kes oli Katariina II ja Grigori Orlovi vallastütar. Alates 1783. aastast oli ta Käkisalmi ihukaardiväepolgu ülem.

Vene–Rootsi sõja ajal oli ta Läänemere sõudelaevastiku dessantüksuse ülem. Eduka tegutsemise eest sellel ametikohal autasustati teda Püha Georgi ordeni 3. järguga ja ülendati kindralmajoriks.

Kosciuszko ülestõusu mahasurumise ajal juhatas Buxhoeveden jalaväediviisi. Ta osales Aleksandr Suvorovi ülemjuhatuse all tormijooksus Varssavile. Silmapaistva tegutsemise eest lahingus autasustati teda Püha Vladimiri 2. järgu ordeni ja kuldmõõgaga. 17941796 oli ta Varssavi komandant ja Poola kuberner. Juunist 1797 augustini 1798 oli ta Peterburi sõjakuberner.

18031807 oli ta Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner.

Buxhoeveden osales 2. detsembril 1805 Austerlitzi lahingus, kus pidi juhatama Vene-Austria vägede vasakut tiiba, kuid oli lahingu ajal purjus, mis aitas Napoleonil lihtsamini võita.

Ta juhtis Vene vägesid Vene–Rootsi sõja ajal 1808. Sõjakäigu eduka alustamise eest autasustati teda Püha apostli Andreas Esmakutsutu ordeniga ja Sveaborgi kindluse vallutamise eest Püha Georgi 2. järgu ordeniga. Ta sõlmis vaherahu, mida Aleksander I ei ratifitseerinud, vaid saatis Buxhoevedeni sama aasta detsembris erru.

Laitmatu teenistuse eest autasustati Buxhoevedenit Püha Vladimiri 1. järgu ordeniga, Püha Aleksandr Nevski ordeniga, Valge kotka ordeniga ja Püha Anna 1. järgu ordeniga.

Väejuhatajana pooldas Buxhoeveden vägede manööverliikumisi, juhatas neid suure, isegi liigse pedantsusega. Ta oli järsu ja sõltumatu iseloomuga, suutis vastu võtta julgeid otsuseid ja oli nende elluviimises järjekindel.

Pärast Braunschweig-Wolfenbütteli printsessi Auguste Karoline surma omandas Buxhoeveden Koluvere lossi ja selle juurde kuuluvad maad.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden abiellus 1777. aastal Natalja Aleksejevaga (1758–1808), kes oli Katariina II ja Grigori Orlovi vallastütar. Natalja kasuisa oli polkovnik Aleksandr Aleksejev.[3] Naine oli lõpetanud Smolnõi instituudi.

Abielust sündis kaheksa last:[1] [4] [5]

Esivanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited:[1][2][8][9][10][11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Eelnev:
Nikolai Arharov
Peterburi kindralkuberner
17971798
Järgnev:
Krahv Peter Ludwig von der Pahlen
Eelnev:
Vürst Sergei Golitsõn
Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner
18031807
Järgnev:
Aleksandr Tormasov