Uno Naissoo

Allikas: Vikipeedia

Uno Naissoo (25. märts[viide?] 1928 Viljandi5. jaanuar 1980 Tallinn) oli eesti helilooja ja muusik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asutas 1949. aastal, kui džäss oli juba ametlikult keelatud, ansambli Swing Club. 1949. aastal oli ta Tallinnas toimunud esimese eesti džässifestivali üks algatajaid. Džässiharidus Eestis sai alguse tänu Uno Naissoole. Pedagoogitöö kõrvalt ja otseselt selle töö vajadustest tingituna kirjutas Naissoo ise mitu õpikut: „Harmoonia alused“, „Džässilik harmoonia ja orkestratsioon“, „Elementaarharmoonia“ ning „Harmoonia edasijõudnuile“.

Ta lõpetas 1952. aastal Tallinna Konservatooriumi heliloojana Heino Elleri käe all. Mängis ansamblites Rütmikud (ansambel 1948–1950), Stuudio 8 ja Metronoom. Instrumentalistina mängis ta laitmatult klaverit, akordioni, kontrabassi ja althorni ja ventiiltrombooni, olles võimeline neil kõigil huvitavalt improviseerima.

1952–1980 oli Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis muusikateooria õppejõud, 1977. aastal asutas selles koolis kergemuusika osakonna, mis tegutseb siiani.

Uno Naissoo tuntumate laulude seas on "Neil päevil polnud algust", "Märtsis algas mai", "Mu kodu", "Tuletoojate marss" ja "Iial ei muutu võõraiks me".

Ta kirjutas koos poja Tõnu Naissooga 1969. aastal muusika filmile "Viimne reliikvia". 1978. aastal kirjutas ta muusika Dovženko-nimelise Kiievi filmistuudio melodraamale "Esimene päev, viimane päev" ("День первый, день последний").

Uno Naissoo haud

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli politseinik Jaan Naissoo poeg. Tema poeg on Tõnu Naissoo.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Uno Naissoo mälestuseks korraldatakse Uno Naissoo nimelist loomingu- ja interpretatsioonikonkurssi.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Uno Naissoo. Džässilik harmoonia ja orkestratsioon. Tallinn: Eesti Raamat, 1969.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]