Tallinna Krediitpank

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tallinna Vastastikune Krediitühisus
Asutatud 1906
Tegevus lõpetatud 1920
Peakorter Viru tänav 12[1], Tallinn
Suur-Karja tänav 3[2], Tallinn
Suur-Karja tänav 23[3], Tallinn
Suur-Karja tänav 20, Tallinn
Valdkonnad pangandus
Töötajaid direktor Arthur Uibopuu (1907–1930)
Peeter Kurvits (1932–1933)
nõukogu esimees dr Friedrich Akel

Tallinna Vastastikune Krediitühisus, alates 1920. aastast Tallinna Krediitpank oli aastatel 1906–1940 (1944) tegutsenud krediidiasutus.

Krediidiühistuse nimetuse kohta kasutati ka kirjaviisi - "Tallinna Wastastikune Kredit-Ühisus",

Tallinna Vastastikune Krediitühisus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Wastastikuse Kredit-Ühisuse (vene keeles Ревельское общество взаимного кредита) Põhjuskiri (Устав Ревельскаго общества взаимнаго кредита) kinnitati Venemaa keisririigi rahandusministri Vladimir Kokovtsovi poolt 7. juunil 1906. aastal[4]. Kredit-Ühisuse asutajateks olid tolleaegseid eesti rahvusest seltskonnategelastest majaomanikud ja ärimehed. Tallinna Vastastikune Krediitühisus pakkus suurt toetust Eesti äriringkondadele, kellel tol ajal peaaegu igasugune panga krediidi võimalus puudus[5]. Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisus kindlustas Estonia teatrihoone ehituse finantseerimise.

Pärnu maantee 10

1911. aasta märtsis alanud Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse pangahoone[6] ehitustöid juhtis insener Karl Ipsberg. Hoone valmis 1912. aasta hilissügisel, pidulik avamine toimus 26. jaanuaril 1913. Suur-Karja tänava pool, II korrusel praegustes Kultuuriministeeriumi ruumides, paiknesid pangaruumid[7]. Mansardkatusega viiekorruseline hoone paikneb Pärnu maantee, Väike-Karja ja Suur-Karja tänavate vahelisel krundil peafassaadiga Pärnu maantee poole.

Suurimaks eesti pangaks kujunenult oli Tallinna Krediit Ühisus ka keskasutuseks teistele eesti rahaasutustele. Eesti Vabariigi loomisel realiseeriti Krediit Pangas esimene laen Vabariigi Valitsusele. Samuti võttis Krediit Pank osa esimese Eesti välislaenu garanteerimisest Soomele.

Tallinna Wastastikune Krediit-Ühisus, keda omal ajal rahvasuus lühidalt Eesti Pangaks kutsuti, nimetati 1919/1920 aastavahetusel aktsiapangaks ümber. Et uus Eesti riigipank Soome ja Saksa riigipankade eeskujul omale Eesti Pank nimetuse omandas, siis tuli uuesti ümbermuudetud aktsiapangal kavatsetud Eesti panga nimest loobuda ja võtta nimeks „Tallinna Krediit Pank"[8]

Tallinna Krediitpank[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Krediitpank
(AS Tallinna Krediit-Pank)
Asutatud 1920
Tegevus lõpetatud 1940
Peakorter Suur-Karja tänav 20[9], Tallinn
Valdkonnad pangandus
Käive 26 000 000 000 Eesti senti (1928)
Töötajaid direktor Arthur Uibopuu (1907–1930)
direktor Peeter Kurvits (1933–)
Juhatuse liikmed: Georg Westel - juhatuse esimees, Viktor Kargaja ja Eduard Aule (1932[10])
80 ametnikku

Aktsiaselts Krediit Panga[11] põhikiri kinnitati Tallinn-Haapsalu Rahukogus 4. novembril 1919. aastal. Panga asutajateks olid Tallinna Vastastikuse Krediit-Ühisuse juhatuse ja nõukogu liikmed. Põhikapitaliks määrati 5 miljonit marka.

Panka valitsesid 3-liikmeline juhatus ja 9-liikmeline nõukogu. Krediitpanga esimees ja ühtlasi Riigi Majandusnõukogu asepresident oli Peeter Kurvits. Tallinna Krediitpanga juhatusesse valiti endised Tallinna Wastastikuse Krediit-Ühisuse juhatuse liikmed: A. Uibopuu, Jaan Linnamägi ja Viktor Kargaja. Panga nõukogusse valiti kõik endised krediit-ühisuse nõukogu liikmed: Friedrich Akel, A. Drewerk, Nikolai Kann, W. Kesker, W. Kellep, J. Lilienkampf, Eduard Rosenvald, Johan Sihver ja insener Karl Ipsberg.

Suur-Karja tänav 20 1920. aastal

1927. aastal ühines Tallinna Krediitpank Põhja Pangaga[12] Uus pank, mis a.-s- Tallinna Krediit Panga nime all edasi töötas, oli kõige suurema põhikapitaliga pank. Ta bilanss ulatus üle 1600 miljoni marga ja uuel pangal on 11 osakonda. Põhja Panga ülevõtmisel 1927. aastal saadi juurde 8 osakonda. 1928. aastal kolis pank endistesse Põhja Panga ruumidesse Suur-Karja 20[13] Suur-Karja 20 teisel korral asusid ka juhatuse ruumid, raamatupidamise-, kontokorrent- ja diskontojaoskonnad ning peale selle klientide vastuvõtmistoad. Esimesel korral olid kodumaa inkasso- ja transfertide-jaoskond, aktsiate- ja dividendijaoskond ning Hüpoteekpanga esindaja. Alumisel korral asusid vähemad ruumid ka panga haruettevõtetele. Panga kolmandal korrusel asusid ametnikkude eluruumid.

1931. aastal oli AS Krediitpangal[14] 14 osakonda: Abjas, Antslas, Haapsalus, Hiiu-Keinas, Jõhvis, Narvas, Nõmmel, Petseris, Pärnus, Tapal, Tartus, Türil, Viljandis ja Võrus.

Aktsiaselts Krediit Pank natsionaliseeriti 1940. aastal, töötas vana nime all veel Saksa okupatsiooni perioodil 1941–1944.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karin Hallas-Murula, Saarineni maja raamat – kogukas, kuid poolik, www.sirp.ee, 01.08.2013
  2. Йосеф Кац, ПЕРВЫЙ БАНК РЕВЕЛЬСКИХ ЭСТОНЦЕВ, «Столица», 28 января, 2013
  3. Meie suurem rahaasutus. Krediit Pank tegutsenud 25 aastat., Maaleht (1929-1935), 19 jaanuar 1932
  4. Tallinna Wastastikuse Kredit-Ühisuse Põhjuskiri, Tallinna Vastastikune Krediitühisus, 1913
  5. Tallinna Krediit-pank, Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 16, 21 jaanuar 1920
  6. 3056 Elamu Pärnu mnt. 10 äriruumide ja siseõuedega, 1911–1912.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  7. Kultuuriministeerium, Hoone ja ajalugu, www.kul.ee, (vaadatud 04.04.2021)
  8. Tallinna Krediit-pank, Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 16, 21 jaanuar 1920
  9. Tallinnan opas, YLEISEN SANOMALEHTITOIMISTON (G. PAJUN) KUSTANTAMA TALLINN, HARJU TANAV 43. TEL. 444-21. R. Tohver & Ko trükk, Tallinna», 1937., lk 7
  10. Meie suurem rahaasutus. Krediit Pank tegutsenud 25 aastat., Maaleht (1929-1935), 19 jaanuar 1932
  11. Aktsiaselts Krediit Pank, 1906-1940, The National Archives of Estonia
  12. Tallinna teated. A-S. Tallinna Krediit Pank. Wõtab kõik Põhja Panga õigused ja kohustused üle., Postimees (1886-1944), nr. 350, 24 detsember 1927
  13. Tugewam Eesti erapank uude korterisse, Postimees (1886-1944), nr. 349, 22 detsember 1928.
  14. Ülevaade meie suurpankadest A.-S. Krediit-Pank E. Vabariigi esimene finantseerija., Nool (Tartu), nr. 95, 19 september 1931