Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada Eestis enne Teist maailmasõda ja seejärel eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Lühend EELK
Asutatud 1917
Peakorter Tallinn
Asukoht Kiriku plats 3, 10130 Tallinn
Piirkond Kogudused Eestis ja välismaal
Juhtkond Konsistoorium
Kirikukogu
Allorganisatsioon EELK praostkonnad ja kogudused
Veebileht Koduleht

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on Eestis 12 praostkonda, 166 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.

Kirikut juhib peapiiskopi kohusetäitja piiskop Einar Soone. Peapiiskopiks valiti 26. novembril 2014 Urmas Viilma, kes pühitsetakse ametisse 2. veebruaril 2015. Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Alates 1963. aastast kuulub EELK Luterlikku Maailmaliitu, kuhu alates 1947. aastast kuulus asutajaliikmena Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.) [1]

Kirikupead ja piiskopid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikupea kohusetäitjad piiskopi puudumisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konsistoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

EELK Konsistooriumi valitavad liikmed, ehk kantsler ja assessorid on valitud Kirikukogu poolt peapiiskopi ettepanekul:

EELK praostkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

EELK Välis-Eesti piiskopkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viljandi Pauluse kirik

Endised kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogudused ja kirikud välismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Evangeelne kirik Eestis

28. aprillil 1949 saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evangeeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[4]

1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [5]. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.

1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:

"Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja annektsioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. ...

Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde[6]"

1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimistingimusi järgmiselt: "... lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood "vajadused" on ebaloomulikud[7]."

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  2. Karin Hallas, Pauluse kiriku lugu, Sirp, 24. juuli 1998
  3. Ere valgussähvatus II ilmasõja aegadest, Eesti Kirik.ee, 4. mai 2011
  4. Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 2001. Lk. 226.
  5. "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11
  6. Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm 1990, lk. 342–343.
  7. Toomas Paul. ...ja ahtake tee, mis viib ellu. Horisont, 1989, nr. 2, lk. 16.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]