Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
Edit-copy orange button.svg See artikkel vajab toimetamist.
Palun aita artiklit toimetada.
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.
Emblem-important.svg Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu.
Palun aita artiklit keeleliselt parandada.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on 12 praostkonda, 166 kogudust, 47 000 annetajaliiget ja 207 vaimulikku.

Sisukord

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pea on peapiiskop Andres Põder, tema asetäitja on piiskop Einar Soone.

Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit.

EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ on kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget.Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Alates 1963. aastast kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Luterlikku Maailmaliitu, kuhu varem, alsutajaliikmena alates 1947. aastast, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik [1]

[redigeeri] Kirikupead (piiskopid ja peapiiskopid)

[redigeeri] Konsistoorium

EELK Konsistooriumi valitavad liikmed, ehk kantsler ja assessorid on valitud Kirikukogu poolt peapiiskopi ettepanekul:

[redigeeri] EELK praostkonnad

[redigeeri] Kogudused

Viljandi Pauluse kirik

[redigeeri] Likvideerunud kogudused

[redigeeri] Kogudused ja kirikud välismaal

[redigeeri] Asutused

[redigeeri] Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajalugu

Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523-1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.

Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.

Katoliiklusega tehti lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.

1641. aastal loodi ka seni Ingeri kubermangu kuulunud Narvas Narva piiskopkond.

Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik[3]. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartusse, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.

Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõjas ei olnud kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest).

1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks: Ida-Harju: Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ning Kuusalu kihelkond ja Lääne-Harju praostkond: Toomkogudus, Hageri, Keila, Madise, Nissi ning Rapla kihelkond.

1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal visiteerima praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ning pühitseda neid ametisse.

Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse EELK konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.

1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuuluusid Jõhvi, Lüganuse, Nigula ning Vaivara kihelkond.

18. sajandi viimasel veerandil, pärast asehalduskorra kehtestamist 1784—1796) Eesti- ja Liivimaal moodustati Põhja-Eestis igas kreisis (5) eraldi praostkond:

Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.

1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.

1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.

  • Võru praostkonda kuulusid lõunaeestimurdelised kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru;
  • Tartu praostkonda kuulusid: Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.
  • Pärnu praostkonda kuulusid: Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.
  • Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.

1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.

19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetamisliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Vene ortodokskirikuga liitunud ca 65 680 eestlast.

Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui maakoguduste luteri vaimulikud ning kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 20. sajandi alguses - 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadele puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond.

1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.

Pastoraat
Kogudus

Kogudus on kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkonna piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihtipeale ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkonna, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18-19. sajandil abistasid teda köstrid ja vöörmündrid (Saaremaal aga rottmeistrid). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust eemalasuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukusest või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.

Pihtkond
vaimulikud

Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud: köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.

[redigeeri] Viited

  1. ↑ Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  2. ↑ EELK Välis-Eesti Piiskopkond
  3. ↑ Andres Andresen, Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710-1832

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Kirjandus

  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.

[redigeeri] Välislingid

Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Evangeelne_Luterlik_Kirik&oldid=2984784"
Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes