Rahva Omakaitse
|
See artikkel räägib organisatsioonist; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse |
| Lühend | RO |
|---|---|
| Asutatud | 05.07.1940 |
| Tegevuse lõpetanud | 25.09.1940 |
| Eesmärk | korrakaitse |
| Tegevuspiirkond | Eesti |
| Juhtkond | RO Staap |
| Peaorgan | siseminister Maksim Unt |
| Allorganisatsioonid | RO ringkonnad |
Rahva Omakaitse (lühend RO) oli Eestis kommunismimeelsetest vabatahtlikest 1940. aasta suvel moodustatud korrakaitseorganisatsioon.
Rahva Omakaitse (RO) moodustamise aluseks oli president Konstantin Pätsi poolt 5. juulil 1940 välja antud „Rahva Omakaitse korraldamise seadus“[1].
Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt "Rahva Omakaitse korraldamise seaduse" paragrahvile 2 oli Rahva Omakaitse ülesandeks:
- politseivõimude abistamine kodanike julgeoleku kaitsmisel siseministri poolt määratud ulatuses;
- oma liikmeile sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine ning nende kultuurilise ning kehalise kasvatuse arendamine;
- muude ülesannete täitmine, mis seadustega, määrustega või siseministri korraldustega temale pannakse.
Tegevus ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
Rahva Omakaitse organisatsioon moodustati pärast Juunipööret Eesti Vabariigi Presidendi Konstantin Pätsi poolt 5. juulil 1940 allkirjastatud dekreedi "Rahva Omakaitse korraldamise seaduse" alusel. RO jagunes territoriaalseteks ringkondadeks, mille piirid kattusid seniste politseiprefektuuride omadega. Vastavalt seadusele jagunes organisatsioon ringkondadeks, osakondadeks, jaoskondadeks ja rühmadeks:
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkond jne.
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkonna Pärnu osakond
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkonna Viljandi osakond jne.
Tegevust juhtis Rahva Omakaitse Peastaap.
Esimene Rahva Omakaitse üksus loodi Toompea lossi valveks, 21. juuni sündmuste käigus, vahtkond allus Toompea lossi uuele komandandile Viktor Feiginile. RO mehitas valvepostid ka Kadrioru lossis, Eesti Pangas ja Ametiühingute Keskliidu majas, Tallinna sadamasse, Ellamaa turbatööstusesse, Rotermanni tehastesse jm.
Organisatsiooni suuruseks loeti umbes 8000 liiget. Rahvasuus kutsuti organisatsiooni RO käesideme järgi kui "Röövlid Omavahel".
Rahva Omakaitse likvideeriti 1940. aasta 25. septembril pärast Eesti lõplikku annekteerimist NSV Liitu ja Eesti politsei likvideerimist. Politsei asemel moodustati Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, mille koosseisu RO-lased liideti ja üle viidi.
Varustus[muuda | muuda lähteteksti]
Rahva Omakaitse liikmed olid sõjaliselt korraldatud, nad kandsid seaduse kohaselt vormiriideid, eraldusmärke ja relvi ning üksused pidid omama lippe.
Rahva Omakaitse liikmetele loodi vorm, mis sarnanes Hispaania kodusõjas sõdinud kommunistlike vägede sõdurivormiga.
Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]
Rahva Omakaitse üldjuht oli alates 21. juunist Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. Üldjuhi kolm abi olid: poliit- ja kasvatustöö alal (Viktor Feigin), organisatsioonilise töö alal ja majanduse alal (Johannes Rahanik). RO peastaabi ülem oli alates 19. juulist major Johann Jako[2].
RO tegevust juhtis RO Peastaap, mille liikmed olid: Leonhard Klaaser, Karl Hansson, Viktor Feigin, Ilmar Paul, Aleksander Pirson, Arnold Brenner.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Riigi Teataja 1940, nr. 62, art 583
- ↑ Peeter Kaasik, Eesti Vabariigi välispolitsei likvideerimine ja töölis-talupoegade miilitsa organiseerimine 1940. aastal, TUNA 4 / 2019, lk 44–58