Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
| See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
| See artikkel vajab ajakohastamist. Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus. |
| Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
|
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik |
|
|---|---|
| Lühend | EELK |
| Asutatud | 1917 |
| Peakorter | Tallinn |
| Asukoht | Kiriku plats 3, 10130 TALLINN |
| Piirkond | Kogudused Eestis ja välismaal |
| Juhtkond | EELK Konsistoorium EELK Kirikukogu |
| Allorganisatsioon | EELK praostkonnad ja kogudused |
| Veebileht | Koduleht |
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on 12 praostkonda, 166 kogudust, 47 000 annetajaliiget ja 207 vaimulikku.
|
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pea on peapiiskop Andres Põder, tema asetäitja on piiskop Einar Soone.
Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit.
EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ on kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget.Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.
Alates 1963. aastast kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Luterlikku Maailmaliitu, kuhu varem, asutajaliikmena alates 1947. aastast, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik [1]
28. aprillil saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evaneeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[2]
1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [3]. See ei läinud siis korda väliseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.
Kirikupead (piiskopid ja peapiiskopid) [muuda]
- 1919–1933 piiskop Jakob Kukk
- Kirikupea kohusetäitja, Aleksander Kapp 1933–1934
- 1934–1939 piiskop Hugo Bernhard Rahamägi
- Kirikupea kohusetäitja, Jaak Varik 1939 (hooldaja)
- 1939–1944 piiskop Johan Kõpp (hilisem eksiilkiriku ehk E.E.L.K. piiskop ja peapiiskop)
- Kirikupea kohusetäitja, Anton Eilart 1944 (tegutses okupeeritud Eestis Johan Kõpu eest)
- 1949–1967 peapiiskop Jaan Kiivit seenior
- 1967–1977 peapiiskop Alfred Tooming
- 1978–1986 peapiiskop Edgar Hark
- 1987–1994 peapiiskop Kuno Pajula
- 1992– piiskop Einar Soone
- 1994–2005 peapiiskop Jaan Kiivit juunior
- 2005– peapiiskop Andres Põder
Konsistoorium [muuda]
EELK Konsistooriumi valitavad liikmed, ehk kantsler ja assessorid on valitud Kirikukogu poolt peapiiskopi ettepanekul:
- Andres Põder - peapiiskop
- Einar Soone - piiskop
- Urmas Viilma - kantsler
- Joel Luhamets - assessor
- Tiit Salumäe - assessor
- Ove Sander - assessor
- Mati Maanas - assessor
EELK praostkonnad [muuda]
- Ida-Harju praostkond
- Järva praostkond
- Lääne praostkond
- Lääne-Harju praostkond
- Pärnu praostkond
- Saarte praostkond
- Tallinna praostkond
- Tartu praostkond
- Valga praostkond
- Viljandi praostkond
- Viru praostkond
- Võru praostkond
- EELK Välis-Eesti piiskopkond[4]
Kogudused [muuda]
- Aegviidu Aleksandri kogudus, Aegviidu kirikus
- Alatskivi kogudus, Alatskivi kirikus
- Ambla Maarja kogudus, Ambla Maarja kirikus
- Anna kogudus, Anna kirikus
- Anseküla Maarja kogudus, Tiirimetsa palvemajas
- Audru Püha Risti kogudus, Audru Püha Risti kirikus
- Avinurme kogudus, Avinurme kirikus
- Elva kogudus, Elva kirikus
- Emmaste Immanueli kogudus, Emmaste Immanueli kirikus või Mänspe kabelis
- Haapsalu Püha Johannese kogudus, Haapsalu toomkirikus
- Hageri Lambertuse kogudus, Hageri kirikus või Saku kirikus
- Haljala Püha Mauritiuse kogudus, Haljala kirikus
- Halliste Püha Anna kogudus, Halliste Püha Anna kirikus
- Hanila Pauluse kogudus, Hanila Pauluse kirikus
- Hargla kogudus, Hargla kirikus
- Harju-Jaani Ristija Johannese kogudus, Harju-Jaani Ristija Johannese kirikus
- Harju-Madise kogudus, Harju-Madise kirikus
- Helme Maarja kogudus, Helme vennastekoguduse palvemajas
- Häädemeeste Miikaeli kogudus
- Iisaku kogudus
- Illuka kogudus
- Ilumäe kogudus
- Juuru Mihkli kogudus
- Jõelähtme Püha Neitsi Maarja kogudus
- Jõgeva kogudus
- Jõhvi Mihkli kogudus
- Jämaja Kolmainu kogudus
- Järva-Jaani Ristija Johannese kogudus
- Järva-Madise Püha Matteuse kogudus
- Järva-Peetri Püha Peetruse kogudus
- Järvakandi Peetri kogudus
- Jüri kogudus
- Kaarma Peeter-Pauli kogudus
- Kadrina Katariina kogudus
- Kambja kogudus
- Kanepi Jaani kogudus
- Karja Katariina kogudus
- Karksi Peetri kogudus
- Karula kogudus
- Karuse Margareeta kogudus
- Keila Miikaeli kogudus
- Kihelkonna Mihkli kogudus
- Kirbla Püha Nikolause kogudus
- Kodavere Mihkli kogudus
- Koeru Maarja-Magdaleena kogudus
- Kolga-Jaani Johannese kogudus
- Kose Püha Nikolause kogudus
- Kullamaa Püha Johannese kogudus
- Kunda kogudus
- Kuressaare Laurentiuse kogudus
- Kursi Maarja-Eliisabeti kogudus
- Kuusalu Laurentsiuse kogudus
- Kõpu Peetri kogudus
- Käina Martini kogudus
- Kärdla Johannese kogudus
- Kärla Maarja-Magdaleena kogudus
- Käru kogudus
- Käsmu kogudus
- Laatre Püha Laurentsiuse kogudus
- Laiuse Püha Jüri kogudus
- Leesi Katariina kogudus
- Lihula Eliisabeti kogudus
- Lohusuu kogudus
- Loksa Püha Neitsi Maarja kogudus
- Lääne-Nigula Püha Nikolause kogudus
- Lüganuse Ristija Johannese kogudus
- Maarja-Magdaleena kogudus
- Martna Püha Martini kogudus
- Mehikoorma kogudus
- Mihkli Miikaeli kogudus
- Muhu Katariina kogudus
- Mustamäe Maarja-Magdaleena kogudus
- Mustjala Anna kogudus
- Mustvee kogudus
- Mõisaküla kogudus
- Märjamaa Maarja kogudus
- Narva Aleksandri kogudus
- Narva-Jõesuu Niguliste kogudus
- Nissi Maarja kogudus
- Noarootsi Püha Katariina kogudus
- Nõmme Rahu kogudus
- Nõmme Saksa Lunastaja kogudus
- Nõo Püha Laurentsiuse kogudus
- Nõva Püha Olevi kogudus
- Orissaare kogudus
- Otepää Maarja kogudus
- Paide Püha Risti kogudus
- Paistu Maarja kogudus
- Palamuse Püha Bartholomeuse kogudus
- Paldiski Nikolai kogudus
- Petseri Peetri kogudus
- Piirsalu kogudus
- Pilistvere Andrease kogudus
- Pindi kogudus
- Prangli kogudus
- Puhja Püha Dionysiuse kogudus
- Põltsamaa Niguliste kogudus
- Põlva Püha Neitsi Maarja kogudus
- Pärnu Eliisabeti kogudus
- Pärnu-Jakobi kogudus
- Pöide Maarja kogudus
- Püha Jakobi kogudus
- Pühajõe kogudus
- Pühalepa Laurentsiuse kogudus
- Rakvere Kolmainu kogudus
- Randvere kogudus
- Rannamõisa kogudus
- Rannu Püha Martini kogudus
- Rapla Maarja-Magdaleena kogudus
- Reigi Jeesuse kogudus
- Ridala Püha Maarja Magdaleena kogudus
- Risti kogudus
- Roosa Jakobi kogudus
- Ruhnu Püha Magdaleena kogudus
- Rõngu Mihkli kogudus
- Rõuge Maarja kogudus
- Räpina Miikaeli kogudus
- Saarde Katariina kogudus
- Saaremaa Jaani kogudus
- Sangaste Püha Andrease kogudus
- Simuna Siimona ja Juuda kogudus
- Sindi kogudus
- Soome Püha Peetruse kogudus
- Suure-Jaani Johannese kogudus
- Taagepera Jaani kogudus
- Tahkuranna kogudus
- Tallinna Jaani kogudus
- Tallinna Peeteli kogudus
- Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkogudus
- Tallinna Püha Vaimu kogudus
- Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus
- Tallinna Toompea Kaarli kogudus
- Tamsalu Lunastaja kogudus
- Tapa Jakobi kogudus
- Tartu Maarja kogudus
- Tartu Pauluse kogudus
- Tartu Peetri kogudus
- Tartu Soome kogudus
- Tartu Ülikooli-Jaani kogudus
- Tarvastu Peetri kogudus
- Tori Püha Jüri kogudus
- Torma Maarja kogudus
- Treimani kogudus
- Tudulinna Rahu kogudus
- Tuhala Kaarli kogudus
- Tõstamaa Maarja kogudus
- Türi Püha Martini kogudus
- Urvaste Püha Urbanuse kogudus
- Vahastu kogudus
- Valga Peetri-Luke kogudus
- Valjala Martini kogudus
- Vara Brigitta kogudus
- Varbla Püha Urbanuse kogudus
- Vastseliina Katariina kogudus
- Vigala Maarja kogudus
- Viimsi Püha Jaakobi kogudus
- Viljandi Jaani kogudus
- Viljandi Pauluse kogudus
- Viru-Jaakobi kogudus
- Viru-Nigula kogudus
- Võnnu Jakobi kogudus
- Vormsi Püha Olavi kogudus
- Võru Katariina kogudus
- Väike-Maarja kogudus
- Vändra Martini kogudus
- Äksi Andrease kogudus
Likvideerunud kogudused [muuda]
Kogudused ja kirikud välismaal [muuda]
Asutused [muuda]
- SA EELK Usuteaduse Instituut
- SA Ajaleht Eesti Kirik
- SA EELK Tallinna Diakooniahaigla
- SA EELK Misjonikeskus
- MTÜ EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus
- MTÜ EELK Kirikumuusika Liit
- MTÜ Eesti Kristlik Raudteelaste Ühing
- SA EELK Laagrikeskus „Talu”
- OÜ Kiriku Varahaldus
- SA Johanniitide Abi Eestis
- EELK Kirikupäeva ja laulupeo sihtasutus
Ajalugu [muuda]
Pikemalt artiklis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ajalugu
Reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks peale reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ning luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus katoliiklikest kogudustest aastatel 1523-1532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ning Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.
Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esmased Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli poolt tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553 või 1554 aastal.
Territoriaalkirik [muuda]
Katoliiklusega tehti Eestis lõpparved Rootsi ülemvõimu poolt 1561. aastal, Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593 ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.
1629. aastal asutati Põhja-Eestis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium[5], 1638. a nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering. Lõuna-Eestis ja Liivimaal asutati 1633. aastal Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, mille ülesanneteks olid Rootsi kuningriigi dominioonide hulka kuulunud Eesti- ja Liivimaa kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent.
Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõjas ei olnud kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva etnousundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ca 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest).
Pikemalt artiklis Rootsi aeg
1641. aastal loodi ka seni Rootsi Ingeris Narva piiskopkond ning määrati ka Narva ja Ingeri superintendant.
Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks väljaantud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik[6]. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, rajati 1632. aastal ülikool ka Tartusse, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.
1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks: Ida-Harju: Jaani, Jüri, Juuru, Jõelähtme, Kose ning Kuusalu kihelkond ja Lääne-Harju praostkond: Toomkogudus, Hageri, Keila, Madise, Nissi ning Rapla kihelkond.
1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal visiteerima praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ning pühitseda neid ametisse.
1686. aasta kirikuseaduse kehtestamisega tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda — Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate algupoolel.
Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse Eesti Evangeelse Luterliku Kirik Konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.
1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuuluusid Jõhvi, Lüganuse, Nigula ning Vaivara kihelkond.
18. sajandi viimasel veerandil, pärast asehalduskorra kehtestamist 1784—1796) Eesti- ja Liivimaal moodustati Põhja-Eestis igas kreisis (5) eraldi praostkond:
- Tallinna praostkond (Toomkogudus, Keila, Jüri, Jõelähtme, Harju-Jaani, Kuusalu, Ambla, Kose kihelkond);
- Paldiski 1. praostkond (Rapla, Juuru, Hageri, Nissi kihelkond);
- Paldiski 2. praostkond (Harju-Madise koos abikirikuga Ristil, Märjamaa, Kullamaa kihelkond);
- Rakvere 1. praostkond (Rakvere, Kadrina, Haljala, Viru-Jaagupi, Simuna kihelkond);
- Rakvere 2. praostkond (Viru-Nigula, Lüganuse, Jõhvi, Vaivara kihelkond);
- Paide praostkond (Paide koos Anna abikirikuga, Türi, Peetri, Koeru, Väike-Maarja, Järva-Jaani, Järva-Madise kihelkond);
- Haapsalu 1. praostkond (Haapsalu, Noarootsi, Ridala, Lääne-Nigula, Martna kihelkond);
- Haapsalu 2. praostkond (Lihula koos Kirbla abikirikuga, Karuse, Hanila koos Varbla abikirikuga, Mihkli, Vigala kihelkond);
- Haapsalu 3. praostkond (Käina, Reigi, Pühalepa, Vormsi kihelkond).
Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.
1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.
1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.
- Võru praostkonda kuulusid lõunaeestimurdelised kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru;
- Tartu praostkonda kuulusid: Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.
- Pärnu praostkonda kuulusid: Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.
- Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.
Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kirik [muuda]
1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutati Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.
19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetamisliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Vene ortodokskirikuga liitunud ca 65 680 eestlast.
Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui maakoguduste luteri vaimulikud ning kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 20. sajandi alguses - 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadele puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond.
1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.
- Pastoraat
- Kogudus
Kogudus on kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkonna piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihtipeale ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkonna, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18-19. sajandil abistasid teda köstrid ja vöörmündrid (Saaremaal aga rottmeistrid). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust eemalasuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukusest või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.
- Pihtkond
- vaimulikud
- diakon - abivaimulik
- köster - abivaimulik (praegusel ajal pole kasutusel)
- papp - vaimuliku üldnimetus, üks vanimaid nimetusi eesti keeles
- pastor ("karjane") e (kiriku)õpetaja - protestandi vaimulik
- piiskop - kõrgem vaimulik
- praost - vaimulike juht protestantismis (amet)
- preester - vaimulik (pühitsus)
- presbüter - koguduse vanem (tuleneb samast sõnatüvest kust "preester")
- ülempreester
Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud: köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.
Viited [muuda]
- ↑ Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
- ↑ Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 2001
- ↑ "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11
- ↑ EELK Välis-Eesti Piiskopkond
- ↑ Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Konsistoorium
- ↑ Andres Andresen, Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710-1832
Vaata ka [muuda]
Kirjandus [muuda]
- Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
- Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
- "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.