Pioneerpataljon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti endisest väeüksusest; Eesti praeguse väeüksuse kohta vaata artiklit Pioneeripataljon (Eesti kaitsevägi); väeüksuse tüübi kohta vaata artiklit Pioneeripataljon

Pioneerpataljon
Tegev 15. märts 1924oktoober 1940
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti sõjavägi
Liik Insenerivägi
Suurus Pataljon
Osa 3. Diviis
Garnison/Staap Nõmme
Tähtpäevad 15. detsember
Ülemad
Praegune ülem Johann-Bernhard Haljaste

Pioneerpataljon oli Eesti sõjaväe inseneriväeosa Nõmmel.

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

15. märtsil 1924 loodi Inseneripataljoni baasil kaks uut väeosa – Pioneerpataljon ja Sidepataljon. Vastformeeritud väeosad allutati inseneriväe inspektuurile, mis mängis väga olulist rolli selle väeliigi professionaalse struktuuri loomise ja tehnikaga varustamise osas. Pioneerpataljon asus 16 aasta vältel ehk loomise hetkest kuni likvideerimiseni oktoobris 1940 Nõmmel.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Pataljoni koosseisu kuulusid:

  • staap (Nõmmel),
  • 1. pioneerikompanii (1934. aastast Narvas),
  • 2. pioneerikompanii (1934. aastast Võrus),
  • 3. pioneerikompanii (loodud 1934. aastal raudteekompanii baasil, paiknes Nõmmel)
  • Gaasikaitsekompanii (G-kompanii),
  • Helgiheitjakomando (H-komando, hiljem pargikompanii),
  • Raudteekompanii (tegutses kuni 1934. aastani, paiknes Nõmmel),
  • Õppekompanii
  • Õppetöökojad,
  • Töökomando,
  • Õhutõrjerühm (ajutine).

Isikkoosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik isikkoosseisust olid ajateenijad, kellega komplekteerimine toimus pärast 1934. aastat territoriaalpõhimõttel tihedusega kaks-kolm kutsekorda aastas. Kutsealuste kvaliteet oli üldiselt hea ning läks aastatega ainsa paremaks. Pioneerpataljoni teenistusse määramisel eeldati tehnilise hariduse olemasolu. Kui aastatel 1924–1926 oli 52% teenistusse kutsutud noorsõduritest varem seotud põllumajandusega, siis 1938.–1939. aastal oli 57% töölisi. Vabatahtlike kutsealuste protsent oli üsnagi suur, varieerudes 3% ja 58% vahel.


Inseneriväes ehk Pioneerpataljonis oli teenistusaja pikkus teistest väeliikidest/väeosadest erinev. 1928. aastal kehtestati inseneriväes sundajateenistuse pikkuseks 18 kuud, 1933.–1937. aastal 11–12 kuud ja 1. oktoobril 1939 toimus üleminek uuesti 18 kuule.

Väljaõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Väljõppe korraldati nii ajateenijatele kui ka üleajateenijatele. Ajateenijad läbisid noorte kursuse, misjärel algas reameeste kursus kestvusega kuni sundajateenistuse lõpuni. Parimaid ajateenijaid suunati õppekompaniisse, kus nad said reservallohvitseri ettevalmistuse, misjärel läbisid juhtimise praktikat allüksustes. Erialaõpe oli nii reameeste kui ka reservallohvitseride kursusel. Väljaõppe tippaeg oli suvelaagris, kus harjutati praktiselt läbi teoorias õpitut. Üleajateenijatel ja ohvitseridele korraldati pataljonisiseselt regulaarseid täiendväljaõppekursuseid.

Inseneriväe laager[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1922–1940 kasutas Pioneerpataljon pioneeriala praktiliste tööde ja pioneeritaktikaliste harjutuste läbiviimiseks Jägala piirkonda ehitatud Inseneriväe laagri. Suvelaagri maastik soodustas erinevate erialaste õppuste korraldamist, seda eriti Jägala jõe lähedus, kus oli võimalik harjutada veekogu ületamist. Suvelaagris olnud kaks inseneriväeosa – Pioneeri- ja Sidepataljon – täiendasid teineteist, kuigi omavaheline koostöö piirdus vaid laagriehitustööde teostamisega. Inseneriväe laagri asukoht võimaldas tihedat koostööd kõrval olnud suurtükiväega.

Relvastus ja varustus[muuda | muuda lähteteksti]

Käsitulirelvadest kasutati Pioneerpataljonis vintpüssi Ross-Enfield M1914 ning püstoleid FN 1903 ja FN 1935 „Hi Power“ (FN-37).

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal hakati ostma pioneeritehnikat ja mootorsõidukeid. Seisuga 1. aprill 1940 oli Pioneerpataljonis oli 9 veoautot, 1 sõiduauto, 3 helgiheitjat, 3 traktorit, 1 ekskavaator, 1 roomiktransportöör ja muud tehnikat: suruõhukompressorid, elektrijaamad, päramootorid, betoonisegurid, puurkaevumasinad, rammid, mootorsaed jne. Pioneerpataljoni motoriseerimine ja mehhaniseerimine oli 1940. aastaks kõrgel tasemel. Siiski ei olnud motoriseerimine täielik: veoautosid kasutati vaid pioneerivahendite transportimiseks ja insenerivarustuse veoks, kuna isikkoosseis liikus vaid jala.

Ülem[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneerpataljoni kasarmu territoorium tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Pioneerpataljoni kunagine territoorium on praeguseks heakorrastatud kõrghaljastusega elamualaks, arhitekt Andres Alveri kavandatud terviklik arendus kannab nime Hiiu Lõvi Park.

Kasarmu kunagine peavärav taastati arendaja poolt ajaloolisel kujul ja avatakse 2012. aasta mais. Krundi keskele on paigutatud Pioneerpataljoni vapil olnud lõvikuju mälestuseks Mare Mikofi loodud pronksist lõviskulptuur.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Igor Kopõtin, 2010. Eesti sõjaväe Pioneeripataljon aastatel 1924-1940: struktuur, isikkoosseis, väljaõpe. Magistritöö. Tallinna Ülikool. ETISes: [1]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]