Maksim Unt

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maksim Unt
Maksim Unt
Maksim Unt (Lääne Elu, 26.06.1940)
Eesti siseminister
Ametiaeg
21.06.1940–21.07.1940
Eelnev August Jürima
Järgnev Otto Tief
Isikuandmed
Sündinud 22.01.1898
Pärnu
Surnud 30.07.1941
Kommunarka
Rahvus Eestlane
Erakond Eesti Sotsialistlik Tööpartei
Eestimaa Kommunistlik Partei

Maksim Unt (mõnikord kirjutatud ka kui Maks Unt[1] või Maxim Unt,[2] vene keeles Максим Иоганович Унт) (22. jaanuar 1898 Pärnu30. juuli 1941 Kommunarka, Moskva oblast, Vene NFSV) oli Eesti töölisliikumise tegelane ja poliitik ning Nõukogude riigitegelane. Unt tegutses aastaid Pärnumaa poliitikas, olles nii Pärnu maavalitsuse liige ja kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige. Enne Teist maailmasõda tegutses Unt ka poliitikas, olles IV ja V Riigikogu ning I Riigivolikogu liige ning alates 21. juunist 1940 Nõukogude nukuvalitsuse Varese valitsuse siseminister.[3]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Unt sündis 22. jaanuaril 1898. aastal Pärnus töölise pojana. Üles kasvas Unt Pärnus, lõpetades Pärnu linna algkooli ja poeglaste gümnaasiumi.[4]

Vene kodusõja ajal töötas Unt 1919. aastal Saraatovi oblastis maakonna täitevkomitee riigikontrolli osakonna juhatajana, kuid röövis tšekistidelt väärasju. Enne vahele jäämist Unt põgenes valgekaartlaste juurde Denikini väkke ja revolutsiooniline tribunal mõistis Undi tagaselja surma. Denikini armee lagunedes põgenes Unt Balkanile.[5][6]

Aastal 1920 naasis ta Eestisse ning astus Eesti Sotsialistlikku Tööparteisse (ESTP), oli partei vasakpoolse tiiva üks juhte. Oma vasakpoolsete kalduvuste tõttu tekkisid tal parteis mitmeid lahkhelisid.[7] Ta töötas Pärnu maavalitsuse tervishoiu- ja hoolekande osakonna juhatajana ja oli kümmekond aastat Pärnu linnavolikogu liige.[4] Kuni 1934. aasta augustini oli Unt Pärnu linnavolikogus sotsialistide rühmas.[8] 1929-1937 tegutses Unt Riigikogus, olles IV ja V Riigikogu koosseisu liige.[5] Alates 1938. aastast kuni 1940. aastani oli Unt I Riigivolikogu koosseisus.[9]

Maksim Unt oli juba 1930. aastate algusest olnud Nõukogude Liidu saatkonna informaator.[5][10] Koos Erich Tarkpeaga korraldas Unt 1933. aastal Pärnu ehitustöötajate üldkoosoleku, "ühisväerinde" kava. Kava lööklaused olid üks-ühele üle võetud Kommunistliku Internationaali 12. pleenumi istungist. 1934. aasta juunis-juulis organiseeris Unt Pärnu tööliste streiki ning sadamatööliste streigi puhkedes asus selle etteotsa, kuid streigi äravajumisel jätkas kihutustööd tööliste seas, lootes streikima saada ka saeveskitöölised muuta streigid üleriiklikeks.[11] Kihutustöö tõttu arreteeris Unti Poliitiline Politsei ning Unti kodu läbiotsimisel leiti kiri, milles Unt palus endale saata kommunistliku kirjandust. Lisaks tuli kohtus tunnistajate ärakuulamisel välja, et Unt on jaganud laiali veel keelatud kirjandust, (näiteks ajakirju Kommunist, Naistööline, Proletariaat). Undi arreteerimine tekitas ärevust pahempoolsete Riigikogu liikmete seas ning Jõeäär saatis siseministrile ja riigivanemale protestikirju ning sama aasta 16. augustil vabastati Unt, kuigi kohtuprotsess tema vastu jätkus.[12][13] Kohtus Unt end süüdi ei tunnistanud.[7] 1935. aastal mõistis Viljandi Ringkonnakohus talle kuuekuulise vanglakaristuse kommunistliku kirjanduse levitamises ja riigivastases ässitustöös, kuid Riigikogu liikmena ei olnud teda võimalik vanglasse paigutada. Ka pärast V Riigikogu volituste lõppu ei olnud teda võimalik arreteerida, kuna ta esitas arstitunnistuse südamehaiguse kohta.[14][15]

Tegevus siseministrina[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Nõukogude väed okupeerisid 1940. aasta juunis Eesti, hakati moodustama uut nukuvalitsust. Nõukogude saatkonnanõuniku Vladimir Botškarjovi soovitusel määrati juba 18. juunil esimese liikmena uude valitsusse siseministri kohale Unt, kes Ždanovi käsul korraldas 21. juunil Tallinnas tööliste demonstratsiooni.[10] 1940. aasta 21. juunil nimetati ta Johannes Varese valitsusse siseministriks.[2]

Siseministrina korraldas Unt Eesti Vabariigis neid reforme, mida Nõukogude Liit temalt ootas. Esimeseks tegevuseks oli siseministeeriumile alluvate korrakaitseinstituutide juhtkonna väljavahetamine. Juba esimeste päevade jooksul arreteeriti politseitalituse abidirektor Konstantin Kirsimägi ning Poliitilise Politsei Tallinna komissar Julius Edesalu. Minister ise tõi oma peamiste sihtidena välja "mõnede seniste kõrgemate ametnikkude tagandamise" ja "siseministeeriumi aparaadi ümberkorraldamise."[16]

Võimule saades hakkas Unt korraldama relvade kodanikelt äravõtmist.[16] 26. juunil suleti Isamaaliit ja Kaitseliit.[17] 29. juunil koondas Unt sisekaitseülema ametikoha, mis seni oli olnud politseitalituse direktoril, ja liitis selle siseministri abi ametikohaga. Unt võttis sihikule ka omavalitsuste reformi – esmajärjekorras oli kavas muuta maavanemate ameti funktsiooni ja isikute koosseisu. 31. juulil anti välja vallaseaduse täiendus, millega võis siseminister vabastada ametist vallavanemaid, ning Unt kasutaski seda võimalust ning vallandas ametist kõik vallavanemad ja nende abid kohe, kui neile oli asendaja leitud. Siiski võttis tihti asendaja leidmine aega, mistõttu püsisid paljud vallavanemad võimul kuni 1941. aasta jaanuari haldusreformini.[16][18]

Unt vastutas ka Pärnu rannahotelli ümberkorraldamise eest tööliste puhkekoduks, mida ta nõudis juba kolm päeva pärast ministriks määramist. Unti võeti kuulda ning uue nimega Eesti ametiühingute keskliidu puhkekodu avati 7. juulil 1940.[19] 1. juulil piiras Unt alkoholi müüki Eesti piires (va õlu ja vein).[20] Unt väitis end olevat taastanud ka "ajakirjanduse vabaduse," (samas ajakirjanikele mainides, et Unt loodab ajakirjandust mõistvat vältida paanikat tekitavate uudiste kirjutamist).[16] 29. juunil rehabiliteeriti poliitiliselt represseeritud isikud, kuigi sisuliselt puudutas dekreet vaid kommuniste.[21] 31. juulil 1940 keelati üliõpilasorganisatsioonide tegevkonventide tegevus.[22]

1940. aasta 5. juulil välja kuulutatud valimistel osales ka Unt, kandideerides ainsa lubatud kandidaadina 33. valimisringkonnas (Pärnu äärelinnad, Sindi ja Mõisaküla), osutudes valitud ka II Riigivolikogu koosseisu.[23] 1940. aasta juulis liitus Unt Eestimaa Kommunistliku Parteiga.[24]

27. juulist 15. augustini 1940 oli presidendi kohusetäitja Johannes Vares Moskvas ning Maksim Unt siseministrina täitis presidendi ülesandeid. Sellel positsioonil väljastas 5. augustil Undi dekreedi, nõudes välismaalt tagasi tulemata riigiteenijad riigireetjateks ning nõudis nende mahalaskmist ja varanduse konfiskeerimist. Samuti lubas dekreet karistada selliste riigiteenijate pereliikmeid.[25]

Unt oli Elmar Tambeki ja Villem Saarseni väidetel üks president Pätsi ja Laidoneri küüditamise korraldajatest. 30. juulil läks Unt Kloostrimetsa tallu Pätsi pere juurde, et kõigepealt pakkuda võimalust Eestist lahkuda, kuna Undi väitel oli Eestis atentaadioht Pätsile suur, Pätsi Eestist lahkumise keeldumise peale öeldi Pätsile lihtsalt, et ta saadetakse paari tunni pärast Nõukogude Liitu.[5][26] Samuti olevat Unt ilmunud Viimsisse Laidoneri tallu relvastatud meestega ja teatanud, et mõne tunni pärast viiakse ta abikaasaga rongijaama.[27]

Tegevus Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis sai temast 25. augustist uue ENSV valitsuse liige, ning Unt määrati Eesti NSV Töö Rahvakomissariks. Samuti jätkas ta oma tööd parlamendis, mis oli ümberkorraldatud Eesti NSV I Ülemnõukoguks.[28]

Unt arreteeriti 22. mail Tallinnas, süüdistatuna väärisvarade varguses (viidates tõenäoliselt tema tegevusele Saraatovi oblastis Vene kodusõja ajal, mis oli ilmsiks tulnud). Unt mõisteti 1941. aasta 7 juulil kaheksaks aastaks sunnitööle, kuid NKVD lasi ta vaid mõni nädal hiljem 30. juulil 1941 maha. Nõukogude kohus rehabiliteeris Undi 3. detsembril 1991.[29]

Kurioosumid[muuda | muuda lähteteksti]

2000. aastal avastas president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts, et presidendi ja tema perekonna küüditamist 30. juulil 1940 juhtinud Maksim Unti nimi oli kantud Eesti Vabariigi represseeritud Riigikogu liikmetega ühisele mälestustahvlile, mis oli kinnitatud Riigikogu hoone seinale. Olukord tekitas Eesti ühiskonnas poleemikat ning sellele järgnes avalik arutelu teemal, kas Nõukogude võimu toetanud Eesti riigimehed peaks saama meedias sellist tähelepanu.[30][31]

Maksim Undi arreteerimise lugu endise presidendi kantselei ülema Elmar Tambeki meenutustes:[6][32]

„Undi arreteerimise põhjuste ja edaspidise saatuse kohta liikus Eestis kahesuguseid kuuldusi.

Ühe versiooni järgi Unt olevat 3 aastaks kinni mõistetud oma luksuslike ning buržuilike eluviiside pärast. Teise versiooni järgi Unt olevat surma mõistetud seepärast, et vaielnud parteis eestlaste küüditamise vastu. /---/

Undi kadumise põhjus oli palju proosalisem või, kui tahate, palju romantilisem kui ülaltoodud põhjused. 1918. a. Unt mobiliseeriti Venemaal punakaarti. Ta jooksis Denikini väkke üle ja tõusis seal ohvitseriks. Denikini armee lagunemise järele Unt põgenes Balkanile, kust tuli Eestisse. Eesti ajal Unt oli olnud Pärnus Kaitseliidus. Kõik need andmed olid kantud Undi teenistuslehte ja teenistuskirjadesse. Saanud Varese siseministriks, Unt nõudis kõik kättesaadavad teenistuskirjad oma kätte, hävitas need ära ja laskis koostada uue teenistuskirjelduse, kus puudusid mainitud kompromiteerivad andmed.

Üks endine teenistusleht, nimelt Sõjaministeeriumi 4. osakonnas, jäi Undil hävitamata. Ta kas unustas selle või ta ei saanud seda sealt kätte või lootis ta, et ega sealt hakka seda keegi otsima. Ent saatus tahtis teisiti. 1941. a. algul Moskvas peetud Undi raadiokõnet ja Undi nime kuulis Ukrainas keegi naine, kes seni oli pidanud oma poja isa surnuks. See naine oli Undi seaduspärane abikaasa, kellega Unt oli abiellunud Denikini väes teenides. Õnnelik oma mehe leidmise üle, naine sõitis Moskvasse, et Unt üles otsida. Kui naine jõudis Moskvasse, oli Unt juba Eestis tagasi. Kui naine hakkas taotlema Eestisse sõidu luba, tuli kogu Undi kodusõjaaegne avantüür ilmsiks. Unt olevat mõistetud 8 a. sunnitööle.“

Elmar Tambek, "Tõus ja mõõn"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Riigikogu erakorraliselt kokku ei kutsuta". Päevaleht. 13.07.1934.
  2. 2,0 2,1 "Kujundati uus wabariigi walitsus". Päewaleht. 22.06.1940.
  3. "Kujundati uus wabariigi walitus". Päewaleht. 22.06.1940.
  4. 4,0 4,1 "Uued mehed Toompeal". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26.06.1940.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Peep Varju (02.06.2017). "Eesti Vabariigi tõelised riigireeturid – Vares, Andresen, Semper ja teised juunikommunistid". Kultuur ja Elu: rahvuskultuuri ajakiri.
  6. 6,0 6,1 Pekka Erelt (04.12.2019). "Häda ministri pärast ehk kuidas vanasti Kingodele kinga anti". Eesti Ekspress.
  7. 7,0 7,1 "Rkl. M. Unt süüpingil". Kaja (nr 104). 4. mai 1935. Lk 11.
  8. "Pärnu linnavolikogu koosolek". Vaba Sõna: rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta. 26.08.1934.
  9. "Juhatus ja liikmed". Riigikogu. 10.09.2021. Vaadatud 01.07.2022.
  10. 10,0 10,1 "Karl Soonpää päevik 21. juunil 1940. aastal". ERR. 21.06.2020.
  11. "Pärnus organiseeriti üleriikliku streiki". Uudisleht. 5.07.1934.
  12. "M. Unt wabastati". Vaba Maa: Pärnu väljaanne. 17.08.1934.
  13. "Riigikogu erakorraliselt kokku ei kutsuta". Päewaleht. 13.07.1934.
  14. "Rahwasaadik ei taha minna wanglasse". Rahvaleht (nr 3). 7. jaanuar 1938. Lk 8.
  15. "Rkl. M. Unt 6 kuuks wangimajja". Kaja (nr 105). 6. mai 1935. Lk 5.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 "Tagandamist siseministeeriumi kõrgemas ametnikkonnas". Maa Hääl: maarahva ajaleht. 26.06.1940.
  17. "Isamaaliit suletakse—Kaitseliit likvideeritakse". Järva Teataja. 26.06.1940.
  18. Vikerhommiku 2. intervjuu. 31.07.2015.
  19. Karoliine Aus (17.07.2017). "Supelsakste meelispaik Rannahotell". Pärnu Postimees.
  20. "Õlu ja wein jälle wabaks". Põhja Kodu. 01.07.1940.
  21. Andres Adamson (18.08.2017). "Ajaloolane: ka vapsid ise pidasid end fašistideks". Postimees.
  22. Toomas Hiio (17.06.2020). "«Aga meie tahame selle maa keelele ja meelele igavikku»". Postimees.
  23. "Eesti noorim rahvaesindus". Uudisleht (nr 186). 17.07.1940. Lk 7.
  24. "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi juhid ENSV Rahvakomissaride Nõukoqu". Sakala. 30.08.1940. Lk 4.
  25. "Kuidas välismaale jäänud diplomaate ähvardati". Õhtuleht. 05.08.2016.
  26. Elmar Tambek (22.02.1992). "Tõus ja mõõn 6". Päevaleht.
  27. Villem Saarsen (19.06.1949). "Kindral Laidoneri küüditamine". Välis-Eesti.
  28. "Uus ENSV valitsus". Lõuna-Eesti. 26.08.1940. Lk 1.
  29. "Жертвы политического террора в СССР". Международным обществом «Мемориал». Vaadatud 29.06.2022.
  30. "Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001". Vabariigi Presidendi Kantselei. 2001.
  31. Vello Helk (20.09.2000). "Küüditamine kui heategu?". Vaba Eesti Sõna.
  32. Elmar Tambek (01.05.1949). "Varese valitsus". Välis-Eesti : sõltumatu informatsiooni, kultuuriküsimuste ja majanduse ajaleht.