Nõukogude Liidu sissetung Eestisse 1940. aastal

NSV Liidu sõjaline agressioon Eesti vastu (1940)
Osa NSV Liidu 1940. aasta okupatsioonidest ja anneksioonidest Euroopas Teise maailmasõja käigus
Nõukogude Läänemere laevastiku operatiivplaan Eesti ründamiseks juunis 1940
Toimumisaeg	14. juuni - 22. juuni 1940
Toimumiskoht	Eesti
Tulemus	Eesti okupeerimine, riigipööre ja annekteerimine NSV Liitu (augustis 1940)
Osalised
Leningradi sõjaväeringkond Balti laevastik NSV Liidu saatkond Eestis Eesti Kommunistlik (bolševike) Partei Eesti Vabariigi president Eesti Vabariigi valitsus Eesti sõjavägi Eesti Politsei
Väejuhid või liidrid
Nõukogude riigi juht Jossif Stalin ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov Armeekindral Kirill Meretskov Viitseadmiral Vladimir Tributs Vladimir Botškarjov Maksim Unt President Konstantin Päts Peaminister Ülo Uluots Kindral Johan Laidoner Politseitalituse direktor Johan Sooman
Kaotused
Vähemalt 1 töölisomakaitsja 9 tsiviilisikut (reisilennukilt Kaleva) 2 sõjaväelast (Sidepataljon)

Nõukogude Liidu sissetung Eestisse 1940. aastal oli Nõukogude Liidu relvajõudude poolt läbi viidud sõjaline agressioon iseseisva Eesti riigi vastu 14.–22. juunil 1940.

Sündmuste tulemusel algas Nõukogude okupatsioon Eestis, mis kestis esmalt kuni 1941. aasta sügiseni ja jätkus pärast vahepealset Saksa okupatsiooni 1944.–1991. aastani.

Olukord ja varasemad sündmused 1939–1940

23. augustil 1939 kirjutasid Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja Nõukogude Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov Moskvas alla nn Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salajases lisaprotokollis jagati omavahel Ida-Euroopa: Saksamaa sai oma mõjualasse Poola lääneosa ja Leedu (viimane läks hilisema täienduslepinguga siiski Nõukogude Liidule), Nõukogude Liit Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola ja Bessaraabia.

1939. aasta sügiseks oli Nõukogude Liit koondanud Eesti idapiiride taha suured Punaarmee väekoondised, mille arvukus oli septembri teiseks pooleks u 136 000 meest, u 1318 tanki, u 1535 suurtükki ja u 600 lennukit (Eesti luure hindas toona meeste arvu 160 000-le, kuid tehnika arve märksa väiksemaks). Eesti Sõjaväe käsutuses olnuks samas näiteks vaid 12 vananenud tanki, 15–20 soomusautot ja 6 tanketti. Õhutõrjekahureid oli vaid u 20 ja enamasti vananenud lennukeid u 40. Pisut enam oli suurtükke – u 280, sealhulgas 48 moodsamat tankitõrekahurit.

1. septembril 1939 algas Saksamaa kallaletungiga Poolale Teine maailmasõda. Sõja puhkemise järel kuulutas Eesti president Konstantin Päts oma otsusega nr 179 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas erapooletuks. 17. septembril 1939. tungisid Poolasse ka Nõukogude Liidu väed. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Poolat rünnanud Saksamaale, aga mitte samuti Poola tunginud NSV Liidule. Poola vastupanu murti mõne nädalaga.

Nõukogude Liidu ultimaatum ja baaside lepingu sõlmimine

Artikkel Poola allveelaevast ja Eesti mereväelastest ajalehes Uus Eesti septembris 1939

14. septembril 1939 saabus Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev Orzeł ja soovis kasutada neutraalses riigis abi. Laev interneeriti Eesti võimude poolt. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, õnnestus Orzełil järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Nõukogude Liit kasutas nn Orzeli juhtumi olukorda ära, et tungida vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja õhuruumi. Allveelaev ilmus hiljem välja 22. septembril Rootsi rannikul ja seejärel oktoobris Suurbritannias.

24. septembril esitas NSV Liidu diktaator Jossif Stalin Moskvasse kaubanduslepingut alla kirjutama sõitnud Eesti välisministrile Karl Selterile ootamatult nõudmise sõjaväebaaside rajamiseks Eesti territooriumile. Ettekäändeks toodi Poola allveelaeva põgenemine nädal varem. 26. septembril toimus Eesti Vabariigi valitsuse koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna oli selgunud, et Eestil polnud lootust välisabile.

27. septembril sisenes Narva lahte NSV Liidu kaubalaev Metallist ja seejärel mõned nõukogude sõjalaevad. Metallistilt võeti meeskond maha ja õhtupimeduses laev uputati. Nõukogude Liidu raadiojaamad aga levitasid teadet, nagu oleks "tundmatu allveelaev" torpedeerinud Narva lahes nõukogude kaubalaeva.

28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas nn baaside leping. Eesti lubas sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000). Eesti Vabariik lubas Nõukogude Liidul tuua oma mereväe Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Samuti oli lubatud toetada mereväge teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut. Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.

 Pikemalt artiklites Baaside leping ja Orzeli juhtum

Nõukogude Punaarmee üksused liikumas baasidesse Eestis (oktoober 1939)

11. oktoobril 1939 saabusid esimesed Nõukogude Läänemere laevastiku sõjalaevad Tallinna ja 18. oktoobril alustasid Punaarmee üksused Eestisse liikumist üle maismaapiiri.

30. novembril algas Nõukogude Liidu kallaletungiga Soomele Talvesõda, mis kestis 13. märtsini 1940. aastal. Soome jäi siiski iseseisvaks. Sõja käigus kasutas Punaarmee korduvalt Soome ründamiseks oma Eestis asuvaid baase, näidates üles hoolimatust Eesti neutraliteedi suhtes.

10. detsembril 1939 uputas Nõukogude (toona ametikult "tundmatu") allveelaev Štš-323 kahuritulega Hiiumaast põhja pool Eesti laeva Kassari.

Veebruaris 1940 esitas NSV Liit maavägede paigutamiseks vajaminevate kapitaalsete püsiehitiste programmi projekti ja veebruaris-märtsis nõuti täiendavaid baasialasid Osmussaarele, Saare- ja Hiiumaale. Veebruaris-märtsis 1940 nõustus Eesti Valitsus 10 000 ehitustöölise toomisega baasidesse, kellele lisaks palgati Eestist veel 10 000 töölist. 15. mail sõlmiti pärast läbirääkimisi "Kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel seoses NSV Liidu relvastatud jõudude viibimisega Eestis", millega eraldati NSV Liidu vägedele kümneid lisa-paiknemisalasid. 8. juunil õnnestus lõpuks lõpuks sõlmida ka põhjalikum administratiivsem "Kokkulepe Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel NSV Liidu relvastatud jõudude Eestis viibimise tingimuste kohta".

Olukorra pingestumine kevadel 1940

Eesti ja Nõukogude Liidu suhted olid püsinud üsna stabiilsetena, kuigi reserveeritutena, kuni 1940. aasta kevadeni. Eesti riigijuhid sisendasid samal ajal rahvale kindlustunnet, põhjendades enda seniste poliitiliste otsuste ja valikute õigsust. Poliitiliste negatiivsete kuulujuttude ja -meeleolude levitamine oli aga keelatud ja politsei trahvis keelu rikkujaid.

10. mail 1940 ründas Läänerindel pikalt positsioonidel oodanud Saksa armee Belgiat ja Hollandit. Nende riikide langemine oli nädalaga praktiliselt otsustatud.

27. mail ilmus Moskvas ajalehe Pravda viiendal leheküljel tundmatu kirjasaatja lühike artikkel "Poliitilised meeleolud Eestis". Selles süüdistati mõningaid Eesti haritlasringkondi liigses saksavastasuses ja liigses britimeelsuses ning heideti eestlastele ette vähest Nõukogude Liidu Eesti-sõbraliku poliitika tunnustamist. Sellise artikli ilmumine tekitas paljudes teadjamates kahtlusi, et kahe riigi vahelistes suhetes võiks karta jahenemist.

1940. aasta juuniks olid Eestist lõpuks lahkunud kõik ümber asustada plaanitud baltisakslased, kokku umbes 13 300 inimest. Eestisse jäi osapoolte heakskiidul siiski veel umbes 3000 sakslast.

Nõukogude Liidu sõjaline operatsioon Eesti vallutamiseks

Mereblokaad ja maavägede sissetungi ettevalmistamine

1940. aasta juuni alguseks oli Prantsusmaa alistamine Saksamaa poolt vaid mõne nädala küsimus. Kui kogu maailma tähelepanu oli koondunud Lääne-Euroopa dramaatilistele sõjasündmustele, avanes Stalinile võimalus Balti riikide vallutamiseks.

9. juunil 1940 andsid NSV Liidu kaitseminister Semjon Timošenko ja armee kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov välja kaitserahvakomissariaadi direktiivi nr. 02622, millega NSV Liidu Läänemere Laevastikule ja Leningradi sõjaväeringkonnale anti käsk alustada ettevalmistusi koheseks sissetungiks Eestisse ning järgmised lahinguülesanded: 1. Vallutada Eesti ja Läti sõjalaevastiku baasides ja merel olevad laevad. 2. Vallutada Eesti ja Läti kaubalaevastik ja ujuvvahendid, katkestada nende riikide omavaheline mereühendus. 3. Valmistada ette ja organiseerida dessantide maandamine Paldiskisse ja Tallinnasse, vallutada Tallinna sadamad ning Naissaare ja Aegna saare patareid, olla valmis Suurupi patarei vallutamiseks maismaalt. 4. Sulgeda Liivi laht ning blokeerida Eesti ja Läti rannik Soome lahe ja Läänemere poolt, mitte lastes evakueerida nende riikide valitsusi ning välja vedada sõjaväge ja vara. 5. Organiseerida alaline ja kindel piilkonnateenistus: Soome lahes Soome suunas, Läänemerel Rootsi ning lõuna suunas. Aidata kaasa Leningradi sõjaväeringkonna vägede pealetungile Rakvere suunas. 6. Hävituslennuväel mitte lasta Eesti ja Läti lennuväel lennata Soome ja Rootsi.

Balti laevastiku juhatajal Vladimir Tributsil kästi oma laevastik viia 10. juunil kell 5.00 Leningradi Sõjaväeringkonna juhataja Kirill Meretskovi alluvusse ja olla 12. juunil valmis lahinguülesannete täitmiseks.

12. juunil andis Balti laevastiku juhataja käsu dessandi ettevalmistamiseks Naissaarele ja Aegnale. Samal päeval andis Balti laevastiku õhuväe staap välja lahingukäsu Eesti blokeerimiseks ja ründamiseks.

13. juunil anti Punaarmee 8. armeele lahingukäsk Eesti vallutamiseks.

Balti laevastiku ristleja Kirov ja torpeedokaater 1940

Reedel, 14. juunil alustas Nõukogude Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi. Tallinnas olid Nõukogude ohvitseride elamud tühjaks evakueeritud ja Balti laevastiku laevad suundusid merele. Eesti territoriaalvete kohal, Keri saare juures tulistati alla Tallinnast Helsingisse liinilendu teinud Soome reisilennuk Kaleva, kõik merre kukkunud reisilennuki pardal olnud 9 inimest – kaks meeskonnaliiget ja seitse reisijat – said surma.

Nõukogude mereväelased kaaperdasid 15. juuni 1940 hilisõhtul Merekaitseliidu kiirkaatri KL 15, millega Kaitseliidu peastaabi mereüksuste jaoskonna pealik kaptenmajor Jaan Klaar oli teel president Pätsi suveresidentsi Orul. Nõukogude võimuesindajad arreteerisid Klaari ja toimetasid ta Venemaale (kus Klaar suri vangilaagris 1943. aastal).

16. juunil kaaperdati Soome lahel reisilaev Estonia, mis sunniti sõitma Nõukogude laevastiku baasi Paldiskis.

Blokaadi kehtestamise järel alustas Nõukogude Liit laupäeval 15. juunil Leedu ja pühapäeval 16. juunil Läti okupeerimisega, esitades nende riikide valitsustele eelnevalt aluseta väidetel põhinevad ultimaatumid.

NSV Liidu ultimaatum Eestile

14. juunil 1940 kandis Nõukogude Liidu täievoliline esindaja Kuzma Nikitin telegrammiga Moskvasse ette väidetavast venevaenulikust olukorrast ja provokatsioonidest Eestis. Telegrammis oli üheksa punkti valeväiteid, millest mitmed olid absurdsed. Muuhulgas oli telegrammi tekstis: Öösiti jaamas (sõjaväkke) kutsutute naised ja perekonnad saadavad nuttes ärasõitjaid; Võhma piirkonnas jagatakse kohalikule elanikkonnale relvi; Tallinna saabus 250 Poola ohvitseri, keda peetakse ülal Prantsuse rahadega; Inglismaa ja Prantsusmaa nõuavad Balti Entente’ilt ühise armee loomist arvukusega kuni 1 miljon meest jms.

16. juunil 1940 pärastlõunaks kutsuti Eesti suursaadik August Rei Kremlisse Vjatšeslav Molotovi juurde, kes esitas talle süüdistuse, mille kohaselt olla Eesti koos Läti ja Leeduga sõlminud sõjalise liidu Nõukogude Liidu vastu, mis ohustavat NSV Liidu julgeolekut. Süüdistused olid ettekäändeks Eestile esitatud noodile ehk ultimaatumile. Pikema süüdistava sissejuhatuse järel esitati noodis järgmised nõudmised: NSV Liidu valitsus peab kategooriliselt vajalikuks ja edasilükkamatuks: 1. Et Eestis loodaks selline valitsus, kes suudaks ja tahaks Nõukogude – Eesti pakti ausalt ellu viia. 2. Et viivitamatult oleks kindlustatud Nõukogude sõjavägedele vaba sissepääs Eesti territooriumile nende paigutamiseks Eesti tähtsamatesse keskustesse küllaldases suuruses, et kindlustada Nõukogude – Eesti vastastikuse abistamise pakti elluviimine ja vältida võimalikke provokatsioonilisi akte Nõukogude garnisoni vastu Eestis.

Molotov nõudis Eesti valitsuse vastust juba sama päeva keskööks ning ähvardas, et kui määratud ajaks ei tule ultimaatumiga nõustumise teadet, tungivad Nõukogude Liidu väed üle piiri ja suruvad maha igasuguse vastupanu.

16. juuni õhtul toimus kaks erakorralist Eesti valitsuse istungit. Esimesel istungil leiti, et Moskva süüdistused on täiesti alusetud. Leiti, et Eesti üksi ei jõua kuigi kaua sõdida ja toetust pole kusagilt tulemas, sõjas aga hävineks kogu riik ja rahvas. Kuna noodis ei nõutud Eesti riigikorra muutmist, Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ega Tartu rahulepingu tühistamist, loodeti, et NSV Liidu sihiks ei ole siiski Eesti riikliku iseseisvuse täielik hävitamine. Teise istungi ajal teatas välisminister Ants Piip Nõukogude saadikule Eestis, et Eesti valitsus võtab ultimaatumi vastu. 16. juuni õhtul esitas Vabariigi Valitsus vastavalt Molotovi nõudmistele ka lahkumispalve, mille president Konstantin Päts vastu võttis, astudes ühtlasi samme uue valitsuse kujundamiseks. Samal õhtul teatati rahvale ringhäälingu kaudu valitsuse tagasiastumisest ning et järgmisel päeval tulevad Eestisse täiendavad Nõukogude sõjaväe osad.

Nõukogude lisavägede sissetung ja Eesti kapituleerumine

Sissetung

Punaväelased maabuvad Naissaarel 1940

16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekomandör K. Meretskov Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu Eestisse siseneda. Meretskov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00. Eesti delegatsiooni koosseisu kuulusid peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri veel kindralmajor A. Kasekamp, Sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjutant kapten E. Õunapuu. Delegatsiooni erirong väljus Balti jaamast keskööl.

17. juunil 1940 hommikul kell 5 algas Nõukogude Punaarmee arvukate lisavägede sissetung Eestisse. Jõudnud rongiga Jõhvi, nägid Eesti delegatsiooni liikmed seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed veel Punaarmee üksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsade lääne suunas, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud seega juba 3 tundi enne Laidoneri Narva saabumist ja läbirääkijate kohtumist.

Punavägi käitus, nagu oleks Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul kell 6 vallutas Punaarmee Suurupi patarei territooriumi. Kell 6.30 maabus punaüksuste dessant paatidega Aegna saare idaosas. Saarel anti seepeale lahinguhäire ja rannapatareist nr 2 tulistati 152 mm Canet suurtükist hoiatuslask. Siis tuli aga kõrgemalt poolt korraldus vastupanu lõpetada. Kell 7 hommikul alustasid Nõukogude väed Naissaare vallutamist. Tallinna lahel seisid kaks Nõukogude lahingulaeva. Hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel baasides paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt kiirkorras lahkuma.

Läbi Eesti liikusid lisaks Riia suunas Punaarmee 3. tankikorpuse üksused.

Kapitulatsiooni allkirjastamine Narvas

Armeekindral Kirill Meretskov 1940

Kuna sissetungivad Nõukogude lisaväed liikusid juba paljudes kohtades Eesti sisemaal, oli Laidoner kohtumisel Meretskoviga sunnitud aktsepteerima esitatud nõudmisi lisavägede Eestisse sisselaskmise kohta, sest see oli juba toimunud. Meretskovil oli kaasas Moskvast saadud tekst ja 17. juunil kella 10–16 vahel toimunud vaidluse jooksul ei lubatud Laidoneril selles sõnagi muuta ega parandada. Kaitseliidult relvade ära võtmise kohta oli küsinud Laidoner näiteks, et kas võib siis Kaitseliit kuidagi kardetav olla Vene soomusautode ja tankidele? Meretskov oli vastanud, et seda muidugi mitte, aga Vene sõdur ei saavat aru, kuidas võib Eesti talupojal sõjapüss käes olla, Vene omal aga mitte.

17. juunil 1940 kell 15 allkirjastasid Narvas NSV Liidu nõudel Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja Leningradi sõjaväeringkonna ülem armeekindral Kirill Meretskov kapitulatsiooni tunnustega spetsiaalse protokolli, milles anti Nõukogude Liidu väeüksustele formaalne luba siseneda Eesti Vabariigi territooriumile, võtta oma äranägemisel üle sõjaliselt tähtsaid objekte, seada sisse oma komandatuure, paigutada oma sõjaväelasi telefonisõlmedesse, rajada lennuvälju ja korraldada enda varustamist. Eesti pool kohustus 48 tunni jooksul korjama Kaitseliidult ära relvad ja laskemoona, hoidma Eesti sõjaväeosad oma alalises asukohas ning sulgema ja võtma tugevdatud valve alla kõik relva- ja laskemoonalaod.

17. juuni 1940 alistumisprotokolli ehk "Narva diktaat-kokkuleppe" koostamine ja tagantjärele allkirjastamine oli vajalik armeekindral Meretskovile kinnituseks, et ta oli talle antud lahinguülesande täitnud, kuid selle dokumendi eesmärgiks on samuti peetud Stalini ja Nõukogude valitsuse soovi näidata Eesti okupeerimist legaalse sammuna. Rahvusvahelise õiguse spetsialistide hinnangul muutis protokolli õigustühiseks Nõukogude relvaüksuste sisenemine Eesti territooriumile enne selle allkirjastamist ning samaaegne Eesti ranniku blokeerimine Nõukogude sõjalaevastiku poolt..

17. juunil maismaapiiri ületanud Nõukogude väeosad paigutati Tallinna ümbrusse ning Narva, Rakvere, Võru ja Valga piirkonda ning mitmele poole Eesti idapiirile. Eesti lennuväljadele saabusid samal ajal Nõukogude lennuväerügemendid.

Narva diktaat-kokkuleppe raames nõuti Eesti riigivõimudelt ja sõjaväelt hulga elamispindade ja muude asutuste kohest üleandmist Nõukogude relvajõudude käsutusse 19. juuni keskööks vastavalt esitatud nimekirjadele. Eriti silmatorkavad nõudmised esitas Nõukogude mereväegrupi ülem kontradmiral Stepan Kutšerov: u 40 hoonet Tallinnas, üle anda koos sisustusega. Sealhulgas luksushotelle ja hulk moodsaid elamispindu Raua tänaval. Lisaks 20 suvilat Pirital ja Nõmmel. Eesti esindajate imestuse peale vastas admiral, et Tallinna tuuakse Nõukogude Liidu Läänemere laevastiku staap.

21. juuni 1940 riigipööre

Andrei Ždanov

19. juunil 1940 saabus Tallinna Stalini eriesindaja, ÜK(b)P Keskkomitee sekretär Andrei Ždanov, kes külastas president Konstantin Pätsi ja kohtus Tallinnas viibivate Nõukogude väeüksuste juhtidega. Samuti kohtus ta 19. ja 20. juunil Tallinna välja kutsutud Maksim Undiga, kellele tehti ettepanek hakata uues valitsuses siseministriks ja anti käsk organiseerida üle Eesti rahvakogunemised nõudega valitsus välja vahetada. Kohapealsetest NSV Liidu esindajatest võttis riigipöörde juhtimisest ja selles osalejate instrueerimisest osa NSV Liidu täievolilise esinduse kaubandusnõunik ja hilisem täievoliline esindaja Eestis Vladimir Botškarjov.

20. juunil organiseeriti mitmes Tallinna käitises miitinguid, kus kutsuti töölisi üles valitsust kukutama. Tänavail kleebiti müürilehti, mis kutsusid rahvast tulema tänavaile meelt avaldama. Sama päeva varahommikul saabus Tallinna raudteejaama kuus vagunitäit tsiviilriietesse riietatud punaväelasi, kes moodustasid hiljem Vabaduse väljakul toimunud miitingul osalejate põhimassi. Neile lisaks oli toodud Paldiski, Klooga ja teistest punaväe baasidest ning lennuväljadelt veoautodel Tallinna veel hulk 1940. aasta märtsilepingute kohaselt sõjaväebaaside ja lennuväljade ehituseks lubatud 10 000 töölisest.

21. juuni hommikul liikusid Tallinna vabrikutes ringi agitaatorid, kes sundisid töölisi igasuguste ähvardustega tööd katkestama ja minema tänavale meelt avaldama. Siseministril oli päeva varahommikul kõnelus Nõukogude saatkonnaga, kust öeldi üsna teraval ja ähvardaval toonil, et Eesti võimud peavad hoiduma sündmustele vahelesegamisest, sest punavägi kannab kõige eest hoolt.

21. juunil kell 10 algas meeleavaldajate kogunemine Vabaduse väljakule. Kanti punalippe ja valitsuse vastaseid loosungeid. Vabaduse väljakule oli kogunenud veidi üle 2000 inimese. Suure osa kohalolijaist moodustasid uudishimulikud möödaminejad. Väljak ise oli Nõukogude soomusautodest ümber piiratud. Tankid seisid väljakule suubuvatel tänavatel. Linna kohal tiirutasid Nõukogude Liidu lennukid ja tänavatel patrullisid soomusautod. Roosikrantsi tänava alguses seisis risti suur veoauto, mis blokeeris liikluse. Kaarli puiestee otsas olnud haljasalal oli koha sisse võtnud umbes rood punaväelasi.

Jaani kiriku juures kino Gloria vastas seisis veoauto, mille kast oli mõeldud kihutuskõnelejatele. Ümber auto patrullisid Punaarmee relvastatud sõdurid. Esimesena asus veoauto kasti ametiühingu esindaja Oskar Pärn, kes andis ülevaate tööliste nõudmistest ning avaldas tunnustust Nõukogude Liidu valitsusele, sõjaväele ja nende juhtidele Stalinile, Molotovile, Vorošilovile ja teistele. Kõnet katkestasid korduvad kiiduavaldused ja elagu-hüüded. Seejärel sai tervituseks sõna Punaarmee esindaja, kes tõi Punaarmeelt tervitusi Eesti rahvale. Pärast sõnavõttude lõppu lauldi Internatsionaali ja siirduti rongkäigule marsruudil: Pikk jalg, Pikk tänav, NSV Liidu saatkonna hoone, Mere puiestee ja sealt Kadrioru lossi ette. Hüüti eesti- ja venekeelseid loosungeid, mis kiitsid Stalinit. Toona rongkäigust tehtud fotodel olid Kadriorgu siirduva inimeste kolonni kõrval näha ka nõukogude soomusautod, mis hiljem aga ametlikelt nõukogude ajastu fotodelt kustutati.

Kadrioru lossi rõdule ilmusid rongkäigulistega rääkima president Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner. Meeleavaldajad uue valitsuse loomist, kes "ausalt täidaks vastastikuse abistamise pakti". Punaarmeele saadeti tervitusi ja avaldati tänu. Nõuti poliitiliste vangide kohest vabastamist ja meeleavaldajad suundusid Keskvangla juurde. Toompeale saabus rongkäik kella 5 paiku, vanglast vabastatud "poliitiliste vangidega" eesotsas. Kell 18:45 heisati Pika Hermanni torni punane lipp. Hiljem mängis lossi rõdul sõjaväeorkester. Demonstrandid ootasid uue "rahvavalitsuse" väljakuulutamist, mis toimus kella 22.15 paiku ja mille järel mindi laiali. Lossi hoovis jätkus püsside väljajagamine töölistest moodustatud korrakaitseüksustele.

Järgnes rida ülevõtmisi, mida toimetasid rongkäigust eraldunud väiksemad tööliste salgad. Üle võeti politseiasutusi, sõjaväeüksuseid ning muid asutusi ja ettevõtteid ning samasse paigutati vahiposte värskelt relvastatud töölistega. Ülevõtmine ei läinud libedalt Raua tänava koolimajas asunud Sidepataljonis, kus sõdurid taasrelvastusid pärast esimeste relvade loovutamist mobilisatsioonivaruks olnud relvadega ja keeldusid punaste töölisomakaitsjate sisse lubamisest. Puhkes Raua tänava lahing, mis kestis hilisõhtuni. Ööl vastu 22. juunit oli Tallinnas kosta veel laskmist. Isehakanud Rahva Omakaitse liikmed alustasid vahistamisi ja vastuhakkude käigus hukkus ka relvastatud töölisi, kuid ajalehtede sõnul oli 22. juunil linnas rahulik ning näha oli inimesi, kes ära kolisid või jaanipäevaks ettevalmistusi tegid. Pika Hermanni tipus lehvis taas sinimustvalge lipp.

 Pikemalt artiklites Juunipööre, Johannes Varese valitsus ja Raua tänava lahing

Eesti Vabariigi relvajõudude likvideerimine

Sõjasadamast lahkuma sunnitud Eesti sõjalaevad Vanasadamas

17. juunil 1940 oli saadetud (vastavalt Narva diktaadile) Kaitseliidu malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Politsei hakkas kodanikelt kokku koguma ka tsiviil-tulirelvi.

22. juunil 1940 vabastas Konstantin Päts Johan Laidoneri Nõukogude okupatsioonivõimude survel Sõjavägede ülemjuhataja ametist.

27. juunil andis president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse. Kaitseliidu varad läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile.

5. juulil 1940 moodustati korra tagamiseks kommunismimeelsetest vabatahtlikest Rahva Omakaitse. Praktiliselt oli rakendatud relvastatud tööliste-kommunistide salku uue võimu huvides juba alates juunipöördest.

5. juulil andis Johannes Varese valitsus välja ka seadluse poliitiliste juhtide (politrukkide) ametikohtade loomiseks Eesti sõjaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo.

11. juulil andis NSV Liidu kaitseminister (kaitse rahvakomissar) Semjon Timošenko välja käskkirja nr 0141, mille alusel tuli vormiliselt veel iseseisva Eesti Vabariigi territoorium liita 31. juuliks 1940 juba Leningradi sõjaväeringkonna koosseisu.

16. juulil 1940 vahistati siseministri abi (sisekaitseülema ülesannetes) Harald Habermani otsuse alusel hulk Eesti Vabariigi politseinikke. Eesti politsei likvideerimine algas tegelikult juba 1940. aasta juunis kokkutöötanud kollektiivide lõhkumistega ja võimalike vastupanujuhtide (politseiasutuste juhtide) üleviimistega uutele töökohtadele.

• 17. augustil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar direktiivi Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede reorganiseerimiseks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttiski Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu omapoolse vastava otsuse ja Eesti sõjavägi kujundati paari nädalaga Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks. Ühtlasi vallandati teenistusest sadu sõjaväelasi.

Vaata ka

• Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
• Molotovi-Ribbentropi pakt
• Juunikommunistid
• NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal

Välislingid

• Youtube.com: Esimene punane aasta 1940-1941
• Youtube.com: Konstantin Pätsi viimane avalik kõne 21. juunil 1940
• Eesti Entsüklopeedia: Eesti iseseisvuse häving 1939–1940
• Delfi Forte: Seda kõike lugesid britid oma ajalehtedest Eesti okupeerimise kohta 1940. aasta juunis-juulis
• Delfi Forte: Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine 17. juunil 1940. Katkend raamatust.
• Eesti.ca: Miks alistuti 1940 aastal Moskva diktaadile
• Kultuur ja Elu: Eesti Vabariigi tõelised riigireeturid