Anton Palvadre

Allikas: Vikipeedia

Anton Palvadre (25. märts 1886 Sangaste vald, Korijärve küla – 16. jaanuar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti õigusteadlane ja riigitegelane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetas 1906 Riia Vaimuliku Seminari. Revolutsioonilise tegevuse pärast istus Palvadre 1909–1910 Riias vangis. 1911 lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning töötas seejärel advokaadina. I maailmasõjas teenis Vene ohvitserina rindel ning oli kolm aastat Saksa sõjavangis.

Palvadre oli aastail 1919–1923 Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei üks liidreid ning 1919–1920 oli töö- ja hoolekandeminister. Lisaks I, II ja lühemat aega ka III Riigikogu liige.

Ta toimetas ajalehte Sotsiaaldemokraat ja tegutses Tuleviku toimetuses. 1923. aastal sai Palvadrest riigikohtunik ning 1938–1940 oli ta Õiguskantsler. Osales 1938. aasta põhiseaduse koostamisel.

1940. aastal otsustas Elva linnavolikogu müüa Anton Palvadrele üle 10 000-ruutmeetrine hoonestatud aianduskrunt Tartu tänaval Verevi järve ääres, hinnaga 620 krooni[1].

Nõukogude võimud arreteerisid Palvadre 14. juunil 1941 ning ta küüditati Venemaale, kus ta järgmisel aasta jaanuaris Sosva vangilaagris Sverdlovski oblastis suri. Pärast Palvadre surma tehti veel surmaotsus (!) 28. veebruaril 1942.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Palvadrel oli viis venda:

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aianduskrunt õiguskantslerile. Rahvaleht, 15. aprill 1940, nr. 88, lk. 8.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õiguskantsler seaduspärasuse valvel. Uus Eesti, 12. jaanuar 1939, nr 11, lk 3

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]