Mihhail Sõštšikov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Mihhail Sõštšikov, ka Mihail Sõštšikov (vene keeles Михаил Михайлович Сыщиков; 9. august 1911 Riia25. detsember 1980 Tartu) oli Eesti bibliograaf, nõukogude aktivist ja tsensor.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõštšikov lõpetas 1930. aastal Tartu Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930–1932 õppis ta Tartu Ülikoolis keemiat, 1932–1936 rakenduskeemiat, 1936–1939 matemaatika- ja loodusteaduskonnas loodusteaduste osakonnas (matrikli nr 10942). Ta kuulus vene üliõpilaste korporatsiooni Fraternitas Aeterna.[1]

Eesti okupeerimise järel Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal sai temast Tartu linna rahandusosakonna juhataja[2]. Samal aastal sai temast ka Riigivolikogu 2. koosseisu liige (hiljem nimetati seda ka ENSV Ülemnõukogu 1. koosseisuks), valituna Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina 29. valimisringkonnast (Petseri maakonnas).[1] Sõštšikov kuulus ka Riigivolikogu delegatsiooni ("Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilisse Komisjoni"), mis esitas Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogule palve "võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu võrdõigusliku Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigina"[3].

Aastatel 1940–1941 oli Sõštšikov NKVD Tartu uurimisosakonna ülema asetäitja[1] (NKVD operatiivtöötajana vahistas ta 1940. aastal mh Alice Kuperjanovi[4]), 1941. aastal kuulus hävituspataljoni. Aastatel 1941–1945 oli ta Nõukogude tagalas kolhoosnik, hiljem Eesti laskurkorpuses. Aastatel 1945–1946 oli ta Riikliku Kirjandusmuuseumi teadussekretär. 1946–1951 töötas ta Tartu Riikliku Ülikooli Raamatukogus erifondi juhatajana, 1951–1962 vanembibliograafina.[1]

Mihhail Sõštšikovi tegevust TRÜ Raamatukogu erifondi juhatajana on professor Eduard Vääri ja ajakirjanik Rein Järlik Eesti Televisiooni ajaloosaates "Viiekümnendad" iseloomustanud järgmiselt: "TRÜ Teadusliku Raamatukogu erifondi juhataja Mihhail Sõštšikov oli eesti keele kateedrisse tulnud ja nõudnud humanitaarala trükiseid. Need kätte saanud, oli ta nad ahju ajanud, tule otsa pannud, ja ahju ees mõnuga piipu popsides jälginud trükiste hävimist leekides. Vääri kõneles sellestki, kuidas [TRÜ] Teadusliku Raamatukogu hoones Toomel erifondi ette metallvõre oli ehitatud, et ükski kõrvaline isik sinna ligi ei saaks. Raamatuid oli hävitamiseks Räpina paberivabrikusse saadetud, ja et teel ei tuleks kellelgi isu mõnd endale võtta, oli neid eelnevalt nugade või kirvestega töödeldud. Sain tookord saadet koostades TRÜ arhiivis tutvuda Teadusliku Raamatukogu erifondis 50ndatel aastatel ametis olnud juhatajate Mihhail Sõštšikovi ja Voldemar Leegeni toimikutega ning võisin vaatajatele teatavaks teha, et raamatute kallal olid nad mõlemad ilmutanud agarust, milles isegi võim oli näinud karistamist väärivat ülepingutamist." Saates toodud kirjeldust kritiseeris raamatukogu direktor Laine Peep, kelle väitel ei vastanud kriitika Sõštšikovi suhtes tõele. Sellele vastuseks kirjutas Järlik: "Erifondi juhataja Mihhail Sõštšikovi isiklikus toimikus oli iseloomustus, milles on öeldud, et ta esitas ülepaisutatud nõudmisi kirjanduse kõrvaldamiseks, mis ei kuulunudki erifondi ja et ta tegutses liig isepäiselt kirjanduse kõrvaldamisel. Iseloomustusele, mis Sõštšikovi süüdistab ka teadusraamatukogule kuulunud raamatutega äritsemises, on 23. novembril 1962. aastal direktorina alla kirjutanud ikka sama Laine Peep."[5]

Tallinnas toimunud EK(b)P KK VIII pleenumi järel koostas Mihhail Sõštšikov 19. aprillil 1950 kirjanduse kõrvaldamise juhendi, milles käskis kõigil ülikooli kateedritel kõrvaldada oma raamatukogudest "ideoloogiliselt mittesoovitavad teosed, sealhulgas kodanliku Eesti aja usuline ja enne 1917. aastat ilmunud usuline kirjandus". Juhend kasvatas TRÜ Raamatukogu erifondi enam kui 50 000 köite võrra.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Viktor Hion, Mihhail Sõštšikov "Tartu Töölisteater" Tartu: Tartu Töölisteatri ühing, 1938

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]