Sidepataljon

See artikkel on Eesti endisest väeosast; üldmõiste kohta vaata Sidepataljon (üldmõiste)

---

Sidepataljon
Tegev	21. november 1918/15. märts 1924 – 1940
Riik	Eesti
Kuuluvus	Eesti kaitsevägi
Suurus	pataljon
Osa	Inseneriväe Inspektuur
Garnison/staap	Filtri tee 12, Tallinn
Tähtpäevad	21. november 1918
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	kolonelleitnant Friedrich Kapsi (1921–1933) Artur Normak (1934–1936) Friedrich-Alfred Olbrei (1933–1934) Otto Karell (1939–1940)

Sidepataljon oli Eesti inseneriväe väeosa (pataljon), mis 1924. aastal moodustati Eesti Kaitseväe Inseneriväe Inspektuuri Inseneripataljoni baasil Pioneerpataljon ja Sidepataljon.

Mõlemad loodud pataljonid allusid Inseneriväe Inspektuurile. 1934. aastal ühendati Sõjaväe sideülema ametikoht Sidepataljoni ülema ametikohaga ning viidi Kaitsevägede Staabi koosseisu.

Sidepataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist ja üks neljarühmaline sidekompanii, tuvibaas ja töökomando.

1940 lakkas Sidepataljoni tegevus. Sidepataljon taasasutati 29. oktoobril 1993 nimega Üksik-sidepataljon.

Ajalugu

1917. aasta detsembrist kuni 5. aprillini 1918 tegutses 1. Eesti jalaväediviisi juures väikesekoosseisuline Eesti Insenerirood. Kui Eestisse saabusid keiserliku Saksamaa okupatsiooniväed, demobiliseeriti eestlaste väeüksused. Sakslaste taandudes ja Punaarmee pealetungi oludes tuli taas asuda Eestit kaitsma ning 21. oktoobril 1918 lõi muude üksuste kõrval tollane Sõjaministeerium Tallinna Traadita Telegraafijaama. Tallinna telegraafi jaama komando ülemaks määrati ülemleitnant Friedrich Olbrei. Seda päeva loetakse ka Eesti Kaitseväe staabi- ja sidepataljoni asutamiskuupäevaks. Üksus muutis mitu korda nime, ent põhifunktsioon oli üks – tagada side tagala ja rinnete vahel. Tallinna Traadita Telegraafijaamale (1918–1920) allusid kõik Eestis olevad raadiojaamad ning Inseneripataljoni koosseisus olevad traatsideüksused. Tallinna Traadita Telegraafijaam nimetati 1. veebruaril 1919. aastal ümber Sädetelegraafi Valitsuseks.

Vabadussõja alguses formeeriti kapten Voldemar Riibergi poolt Inseneripataljon, mille koosseisu asutati telegraafirood, mille ülemaks määrati 6. detsembril 1919. aastal, kapten Roman Remmel. Telegraafiroodu koosseisu kuulusid alul 2 kaabeljagu, mis asusid diviiside teenistusse ja üks telegraafi sidekomando. Telegraafiroodu kaabeljagude ülesandeks oli traatside teostamine Ülemjuhataja staabi ja diviiside ning nende allüksuste vahel. Sädetelegraafi Valitsus nimetati 21. novembril 1919 Sõjaväe Peastaabi Inseneriväe Valitsuse sädetelegraafi osakonnaks ja 1. augustil 1920. aastal sädetelegraafirooduks.

Sidepataljoni moodustamine

Filtri tee 12 kasarmud (2014)

15. märtsil 1924 liideti senini lahus olnud Telegraafi (traatüksused) ja Sädetelegraafi (ehk traadita telegraafside, raadioside) kompaniid üheks iseseisvaks väeosaks Sidepataljoniks, väeosas olid

• raadiokompanii,
• helgiheitjate kompanii,
• telegraaf-telefonikompanii,
• õppekompanii,
• töökompanii,
• Sidepataljoni õppetöökoda (mille põhiülesanne oli sõjaväe sidevahendite hooldamine, remontimine ja ajakohastamine).

Juhuks, kui tehnika alt vedas, olid olemas tuvipost ning sidekoerad kulleritööks ja kaabliveoks lahinguväljal.

1. detsembril 1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teeri juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ja mõrvatuid.

24. mail 1930 andis riigivanem Otto Strandmann sidepataljoni ülemale kolonelleitnant Friedrich Kapsile üle pataljoni lipu. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud, vaid tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ja 57 aastat peitis lippu oma kodus Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti Sõjamuuseumis – kindral Laidoneri Muuseumis ning pataljon kasutab selle lipu koopiat.

1934. aastal ühendati Sõjaväe sideülema ametikoht Sidepataljoni ülema ametikohaga ning viidi Kaitsevägede Staabi koosseisu. Sidepataljon allus Kaitsevägede Staabi ülemale. Sidepataljoni 1. ja 2. kompanii allutati 1. ja 2. diviisile ning viidi 1934. aasta juunis Narva ja Võrru.

Sidepataljoni lahing

1940. aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda nn Mäe kasarmud aadressil Juhkentali tänav 60 üle okupeerivale Punaarmeele ja kolida Raua tänaval asuvasse Tallinna 21. Algkooli koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa sunnitud loovutama oma relvastuse.

Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks, kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning uuesti relvastunud. Tulevahetuses sai üks ajateenija raskelt haavata, ent kommunistid sunniti taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ja kuue soomusmasinaga – nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel.

Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste hulgas oli üks hukkunu ja kolm haavatut, punaväelaste ja mässajate hulgas oli kümmekond hukkunut. 

 Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing

30. septembrist 25. detsembrini 1940 formeeriti sidepataljonist 415. üksik-sidepataljon, mis kuulus Punaarmee eesti 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisu ning tegi kaasa 1941. aasta taandumise Venemaale.

Vaata ka

• Staabi- ja sidepataljon