Eesti filmikunst

See artikkel käsitleb Eestiga seotud filmikunsti ajalugu.

Esimesed filmivõtted Eestimaal toimusid 30. aprillil 1908, kui jäädvustati Rootsi kuninga vahepeatust Tallinna reidil tema sõidul Peterburi.

Eesti filmikunsti alguseks loetakse 30. aprilli 1912, kui fotograafina tuntud Johannes Pääsuke filmis mõni päev varem Sergei Utotškini lendu Tartu kohal. Need kaadrid jõudsid kinoekraanile Tartu kinos Illusion filmis "Utotškini lendamised Tartu kohal". Säilinud kroonika autentsus on siiski kahtluse all, sest hiljem filmiti Utotškini lendu ka Tallinna kohal ning asjatundjad pole kindlad, kas säilinud algupärastel ülesvõtetel on näha Tartu või Tallinn.

Vanim teadaolev Eesti mängufilm on "Laenatud naene", mis filmiti hiljemalt 1912. Režissööri nime pole teada. Näitlejate seas on Paul Pinna, Betty Kuuskemaa ja Alfred Sällik. Enne selle filmi leidmist peeti vanimaks 1914. aastal valminud Johannes Pääsukese filmi "Karujaht Pärnumaal".

Aastatel 1912–1914 filmis Pääsuke mitmeid kroonikapalu ja lühifilme, maarahva toimetusi ning kohalikke vaatamisväärsusi, kuid ka spordivõistlusi, tähtpäevi ja kultuurielu. Ta oli Eesti Rahva Muuseumi fotograaf ning see suunas ka tema filmimishuvisid: 1913. aastal valmis etnograafiafilm "Retk läbi Setumaa". Johannes Pääsuke jõudis jäädvustada umbes 40 filmipala Eesti rahva elust ja mõnedest päevasündmustest. Säilinud on neist alla kümne. Pääsuke hukkus 25-aastaselt rongiõnnetuses.

Esimeste täispikkade mängufilmidena valmisid kriminaalfilm "Must teemant" (1923, mis pole säilinud, sisust on vähe teada) ja ajalooline draama "Mineviku varjud" (1924, pole säilinud).

Esimene säilinud täispikk mängufilm oli 1925. aastal valminud seikluskomöödia "Tšeka komissar Miroštšenko" ning esimene Eesti sõjafilm oli "Noored kotkad" (1927). Eesti esimene plaadile salvestatud heliga filmina valmis 1930. aastal lühimängufilm "Kuldämblik" (rež. Boris Jaanikosk).

Esimene täispikk dokumentaalfilm oli Eesti välisministeeriumi tellitud "Filmikaameraga läbi Eesti", selle režissöör oli Oskar Villandi ja operaator Rudolf Unt. 1926. aastal tehti filmist uus täiendatud variant ning seal oli kajastatud ka Tartu rahuläbirääkimisi. Eesti Filmiarhiivis on sellest säilinud üksikud fragmendid.

1920. ja 1930. aastad

Kokku valmis Eestis 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses üle paarikümne mängufilmi, ligi pooled neist olid lühifilmid. Linastusid tummfilmid: "Õnnelik korterikriisi lahendus" (1924, režissöör Konstantin Märska, peaosas Eduard Pütsep, pole säilinud), "Esimese öö õigus" (1925, rež. Balduin Kusbock, pole säilinud), Eduard Vilde ainetel tehtud rahvuslik jant "Vigased pruudid" (1929, rež. Johannes Loop, säilinud katked), seiklusfilm legendaarsest hobusevargast "Jüri Rumm" (1929, rež. Johannes Loop, hiljem taastatud).

Esimene rahvusvahelises koostöös valminud film oli salapiirituse vedajatest rääkiv "Kire lained" (1930), mille lavastas toona Saksamaal tegutsenud Vladimir Gaidarov. Saksamaal mängiti filmi heliga, Eestis oli see ekraanil tummfilmina. 1930. aastal linastusid ka tummfilmid "Pühapäevakütid" ja "Vahva sõdur Joosep Toots", mis pole säilinud.

"Kutsu-Juku seiklusi" oli esimene eesti joonisfilm (tolleaegse nimega trikk-film, 1931), mille režissööriks oli Voldemar Päts. Filmist on säilinud 4 minutit.

Esimene eesti helimängufilm ning ühtlasi esimene Eesti-Soome koostööfilm, mille lavastas Theodor Luts, oli 1932. aastal Rakveres esilinastunud laulu- ja tantsufilm "Päikese lapsed" (1932, melodraama, peaosas Ants Eskola, film on osaliselt säilinud).

1933. aastal asutasid Voldemar Päts ja August Eljar Eesti esimene helifilmistuudio Helila. Stuudios kodumaise helifilmi filmiaparaadiga tehtud esimene Eesti helikroonika jõudis ekraanile 1935. aastal. Salvestatud oli Haapsalu meeslaulupäeva.

1930. aastate alguses jäi kodumaine filmielu majandusraskustesse. Eestis võeti seetõttu vastu kohalikku filmitööstust toetav kinoseadus. Aprillist 1935 rakendunud seadus kohustas kinosid võtma „igasse eeskavasse kodumaa kroonikat, mis kujutab Eesti tähtsamaid päevasündmusi või üldhuvilisi nähteid poliitilisest elust". Riigikroonika regulaarseks tootmiseks reorganiseeriti 1936. aastal Eesti Kultuurfilm, mis oli asutatud 1931. aastal. See hakkas alluma riigi propagandatalitusele, mis aga tähendas ka riigipoolset rahalist toetust.

Esimene spetsiaalselt filmile kirjutatud muusika pärineb 1937. aasta loodusfilmist "Vilsandi linnuriik". Heliloojaks oli Villem Reimann ja filmi operaatoriks Vladimir Parvel.

1940. ja 1950. aastad

Eesti Kultuurfilmis 1940. aastal valminud "Liivi rannikult" oli esimene dokumentaalfilm liivlastest (operaator Vladimir Parvel, teksti autor Ferdinand Linnus). Järgmine film kaduvast väikerahvast, "Liivi rannal", tehti 1966.aastal.

Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel toodi 1939. aasta sügisel Eestisse Nõukogude Liidu sõjaväebaasid. Nende toel okupeeris Nõukogude võõrvõim 1940. aastal Eesti.

Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti septembris 1940 ning Leningradi Kinokroonika Stuudio toel valmis propagandafilm "Rahva tahe" (1940), mis pidi näitama Eesti Nõukogude Liidu koosseisu astumist vabatahtlikul teel, ehkki filmikaadrites oli näha demonstrantide seas okupantide sõjalaevastiku madruste kolonne. Paar aastat hiljem, Saksa okupatsiooni ajal, esitati propagandafilmi "Punane udu” (Roter Nebel, 1942), mis lähtus Kolmanda Reichi rassipoliitikast, täiendades seda viidetega punavõimu poolt Eestis korda saadetud kuritegudele.

Pärast Teise maailmasõja lõppu jõudsid esimesed Nõukogude Eesti esimesed mängufilmid kinolinale Lenfilmi toel. Nõukogude okupatsiooni ajal tuli filmi tootmiseks küsida luba ja stsenaarium pidi läbima maailmavaatelise taustauuringu. Esimene sõjajärgne Eesti täispikk mängufilm on "Elu tsitadellis", mis on valminud August Jakobsoni samanimelise näidendi põhjal. Film peategelane on elust irdunud professor, kes muudab aja jooksul oma seisukohti ning soovib aktiivselt kaasa lüüa sotsialistliku ühiskonna elus. Režissöör Herbert Rappaport ning näitlejad Hugo Laur, Lia Laats ja Lembit Rajala pälvisid filmi eest Stalini preemia.

Kinokroonika Tallinna Stuudio ja Lenfilmi koostöös valmis 1951. aastal esimene Eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" (režissöör Herbert Rappaport), Hans Leberechti samanimelise jutustuse ainetel, mis oli propagandafilmiks kolhoosikorra kiitmisel. Kolmanda Rappaporti filmina tuli ekraanile 1955. aastal "Andruse õnn", mille aluseks on Hans Leberechti romaan "Kaptenid" ning mis räägib kapteniametist unistanud noorest, kes teostab ennast hoopis gaasitehases töötades. Rappaporti tööd on tehtud suhteliselt professionaalsel tasemel ning talletanud filmilindile meie näitlejate paremikku. Kuid samas järgisid tolleaegsed filmid püüdlikult ajastu stalinlikku punaideoloogiat.

Peale Jossif Stalini surma ideoloogiline surve ühiskonnas nõrgenes ning filmide loomisel osutus võimalikuks kunstiväärtusliku poole osatähtsuse suurenemine. Eesti tolleaegset näitlejaparemikku on näha Viktor Nevežini "Tagahoovis", mis on lavastatud 1956. aastal Oskar Lutsu samanimelise jutustuse järgi.

Esimeseks nukufilmiks Eestis on 1958. aastal valminud "Peetrikese unenägu", mille käsikirja kirjutas ning režissööritöö tegi Elbert Tuganov. Filmiga pandi alus regulaarsele nukufilmide tegemisele Eestimaal ning teadaolevalt levitati seda nukufilmi 45 riigis. Mängufilm "Esimese järgu kapten" on 1958. aastal vene filmistuudiote abil toodetud esimene Eesti panoraamfilm. Filmi režissöör on Aleksandr Mandrõkin, film tehti venekeelsena ning eestlasi osales filmitegemise juures vähe (mõned näitlejad, tehniline personal).

Kaljo Kiisk osales teise režissöörina täispikkade mängufilmide "Juunikuu päevad" (1957, Viktor Nevežin) ja "Vallatud kurvid" (1959, Juli Kun) lavastamisel. "Vallatud kurvid" on laiekraanfilm, mis valmis Tallinna Kinostuudio ja Mosfilmi koostöös, sai suure populaarsuse osaliseks ning auhindu üleliidulistelt festivalidelt. "Ohtlikud kurvid" (1961) on "Vallatute kurvide" mõningate sisuliste muudatustega panoraamvariant, olles ühtlasi Nõukogude Liidus ja ka kogu maailmas esimene panoraamfilm. Eestis sai filmi näha kinos Kosmos, mis avati 1964. aastal.

Tallinna Kinostuudios järgmised valminud mängufilmid "Veealused karid", "Kutsumata külalised" jt olid ideoloogilise kallakuga ning teostatud vene režissööride poolt.

1960. aastad

Mängufilmid

Filmiloome uuendamisvõimalustest andis märku Virve Aruoja poolt Tallinna Televisioonistuudios lavastatud "Näitleja Joller" (1960), mille stsenaarium põhineb Voldemar Panso samanimelisel jutustusel (Panso mängis ka peaosa). Film oli esimene telemängufilm nii Eestis kui kogu Nõukogude Liidus. "Näitleja Joller" läks eetrisse aastavahetusel ning omapäraks oli see, et umbes pool tundi tegevusest toimus otse-eetri kaudu stuudios ning juurde näidati pikki filmilõike. Hiljem filmiti ka stuudiostseenid ning vormistati täispikk mängufilm, mille valmimiskulud olid 25 korda odavamad "Tallinnfilmi" töödest.

Moskvas Kinematograafiainstituudi lõpetanud Jüri Müüri diplomitööks oli kaasajateemaline "Ühe küla mehed", mis räägib Eesti kaluritest, kelle paat satub tormi ajal Soome randa. Müüri debüütfilm on lahendatud stambivabamalt ja loomutruumalt, võrreldes kümne aasta taguste stalinistlike aegade ideoloogiliste skeemidega.

Sellele järgnes Müüril koos Grigori Kromanoviga valminud "Põrgupõhja uue Vanapagana" ekraniseering 1964. aastal, mille algselt oli Jüri Müür kavandanud oma diplomifilmiks, kuid kummalisel kombel oli siis takistajaks kodumaine kinostuudio, mitte Moskva. Anton Hansen Tammsaare keeruka kunstikeelega romaani ekraaniseerimine oli tõsine väljakutse, kuid võib öelda, et see kujunes Eesti filmi teetähiseks, mis kuulutas ette hilisemat tõusu. Rahvuskirjanduse tippude ekraanile toomine täitis toona mitut funktsiooni: pakkus Eesti filmikunstile ühelt poolt kunstiväärtuslikku ainest, teisalt andis aga teatavat vabadust Moskva ettekirjutustest.

1965. aastal esilinastus väljapaistva naisrežissööri Leida Laiuse "Mäeküla piimamees", mis oli ekraniseering Eduard Vilde samanimelisest romaanist. Hästi õnnestunud debüütfilm näitas, et Laiusele sobivad kontseptuaalsemat laadi filmide lavastamised.

Nn sulaperioodi oluliseks tähiseks kujunes Grigori Kromanovi Stalini aja isikukultuse probleeme analüüsiv "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (1966), mis valmis Paul Kuusbergi samanimelise romaani ainetel. Nii kriitikutelt kui ka publikult sai kiitvaid hinnanguid näitlejateansambel, eriliseks avastuseks Nõukogude kinovaatajale kujunes aga seksapiilne Ada Lundver Reeda rollis. Uudne oli see, et Kromanov ei kasutanud filmis sündmuste ajalise järgnevuse printsiipi, vaid tegevuse areng toimub mõtteloogika põhjal.

Olulise sõnumiga oli Virve Aruoja poolt 1966. aasta Lilli Prometi stsenaariumi "Ühe suve akvarellid" järgi loodud samanimeline film. "Ühe suve akvarellid" vaatab noore maalikunstniku silmade kaudu juba hääbuva eestiaegse põlvkonna elukogemusse. Selles filmis on näha 1960. aastatel veel paljude talude tubades säilinud eestiaegset väärikust ja väärtuste hõngu.

Veljo Käsperi lavastuses jõudis 1967. aastal ekraanile "Viini postmark", mille aluseks oli mõni aasta varem teatris menukalt lavastatud Ardi Liivese näidend. Film oli algselt kavandatud draamana, kuid muutus töö käigus komöödiaks. Linateos on oma ajastu illustratsioon ning muutunud kodumaiseks klassikaks komöödiažanris. Käsperi järgmiseks filmiks oli "Gladiaator" (1969), tehtud Aadu Hindi "Tuulise ranna" kolmanda osa põhjal. Kaks meest põgenevad Esimese maailmasõja päevil Saksamaalt sõjavangist, kuid koju jõudes pole seal kõik nii roosiline kui unelmates. Film on saanud kriitikat, et lavastus kujunes liiga romaanitruuks, tegelased on ajuti raskesti mõistetavad. Kiita sai filmi kunstnikutöö, mille teostas Jüri Arrak.

1960. aastate lõpp oli Eesti filmide loomises täiesti ainulaadne ajajärk, millele on raske leida võrdväärseid filme nii varasemas kui hilisemas ajaloos.

Esimene kodumaine katastrooffilm oli Kaljo Kiisa lavastatud "Keskpäevane praam" (1967), mille stsenarist oli Juhan Smuul. Stsenarist on kasutanud üht dramaturgia põhivõtet - asetanud tegelased piirisituatsiooni, mistõttu nende karakter plahvatuslikult kiiresti areneb. "Keskpäevases praamis" tekib see piirisituatsioon tulekahju puhkemisega reisipraamil. Film kannab oma ajastu pitserit, kuid on ajaproovile vastu pidanud.

Kaljo Kiisk lavastas ka 1968. aastal ühe Eesti läbi aegade parima filmi "Hullumeelsus", mille tegevus toimub hullumajas, kus pidavat tegutsema vaenlase agent. Film võeti algul hästi vastu – kiideti režissööri ja operaatori tööd ning filmi muusikat. Kuid Moskva võimudele oli poliitiline allegooria liiast, linateos leidis teravat ideoloogilist hukkamõistu. Filmi ei keelatud otseselt ära, kuid ei võimaldatud üleliidulist levi (jõudis ekraanile alles perestroika käigus), ühtlasi nõuti pealkirja asendamist. See tähendas tõsist tagasilööki eesti filmile tervikuna. Filmi loojale Kiisale mõjus juhtunu rusuvalt ja olevat põhjustanud temas enesetsensuuri.

Jüri Müür lavastas neil aastatel kaks filmi: "Kirjad Sõgedate külast" (1966) Juhan Smuuli loomingu põhjal ja "Inimesed sõdurisinelis" Paul Kuusbergi romaani "Enn kalmu kaks mina" ainetel. Neist esimene oli esimene Juhan Smuuli teoste ekraniseering Tallinnfilmis; see räägib muhedatest ja mehistest randlastest. Film tehti plaanitäitmise nõudest põhjustatud kiirustamise tähe all ning ebasobivate ilmade tõttu merel tuli nii stsenaariumi muuta kui ka filmi lühendada. "Inimesed sõdurisinelis" on väheseid Eestis tehtud mängufilme, mis kujutab Teise maailmasõja lahingutest osavõtjaid. Nii romaan kui ka film olid oma aja kohta julged ja ausad. NSVL Kinokomitee ei jäänud aga režii ega ka juba filmitud materjalidega kuidagi rahule. Ideoloogilistel põhjustel pandi filmimine mitmeks kuuks seisma. Põhiline etteheide oli: "filmis on väga palju repliike ja juttu eestlaste vastastest repressioonidest, "Kremli poliitikast" väikerahvaste suhtes".

Leida Laiuse teiseks lavastajatööks oli August Kitzbergi näidendi "Libahunt" ekraniseering 1968. aastal. Film tekitas suure poleemika, kuna tegemist oli klassikateose lavastamisega modernistlikus võtmes. Heideti ette, et karakterid on jäetud välja arendamata ja tegemist on tüpaažidega. Laius sattus peale filmi tegemist Tartusse südameoperatsioonile. Ajakirjanduses põhjendati tema kokkuvarisemist nii lahkhelidega filmimeeskonna sees kui ka hilisemate negatiivsete retsensioonidega.

Tõnis Kasel valmis 1968. aastal kolmeosalise seriaalina telemängufilm "Pimedad aknad", mis põhineb Lilli Prometi jutustusel "Pimedate akende ajal". Sõja ajal jääb ruumi ka armumisele, armastusele, sündimisele. Kuna filmis kajastatakse suhet eesti neiu ja fašistliku ohvitseri vahel sõjaaegses Tallinnas, oli ebatavaline, et film üldse valmida sai. Ühele peaosalisele Ada Lundverile anti Riia filmifestivalil parima naisosatäitja auhind. Filmi originaal hävis 1976. aastal filmilao tulekahjus, kuid taastati aastatel 2005–2007 leitud venekeelse koopia järgi.

Eesti Telefilmis valmis 1968. aastal režissöör Sulev Nõmmiku käe all nüüdseks kultuslikuks saanud telemängufilm "Mehed ei nuta", mis filmiti Muhumaa külje all Kõinastu laiul. Filmi aluseks oli ühe Moskva kirjaniku jutustus, mille idee Enn Vetemaa kirjutas eraldi stsenaariumiks. Film sai peale väljatulekut kõvasti kriitikat, süüdistustega labasuses. Samas publik nii ei arvanud, vaid nägi temas meie komöödiates harva nähtavat lustlikkust.

Grigori Kromanovi lavastatud romantiline seiklusfilm "Viimne reliikvia" (1969) on ilmselt kõigi aegade menukam ning laiemalt tuntud eesti film (linastunud enam kui 80 riigis). Selle aluseks olnud Eduard Bornhöhe ajaloolisest jutustusest “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” võetud siiski vaid üksikud motiivid. Filmis kasutatud vabadusest rääkivad saatelaulud (Paul-Eerik Rummo sõnad, Uno Naissoo muusika) võimaldasid tõmmata paralleele ka toonase nõukogude ajaga. Film valmis aga läbi rohkete otsingute, valu ja vaevaga. Alates osatäitjate valikust ja lõpetades käsikirjaga, kuna stsenarist Arvo Valton üritas püsida kinni Bornhöhe jutustuses, Kromanov aga soovis teha puhtakujulise seiklusloo. Alles stsenaariumi neljas variant pälvis filmistuudio kunstinõukogu heakskiidu, kuid sedagi tuli hiljem parandada. Vaatamata tootmisaegsetele raskustele-kõhklustele film õnnestus ja selle edu ületas kõik lootused.

Oskar Lutsu koolipõlvemälestustel põhinevat "Kevadet" (1969) üritas filmiks teha juba 1920. aastatel Theodor Luts. Hiljem kirjutasid stsenaariumi Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk, aga ka see ettevõtmine jäi pooleli. Seejärel võttis asja ette Arvo Kruusement, kes kirjutas stsenaariumi oma nägemuse kohaselt ringi (peategelaseks sai Arno) ning ühtlasi pidas vajalikuks, et Lutsu koolilapsi mängiksid nende eakaaslased. Laste rollidele kuulutati välja üleriigiline konkurss. Filmivõtted algasid märtsis 1969 Palamusel ning filmi esilinastus oli samuti Palamusel 3. jaanuaril 1970. "Kevade" valiti 2002. aastal Eesti filmiajakirjanike poolt kõigi aegade parimaks eesti mängufilmiks. Aprillis 2012 valiti film Postimehe korraldatud rahvahääletusel sajandi (1912–2012) parimaks filmiks.

1970. aastad

Mängufilmid

1970. aastad algasid Veljo Käsperi filmiga "Tuulevaikus", mille aluseks oli Einar Maasiku teos "Tuule Taavi seitse päeva". Film räägib Võrtsjärve äärsete kalurite elust ning suurimaks väärtuseks peetakse tollaste noorte näitlejate etteasteid. Eriti hoomatav oli Lembit Ulfsaki potentsiaal, kelle karakterit konkreetses miljöös hinnati – veenev, orgaaniline ja sarmikas.

Jaan Krossi romaani "Kolme katku vahel" kolmanda osa põhjal tegi samanimelise telefilmi Virve Aruoja (1970). Peategelase, Liivimaa kroonika autori ja arvatavalt eestlasest pastori Balthasar Russowit kehastas Georg Ots. Ajaloolaste hinnangul olid autorid põhjalikult ajaloolisi sündmusi uurinud ja algmaterjalidele tuginedes teinud tõepärase filmi.

Vastuolulise filmina valmis 1970. aastal Kalju Komissarovi režissööridebüüdina (filmi alustas küll Jüri Müür) ja Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) tellimustööna "Valge laev". Film "Valge laev" oli pühendatud tollasele olulisele teemale – võitlusele välismaa ideoloogilise diversiooni vastu, mis üritas mõjutada noorsugu. Kaks noort, kes jäävad uskuma "Lääne propagandat", põgenevad Rootsi, kus langevad pagulasideoloogi mõju alla. Nõukogude Eesti ideoloogiatöötajad üritavad seevastu nende "silmi avada". "Valge laeva" konsultantideks-protežeedeks olid julgeolekumehed, sisuliselt käis selle tegemine üle filmigrupi pea. Tol ajal jagus pretensioone filmile nii vormiliselt kui ka ideoloogiliselt, kuid hiljem filmi vaadates on kõik kunagised pretensioonid pöördunud "Valge laeva" kasuks. Samuti jäävad filmis silma karismaatilised näitlejad.

NSV Liidu Kinematograafiakomitee tellis Tallinnfilmilt Tallinna linna tutvustava muusikalise komöödia Eesti parimate estraadiansamblite ja solistide osavõtul. Film "Varastati Vana Toomas" valmis 1970. aastal ja oli Semjon Školnikovi debüüt mängufilmi osas. Filmimist saatis aga äparduste jada ning peale linastust hääletas üleliidulise ajakirja Sovetski Ekran lugejaskond selle aasta halvimaks filmiks. Kriitika heitis filmile ette keskse tegevusliini puudumist, kasutamata koomikavõimalusi ja muusikanumbrite hajutatust, pidades samas Uno Naissoo muusikat filmi üheks tugevamaks küljeks.

Kalju Komissarovilt järgnes peale "Valget laeva" kohe järgmine film, Kihnu Jõnni lugu "Metskapten" (1971) Juhan Smuuli näidendi "Kihnu Jõnn" ainetel. Filmi aga ei vaadeldud kui iseseisvat kunstiteost, vaid retsensendid võrdlesid teda ikka ja jälle teatris menu osaliseks saanud näidendiga, märkides, et režissöör pidanuks originaalilähedasem olema. Samas on öeldud, et Jüri Järveti ekraanivõim on nii suur, et igasugune algmaterjal lahustub momentaanselt tema isikus.

Kaljo Kiisk lavastas filmi "Tuuline rand" 1971.aastal Aadu Hindi samanimelise romaani esimese osa ainetel, öeldes, et see on realistlikult maalähedane nagu romaangi. Kohalik parun võttis Kaugatoma rannarahvalt nende maa ja andis selle sakslastele rendile, et Eestist saaks Saksamaa üks osa. Kuid merd ära võtta parun ei suutnud ja rahvas hakkas ehitama oma purjelaeva. Kriitikute hinnangul oli "Tuulise ranna" esimese osa kujutamine kinolinal Tallinnfilmi vaieldamatu kunstiline kordaminek. Eesti filmide üldise vastuvõtu taustal oli säärane positiivne kajastus suhteliselt erandlik, kuid korralikult teostatud film on mingil põhjusel hiljem unustuse hõlma vajunud.

Arvo Kruusemendi käe all valmis muusikaline komöödia "Don Juan Tallinnas" Samuil Aljošini näidendi "Tookord Sevillas ehk Don Juan" ainetel. Klassikalise legendi värvikale tõlgendusele annavad tooni 1960.–1970. aastate popmuusika ja mood ning Tallinna vanalinna arhitektuur. Kuigi filmi vaadati Nõukogude Liidus üsna rohkearvuliselt, tunnistati ajakirja Sovetski Ekran aasta ankeetküsitluse põhjal "Don Juan Tallinnas" koos filmiga "Varastati Vana Toomas" üleliiduliselt halvimateks filmideks.

Kaljo Kiisa lavastatud järgmine film oli 1972. aastal "Maaletulek", mis on psühholoogiline draama armastusest, abielust ja abielukolmnurgast. Meremees armastab oma naist, kuid ei suuda ega taha selle armastuse nimel loobuda oma meremehekutsumusest ja tööst merel. Šikid interjöörid ja väline küllus pani kriitikuid filmi võrdlema argieluga ning kirjutama, et "Pilt tundub turistlikult lakeeritud, see film vabastab meid kõikidest elu- ja töömuredest, viies ilusasse maailma ..." ning et "Režissööri hea kavatsus muutub nulliks, sest filmikaadrid näitavad keerulise asemel lihtsat ja lihtsustatut ...". Võib aru saada 1972. aasta vaatajate emotsioonidest seoses ilusa pealispinnaga, kuid filmidel on omadus aastate jooksul oma tähendust muuta.

"Väike reekviem suupillile" (1972) režissööriks oli Veljo Käsper ning film aluseks on Enn Vetemaa samanimeline lühiromaan, mis räägib põlvkondade üksteisemõistmisest. Ehitusmaleva lõpupeo ajal aerutavad kaks malevlast üle jõe sõjaveteranide kokkutulekule, kuid jõuavad vastaskaldal 1944. aasta sügisesse, kui Eestis oli Saksa okupatsioon. Toimub kahe ajastu ning kahe mentaliteedi valus kokkupuude.

Ajalooline seiklusfilm "Verekivi", mille lavastas Madis Ojamaa, jõudis Eesti kinoekraanidele veebruaris 1973. Seiklusfilmi aluseks on ajalooline fakt Balthasar Russowi "Liivimaa kroonikast", mis annab teada parun Johann von Üexkülli hukkamisest 1535. aastal Tallinnas, kuna oli ta julmalt surnuks piinanud ühe vaba mehe seisusesse tõusnud talupoja, rikkudes sellega Tallinna linnaõigust. "Verekivi" ei ole aga pääsenud võrdlusest oma samažanrilise eelkäijaga, filmiga "Viimne reliikvia". Neid filme ei võrrelnud mitte üksnes kriitikud, vaid ka vaatajad ning enamasti tuli miinuspunkte "Verekivile". Needsamad miinuspunktid vormusid rahvasuus pilkenimetuseks „Vaese mehe viimne reliikvia“.

Eesti Televisioonis esilinastus 1. aprillil 1973. aastal telefilm "Noor pensionär", mille režissöör oli Sulev Nõmmik (stsenaristid Nõmmik Ja Enn Vetemaa). Komöödiafilm räägib pensionile saadetud balletiartisti eneseleidmise keerulisest ja naljakast teekonnast. Sulev Nõmmik on filmi pealisülesande sõnastanud nii: igas eas on võimalik elada keset elu, olla õnnelik ja ka vajalik teistele. Eestis on "Noorest pensionärist" kujunenud nö kultusfilm, mille peaosas särab Ervin Abel.

Vaata ka

• Eesti animafilmikunst
• Eesti filmi andmebaas
• Eesti filmide loend
• Eesti animafilmide loend
• Eesti dokumentaalfilmide loend

Kirjandus

• Mida filmis võib näidata ja mida mitte. Uus Eesti, 8. september 1937.
• "Esimene Eestis 1918–2017". Tammerraamat 2017. Koostanud Allan Espenberg.
• Tristan Priimägi. 101 Eesti filmi. Tallinn. Varrak 2020.

Välislingid

• Lauri Kärk "Eesti filmiloo lühikonspekt"
• Small European Film Markets: Portraits and Comparisons: Estonia