Wildenbergi nahavabrik

Wildenbergi nahavabrik oli umbes aastatel 1878–1915 Kuressaares aadressil Suur-Sadama tänav 18 töötanud naha vabrik^[1].

Ettevõtte eelkäija oli aastal 1858 Kullamaal asutatud Reinhold Wildenbergi (1819–1890) nahaparkimistöökoda, mis hiljem viidi üle Kuressaarde^[1] Veski, Suur-Sadama, Abaja ja Töö tänava vahelisse kvartalisse^[2]. Aastal 1910 sai nahavabrikust aktsiaselts^[1]^[3].

Reinhold Wildenbergi poeg Oscar Friedrich Wildenberg (1852 Lihula – 1928 Riia) õppis Moskva kaubanduskoolis ja oli praktikal Saksamaal Hamburgis Jakob Nordheimi nahavabrikus. 1872. aastal saabus ta tagasi Saaremaale, kus alustas tööd isale kuuluvas vabrikus, asudes seda peagi kaasajastama ja laiendama: lisaks kodumaistele nahkadele hakati peagi töötlema Lõuna-Ameerikast sisseveetavaid pühvlinahku, mis hiljem jäidki peamiseks tooraineks. 1888. aasta Brüsseli maailmanäitusel pälvis Wildenbergi nahavabriku toodang kuldmedali.

1897/1898. aastal ostis Oscar Wildenberg nahavabriku Riias, 1910. aastal mõlemad vabrikud ühendati ja ühendettevõte kandis nimetust „Oscar Wildenbergi ühinenud nahavabrikute aktsiaselts Riias ja Kuressaares”.

Nahavabrik töötles peamiselt sisseveetud nahku, mida turustati eeskätt Riias^[1]. Enne I maailmasõda, 1913. aastal töötas ettevõttes 300 inimest^[1]^[3]. Esimese maailmasõja ajal täideti ka sõjatellimusi^[1]. Aastal 1915 Esimese maailmasõja oludes viidi ettevõtte inventar Moskva^[küsitav]sse^[1]^[3]. 1915. aastal evakueeriti vabrikumasinad Nižni-Novgorodi, kuna vabrikuhoone lahkuvad venelased sakslaste maaletulekul maha põletasid^[4], 1917. aasta oktoobris. Riia vabriku suutsid Oscar Wildenbergi tütred Herta Melnikow ja Helene Laerum sõja lõppedes ja Läti iseseisvumise järel uuesti tööle panna.