Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941

Allikas: Vikipeedia

Nõukogude võimu inimsusvastased kuriteod Eestis 1940–1941 on ülevaade Eestis Nõukogude võimu repressiivpoliitikat ja inimsusvastaseid kuritegusid okupeeritud Eestis toime pannud ja läbiviinud asutustest ning nende tegevuse süsteemist alates Eesti okupeerimisest kuni Saksa okupatsiooniperioodi alguseni.

17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Alanud sovetiseerimise käigus moodustati Eesti NSV-s repressiivorganite võrgustik: NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse operatiivgrupp Eestis, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Valitsuse, vastuluureosakondade, salajas-poliitilise osakondade, Punaarmee eriosakondade ja 3. osakondade ning Erinõupidamiste – "Troikade" ning Sõjatribunalide süsteem. Eestis rajati 1940. aasta sügisest 1941. aasta varakevadeni 21 mitmesugust süjaväeosade ja ettevõtete eriosakonda[1].

Repressiivasutused Tallinnas ja Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse operatiivgrupp Eestis
 Pikemalt artiklis Eestimaa Kommunistlik Partei, EK(b)P Keskkomitee, EK(b)P KK büroo, NLKP
 Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat
 Pikemalt artiklis Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat
 Pikemalt artiklis Eesti NSV Prokuratuur (Peaprokurör Kaarel Paas, Virumaa maakonna prokuröri kohusetäitja Karl Rossi (−31.12.1942 Velikije Luki), Läänemaa maakonna prokurör Harald Kareva[2])
 Pikemalt artiklis Balti Erisõjaväeringkonna SARKi vägede Sõjaväeprokuratuur
 Pikemalt artiklis Balti Erisõjaväeringkonna Sõjatribunal
 Pikemalt artiklis Balti Erisõjaväeringkonna SARKi vägede Sõjatribunal
 Pikemalt artiklis 8. armee Sõjatribunal
 Pikemalt artiklis Punalipulise Balti laevastiku Staabi 3. osakond
 Pikemalt artiklis Punalipulise Balti Laevastiku Sõjatribunal

Vaata ka repressioonide läbiviimist toetanud NSV Liidu SARKi sisevägede loetelu ja Eesti välispiiri ja väljasõitu Eestist kontrollinud NSV Liidu piirivalveüksused Eestis.

Täiendavad repressiivorganid pärast Teise maailmasõja algust

Repressiivasutuste tegevus Tallinnas ja Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgsed arreteeritavate nimekirjad koostasid NKVD ja NKGB töötajad maakonna- ja linnaosakondades, mille kinnitasid NKVD ja NKGB osakondade ülemad. Nimekirjad kinnitasid vabariiklikul tasemel ENSV NKVD (hiljem NKGB) ülem Boris Kumm või tema asetäitja Aleksei Škurin.

  • Arreteerimised viidi läbi Eesti NSV prokuröri Kaarel Paasi või tema asetäitja Eriasjades Sergei Nikiforov või Eriasjade osakonna prokuröride sanktsiooni alusel või nn sõjalistes süütegudes Balti ringkonna NKVD vägede Sõjatribunali prokuröri Palkini – loal, kes kinnitasid ka süüdistuskokkuvõtte.

Kohtuotsused vormistasid peale NKVD vägede Sõjatribunali ka veel SARKi Raudteevägede Sõjatribunalid, Balti Sõjaväeringkonna Sõjatribunal, NSV Liidu Punaarmee 8. Armee Sõjatribunal, Balti Laevastiku Sõjatribunal ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Erinõupidamine.

Vaata ka 1941. aasta Juuniküüditamine, 1949. aasta Märtsiküüditamine

Aastatel 19401941 mõisteti Eestis tegutsenud Erinõupidamiste ja eriliigiliste Sõjatribunalide poolt surma vähemalt 300 isikut, umbes pooled neist enne sõja algust. Enamik mahalaskmisi toimus Tallinnas või selle ümbruskonnas[küsitav][viide?].

  • 1941. aasta juunist oktoobrini hukati 2199 tuvastatud isikut.
  • (massimõrv Tartu vanglas, kus 8./9. juuli öösel lasti maha 192/198[küsitav] inimest: 172 meest ja 20 naist. Ohvritele tulistati püstolist pähe, enamasti näkku. Laibad heideti kaevu või maeti vanglaõuele.
  • Tallinnas Pirital, Sheeli krundil, kus ühes hauas avastati 1942. aastal 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel relvade paugud võinuks äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt. Haudade avamisel laipade ülevaatamisel ja lahkas, leiti nende hingetorudes ja kopsus liiva. Mõrvatuil peale lämbumise teisi surmapõhjusi ei olnud. Laipadel oli küll peksmise ja piinamise jälgi, kuid need ei põhjustanud nende surma. Seal mõrvatutest on teada 78 inimest[1].
  • Saaremaal Kuressaares vanglana kasutatud keskaegse Kuressaare piiskopilinnuse territooriumil mõrvati 18. september 1941. aastal Balti rajooni Rannakaitse Staabi Sõjatribunali otsusega (Staabi eriosakonna, mille asukoht oli Lossi tänav majas nr 27 ja mille ülem oli vanempolitruk Mihhail P. Pavlovski[3]) [4] 90 inimest, 87 meest ja 3 naist[3].
  • Saaremaalt Iide külast leiti 20 ja Salme vallast 25 mõrvatut.
  • Viljandi vanglas hukati 8. juulil 1941 ja maeti samas õue kaevatud auku 10 meest ja üks 14-aastane poiss, ühel haavatul õnnestus august välja ronida ja põgeneda.
  • Läänemaal, Lihulas9. juulil toime pandud 6 inimese ja Haapsalus 11 inimese hukkamised.

Tallinnas 23. juunil 1941 toimus seeria mahalaskmisi järgmiselt. Surmamõistetud vahialused viidi julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi või tema kummagi asetäitja kirjalikul korraldusel kolmest või enamast vangist koosnevate gruppide kaupa üldvanglast nr 1 (nn Patarei vangla) Pagari tänava sisevanglasse. Vangid võttis vastu sisevangla ülem ja komandant valvemeeskonnaga. Surmaotsuse täideviimise juures olid Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 1., 2. ja 3. osakonna ülemad. Mahalaskmiskomandot juhtisid sisevangla komandant Arnold Brenner ja RJRK 3. osakonna ülem Sergei Kingissepp[5].

Kinnipidamiskohtadena kasutati ka Keskvanglat ja Kawe keldrit Pärnu maanteel – Tallinna Miilitsavalitsuse nn. miilitsa arestimaja.

Punaarmeelaste ja NKVD/NKGB ja hävituspataljonide poolt mõrvati tsiviilisikud. Nende hulgas oli ka mõnikümmend isikut, kes võitlesid metsavendadena Punaarmee ja hävituspataljonide vastu.

1940. aastal vangistati Eestis ligi 1000 ja 1941. aastal ligi 6000 inimest. Enamik neist mõisteti süüdi ja saadeti NSV Liidu vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri või hukati. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. aastal vangistatutest vähemalt 250 ja vangistuses suri ligi 500; 1941. aastal vangistatutest hukati üle 1600 ja vangistuses suri ligi 4000[viide?].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Majad täis mälestusi
  2. Mati Mandel, Maapealne põrgu Lihula mail, Lääne Elu, 7. juulil 2001.
  3. 3,0 3,1 Kuressaare veretöö
  4. Max Jakobsoni Inimsusevastaste tegude uurimise komisjon https://web.archive.org/web/20070609223111/http://www.historycommission.ee/temp/pdf/conclusions_ee.pdf
  5. "RAHVA HÄVITAMINE. Arreteerimised 1940–1941". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2013. Vaadatud 1. augustil 2013.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kuressaare kalmistul leiti uus kommunistide terrori ohvrite ühishaud". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 64, 4. juuni 1942, lk 1.
  • "Punaste teine suurem haarang Eesti rahva hävitamiseks". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 75, 30. juuni 1942, lk 3.
  • Sortside saladused. I–III, Koostaja Leo Levala. Tartu, Tungal, 1993–1994.
  • Sortside saladused IV. Tungal, 1996
  • Sortside saladused IX. Virumaa kommunistid kutsetööl. Mart Arold. Kirjastus: Tungal, Tartu, 1999: ISBN 9986905059
  • Sortside saladused XI, Tallinn-Harju kommunistid kutsetööl. Tartu, Tungal,
  • Sortside saladused XII. Tungal, 2001
  • "Hävitajad. Nõukogude hävituspataljonlased Eestis 1944 – 1945", Valdur Ohman ja Tiit Noormets.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
'
Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis
1940–1941
Järgnev
Holokaust Eestis
Eelnev
'
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940-1941)
Järgnev
Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)