Eesti Vabariigi Põhiseadus (1938)

Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadus oli Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus. See jõustus 1. jaanuaril 1938 ja kehtis de facto 21. juunini 1940, mil viimane põhiseaduslik valitsus pidas Nõukoogude Liidu okupatsiooni tingimustes viimase koosoleku, de jure aga 29. juulini 1992, kui jõustus 28. juunil samal aastal rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi neljas põhiseadus.

Francis Lieber

Põhiseaduse aluseks on Francis Lieberi raamatus Rahvavabadus ja omavalitsus avaldatud riigiõiguslikud ideed. Raamat on avaldatud eesti keeles Konstantin Pätsi tõlkes 1908. aastal.

Jaanuaris 1936 tegi Riigivanem Konstantin Päts Eduard Laamanile, Hugo Kukkele ja Johannes Klesmentile ülesandeks asuda põhiseaduse eelnõu esialgse kava väljatöötamisele ja selleks vajalikkude materjalide kogumisele.

Põhiseaduse juhtnöörid määrati kindlaks 23., 24. ja 25. veebruaril korraldatud rahvahääletusega, millel vastuvõetud otsuse 2. punkt kõlas, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl.

9. detsembril 1936 nimetas Riigivanem Konstantin Päts uue Põhiseaduse kava väljatöötamiseks erikomisjoni, kuhu kuulusid esimees Johannes Klesment, Karl Terras, Anton Palvadre, Ado Anderkopp, Hugo Kukke ja Eduard Laamann. See komisjon pidas 9. detsembrist 1936 kuni 29. jaanuarini 1937 kokku 45 koosolekut ja töötas välja Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõu kava. Selle kava riigikaitse osa väljatöötamisest võtsid osa kindralmajor Nikolai Reek ja kolonel Oskar Plaks. Ettekandega 8. veebruarist 1937 esitas Johannes Klesment komisjoni poolt esitatud kava läbivaatamiseks Vabariigi Valitsusele, kus kava oli läbivaatamisel 12., 13., 15., 16. ja 17. veebruaril 1937 ja kus selleks ülesandeks kulus kokku üle 30 tunni.

Põhiseaduse võttis vastu Rahvuskogu esimene koda 19. juunil 1937, 15. juulil 1937 ja 22. juulil 1937, teine koda 8. juulil 1937 ja 22. juulil 1937 ning Rahvuskogu üldkoosolek 28. juulil 1937 ning see jõustus 1. jaanuaril 1938. Riigivanem kuulutas põhiseaduse välja 17. augustil 1937 ja see avaldati Riigi Teatajas 3. septembril 1937 (Seaduste Kogu I köite 1. jaos seadusena nr 1). Ametlikud tõlked saksa, inglise, prantsuse ja vene keelde ilmusid 1937. aastal. 1938. aastal ilmus Nikolai Bleesi mitteametlik tõlge rootsi keelde.

Uue põhiseaduse järgi oli Eesti Vabariik rahvavalitsuslikul alusel valitsetav vabariik, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl. Vältimaks eelmiste põhiseaduste tasakaalustamatusest põhjustatud raskusi, täiendati riigi ülesehitust Riigikogu teise kojaga ja kutsealaste omavalitsustega.

1938. aasta põhiseadus oli Peaministri Vabariigi Presidendi ülesandeis ja Vabariigi Valitsuse eksiilis olemasolu õiguslikuks aluseks.

1938. aasta põhiseadus kaotas kehtivuse 29. juulil 1992 uue põhiseaduse jõustumisega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Loodi rahvarinde üleriiklik keskus. Uus Eesti, 11. jaanuar 1938, nr 10, lk 3.
  • Belgiale soovitatakse reformi Eesti põhiseaduse eeskujul. Uus Eesti, 9. september 1938, nr 247, lk 6.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]