Boris Kumm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Boris Kumm (1. september 1897 Pärnu21. november 1958 Tallinn) oli Eesti poliitik, stalinliku terroripoliitika peamisi teostajaid Eesti NSV-s, 1941. aastast Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar (pärast sõda Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister kuni 1950. aastani). 1945. aastal sai kindralmajori auastme.

Aastal 1948 lõpetas ta eksternina Tallinna 1. Keskkooli[1].

Boris Kumm astus 1923. aastal illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse (EKP), oli II Riigikogu liige. Määrati 1924. aastal riigivastase tegevuse pärast sunnitööle, kust vabanes 1938. aasta amnestiaga.

Varasem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis puiduekspordiettevõtte ametniku perekonnas. Õppis aastatel 1911–1915 gümnaasiumis Pärnus, mis jäi lõpetamata. 1915. aastal töötas apteekriõpilasena Grimmi apteegis Pärnus. Aastatel 1916–1917 teenis reamehena Venemaa keisririigi armees Petrogradi ihukaardiväepolgus, demobiliseeriti haiguse tõttu. Aastatel 1917–1919 oli tööline (sealhulgas metsa- ja turbatööline) Pärnus. Veebruarist 1919 osales Scoutspataljoni kapralina Eesti Vabadussõjas, demobiliseeriti juulis 1920. Aastatel 1920–1924 oli tööline Pärnus. 1923. aastal astus illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. Aastatel 1923–1924 Pärnu linnavolikogu liige ja Pärnu maakonna ametiühingute kesknõukogu sekretär. Vahistati jaanuaris 1924 ja mõisteti 27. novembril 1924 nn 149 protsessis 15 aastaks sunnitööle. Vabanes amnestiaga mais 1938. 1938-40 mustatööline Pärnus ja samal ajal EKP Keskkomitee büroo volinik Pärnus.

Juunipööre[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal juhtis juunipööret Pärnus, ning määrati Pärnu-Viljandi Prefektuuri poliitilise politsei komissariks.

ENSV SARK ja RJRK[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta augustis määrati ta Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissariks ning 1941. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissariks.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueerus Moskvasse, kus tegeles NKVD 4. Valitsuses diversioonitöö organiseerimisega Saksamaa poolt okupeeritud Eestis.

Tegevus pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal naasis B. Kumm koos Punaarmeega Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juhina Eestisse, ta oli 1949. aasta märtsiküüditamise üldjuht ning autasustati selle eest Punalipu ordeniga. 29. märtsist 1944 kuni 24. jaanuarini 1950 oli ta Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar (aastast 1946 Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister).

Langus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

24. jaanuaril 1950 vallandati B. Kumm ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega seoses "vigadega kulakute väljasaatmisel" ja "nõrga banditismivastase võitluse pärast" ning viidi üle Eesti NSV kommunaalmajandusministri asetäitjaks, seejärel töötas kommunaalmajandusministrina. Alates 1952. aastast juhatas Eesti NSV Ministrite Nõukogu kohalike teede osakonda, 1953. aastal jäi tervislikel põhjustel pensionile (põdes lahtist tuberkuloosi). Kannatas ka kroonilise alkoholismi all. Suri 21. novembri 1958 Tallinnas.

B. Kumm on maetud Tallinna Metsakalmistule 23. novembril 1958[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Boris Kummi kõne EK(b)P V kongressil 1948. a detsembris. Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Eerik-Niiles KrossAkadeemia 2005, nr 9, lk 1950–63

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev:
ENSV RJK rahvakomissar Boris Kumm (1944–1946)
Eesti NSV riikliku julgeoleku minister
1946–1950
Järgnev:
Valentin Moskalenko (1950–1953)