Postmodernism

Allikas: Vikipeedia

Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses. Erinevalt modernismist pole postmodernismis ühtset ja absoluutset tõde, vaid kõik peaks põhinema kontekstil.

Postmodernistlik liikumist võib leida eelkõige arhitektuuris, kirjanduses, kunstis, luules, filosoofias, humanitaarteadustes, sotsiaalteadustes ja linnageograafias.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postmodernismi mõiste võeti kasutusele juba 1870. aastal, kui inglane John Watkins Chapman iseloomustas sellega uut maalikunstivoolu. 1917. aastal kirjeldas Rudolf Pannwitz oma teoses uut, postmodernset inimest. 1926 anti välja Bernand Iddings Belli teos "Postmodernism and Other Essays", mida peetakse esimeseks raamatuks, kus võib leida pealkirjast postmodernismi mõiste. 1934. aastal kasutas Frederico de Onís postmodernismi terminit antoloogias. Mõiste laialdasem kasutus algas 1950. aastate lõpupoole.[2]

Postmodernism oli vastureaktsioon modernismile, mille teooriad ja väiteid peeti aegunuks. Postmodernismi tekkimisele aitasid kaasa sündmused ühiskonnas: nafta- ja energiakriis, globaalse majanduse kasv, külma sõja lõpp, Euroopa ümberkorraldamine, rassiküsimused, feminismi esiletõus ja kübertehnoloogia areng.[1] Lisaks toimusid radikaalsed muutused kunstivaldkondades. Algas popkunsti, happening´ide, rokkmuusika ja filmikultuuri esiletõus.

Üheks kõige tähtsamaks postmodernismi teooria loojaks peetakse Ihab Hassanit. Tema meelest ei ole postmodernism enam ainult kultuurinähtus, vaid sotsiaalne fenomen. Sellest on saanud meie maailma nägemise viis. Postmodernismi iseloomustab kõrgtehnoloogiline ja tarbimisele suunatud ühiskond.[2]

Postmodernism Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti taasiseseisvumise järel sai kunsti- ja kultuurimaastikul postmodernismist nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonna moeideoloogia.

Postmodernismi tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud:

  • ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction)
  • kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed
  • fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
  • ideede lõtv seotus
  • paranoilisus
  • kindla teemaderingi eristamatus
  • postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismi suurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi

Postmodernism linnageograafias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postmodernistlikus linnaplaneerimises on uurimisobjektiks linnad ja nende arenguga seotud protsessid. Postmodernistlikus linnageograafias on oluline uurida sügavamat ruumi tähendust ning selle kaudu aru saada ühiskonnas ja linnas toimuvatest muutustest.

Tuntumateks postmodernistlikeks linnageograafideks on Michael Dear, David Harvey ja Steven Flusty. Michael Dearilt on tulnud ka üks postmodernismi definitsioone. Tema 1986. aastal ilmunud artiklis "Postmodernism and planning" on iseloomustatud postmodernistlikku linnageograafiat kolme mõiste abil – stiil, epohh ja meetod. 2001. aastal välja antud Michael Deari ja Steven Flusty teoses "The Spaces of Postmodernity: A Reader in Human Geography" on käsitletud rohkem tänapäevaseid postmodernsuse ja ruumi vahelisi suhteid.[1]

Tarastatud piirkonnad ja linnageograafia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheks huvitavaks nähtuseks on postmodernses linnas tarastatud kogukonnad. Tihti elavad sellistes kohtades eliidikogukonnad, sest piiravat aeda peetakse heaolu sümboliks. Usutakse, et takistused hoiavad eemale uimastitega kauplemise, prostitutsiooni ja muud ebaseaduslikud tegevused. Tarad aitavad kaasa turvatunde tugevnemisele. Selliseid sulgemisi võib aina enam leida ka vaesemates rajoonides.

Tarastatud eliitrajoone leidub ka mitmes kohas Eestis. Tallinnas on sellisteks Merirahu, Tiskre ja Pangapealse elamurajoonid. Tartus näeb Kreutzwaldi tänava lõpust neljast majast koosneva asumit, mida ääristab kivimüür. Linna ääres asuv Uus-Ihaste elamurajoon on samuti piiratud kõrge kivist aiaga.

Postmodernsete linnadega on seotud ka laialivalgumine. Eriti on seda näha just Tallinna lähiümbruses. Linnaplaneerijad püüavad selle nähtuse vastu võidelda urbanismi ja taibuka kasvuga (smart growth). Urbanismi ideeks on linnaregioonide niisugune süstemaatiline planeerimine, kus oleks oluline looduskeskkonna säilimine, meeldiv sotsiaalne ümbrus ja majanduslik kasv. Taibuka kasvu ideega püütakse tähelepanu pöörata laialivalgumise negatiivsetele külgedele. Tähtis on viia planeerides energiakulud võimalikult madalaks ja säilitada kõrgkvaliteetne elukeskkond. Oluline on kasutada maad võimalikult positiivse tulemusega. Linnade äärealasid peetaksegi üheks tänapäevase postmodernse linna nähtuseks. kuna seal saavad kokku ruraalsus ja urbaansus.[1]

Postmodernism arhitektuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

The Sony Tower, endine AT&T hoone New Yorgis.

Postmodernism tõusis stiilina esile 1970. aastate lõpus ning mõjutab arhitektuuri tänapäevani. Postmodernism laenab elemente minevikust. Modernismi arhitektid peavad postmodernismi tihti liiga vulgaarseks ja populistlikuks. Postmodernistide meelest on aga modernistide töö hingetu, lahja, liiga lihtne ja abstraktne. Arvamuste lahknevus tuleb eesmärkide erinevusest. Modernism soovib olla minimaalne, ornamentideta ja õige materjali kasutamisega. Seevastu loobub postmodernism rangetest reeglitest ja püüab leida hoonete kasutamise, ehitamise ja vormi tähendusi ning väljendusi.

Postmodernismis nähakse sammaste ja muude varasemate stiilielementide tagasitulekut. Mõnikord kasutatakse Vana-Kreeka ja Rooma stiile, kuid neid ei kopeerita, vaid kohandatakse vastavalt vajadustele.

Robert Venturit peetakse postmodernistliku arhitektuuriliikumise algatajaks. Tema 1966. aastal ilmunud raamat "Complexity and Contradiction in Architectur" avardas inimeste mõttemaailma uues suunas. Kuulsa modernistist arhitekti Ludwig Mies van de Rohe ütlusest "Vähem on rohkem" sai Venturi käsitluses "Vähem on tüütu". Raamatus on esitletud mitmeid arhitekti enda disaine, kuulsamatest Guild House´i Philadelphias, millest sai suurimaid postmodernismi ikoone.[3]

Postmodernismi peetakse seguks kõigi sellele eelnenud stiilidega ning oluline on rahvaliku maitse ja populaarsuse kasutamine. Ehitised võivad olla domineerivaid gruppe toetavad. Tihti tehakse tarbimisele orienteeritud ehitised võimalikult ligitõmbavaks, et inimesed ostaksid palju. Tähtis on suurendada tarbimist ja majanduslikku kasu. Kuulsamateks postmodernistlikeks hooneteks on New Yorgis asuv Philip Johnsoni kappkellakujuline The Sony Tower (varasemalt AT&T kõrghoone) ja Charles Moore´i itaalia stiilis Piazza d´Italia New Orleansis. Las Vegast peetakse postmodernistliku arhitektuuri inspiratsiooniks.[1]

Arhitektid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Postmodernismi näiteid Eesti arhitektuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu Emajõe ärikeskus

Eestis tekkis postmodernistlik arhitektuur 1970. aastate lõpupoolel ja 1980. aastatel. Suunda esindavad Haabneemes asuv Kirovi-nimeline kalurikolhoosi lasteaed ja Pärnu kaubanduskeskus. Tartus peetakse üheks postmodernismi näiteks 1990. aastate lõpus ehitatud Emajõe Ärikeskust.[1]

Postmodernism kirjanduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960. aastate alguses hakkas esimesena postmodernistlikku kirjandust uurima Ihab Hassan. Ta leidis, et modernistliku kirjanduse kõrvale oli tekkinud uus vool. Alguses kutsus ta seda "vaikuse kirjanduseks", hiljem võtab kasutusele postmodernismi termini.

Terve postmodernismi defineerimine on väga keeruline, samamoodi on selle voolu kirjanduse kirjeldamisega. Mõned postmodernistlikku kirjanduse tunnused võiksid olla järgmised: stiilide ja kujundite paljusus, iroonia, paroodia, fabulatsioon, pastišš, intertekstuaalsus, eklektika, fragmentaarsus, skeptitsism, eneserefleksioon, avatus ja mängulisus.

Üheks postmodernistlikuks kirjanikuks peetakse Umberto Ecot. Tema romaan "Roosi nimi" sisaldab palju irooniat ja intertekstuaalsust. Eco meelest pole minevikust pääsu, kuid seda tuleb esitada iroonilisel ja paroodilisel moel. Linda Hutcheoni teoseid iseloomustavad märksõnad paroodia ja pastišš.[2]

Kirjanikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikas: Barry Lewis. Postmodernism and literature or Word Salad Days, 1960–90. – "The Routledge Critical Dictionary of Postmodern Thought".

Postmodernistlik kirjandus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti kirjandusse jõudis postmodernism 1980. aastate lõpus. Selle tõid siia piiride avanemine ja suured muutused ühiskonnas. Alguses postmodernismi ei tuntud ja seda tutvustavat käsitlust leidus vähe ning seetõttu sai postmodernism endale hinnangulise ja negatiivse alatooni.

Asi muutus 1990. aastate alguses, kui ajakiri Vikerkaar hakkas avaldama postmodernismi teoreetikute tõlkeid. Eesti kirjanikest on postmodernismiga seostatud Hando Runnelit, Mati Unti ja Emil Tode. Viimase romaan "Piiririik" kirjeldab postmodernistlikku maailma. Luuletajatest võib üheks kuulsamaks esindajaks nimetada Contrat. Proosakirjanikest on veel tuntud Andrus Kivirähk, kelle romaanis "Ivan Orava mälestused" on paroodia ja iroonia olulisel kohal. Veel tuleks esile tuua Kerttu Rakket, Kaur Kenderit ja Kadri Kõusaart.[2]

Tuntud postmodernismi esindajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoreetikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstnikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Režissöörid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jauhiainen, J.S., 2005. Linnageograafia. Eesti kunstiakadeemia, 155-169.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Viires, P., 2008. Postmodernism Eesti kirjanduskultuuris. Doktoritöö. Tartu Ülikooli kirjastus.
  3. http://www.saylor.org/site/wp-content/uploads/2011/05/Postmodern-architecture.pdf

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]


20. sajandi kunst
EkspressionismDer Blaue ReiterDie BrückeFovismKubismFuturismLutšismAbstraktsionismLüüriline abstraktsionismOrfismSuprematismDadaismMetafüüsiline maalPurismArt décoNeoplastitsismUusasjalikkusMuralismoSürrealismDe StijlSotsialistlik realismAvangardismNonfiguratiivne kunstAbstraktne ekspressionismBauhausNeodadaArt brutAction paintingCobraFunk artInformalismKineetiline kunstPopkunstOpkunstVideokunstUusrealismMinimalismMaakunstNarratiivfiguratsioonFluxusKontseptuaalkunstB.M.P.T.Body-artHappeningPerformanceArte poveraHüperrealismPostmodernismFotokunstPostminimalismGrafitiUus subjektiivsusTransavangardUusfovismBad paintingUusfiguratiivsusOuPeinPo