Mine sisu juurde

Maksim Unt

Allikas: Vikipeedia
Maksim Unt
Maksim Unt
Maksim Unt (Lääne Elu, 26.06.1940)
Eesti siseminister
Ametiaeg
21.06.1940–21.07.1940
Eelnev August Jürima
Järgnev Otto Tief
Isikuandmed
Sünniaeg 22. jaanuar 1898
Pärnu, Liivimaa, Vene keisririik
Surmaaeg 30. juuli 1941 (43-aastaselt)
Kommunarka, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Rahvus eestlane
Erakond Eesti Sotsialistlik Tööpartei
Eestimaa Kommunistlik Partei

Maksim Unt (ka Maks Unt[1] või Maxim Unt[2] vene keeles Максим Иоганович Унт; 22. jaanuar 1898 Pärnu – 30. juuli 1941 Kommunarka, Moskva oblast, Vene NFSV) oli Eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik ning Nõukogude riigitegelane.

Unt tegutses aastaid poliitikuna iseseisvas Eesti Vabariigis, olles Pärnu maavalitsuse ning Pärnu linnavolikogu liige, IV ja V Riigikogu ning I Riigivolikogu liige.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt 16.–17. juunil 1940 sai temast relvastatud riigipöörde käigus 21. juunil 1940 siseminister Varese nukuvalitsuses.[2]

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Unt sündis 1898. aastal Pärnus töölise pojana. Ta lõpetas Pärnu linna algkooli ja poeglaste gümnaasiumi.[3]

Venemaa kodusõja ajal töötas Unt 1919. aastal Saratovi kubermangus ühe maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana, kuid riisus tšekistidelt väärtasju. Enne vahelejäämist põgenes ta valgekaartlaste juurde Denikini väkke ja revolutsiooniline tribunal mõistis Undi tagaselja surma. Denikini armee lagunedes põgenes Unt Balkanile.[4][5]

1920. aastal naasis ta iseseisvasse Eestisse ning astus Eesti Sotsialistlikku Tööparteisse (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte. Vasakpoolsete kalduvuste tõttu tekkis tal parteis mitmeid lahkhelisid.[6] Ta töötas Pärnu maavalitsuse tervishoiu- ja hoolekande osakonna juhatajana ja oli kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige.[3] 1934. aasta 15. märtsist vabastati ametikoha kaotamise tõttu ajutiste maavalitsuste liikme ametist[7] Kuni 1934. aasta augustini oli Unt Pärnu linnavolikogus sotsialistide rühmas, seejärel sõltumatu linnavolinik.[8]

Aastatel 1929–1937 oli Unt valitud IV ja V Riigikogu koosseisu.[4] Aastatel 1938–1940 oli Unt I Riigivolikogu koosseisus.[9]

Maksim Unt oli juba 1930. aastate algusest olnud NSV Liidu välisluure informaator.[4][10] Koos Erich Tarkpeaga korraldas Unt 1933. aastal Pärnu ehitustöötajate üldkoosoleku, "ühisväerinde" kava. Kava lööklaused olid üks-ühele üle võetud Kommunistliku Internatsionaali 12. pleenumi istungist. 1934. aasta juunis-juulis organiseeris Unt Pärnu tööliste streiki ning sadamatööliste streigi puhkedes asus selle etteotsa. Streigi äravajumisel jätkas kihutustööd tööliste seas, lootes streikima saada ka saeveskitöölised ja muuta streigid üleriiklikeks.[11]

Kihutustöö tõttu arreteeris Poliitiline Politsei Undi ning tema kodu läbiotsimisel leiti kiri, milles Unt palus endale saata kommunistlikku kirjandust. Lisaks tuli kohtus tunnistajate ärakuulamisel välja, et Unt on jaganud laiali veel keelatud kirjandust (näiteks ajakirju Kommunist, Naistööline, Proletariaat). Undi arreteerimine tekitas ärevust pahempoolsete Riigikogu liikmete seas, Aleksander Jõeäär saatis siseministrile ja riigivanemale protestikirju ning sama aasta 16. augustil Unt vabastati, kuigi kohtuprotsess tema vastu jätkus.[1][12] Kohtus Unt end süüdi ei tunnistanud.[6] 1935. aastal mõistis Viljandi Ringkonnakohus talle kuuekuulise vanglakaristuse kommunistliku kirjanduse levitamise ja riigivastase ässitustöö eest, kuid teda kui Riigikogu liiget ei olnud võimalik vanglas kinnipidamisega karistada. Ka pärast V Riigikogu volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta.[13][14]

Tegevus okupeeritud Eesti poliitikuna

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Nõukogude väed okupeerisid 17. juunil 1940 Eesti, hakati moodustama nukuvalitsust. Ždanovi käsul korraldas Unt 21. juunil Tallinnas tööliste demonstratsiooni.[10] 21. juunil nimetati ta Johannes Varese valitsusse siseministriks, siseministri abideks said Harald Haberman ja Paul Vihalem.[2][15]

Siseministrina korraldas Unt Eestis neid reforme, mida NSV Liit temalt ootas. Esimene tegevus oli siseministeeriumile alluvate korrakaitseasutuste juhtkonna väljavahetamine. Juba esimeste päevade jooksul arreteeriti politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi ning Poliitilise Politsei Tallinna komissar Julius Edesalu. Minister ise tõi oma peamiste sihtidena välja "mõnede seniste kõrgemate ametnikkude tagandamise" ja "siseministeeriumi aparaadi ümberkorraldamise."[16]

Võimule saades hakkas Unt korraldama relvade kodanikelt äravõtmist ja avaldas otsuse likvideerida Isamaaliit.[17] Unt võttis sihikule ka omavalitsuste reformi – esmajärjekorras oli kavas muuta maavanemate ameti funktsiooni ja isikute koosseisu. 31. juulil anti välja vallaseaduse täiendus, millega võis siseminister vabastada ametist vallavanemaid, ning Unt kasutaski seda võimalust ning vallandas ametist kõik vallavanemad ja nende abid kohe, kui neile oli asendaja leitud. Siiski võttis tihti asendaja leidmine aega, mistõttu püsisid paljud vallavanemad võimul kuni 1941. aasta jaanuari haldusreformini.[16][18]

Unt vastutas ka Pärnu rannahotelli ümberkorraldamise eest tööliste puhkekoduks, mida ta nõudis juba kolm päeva pärast ministriks määramist. Unti võeti kuulda ning uue nimega Eesti ametiühingute keskliidu puhkekodu avati 7. juulil 1940.[19] 1. juulil piiras Unt alkoholi müüki Eesti piires (v.a õlu ja vein).[20] Unt väitis end olevat taastanud ka "ajakirjanduse vabaduse," (samas ajakirjanikele mainides, et Unt loodab ajakirjandust mõistvat vältida paanikat tekitavate uudiste kirjutamist).[16] 29. juunil rehabiliteeriti poliitiliselt represseeritud isikud, kuigi sisuliselt puudutas dekreet vaid kommuniste.[21] 31. juulil 1940 keelati üliõpilasorganisatsioonide tegevkonventide tegevus.[22]

1940. aasta 5. juulil välja kuulutatud valimistel osales ka Unt, kandideerides ainsa lubatud kandidaadina 33. valimisringkonnas (Vana-Pärnu, Sindi ja Mõisaküla), osutudes niiviisi "valituks" ka II Riigivolikogu koosseisu.[23] 1940. aasta juulis astus Unt Eestimaa Kommunistlikku Parteisse.[24]

27. juulist 15. augustini 1940 oli presidendi kohusetäitja Johannes Vares Moskvas ning Unt siseministrina täitis presidendi ülesandeid. Selles olukorras andis Unt 5. augustil dekreedi, kuulutades välismaalt tagasi tulemata jätnud riigiteenijad riigireetjateks ning nõudes nende mahalaskmist ja vara konfiskeerimist. Samuti lubas dekreet karistada selliste riigiteenijate pereliikmeid.[25] Presidendi ülesannetes korraldas Unt ka Kaitseliidu likvideerimist.[26]

Unt oli Elmar Tambeki ja Villem Saarseni väidetel üks president Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri küüditamise korraldajatest. 30. juulil läks Unt Kloostrimetsa tallu Pätsi pere juurde, et kõigepealt pakkuda võimalust Eestist lahkuda, kuna Undi väitel oli Eestis atentaadioht Pätsile suur, Pätsi Eestist lahkumise keeldumise peale öeldi Pätsile lihtsalt, et ta saadetakse paari tunni pärast NSV Liitu.[4][27] Samuti olevat Unt ilmunud Laidoneri tallu (Viimsi mõisa) relvastatud meestega ja teatanud, et mõne tunni pärast viiakse ta abikaasaga rongijaama.[28]

Pärast Eesti annekteerimist NSV Liitu sai temast alates 25. augustist 1940 uue Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu liige, ning Unt määrati Eesti NSV Töö Rahvakomissariks. Samuti jätkas ta oma tööd ümberkorraldatud Eesti NSV Ülemnõukogu I koosseisus.[29]

Unt arreteeriti 22. mail 1941 Tallinnas, süüdistatuna väärisvarade varguses (viidates tõenäoliselt tema tegevusele Saratovi kubermangus Vene kodusõja ajal, mis oli tulnud ilmsiks). Talle mõisteti 7. juulil 1941 NSVL ÜK Sõjakolleegiumi otsusel kõrgeim karistusmäär riigivara suuremahulise varguse ja kontrrevolutsioonilise tegevuse eest, lasti maha 30. juulil 1941. Nõukogude Liidu Prokuratuur rehabiliteeris Undi 3. detsembril 1991.[30]

Hilisem kujutamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tambeki teoses

[muuda | muuda lähteteksti]

Maksim Undi arreteerimise lugu endise presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki biograafilises teoses "Tõus ja mõõn":[5][31]

„Undi arreteerimise põhjuste ja edaspidise saatuse kohta liikus Eestis kahesuguseid kuuldusi.

Ühe versiooni järgi Unt olevat 3 aastaks kinni mõistetud oma luksuslike ning buržuilike eluviiside pärast. Teise versiooni järgi Unt olevat surma mõistetud seepärast, et vaielnud parteis eestlaste küüditamise vastu. /---/

Undi kadumise põhjus oli palju proosalisem või, kui tahate, palju romantilisem kui ülaltoodud põhjused. 1918. a. Unt mobiliseeriti Venemaal punakaarti. Ta jooksis Denikini väkke üle ja tõusis seal ohvitseriks. Denikini armee lagunemise järele Unt põgenes Balkanile, kust tuli Eestisse. Eesti ajal Unt oli olnud Pärnus Kaitseliidus. Kõik need andmed olid kantud Undi teenistuslehte ja teenistuskirjadesse. Saanud Varese siseministriks, Unt nõudis kõik kättesaadavad teenistuskirjad oma kätte, hävitas need ära ja laskis koostada uue teenistuskirjelduse, kus puudusid mainitud kompromiteerivad andmed.

Üks endine teenistusleht, nimelt Sõjaministeeriumi 4. osakonnas, jäi Undil hävitamata. Ta kas unustas selle või ta ei saanud seda sealt kätte või lootis ta, et ega sealt hakka seda keegi otsima. Ent saatus tahtis teisiti. 1941. a. algul Moskvas peetud Undi raadiokõnet ja Undi nime kuulis Ukrainas keegi naine, kes seni oli pidanud oma poja isa surnuks. See naine oli Undi seaduspärane abikaasa, kellega Unt oli abiellunud Denikini väes teenides. Õnnelik oma mehe leidmise üle, naine sõitis Moskvasse, et Unt üles otsida. Kui naine jõudis Moskvasse, oli Unt juba Eestis tagasi. Kui naine hakkas taotlema Eestisse sõidu luba, tuli kogu Undi kodusõjaaegne avantüür ilmsiks. Unt olevat mõistetud 8 a. sunnitööle.“

– Elmar Tambek, "Tõus ja mõõn"

Riigikogu mälestustahvlil

[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastal avastas president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, et presidendi ja tema perekonna küüditamist 30. juulil 1940 juhtinud Maksim Undi nimi oli kantud Eesti Vabariigi represseeritud Riigikogu liikmetega ühisele mälestustahvlile, mis oli kinnitatud Riigikogu hoone seinale. Olukord tekitas Eesti ühiskonnas poleemikat ning sellele järgnes avalik arutelu teemal, kas Nõukogude võimu toetanud Eesti riigimehed peaks saama meedias sellist tähelepanu.[32][33]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 "Riigikogu erakorraliselt kokku ei kutsuta". Päewaleht. 13. juuli 1934. Lk 3.
  2. 1 2 3 "Kujundati uus wabariigi walitsus". Päewaleht. 22. juuni 1940. Lk 5.
  3. 1 2 "Uued mehed Toompeal". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26. juuni 1940.
  4. 1 2 3 4 Varju, Peep (2. juuni 2017). "Eesti Vabariigi tõelised riigireeturid – Vares, Andresen, Semper ja teised juunikommunistid". Kultuur ja Elu: rahvuskultuuri ajakiri. Lk 12-18.
  5. 1 2 Erelt, Pekka (4. detsember 2019). "Häda ministri pärast ehk kuidas vanasti Kingodele kinga anti". Eesti Ekspress.
  6. 1 2 "Rkl. M. Unt süüpingil". Kaja. Nr 104. 4. mai 1935. Lk 11.
  7. ↑ "Maawalitsuste kooseisud 3-liikmelisteks". Päewaleht. Nr 69. 11. märts 1934. Lk 3.
  8. ↑ "Pärnu linnavolikogu koosolek". Vaba Sõna: rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta. 26. august 1934. Lk 3.
  9. ↑ "Juhatus ja liikmed". Riigikogu. 10. september 2021. Vaadatud 1. juulil 2022.
  10. 1 2 "Karl Soonpää päevik 21. juunil 1940. aastal". ERR. 21. juuni 2020.
  11. ↑ "Pärnus organiseeriti üleriikliku streiki". Uudisleht. 5. juuli 1934. Lk 1.
  12. ↑ "M. Unt wabastati". Vaba Maa: Pärnu väljaanne. 17. august 1934. Lk 3.
  13. ↑ "Rahwasaadik ei taha minna wanglasse". Rahvaleht. Nr 3. 7. jaanuar 1938. Lk 8.
  14. ↑ "Rkl. M. Unt 6 kuuks wangimajja". Kaja. Nr 105. 6. mai 1935. Lk 5.
  15. ↑ "Nimetati siseministri abid". Postimees (1886-1944). Nr 169. 26. juuni 1940. Lk 3.
  16. 1 2 3 "Tagandamist siseministeeriumi kõrgemas ametnikkonnas". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26. juuni 1940. Lk 3.
  17. ↑ "Isamaaliit suletakse — Kaitseliit likvideeritakse". Järva Teataja. 26. juuni 1940. Lk 7.
  18. ↑ Vikerhommiku 2. intervjuu. 31. juuli 2015.
  19. ↑ Aus, Karoliine (17. juuli 2017). "Supelsakste meelispaik Rannahotell". Pärnu Postimees.
  20. ↑ "Õlu ja wein jälle wabaks". Põhja Kodu. 1. juuli 1940. Lk 1.
  21. ↑ Adamson, Andres (18. august 2017). "Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks". Postimees.
  22. ↑ Hiio, Toomas (17. juuni 2020). "«Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku»". Postimees.
  23. ↑ "Eesti noorim rahvaesindus". Uudisleht. Nr 186. 17. juuli 1940. Lk 7.
  24. ↑ "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhid ENSV Rahvakomissaride Nõukoqu". Sakala. 30. august 1940. Lk 4.
  25. ↑ "Kuidas välismaale jäänud diplomaate ähvardati". Õhtuleht. 5. august 2016.
  26. ↑ "838. Kaitseliidu likvideerimise seadluse muutmise seadlus". Riigi Teataja. 30. juuli 1940. Lk 1180.
  27. ↑ Tambek, Elmar (22. veebruar 1992). "Tõus ja mõõn 6". Päevaleht. Lk 2.
  28. ↑ Saarsen, Villem (19. juuni 1949). "Kindral Laidoneri küüditamine". Välis-Eesti. Lk 5.
  29. ↑ "Uus ENSV valitsus". Lõuna-Eesti. 26. august 1940. Lk 1.
  30. ↑ "Жертвы политического террора в СССР". Memorial. Vaadatud 29. juunil 2022.
  31. ↑ Tambek, Elmar (1. mai 1949). "Varese valitsus". Välis-Eesti: sõltumatu informatsiooni, kultuuriküsimuste ja majanduse ajaleht. Lk 5.
  32. ↑ "Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001". Vabariigi Presidendi Kantselei. 2001. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. juuni 2015. Vaadatud 21. juunil 2015.
  33. ↑ Helk, Vello (20. september 2000). "Küüditamine kui heategu?". Vaba Eesti Sõna. Lk 3.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maksim_Unt&oldid=7021255"