Rahva Omakaitse
|
See artikkel räägib organisatsioonist; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse |
| Lühend | RO |
|---|---|
| Asutatud | 05.07.1940 |
| Tegevuse lõpetanud | 25.09.1940 |
| Eesmärk | korrakaitse |
| Tegevuspiirkond | Eesti |
| Juhtkond | RO Staap |
| Peaorgan | siseminister Maksim Unt |
| Allorganisatsioonid | RO ringkonnad |
Rahva Omakaitse (lühend RO) oli Eestis 1940. aastal Nõukogude Liidu okupatsiooni algul juunipöörde puhul kollaborantidest moodustatud relvastatud organisatsioon.
Esimesed RO rühmad loodi 21. juunil demonstratsiooni ettevalmistamise käigus Tallinnas EK(b)P Illegaalse Büroo ülesandel kommunistide juhtimisel töölisvanemate poolt väljavalitud töölisnoortest. Moodustati mitu rühma, neist üks motoriseeritud (25 meest). Nende rühmade tegevust juhtis Karl Hansson.[1] Teistes linnades ja maal 21. juunil RO üksusi ei moodustatud.
26. juunil määras RO peajuht EKP ettepanekul kõikidesse maakondadesse RO organisaatorid. 1. juulil määrati sisekaitse ülema käskkirjaga kindlaks RO ringkonnad (neid oli 8 ja nad ühtisid politseiprefektuuride omadega) ning nimetati ringkondade RO juhid.
"5. juulil ilmus Rahva Omakaitse korraldamise seadus,[2] milles öeldi, et RO on "riiklike ülesannetega vabatahtlik töörahva relvastatud organisatsioon", mille kogu tegevus on allutatud siseministrile. Selline seaduse tekstis olev RO klassiolemuse selge piiritlus viitab temale kui proletariaadi diktatuuri organile. Seaduse vormistamine presidendi dekreedina näitab presidendi sisulist allutatust valitsusele ning kodanliku põhiseaduse mittearvestamist, kui revolutsiooni huvid seda nõuavad. Nagu meenutab H. Habermann, ei tahtnud K. Päts algul dekreedile alla kirjutada, viidates tema vastuolule kehtiva põhiseadusega, kuid lõpuks siiski nõustus."[3]
ENSV riikliku aparaadi ümberkorraldamisega, lõpetas RO 25. septembril 1940 oma tegevuse, sest tema ülesanded olid juba üle läinud teistele riigiasutustele[4].
Ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt "Rahva Omakaitse korraldamise seaduse" paragrahvile 2 oli Rahva Omakaitse ülesandeks:
- politseivõimude abistamine kodanike julgeoleku kaitsmisel siseministri poolt määratud ulatuses;
- oma liikmeile sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine ning nende kultuurilise ning kehalise kasvatuse arendamine;
- muude ülesannete täitmine, mis seadustega, määrustega või siseministri korraldustega temale pannakse.
Tegevus ja struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
Tegevust juhtis Rahva Omakaitse Peastaap. RO üldjuht, tema abid, staabiülem ning osakondade ülemad moodustasid RO Peastaabi. Ühtekokku oli RO keskaparaadis 27 ametnikku ja teenijat, neist staabi teenistuses 11 inimest. RO staabi kaitseteenistuses oli 27-meheline RO rühm.
RO jagunes territoriaalseteks ringkondadeks, mille piirid kattusid seniste politseiprefektuuride omadega. Vastavalt seadusele jagunes organisatsioon ringkondadeks, osakondadeks, jaoskondadeks ja rühmadeks:
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkond jne.
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkonna Pärnu osakond
- Rahva Omakaitse Viljandi-Pärnu ringkonna Viljandi osakond jne.
Ringkonnajuhtide juures tegutsesid ringkonna staabid, kelle ülesandeks oli RO allüksuste (rühmad, jaod) töö koordineerimine ning uute liikmete vastuvõtu kinnitamine.
Rühmade ja jagude isikulise koosseisu suurus polnud rangelt reglementeeritud (soovitavaks peeti rühma suuruseks 44 meest, jaos 11 meest), vaid see olenes ülesandest, mida rühm või jagu pidi täitma. Valdades moodustati rühmad või jaod, eriti tähtsate objektide kaitsmiseks aga nn. üksikrühmad, mis allutati vahetult ringkonnajuhile. Need RO liikmed, kes ei kuulunud rühmadesse või jagudesse, nimetati üksikliikmeteks ja nad allutati ringkonnajuhile.
Esimene Rahva Omakaitse üksus loodi Toompea lossi valveks, 21. juuni sündmuste käigus, vahtkond allus Toompea lossi uuele komandandile Viktor Feiginile. RO mehitas valvepostid ka Kadrioru lossis, Eesti Pangas ja Ametiühingute Keskliidu majas, Tallinna sadamasse, Ellamaa turbatööstusesse, Rotermanni tehastesse jm.
Organisatsiooni suuruseks loeti umbes 8000 liiget. Rahvasuus kutsuti organisatsiooni RO käesideme järgi kui "Röövlid Omavahel".
Rahva Omakaitse likvideeriti 1940. aasta 25. septembril pärast Eesti lõplikku annekteerimist NSV Liitu ja Eesti politsei likvideerimist. Politsei asemel moodustati Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, mille koosseisu RO-lased liideti ja üle viidi.
Varustus[muuda | muuda lähteteksti]
Rahva Omakaitse liikmed olid sõjaliselt korraldatud, nad kandsid seaduse kohaselt vormiriideid, eraldusmärke ja relvi ning üksused pidid omama lippe.
Rahva Omakaitse liikmetele loodi vorm, mis sarnanes Hispaania kodusõjas sõdinud kommunistlike vägede sõdurivormiga.
Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]
Rahva Omakaitse üldjuht oli alates 21. juunist Eestimaa Kommunistliku Partei liige, Hispaania kodusõjas osalenud Karl Hansson. Üldjuhi kolm abi olid: poliit- ja kasvatustöö alal (Viktor Feigin), organisatsioonilise töö alal ja majanduse alal (Johannes Rahanik). RO peastaabi ülem oli alates 19. juulist major Johann Jako[5].
RO tegevust juhtis RO Peastaap, mille liikmed olid: Leonhard Klaaser, Karl Hansson, Viktor Feigin, Ilmar Paul, Aleksander Pirson, Arnold Brenner.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ E.-J. Truuväli. Rahva Omakaitse 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis Eestis. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 197, õigusteaduslikke töid VII. Tartu 1967. Lk 4.
- ↑ Rahva Omakaitse korraldamise seadus (RT 1940, 62, 583).
- ↑ E.-J. Truuväli. Rahva Omakaitse 1940. aasta sotsialistlikus revolutsioonis Eestis. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised 197, õigusteaduslikke töid VII. Tartu 1967. Lk 6.
- ↑ RO lõpetab tegevuse, Talurahva Hääl: EK(b)P KK ja ENSV Põllutöö Rahvakomissariaadi häälekandja, nr. 19, 30 september 1940
- ↑ Peeter Kaasik, Eesti Vabariigi välispolitsei likvideerimine ja töölis-talupoegade miilitsa organiseerimine 1940. aastal, TUNA 4 / 2019, lk 44–58