Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada endise rahvakirikuga: Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ehk E.E.L.K.

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Lühend EELK
Asutatud 1917
Peakorter Tallinn
Asukoht Kiriku plats 3, 10130 Tallinn
Piirkond Kogudused Eestis ja välismaal
Juhtkond EELK Konsistoorium
EELK Kirikukogu
Allorganisatsioon EELK praostkonnad ja kogudused
Veebileht Koduleht

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. Kirikul on 12 praostkonda, 166 kogudust, 47 000 annetajaliiget ja 207 vaimulikku.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pea on peapiiskop Andres Põder, tema asetäitja on piiskop Einar Soone.

Kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit.

EELK kõrgeim seadusandlik ja korraldav organ on kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget.Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Alates 1963. aastast kuulub Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Luterlikku Maailmaliitu, kuhu varem, asutajaliikmena alates 1947. aastast, kuulus Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik [1]

28. aprillil 1949 saatis EELK esimene peapiiskop Jaan Kiivit kogudustele ringkirja, kus oli öeldud: "Koos kapitalismiga on määratud kadumisele kodanlik moraal, mida iseloomustab halastamatu saagiahnus, ekspluateerimine ja silmakirjalisus, kujuneb uus nõukogude moraal, mida iseloomustab otsekohesus, kaasinimeste eest hoolitsemine ja sotsialistlik suhtumine töösse. Toimimise aluseks ei tohi olla enam usaldamatus, vaid peab olema usaldus. Usklikkudele on selge, et kommunismis esinevad suured võimalused rakendada enneolematus ulatuses algristikoguduse evangeeliumi ja Jeesus Kristuse poolt taotletud usaldust ja leplikku andumust".[2]

1974. aastal üritas EELK endale allutada Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikut tingimusel, et see ei tähistaks iseseisvuspäeva ega küüditamise aastapäeva [3]. See ei läinud siis korda pagulaseestlaste vastuseisu tõttu ja õnnestus alles 2010. aastal.

1975. aastal kohtusid mõlema kiriku esindajad Kirikute Maailmanõukogu täiskogu koosolekul Nairobis. Konrad Veem on seda kirjeldanud järgmiselt:

"Tõstan üles Nõukogude Liidu vägivalda kallaletungiga neutraalsele Eesti Vabariigile, millele on järgnenud sõjaväeline okupatsioon ja annektsioon. Mitmed rahvusvahelised paktid on jõhkral kombel rikutud. Eesti rahvast on saamas vähemusrahvus oma kodumaal slaavi rahvaste elama asumise tõttu Eesti pinnale. Kui Moskva patriarhaadi esindajad sellele tõttavad vastama eitades toime pandavat vägivalda ja õigustades Nõukogude Liidu rahupoliitikat, annab see võimalusi uuteks repliikideks, nüüd juba vaimuliku sisuga. ...

Suur on imestus, kui kolmanda päeva (istungi) arutluse algul antakse sõna assessor Hargile. Tema esitab vastulause mu sõnavõttudele vene keeles rahulikul ja soliidsel viisil, mida tõlgitakse simultaanselt viide keelde[4]"

1989. aastal iseloomustas Toomas Paul kiriku eksisteerimistingimusi järgmiselt: "... lubatud on teatavate religioossete vajaduste rahuldamine muust maailmast eraldatud hoonetes, kusjuures nood "vajadused" on ebaloomulikud[5]."

Kirikupead (piiskopid ja peapiiskopid)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konsistoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

EELK Konsistooriumi valitavad liikmed, ehk kantsler ja assessorid on valitud Kirikukogu poolt peapiiskopi ettepanekul:

EELK praostkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viljandi Pauluse kirik

Likvideerunud kogudused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogudused ja kirikud välismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Evangeelne kirik Eestis

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  2. Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 2001. Lk. 226.
  3. "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11
  4. Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Eesti Vaimulik Raamat, Stockholm 1990, lk. 342–343.
  5. Toomas Paul. ...ja ahtake tee, mis viib ellu. Horisont, 1989, nr. 2, lk. 16.
  6. EELK Välis-Eesti Piiskopkond
  7. Karin Hallas, Pauluse kiriku lugu, Sirp, 24. juuli 1998
  8. Ere valgussähvatus II ilmasõja aegadest, Eesti Kirik.ee, 4. mai 2011

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Masendavad teated Kodu-Eestist: Jumalasõna jagab MVD. Võitleja, juuli 1952, nr. 1, lk. 1.
  • Nõukogude kirikud Luterlikku Maailmaliitu. Välis-Eesti, 17. august 1963, nr. 26, lk. 1.
  • "Ärge märkige küüditamisi ja Vabaduspäeva". Eesti Päevaleht, 26. jaanuar 1974, nr. 7, lk. 1 ja 11.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]