Sidepataljon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on Eesti endisest väeosast; üldmõiste kohta vaata Sidepataljon (üldmõiste)

Sidepataljon
Tegev 21. november 1918/15. märts 1924
Riik Eesti
Kuuluvus Eesti kaitsevägi
Suurus pataljon
Osa Inseneriväe Inspektuur
Garnison/Staap Filtri tee 12, 10132, Tallinn
Tähtpäevad 21. november 1918

Sidepataljon oli Eesti inseneriväe väeosa (pataljon).

1924. aastal moodustati Inseneripataljoni baasil Pioneerpataljon ja Sidepataljon[viide?]. Mõlemad loodud pataljonid allusid Inseneriväe Inspektuurile.

Sidepataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist ja üks neljarühmaline sidekompanii, tuvibaas ja töökomando.

1940 lakkas Sidepataljoni tegevus. Sidepataljon taasasutati 29. oktoobril 1993 nime all Üksik-sidepataljon.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta detsembrist kuni 5. aprillini 1918 tegutses 1. Eesti jalaväediviisi juures väikesekoosseisuline insenerirood. Kui Eestisse saabusid keiserliku Saksamaa okupatsiooniväed, demobiliseeriti eestlaste väeüksused. Sakslaste taandudes ja Punaarmee pealetungi oludes tuli taas asuda Eestit kaitsma ning 21. oktoobril 1918 lõi muude üksuste kõrval tollane Sõjaministeerium Tallinna Traadita Telegraafijaama, mida juhtis ülemleitnant Friedrich Olbrei. See päev on nüüd staabi- ja sidepataljoni asutamiskuupäev. Üksus muutis mitu korda nime, ent põhifunktsioon oli üks – tagada side tagala ja rinnete vahel.

15. märtsil 1924 liideti raadioside ja traatüksused Sidepataljoniks. Toonases väeosas olid olemas õppe-, töö- ja raadiokompanii ning helgiheitjate ja telegraaf-telefonikompanii. Juhuks, kui tehnika alt vedas, olid olemas tuvipost ja sidekoerad kulleritööks ja kaabliveoks lahinguväljal.

1. detsembril 1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teeri juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.

24. mail 1930 andis riigivanem Otto Strandmann sidepataljoni ülemale kolonelleitnant Friedrich Kapsile üle pataljoni lipu. Riigipöörde käigus lipp ei kadunud ega hävinud, vaid tänu leitnant Hindoalale suudeti see päästa ja 57 aastat peitis lippu oma kodus proua Lydia Mägi. Praegu eksponeeritakse originaallippu Eesti Sõjamuuseumis – Kindral Laidoneri Muuseumis ning pataljon kasutab selle lipu koopiat.

1940. aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegne, kõigile standarditele vastava tehnikaga väeosa. Riigipööre tõmbas tulevikule kriipsu peale. 1940. aasta juuni keskel saadi korraldus anda nn mäekasarmud üle okupeerivale Punaarmeele. Vastumeelselt koliti Raua tänaval asuvasse koolimajja, kus 21. juunil oli väeosa sunnitud loovutama oma relvastuse.

Kui kommunistid aga hakkasid konfiskeerima ka sõdurite isiklikke esemeid, saapaid ja kelli, löödi nad pataljoni ruumidest välja. Selleks ajaks, kui riigikukutajad tagasi jõudsid, olid sõdurid leidnud mobilisatsioonivarud ning uuesti relvastunud. Tulevahetuses sai üks ajateenija raskelt haavata, ent kommunistid sunniti taganema. Tagasi tulid nad juba koos punaarmeelastega ja kuue soomusmasinaga – nüüd asuti koolimaja ründama raskekuulipildujate tule toetusel.

Tulevahetus kestis paar tundi, sidepataljonlaste hulgas oli üks hukkunu ja kolm haavatut, punaväelaste ja mässajate hulgas oli kümmekond hukkunut. 

Next.svg Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing

30. septembrist 25. detsembrini 1940 formeeriti sidepataljonist üksik-sidepataljon, mis kuulus Punaarmee eesti 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse koosseisu ning tegi kaasa 1941. aasta ränga taandumise Venemaale.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]