Elbert Tuganov

Allikas: Vikipeedia

Elbert Tuganov (22. veebruar 1920 Bakuu22. märts 2007 Tallinn) oli Eesti animaator, filmilavastaja ja stsenarist.

Aastal 1958 lavastas ta Eesti esimese nukufilmi "Peetrikese unenägu". Ta on üheksa esimese kohaliku nukufilmi lavastaja, mistõttu teda peetakse selle žanri rajajaks Eestis.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Elbert Tuganov sündis Aserbaidžaani pealinnas Bakuus eestlasest ema ja osseedist isa pojana. Tema perekond on Osseetia moslemitest kõrgaadli esindajad, kellest on võrsunud kaks tsaariarmee kindralit – Aslambek Tuganov ja Hambi Tuganov. Elberti isa oli skulptor. Aastal 1927 saatsid vanemad ta elama Saksamaale Berliini, kus elas ja tegutses näitlejana Elberti emapoolne tädi. Berliinis elas ta kõik oma kooliaastad ja lõpetas seal 1939. aastal Fichte-nimelise gümnaasiumi.

Kooli kõrvalt hakkas ta varakult ise raha teenima, olles statistiks varietees ja müües sigarette öölokaalides. Tema peamiseks huviks kujunes juba lapsepõlves filmikunst, aga ta osales ka kohalike vene skaudiorganisatsioonide tegevuses. 1936. aasta suveolümpiamängudel töötas ta välissportlaste giidi ja tõlgina, sest valdas eesti, vene, inglise ja saksa keelt.

Aastatel 19371939 töötas Tuganov Berliini kolmes joonisfilmistuudios, tehes seal algul kõiki vajalikke töid, spetsialiseerudes hiljem aga värvijaks.

Sõjaväeteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetanud 1939. aastal Berliinis gümnaasiumi, otsustas sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik Tuganov asuda ajutiselt elama Eestisse, et läbida siin kohustuslik kaitseväeteenistus. Seejärel plaanis ta pöörduda Saksamaale tagasi, et jätkata õpinguid arhitektuuri erialal.

Eestis valis ta teenistuseks Ratsaväerügemendi Tartus, kus ta sai kaprali auastme. Hiljem viidi ta üle Sõjakooli õppeeskadroni. Saksamaale tagasipöördumise plaanid ei teostunud aga kunagi, sest seoses poliitiliste muudatustega Eestis arvati Tuganov 1. septembril 1940 Punaarmee koosseisu ja Saksamaa kallaletungi järel Nõukogude Liidule juunis 1941 paigutati koos õppeeskadroniga ümber Tjumeni linna.

Teise maailmasõja aastatel teenis ta 8. Eesti Laskurkorpuse tagavarapolgu koosseisus. Tuganov demobiliseeeriti jaanuaris 1946 nooremleitnandi auastmes.

Töö Tallinnfilmis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast demobiliseerimist 1946. aastal asus Elbert Tuganov tööle stuudios Tallinnfilm, kus tema rolliks oli tiitrite ja pealkirjade loomine. Kui 1950. aastatel hakati Tallinnfilmis tootma mängufilme, siis sai tema vastutusalaks kombineeritud merevõtete teostamine.

Tuganov konstrueeris erilise seadme animeeritud võtete tegemiseks, mida nimetatakse multipingiks. Selle seadme olemasolu võimaldas hakata Tallinnfilmis tootma ka animafilme. Esimese nukufilmi "Peetrikese unenägu" lavastas 1958. aastal Tuganov ise, kasutades alusena taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjuttu "Palle üksinda maailmas". Operaatoriks oli Aimée Beekman, operaatori abiks Heino Pars ja kunstnikuks Rein Raamat.

Aastatel 1958–1963 lavastas Elbert Tuganov Tallinnfilmis Eesti esimesed üheksa nukufilmi. Mitmed neist pälvisid rahvusvahelise tunnustuse – 1960. aastal sai Bukaresti rahvusvahelisel filmifestivalil auhinna nukufilm "Metsamuinasjutt" ja 1963. aastal pärjati eriauhinnaga Deauville'i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1961. aastal valminud nukufilmi "Ott kosmoses".

Hiljem hakkas Tuganov lavastama nukufilme täiskasvanutele, eksperimenteerides seal lamenukkudega. Tuntud on tema filmid "Just nii" (1963), "Park" (1966), "Jonn" (1966), "Hammasratas" (1968) ja "Jalakäijad" (1971). Paralleelselt jätkus lastele mõeldud joonisfilmide loomine – meenutamist väärivad "Hiirejaht" (1965), "Ahvipoeg Fips" (1968), "Aatomik" (1970) ning "Aatomik ja Jõmmid" (1970). Kokku valmis aastatel 1958–1981 Elbert Tuganovil kolmkümmend kaheksa nukufilmi, millest enamikule kirjutas ta ise ka stsenaariumi. Tema loomingut on mõjutanud kõige enam tšehhi ja inglise animatsioonikoolkond.

Aastal 1975 esilinastus pealkirja all "Inspiratsioon" tema reportaažfilm laulupeost, mille valmistamiseks kasutas ta piksillatsioonfilmimist. Tuganovi loodud on ka maailma esimene stereoskoopiline nukufilm "Suveniir" (1977).

Nukufilmi ajaloost ja kujunemisest lavastas Tuganov 1967. aastal aimefilmi "Žanri sünd". Oma karjääri lõpuaastatel keskendus ta aga reklaamfilmide loomisele. Aastatel 19831985 oli ta üheksa reklaamfilmi režissööriks.

Aastal 1981 sai Elbert Tuganov Eesti NSV Kinoliidu juhatuse liikmeks.

Kõrvalehüpe Läände[muuda | muuda lähteteksti]

Elbert Tuganovi haud.

Aastal 1982 läks Tuganov pensionile.

Viibides turismireisil Marokos ja Hispaanias palus Tuganov 6. oktoobril 1982 poliitilist varjupaika Hispaanias. Selle selgituseks kirjutas ta avaliku kirja, mille esitas mõni päev hiljem täielikult Vabadusraadio eestikeelne saade. Eesti ajakirjandus, kellele kiri samuti oli adresseeritud, kirja ei avaldanud. 1982. aasta novembri algul heitis Eesti NSV Kinoliidu juhatus Elbert Tuganovi liidu liikmeskonnast välja, põhjenduseks kodumaa reetmine.

Mõne kuu pärast naasis Tuganov Hispaania Nõukogude Liidu saatkonna kaudu Eestisse ja kirjutas uue avaliku kirja, milles kahetses oma tegu. See kiri avaldati ajalehes Sirp ja Vasar. See pealesunnitud kiri süüdistas ka eesti pagulasi (teiste seas Vladimir-Georg Karassev-Orgusaart), kes Tuganovi kirja Vabadusraadioni olid toimetanud.

Hiljem tunnistas Tuganov oma mälestustes, et ta oli ammune NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) agent ning teda ärahüppamisele tõuganud seigad esimeses avalikus kirjas olid puhas väljamõeldis. Samuti on ta oma mälestustes "Jalutuskäik läbi sajandi" (Tallinn, 1998, lk 273–276) kaudselt vabandanud teda Läänes aidanud inimeste ees, märkides, et üksnes Vabadusraadio on Tuganovi kirjad avaldanud täielikult.

Kirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Filmitöö kõrvalt ja pärast seda tegutses Elbert Tuganov ka kirjamehe ja tõlkijana. Aastal 1979 ilmus pealkirja all "Liikuvad pildid" tema koostatud ülevaade animafilmi ajaloost. Aastal 1998 avaldas ta pealkirja all "Jalutuskäik läbi sajandi" oma memuaarid.

Ta tõlkis eesti keelde osseetide rahvuseepose "Nardid". See ilmus trükis 2005. aastal.

Autasud ja aunimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]