Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Lühend EELK
Asutatud 1949
Peakorter Tallinn
Asukoht Kiriku plats 3, 10130 Tallinn
Tegevuspiirkond kogudused Eestis ja välismaal
Liikmed 167 kogudust
Peapiiskop Urmas Viilma
Juhtkond EELK Konsistoorium
EELK Kirikukogu
Allorganisatsioonid Praostkonnad ja kogudused
Veebileht Koduleht

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. EELK-l on Eestis 12 praostkonda, 167 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.

EELK-d juhib peapiiskop Urmas Viilma, kes pühitseti ametisse 2. veebruaril 2015. EELK kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

EELK kirikupead[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

EELK kirikupea kohusetäitjad[muuda | muuda lähteteksti]

1944 sügisel Anton Eilart kt.

EELK piiskopid[muuda | muuda lähteteksti]

EELK konsistoorium[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis EELK Konsistoorium

EELK Konsistooriumi valitavad liikmed (kantsler ja assessorid) valib EELK Kirikukogu peapiiskopi ettepanekul:

EELK praostkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

EELK-l on 12 praostkonda:

EELK Välis-Eesti piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

EELK kogudused[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka: EELK koguduste loend
Viljandi Pauluse kirik

Eestis on 167 EELK kogudust, mis on jaotatud 12 praostkonda. Kokku arvatakse luterliku kirikuga seotud olevat umbes 170 000 inimest.[1]

Endised EELK kogudused[muuda | muuda lähteteksti]

EELK kogudused ja kirikud välismaal[muuda | muuda lähteteksti]

EELK asutused[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Evangeelne luterlik kirik Eestis

28. aprillil 1949 saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evangeeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[4]

Luterliku Maailmaliidu asutajaliige alates 1947. aastast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.) suutis takistada Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vastuvõtmist maailmaliitu kuni 1963. aastani.[5] 1957. aastal kirjutas Stockholms-Tidningen Eestlastele: "On vastuvaidlematu fakt, et Eesti kiriku ainukene seaduslik riigipea on auväärne piiskop Johan Kõpp, valitud E. V. seadusliku kiriku põhimääruse järele. Tema isiklikult astus maailmaliidu asutamisel Lundis Eesti kirikuga selle liikmeks ja tema jurisdiktsiooni Eesti kiriku üle tunnustati selle aktiga. Sellel taustal tundub imelikuna, et Maailmaliit on pidanud vajalikuks üle seadusliku kirikupea pidada kontakti isikutega, kes ilmselt ebaseaduslikult tahavad esindada paljukannatanud Eesti kirikut kommunistliku okupatsioonivõimu poolt ametisse seatuna. ... Millal on aga kommunistide marionettkirikupead, näit. Kiivit või Turss, julgenud selliselt vabaduse eest välja astuda? Nad ei saa, sest nad ei esinda tegelikkuses oma kirikut ega rahvast, vaid silti nende tühjade toolide kohal: "URSS", oma kommunistlikku peremeest."[6]

"Et nimetatud saabumata jäid, selles on tõenäoliselt määrav olnud orjastatud rahvaste vabaduses tegutsevate kirikute energiline vastuseis, mille eriti mõjuvaks väljenduseks olid kahtlemata õp. Veemi seletused ja ülekuulamine USA Senati uurimiskomisjoni ees."[7]

1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [8]. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.

1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:

"Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja anneksioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. ...

Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde[9]"

1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimise tingimusi järgmiselt: "... lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood "vajadused" on ebaloomulikud[10]."

EELK vaimuliku ameti astmed[muuda | muuda lähteteksti]

EELK autasud ja muud tunnustusavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

EELK annab välja mitmesuguseid autasusid ja muid tunnustusavaldusi. EELK tunnustustega seonduv on kirjas EELK kirikuseadustikus[11]. Tunnustusavaldused[11]:

EELK aunimetus on titulaarpraost[11].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Toomas Jürgenstein. "Tänapäeva Eesti usuelu ja kirikud". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2018. Vaadatud 21. september 2018. {{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit |Väljaanjda= (juhend)
  2. ↑ Karin Hallas, Pauluse kiriku lugu, Sirp, 24. juuli 1998
  3. ↑ Ere valgussähvatus II ilmasõja aegadest, Eesti Kirik.ee, 4. mai 2011
  4. ↑ Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 2001, lk 226.
  5. ↑ Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr 26, lk 1.
  6. ↑ Kla. Tühjad toolid. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 11. september 1957, nr 210, lk 2. 2.
  7. ↑ N. Eesti "piiskop" Kiivit ei tulnud kongressile. Stockholms-Tidningen Eestlastele, 28. august 1957, nr 199, lk 1.
  8. ↑ "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr 7, lk 1 ja 11
  9. ↑ Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm 1990, lk 342–343.
  10. ↑ Toomas Paul. ...ja ahtake tee, mis viib ellu. Horisont, 1989, nr 2, lk 16.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 https://web.archive.org/web/20150903151727/http://www.eelk.ee/seadustik/tryki_seadus_osa.php?id=395 (vaadatud 03.09.2015)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr 1, lk 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr 26, lk 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr 7, lk 1 ja 11.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid, intervjuud[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Evangeelne_Luterlik_Kirik&oldid=6524454"