Viimne reliikvia

Allikas: Vikipeedia
"Viimne reliikvia"
Žanr seiklusfilm
Režissöör Grigori Kromanov
Stsenarist Arvo Valton
Operaator Jüri Garšnek
Helilooja Uno Naissoo,
Tõnu Naissoo
Peaosades Aleksandr Goloborodko,
Ingrīda Andriņa,
Elza Radziņa
Monteerija Virve Laev
Toimetaja Lennart Meri
Produtsent Raimund Felt
Filmistuudio Tallinnfilm
Aasta 1969
Esilinastus Eesti 23. märts 1970
Kestus 86 minutit
Riik (Eesti)
Keel eesti
Eelarve 725 766 rubla
IMDb profiil
Sissekanne Eesti filmi andmebaasis

"Viimne reliikvia" on Eesti film aastast 1969.[1] Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad".

Eesti filmi saja aasta juubeli puhul 2012. aastal valiti "Viimne reliikvia" parimaks nii filmi "kildude" kui ka laulude poolest.[2]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa.

Osades[muuda | muuda lähteteksti]

Tegijad[muuda | muuda lähteteksti]

Dublaaž[muuda | muuda lähteteksti]

Võttepaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Väike Taevaskoda, Gabrieli mänd

Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes ja Taevaskojas.

Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda.

Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis.

Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.

Taastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm leidsid 2000. aastal, et "Viimne reliikvia" on pärand, mida tuleb säilitada ka tulevastele põlvedele ning otsustasid selle originaalnegatiivi Moskvast välja osta ja ajahambast puretud koopiate põhjal taastada. Moskvast aga õnnestus hankida vaid koopia. Soomes Digital Film Finlandis kaotati pildilt kraapsud ja värinad ning korrastati värv, heli aga taastati Eestis firmas Film Audio. "Viimne reliikvia" on esimene digitaalselt taastatud eesti film.[3]

"Viimne reliikvia" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 15. märtsil 2002 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza.

Filmi originaalmaterjale säilitatakse Eesti Filmiarhiivis.

Esilinastus ja taaslinastus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaadatavus[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese aastaga kogus "Viimne reliikvia" Eestis vähemalt 772 000 vaatajat. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 1971. aasta vaadatavuse edetabelis 2. koha.

Aastatel 19401989 Nõukogude Liidus toodetud filmide vaadatavuse edetabelis on ta 74. kohal.

Taaslinastumisel kogus ta 2002. aastal 5490 vaatajat.

Film on linastunud enam kui 80 riigis.

Filmi pealkiri teistes keeltes[muuda | muuda lähteteksti]

Muid fakte[muuda | muuda lähteteksti]

  • Filmi tootmiseelarve oli 725 766 rubla.
  • Filmi pikkus on 2699,5 meetrit.
  • Filmivõtted kestsid üheksa kuud – 1969. aasta varakevadest sügiseni.
  • Filmi on dubleeritud kümnetesse keeltesse alates vene, inglise ja prantsuse keelest kuni kirgiisi ja usbeki keeleni.
  • "Viimne reliikvia" oli Itaalias ja Ladina-Ameerikas keelatud.[4]
  • Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli hoopis Leedu näitleja Juozas Budraitis. Õnnetu juhuse tõttu kukkus too filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
  • Pool aastat pärast esilinastust tulid müügile liköörid Agnes ja Gabriel.
  • Pirita kloostri filmimiseks ehitati Virtsu lähedale Kukeranda 8–9 m kõrgune polüstüroolist ja vineerist makett, mis hõlmas kaitsemüüre ja torne. Veel ehitati sinna siseõu, ristikäigud, kaev, vallikraav ja sild. Kloostrikirikut ei ehitatud, selle asemel kinnitati näitlejate peade kohale võltspaeristi ja kadakate vahele kloostrikirikukujuline vineertahvel.
  • Kuna Niguliste kirikus oli restaureerimine pooleli, siis ehitati filmivõtete ajaks sinna ajutine laudpõrand, mis kaeti paekivipõranda imitatsiooni saavutamiseks kummimattidega.
  • Filmi süžee tegevusajaks oli 16. sajandil, aastatel 15581583 toimunud Liivi sõda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]