Raadi sõjaväelennuväli

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib endisest sõjaväelennuväljast Tartus; tegutsevast lennujaamast Tartus vaata artiklit Tartu lennujaam.

Raadi sõjaväelennuväli
IATA: puudubICAO: EETR
Üldandmed
Tüüp sõjaväelennuväli
Asukoht Tartu
Avati 1914
Suleti 1992
Üldkõrgus 66 m
Koordinaadid 58° 24′ 18″ N, 26° 46′ 36″ E
Lennurajad
Suund Pikkus Laius Kate
05/23 3050 m 60 m betoon

Raadi sõjaväelennuväli on endine Tartu linna kirdeservas asunud sõjaväelennuväli.

Lennuväli asub Tartu linnast kirdes Raadi järve ida- ja põhjaküljel. Koordinaadid 58°24′29 N 26°46′57 E. Rada on betoonkattega, suund 05/23, pikkus 3050 m, kõrgus MSL 66 m. Lennuvälja territooriumi pindala on umbes 698 ha. Lennuväli ei ole lennuväljana kasutuses. 2018 aastaks on lennuraja idapoolsest otsast osa betoonplaate üles võetud ja ära viidud, seega lennuraja pikkuseks on ~2500m.

Lennujuhtimiskeskuse hoone, akadeemik Raukase sünnikodu kohal. Lammutati 2019. aastal[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keisririigi ajal[muuda | muuda lähteteksti]

14. aprillil 1912. aastal tegi Vene lendur Sergei Utotškin kahepinnalisel Farman-tüüpi lennumasinal Eesti esimese mootorlennuki lennu Raadi mõisa väljade kohal. Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu ülem oli eesti päritolu polkovnik Jüri Herman. 10 lennuki ringlennu (GattšinaTallinnHaapsaluRiia–Tartu–NarvaGattšina) vahemaandumiste jaoks lasi Raadi mõisnik parun Liphart (kelle vennapoeg oli lendur) 1914. aasta suvel siluda Raadi mõisa põllu.

Eesti Vabariigi ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti iseseisvumise järel kolis Raadile lennurügemendi 2. eskadrill. 1919. aastal toimetati Tallinnas Pirita jõe suudmes asunud vesilennujaama kaks angaari lahtivõetuna Raadile.[2] 1925. aastal anti lennuvälja laiendamiseks sõjaväele üle nn Dauguli aed.

Alates 1930. aastast likvideeriti Lennurügement, lennuväljal baseerunud üksus nimetati 2. Üksikuks Lennudivisjoniks ja tegutses selle nime all 1940. aastani. Teise maailmasõja alguse ja iseseisvuse lõpuaastatel oli Raadi üksuse varustatus võrdlemisi vilets, (kolm Tšehhoslovakkia päritolu luure- ja pommituslennukit), lendamist harjutati peamiselt relvastamata lennukitel.

Mais 1940 jõudsid Raadile viis ostetud Henschel Hs-126 tüüpi luurelennukit, kuid nendel jõuti lennata vaid kuu aega.

Nõukogude okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1940 jõustus Nõukogude okupatsioonirežiimi kehtestatud üldine lennukeeld.

Saksa okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooniväed rajasid Raadile esimese betoneeritud lennuraja. Raadil baseerusid erinevad Luftwaffe lennuväeüksused, seal oli lennukite remondi- ja hooldusbaas. 1944. aasta suvel lendasid Raadilt minema viimased Junkers Ju 87 "Stuka" sööstlennukid ning seejärel lahkus ka JG 54 staabiüksus.

Teise Nõukogude okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Teise Nõukogude okupatsiooni alguses võttis lennuvälja kasutusele Nõukogude lennuvägi. 1950–1960. aastatel kujunes sellest strateegiliste kaugpommitajate lennuväli ning Tartust sai välismaalastele suletud linn. Lennuvälja territooriumi laiendati oluliselt, sellest sai üks Ida-Euroopa suuremaid sõjaväelennuvälju. 1951. aastast baseerusid Tartu lennuväljal 116. Leningradi raskepommituslennuväediviisi polk, 132. Berliini pommituslennuväepolk ning 12. pommituslennuväepolk. 1953. aastal paigutati 12. pommituslennuväepolk Ostrovisse, Eesti alale jäi polgu Obriku varulennuväli. 132. pommituslennuväepolk varustati aga uuemate lennukitega Tu-4. 1959. aastal toodi Tartusse, laialisaadetud 116. raskepommituslennuväediviis asemel, 326. Tarnopoli raskepommituslennuväediviisi juhatus, millele allutati ka 132. pommituslennuväepolk.

Raadil baseerunud kaugpommituslennukid (kuni 1984. aastani Tu-16K, hiljem Tu-22M3) kuulusid 132. raskepommituslennuväepolgu koosseisu ja transpordilennukid Tu-4D (1958–1961), An-12 (1961–1979), Il-76MD) 196. transpordilennuväepolgu koosseisu. Viimastest osa olid tsiviilregistris ja Aerofloti värvides, kuid olid relvastatud automaatkahuritega ja varustatud maa-õhk tüüpi rakettide vastaste seadmetega. NSV Liidu lennuväe 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolk, allus 18. kaardiväe Taganrogi transpordilennuväediviisile ning sellel transpordilennuväediviisil oli veel 3 polku Leedus (Panevežyses, Kedainiais ja Šiauliais), polk kasutas varulennuväljana Võhma lennuvälja ning 196. kaardiväe Minski transpordilennuväepolgu üheks lahinguülesandeks oli ka Viljandis asunud GRU 4. üksiku eriotstarbelise brigaadi võitlejate dessanteerimine ja varustamine. 326. raskepommitajate diviisi juhtis hilisem Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi esimene president Džohhar Dudajev.

Raadi sõjalennuvälja baasi teenindasid Kärkna (Sillaotsa) kütusebaas ja Akimetsa ning Maramaa pommiladu, muu varustuse laod koos sideväeosaga Kabinal, Nõos asus lennuvälja raadiomajakas, lennubaasi taristusse kuulusid: Puiestee tänaval asuv sõjaväelinnak[3] jm. Torustiku mitme kütuselekke tõttu reostus tugevasti lennuvälja-ala pinnas ja põhjavee ülemine horisont. Lennukite müra häiris tihti Tartu põhjapoolsete linnaosade elanikke. Raadi kaugpommitajate diviis kasutas pommitamisharjutusteks Tartu-, Jõgeva- ja Viljandimaa piiril paiknevat Laeva polügooni (tuntud ka Utsali ja Puurmani polügooni nime all). Viimane lennukatastroof toimus 1991. aastal, kui lennuvälja vahetus läheduses kukkus tehnilise rikke tõttu alla pommituslennuk Tu-16, mis oli suundumas Kaug-Itta.

Ameerika Ühendriikide sõjavägi hindas Raadi lennuvälja 1950. aastatel tähtsuselt 13. Nõukogude sõjaväelennuväljaks ning sellest tulenevalt oli see kantud tuumarünnaku sihtmärkide nimekirja.[4]

Eesti Vabariigi ajal (alates 1991)[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni väed lahkusid Raadilt 1992. aastal. 1993. aastal andis Eesti kaitseministeerium lennuvälja üle AS-le Tartu Raadi Lennujaam (aktsionärid Tartu linn, Tartu vald, Luunja vald).

1994. aastal maandus Raadi lennuväljal Tartusse visiidile saabunud Poola presidendi Lech Wałęsa lennuk. Viimane maandumine Raadi lennuväljal toimus arvatavasti 1996. aastal. Aprillis 1999 loobuti lõplikult lennuvälja renoveerimise plaanist. Juunis 2002 tehti Raadi lennuvälja ja selle lähiala üldplaneering, korrastamine jäi aga teostamata ning tänaseks on plaanid vananenud.

Tänaseni on Raadil säilinud kaks betoonangaari 1920–1930. aastatest, lennukite muldvallvarjendid ja betoonkattega lennurajad. Nõukogude sõjaväeaegne lennujuhtimiskeskus lammutati 2019. aastal.[1] Lennuvälja territooriumil tegutseb autoturg, korraldatakse meelelahutusi ja spordivõistlusi (näiteks autode kiirendusvõistlused).

Lennuvälja vahetus läheduses asuv Raadi mõis (saksa keeles Ratshof) pärineb 16. sajandist, mil see kuulus Tartu raele, sealt ka mõisa nimi. Alates 1751. aastast kuni võõrandamiseni Eesti riigi kasuks 1919. aastal oli mõis baltisaksa aadliperekonna Liphartite omanduses. 1919. aastal Liphartitelt võõrandatud mõisa ruumidesse asutati 1922. aastal Eesti Rahva Muuseum, 1944. aasta augusti lahingutes süttis loss pommitamisel ning põles varemeteks. 29. septembril 2016 avati Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone, mis paikneb ühe varasema lennuraja läänepoolsel otsal.[5]

Aastate jooksul veeti lennuväljale tuhandeid tonne kasutatud rehve. Neist õnnestus vabaneda 2020. aasta lõpuks, kui Ragn-Sells purustas ja suunas taaskasutusse 13 135 tonni rehvijäätmeid.[6]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ehitise kohta kasutati nõukogude ajal lühendit "KPD" (Komandnõi punkt divizii)
  2. http://jaakjuske.blogspot.com.ee/2014/01/lasnamae-unustatud-sojavaelennuvalja.html
  3. Staap / arestimaja, Projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) sõjalise ehituspärandi kaardistamine ja analüüs”. Koostajad: Ain Tähiste, Mart Mõniste. Kärdla 2018
  4. Vahur Koorits: "Külma sõja aegne USA sõjaplaan nägi ette Tartu tuumarelvaga hävitamise" Eesti Päevaleht, 23. detsember 2015
  5. Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone
  6. "Raadi vana lennuväli sai rehvidest puhtaks". ERR, 19. detsember 2020

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]