Konstantin Ramul

Allikas: Vikipeedia
Konstantin Ramul

Konstantin Ramul (30. mai 1879 Kuressaare11. veebruar 1975 Tartu) oli eesti psühholoog, Tartu Ülikooli psühholoogiaosakonna rajaja, õppejõud ning professor.

Professor Konstantin Ramul oli eestikeelse psühholoogiaterminoloogia rajaja. Ta organiseeris Tartu Ülikooli juurde psühholoogia laboratooriumi, oli üks Akadeemilise Filosoofia Seltsi asutajaid ja ka esimehi.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantin Ramuli sünni ajal oli tema isa Andrei Ramul, vaimulik helilooja ja kirjamees, Lümandal õigeusu preester. Pärit oli ta isa hoopis Laiuselt. Ta oli lõpetanud Riias vaimuliku kooli ja 1869 samas vaimuliku seminari, edendas oluliselt eestikeelset õigeusu lauluvara ning avaldas mitme muusikaraamatu kõrval ka brošüüri "Mis vahe on Õigeusu ja Luteri usu õpetuse vahel?".

Konstantin Ramuli koolitee algas Kuressaares: kõigepealt kaks aastat saksa erakoolis, siis kreisikoolis ja 1889–1891 saksa gümnaasiumis. Edasi läks ta isa jälgedes õppima Riia Vaimulikku Kooli ja seejärel Riia Vaimulikku Seminari. Pärast seminari lõpetamist töötas 1901–1902 köstri ja kooliõpetajana Tallinna Issandamuutmise koguduses, kus ta isa oli vahepeal preestrina teenistusse asunud.

Huvitava seigana väärib mainimist, et eestlastest psühholoogide avakolmik – Rudolf Kallas, Aleksander Kaelas ja Konstantin Ramul – olid kõik saanud teoloogiahariduse ja tegutsenud lühemat või pikemat aega vaimulikuna – Kallas luteri usu, teised kaks õigeusu kirikus. Samuti alustasid nii Ramul kui ka Kallas oma kooliteed Kuressaares.

Kevadel 1903 õiendas Ramul Peterburis eksternina gümnaasiumi lõpueksami ja astus samal aastal Peterburi Ülikooli, kus õppis ajalugu ja filosoofiat. Lõputöö kirjutas Descartes'i ja Spinoza psühholoogiaalastest vaadetest. Sai ajalooõpetaja kutse.

Lõpetanud 1908 ülikooli, töötas Ramul õpetajana Peterburis Stolbtsovi ja Lentovskaja eragümnaasiumides (1908–1910), seejäres Oršas (1910–1911) ja Ukmerges (1911–1915, ühtlasi koolidirektori ametis). Pärast sakslaste sissetungi Leedusse tuli Tallinna, kus töötas aastatel 1916–1919 mitmes keskkoolis õpetajana.

Jaanuaris-märtsis 1919 oli Tallinna kaitsepataljoni (tõenäoliselt selle kooliõpetajate roodu) koosseisus reamehena sõjaväljal – Nõukogude-Eesti sõjas, nagu ta 1950. aastatel nõukoguliku Tartu Ülikooli kaadridokumentidesse kirjutas.

Alates 7. septembrist 1919 töötab Ramul Tartu Ülikoolis: dotsent 1919–1928, erakorraline professor 1928–1939, korraline professor 1939–1965, professor-konsultant 1965. aastast kuni surmani 1975. Dotsent oli ta filosoofia alal, aga asutas 1922 ülikoolis eksperimentaalse psühholoogia ja pedagoogika laboratooriumi, mida juhendas aastani 1966 (labor vahetas selle aja jooksul mitu korda nime). Aastatel 1925–1930 oli Ramul lisaks filosoofiateaduskonna dekaan, 1930–1936 didaktilis-metoodilise seminari juhataja.

Ülikoolis töötamisele näis lõpp tulevat aastal 1951. Ramuli toimikus Tartu Ülikooli arhiivis on loogika ja psühholoogia kateedri tollase juhataja, mõni kuu varem rektori kohalt kõrvaldatud professor Alfred Koorti ettepanek 31. augustist: viia Ramul professori täiskohalt üle poolele kohale. Aleksander Elango andmeil tahtis Koort Ramuli üldse pensionile saata, nagu oli nõutud TRÜ parteiorganisatsiooni üldkoosolekul 20. veebruaril. Põhjendused olid muidugi poliitilist laadi: Ramul (nagu ka Harri Moora, E. Ilus, Aleksander Elango, A. Pärl, Richard Kleis, J. Madisson) polnud oma varasemaid seisukohti Lenini-Stalini õpetuse järgi ümber lükanud; oli kodanliku natsionalismi kütkes (koos Elango ja Voldemar Vagaga); soovitas üliõpilastel kasutada oma 1938. aastal ilmunud psühholoogiaõpikut. Ka Ramuli abikaasa Olga, kes töötas ülikooli vene kirjanduse kateedris, oli noil aegadel parteilastel alatasa hambus, sest oli usklik. Olukorra päästis rektorivahetus: uus rektor Feodor Klement jättis Ramuli ülikooli tööle edasi, sealjuures täiskohaga.

Doktoriväitekirja "Mathematik und Psychologie. Beiträge zur Geschichte und Therie der mathematichen und der phänomenologischen Psychologie" kaitses Ramul Tartu Ülikoolis edukalt 1939. See jäi muutunud oludes tervikuna küll ilmumata, aga katkendeid sellest avaldas Ramul veel 1960. aastatelgi. Nõukogude korra järgi ei andnud teaduskraade ega -kutseid mitte ülikool, vaid riik. Mujal saadud kraadid tuli nostrifitseerida. Ramulile anti niihästi pedagoogikadoktori kraad kui ka professori kutse – mõlemad 1946.

Ramul oli "Eesti Entsüklopeedia" filosoofia osakonna toimetaja. 1920 kuulus ta Akadeemilise Filosoofilise Seltsi ja 1960 NSVL Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna asutajate hulka, viimases oli esimees. Akadeemiliselt kuulus koopteeritud vilistlasena korporatsiooni Sakala, mis ta elu Nõukogude ajal kindlasti kergemaks ei teinud. Aastal 1972 oli tema kord saada Riia Vaimuliku Seminari veel elus olevate kasvandike aupatriarhiks.[1]

Lühihinnang Ramuli tegevusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühholoogia oli Eestis olemas ammu enne Ramulit, esindatuna muu hulgas niisuguse maailmaklassiku poolt nagu Emil Kraepelin, kes oli Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessor ja psühhiaatriakliiniku juhataja 1886–1891 ning tegi ja juhendas siin eksperimentaalpsühholoogia uurimusi. Ka üks eestlane oli enne Ramulit maha saanud psühholoogiaalase monograafiaga: Rudolf Kallas (1851–1913), kelle "System der Gedächtnislehre ..." ilmus 1897, Ramul nimetab seda diletantlikuks.

Ramuli peamine saavutus psühholoogiateaduses on uurimused psühholoogilise eksperimendi kasutamise eelloost – katsetest, mida tegid filosoofid, arstid jt ammu enne psühholoogia kui iseseisva teaduse sündi, niisamuti uurimused matemaatika varastest rakendustest psühholoogias. Tema raamat psühholoogia koolikatsete korraldamisest ilmus niihästi saksa kui ka vene keeles. Laialt tuntuks sai eksperimentaalpsühholoogia praktikumi käsiraamat ülikoolidele, mis ilmus vene keeles kolmes trükis.

Pole aga kahtlust, et Ramul oli esimene ja pikka aega ainus kutseline kodueesti psühholoog, keda maailm tundis. Kuigi ta polnud väga viljakas kirjutaja, avaldas ta enne viimast maailmasõda kolm märkimisväärset uurimust ajakirjas Archiv für die Gesamte Psychologie. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et Ramulil õnnestus 1960. ja 1963. aastal avaldada kaks artiklit maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist. Nõukogude impeeriumis oli psühholoogia sel ajal alles ettevaatlikult pead tõstmas pärast enam kui paarikümneaastast põlu all olemist. Ramul oli siis ise juba üle 80 aasta vana.[1]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • “Ihu ja hing: viis loengut”. EKSi Koolikirjanduse-toimkond, Tartu 1922
  • Über nichtempirische Psychologie ”. Akademie-Verlag, Leipzig 1929 (äratrükk väljaandest: Archiv für die gesamte Psychologie , Bd. 73, Heft 3/4, 1929)
  • “Loogika” (koostatud K. Ramuli 1931. a. loengute põhjal), Tartu 1931 (mimeograafpaljundus)
  • “Psühholoogia” I-II, Kool, Tartu 1933; teine, parandatud ja täiendatud trükk 1938
  • “Uni ja unenäod. Loomade mõtlemine”. Sari Elav teadus, nr. 27, EKS, Tartu 1934
  • “Psühholoogia ja ajalugu” (VIII rahvusvahelisel filosoofiakongressil Prahas 3. septembril 1934 peetud ettekanne), Tartu 1935 (äratrükk väljaandest Ajalooline Ajakiri, 1935, nr. 1)
  • Psychologische Schulversuche: ein Beitrag zur Methodik des Psychologienunterrichts” Tartu, 1936 (Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis ; B XXXIX 2)
  • Moderne Physik und Psychologie”. Leipzig 1936(?) (äratrükk väljaandest: Archiv für die gesamte Psychologie , 1936, 97)
  • “Psühholoogia ja elu: kõned ja ettekanded”. Noor-Eesti, Tartu 1937
  • Psychologische Demonstrationsversuche”, Barth, Leipzig 1961
  • “Loomapsühholoogia”. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964; teine, parandatud ja täiendatud trükk: Valgus, Tallinn 1972
  • “Teaduslik psühholoogia ja elu” (artiklikogumik). Järelsõna: Enn Koemets. Valgus, Tallinn 1969 (K. Ramuli tööde bibliograafia lk. 201–203)
  • “Elu ja psühholoogia” (artiklikogumik). Toimetaja ja eessõna: Jüri Allik. Saatesõnad: "Lühiülevaade Konstantin Ramuli elust ja tegevusest: Peeter Tulviste; “Konstantin Ramul ja filosoofia sõdadevahelises Tartu Ülikoolis”: Rein Ruutsoo. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004 (bibliograafia lk. 386–390)

Tööd andmebaasis PsycINFO[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ramul', K. A. [Wilhelm Wundt as a psychologist]. Voprosy Psychologii Vol. 17 (1): 114–121, Jan 1971

Discusses both Wundt's contributions and shortcomings in a biographical essay on his life, based on his psychological research and writings. Particular emphasis is placed on the work of the Leipzig laboratory. Wundt's role in the history of psychology is critically evaluated.

  • Ramul’, K. A. [Experimental psychology down through the ages]. Voprosy Psychologii 14 (4): 157–160, 1968

Instances of psychological experimentation, beginning with the linguistic experiment of pharaoh psammetichus (7th century bc) and through the 18th century are given to demonstrate the error in Kant's statement, made in 1786, that there could be no experimental psychology.

  • Ramul, K. A. Teoriia i praktika v psikhologii. [Theory and practice in psychology]. Voprosy Psychologii (3): 160–165, 1964

A discussion of the relationship between theory and practice in psychology. It is concluded that in spite of a number of limiting factors, the possibilities of applying psychological knowledge in practice are very considerable. In the Soviet Union, however, these possibilities have been utilized only to a relatively limited extent. Recommendations are made to remedy this situation.

  • Ramul, Konstantin Some early measurements and ratings in psychology. American Psychologist 18 (10): 653–659, 1963

Major discussion headings are statistics, vision, memory, attention, thought, probability, and esthetics. "Quantitative data concerning vision may be found as early as the literature of the 18th century. All early measurements of memory were concerned with cases of extraordinary memory. In the very middle of the 18th century, a little work appeared which apparently represents the 1st attempt to measure the 'velocity of thought.' The 1st reliably known psychological measurements and ratings made in the interests of science do not go back further than the beginning of the 18th century."

  • Ramul, K. A. Psikhologiya myshleniya i problema vospitaniya myshliniya [The psychology of thinking and the training of thinking]. Voprosy Psychologii (1): 45–52, 1962

While traditional logic helps us check the correctness of our thinking, there is no logic or other aid for inventive or creative thinking. The following 7 general rules are suggested for helping children learn to think creatively: Don't hurry with the solution of problems. Ascertain all the information necessary to solve the problem. Preserve flexibility of thinking. Avoid negative transfer from one problem to another. Avoid functional fixedness. Realize that the solution of many modern problems requires a large fund of technical knowledge. Realize that in some cases solutions are found accidently. Examples of problems are given where these rules may be helpful.

  • Ramul, K. Psychologische Demonstrationsversuche [Psychological experiments for demonstrations]. Johann Ambrosius Barth: Leipzig. 87 pp., 1961

This small collection, translated from the Russian original, describes some well-known demonstrations suitable for an introductory course in perception.

  • Ramul', K. A. Psikhologiia v Tartuskom Universitete [Psychology in Tartu University]. Voprosy Psychologii 6 (2): 128–134, 1960

An account is given of psychological research and teaching at Tartu University from 1802–1918.

  • Ramul', K. A. Iz istorii psikhologicheskogo eksperimenta [From the history of the psychological experiment]. Voprosy Psychologii 6 (6): 137–144, 1960

The main stages in the historical development of the psychological experiment, exclusive of the present, are discussed along with the factors behind this development.

  • Ramul, Konstantin The problem of measurement in the psychology of the eighteenth century. American Psychologist 15: 256–265, 1960

Hitherto "largely unknown opinions of a number of eighteenth century philosophical and nonphilosophical writers regarding the possibilities and methods of psychological measurements" are considered in approximately chronological order. Writers mentioned include Christian von Wolff, Andrew Michael Ramsay, Alexander Gottlieb Baumgarten, Christian August Crusius, Pierre-Louis Moreau de Maupertuis, Friedrich Johann Buck, Moses Mendelssohn, Gottfried Ploucquet, Charles Bonnet, Hans Bernhard Merian, Johann Heinrich Lambert, Johann August Eberhard, Gottlieb Friedrich Hagen, Johann Gottlieb Krueger, and Christian Albrecht Koerber. "The question of the measurement of mental phenomena did not by any means remain alien to the inquiring genius of the eighteenth century."

  • Ramul, K. A. Demonstratsionnye opyty po psikhologii [Demonstration experiments in psychology]. State Univer., Tartu. 97 pp., 1959

Classroom demonstrations in universities or high schools differ from laboratory experiments in that they have to present basic facts or illustrate some principle (rather than investigate) and be simple, inexpensive, and short. All students should be able to participate or observe the readings of instruments or of curves in the making. Over 70 experiments—from reflexes to problem solving, fantasy, expression of emotions, etc.-- are described with details of apparatus construction and advice for beginner teachers.

  • Ramul, K. Psychologische Schulversuche [Psychological school investigations]. Barth: Leipzig. 80 pp., 1936.

The book is subtitled: A contribution to the method of psychological teaching. It contains 20 chapters, touching upon such topics as: visual and auditory impressions, perception, presentation of material, imagination, association processes, memory, attention, intelligence, emotions, personality, suggestion, and work and fatigue.

  • Ramul, K. Moderne Physik und Psychologie [Modern physics and psychology]. Archiv für die gesamte Psychologie 97: 47–72, 1936

Psychology tries to find proofs of its findings (1) by inferences from the physical realm, and (2) by using the methods of physics. The author shows that no great value has accured to psychology from this attempt; he feels that there is too much optimism among scientists as to the more general application of the findings and methods of the new physics. Care should be taken not to generalize their use to the psychological field.

  • Ramul, K. Psychologie und Geschichte [Psychology and history]. Archiv für die gesamte Psychologie 95: 1–14, 1936

The historian needs fundamental ideas of human behavior, he needs knowledge of the character patterns of specific individuals and groups and of how such patterns have been produced, and he needs to understand the intellectual and emotional background of character. All these psychology can furnish. Psychology takes three directions which are not so valuable to the historian: (1) it is microscopic rather than macroscopic; (2) it is interested in the general character of experiences, the historian in concrete cases and events; (3) it studies reactions rather than causes, while history must know the background of cause. In the main history gains from the psychology that is oriented toward description of mental functions of individuals and groups, rather than from that oriented toward physiological study.

  • Ramul, K. Ueber nichtempirische Psychologie [Non-empirical psychology]. Archiv für die gesamte Psychologie 73: 369–406, 1929.

This article answers the questions of the nature of non-empirical psychology and its relations to experimental-empirical psychology. The author bases his presentation of non-empirical psychology on statements of such men as Brentano, Husserl, Meinong, Schmied-Kowarzik, Tschelpanow, Dilthey, Stumpf, and Lipps. The task of this type of psychology is to analyze and describe the data of mental life, and to fix and clarify psychological concepts, all of which is to be done not by following the methods of empirical sciences, but rather those of mathematics. But is it possible to create such a "geometry of experience"? It would seem so, if we consider non-empirical statements. Here we have no massing of observations, no induction. Such material is empirical in the sense that we need experience in order to come into its possession, but the judgments themselves do not necessitate additional experience. They are certain, apodictical,comparable to the judgments of mathematics and therefore capable of forming a basis for other sciences. Non-empirical psychology differs from mathematics in its absolute dependence on the data of experience and in its chiefly descriptive character. In his critical comments, the author objects to the claim of nonempirical psychology that complete description must always precede explanation as a necessary condition of scientific progress. He also doubts whether a phenomenological method alone is capable of solving all questions of a descriptive kind, e.g., the difference between a perception and a hallucination; real observation is essential in such cases. He denies that a non-empirical psychology can serve an experimental psychology in the same sense in which mathematics serves physics.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Elu ja psühholoogia / Konstantin Ramul. Toim J. Allik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]