Boris Kumm

Allikas: Vikipeedia

Boris Kumm (1. september 1897 Pärnu21. november 1958 Tallinn) oli Eesti NSV poliitik, stalinliku terroripoliitika peamisi teostajaid Eestis, 1941. aastast Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar (pärast sõda Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi minister kuni 1950). 1945. aastal sai Nõukogude kindralmajori auastme.

Aastal 1948 lõpetas ta eksternina Tallinna 1. Keskkooli[1].

Boris Kumm astus 1923. aastal illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse (EKP), oli II Riigikogu liige. Määrati 1924. aastal riigivastase tegevuse pärast sunnitööle, kust vabanes 1938. aasta amnestiaga.

Varasem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis puiduekspordi ettevõtte ametniku perekonnas. Õppis 1911-15 gümnaasiumis Pärnus, mis jäi lõpetamata. 1915 töötas apteekriõpilasena Grimmi apteegis Pärnus. 1916-17 teenis reamehena Vene tsaariarmees Petrogradi ihukaardiväepolgus, demobiliseeriti haiguse tõttu. 1917-19 oli tööline (sealhulgas metsa- ja turbatööline) Pärnus. Veebruarist 1919 osales Scoutspataljoni kapralina Eesti Vabadussõjas, demobiliseeriti juulis 1920. 1920-24 oli tööline Pärnus. 1923. aastal astus illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. 1923-24 Pärnu linnavolikogu liige ja Pärnu maakonna ametiühingute kesknõukogu sekretär. Arreteeriti jaanuaris 1924 ja mõisteti 27.11.1924 nn 149 protsessis 15 aastaks sunnitööle. Vabanes amnestiaga mais 1938. 1938-40 tööline Pärnus ja samal ajal EKP KK büroo volinik Pärnus.

Juunipööre[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aastal juhtis juunipööret Pärnus, ning määrati Pärnu-Viljandi Prefektuuri poliitilise politsei komissariks.

ENSV SARK ja RJRK[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta augustis määrati ta Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi siseasjade rahvakomissariks ning 1941. aastal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissariks.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueerus Moskvasse, kus tegeles NKVD 4. Valitsuses diversioonitöö organiseerimisega Saksamaa poolt okupeeritud Eestis.

Tegevus pärast Teist maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal naasis B. Kumm koos Nõukogude vägedega Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi juhina Eestisse, ta oli 1949. aasta märtsiküüditamise üldjuht ning autasustati selle eest Punalipu ordeniga. 29.03.1944-24.01.1950 oli Eesti NSV julgeoleku rahvakomissar (aastast 1946 minister).

Langus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

24.01.1950 vallandati ÜK(b)P KK Poliitbüroo otusega seoses "vigadega kulakute väljasaatmisel" ja "nõrga banditismivastase võitluse pärast" ning viidi üle Eesti NSV kommunaalmajandusministri asetäitjaks, seejärel töötas kommunaalmajandusministrina. Alates 1952. aastast juhatas Eesti NSV Ministrite Nõukogu kohalike teede osakonda, 1953. aastal jäi tervislikel põhjustel pensionile (põdes lahtist tuberkuloosi). Suri 21. novembri 1958 Tallinnas.

B. Kumm on maetud Tallinna Metsakalmistule 23. novembril 1958[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Boris Kummi kõne EK(b)P V kongressil 1948. a detsembris. Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Eerik-Niiles KrossAkadeemia 2005, nr 9, lk 1950–63

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]


Eelnev:
ENSV RJK rahvakomissar Boris Kumm (1944–1946)
Eesti NSV riikliku julgeoleku minister
1946–1950
Järgnev:
Valentin Moskalenko (1950–1953)