Paul Kuusberg

Allikas: Vikipeedia
Paul Kuusberg
Sünniaeg 30. aprill 1916
Sünnikoht Tallinn
Surmaaeg 21. jaanuar 2003

Paul Kuusberg (30. aprill 1916 Tallinn21. jaanuar 2003) oli eesti kirjanik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paul Kuusberg sündis ehitustöölise pojana. Pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt asus ta toetama kommunistlikku režiimi ja 1941. aastal astus hävituspataljoni, Teises maailmasõjas teenis Punaarmees poliittöötajana.

Kuusberg sai maailmasõjas 1941. aasta suvel Peningi lähedal haavata. Helmi Kurba päästis haavatud Kuusbergi elu, viies ta sakslaste tule alt ohutusse kohta.[1]

Ta oli 1960. aastast Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ning 19761983 juhatuse esimees. Aastatel 1957–1960 ja 19681976 oli ta ajakirja Looming peatoimetaja.

Kuusbergi on peetud reaalpoliitikuks, kelle suurimaks teeneks kirjanduselus peetakse ideoloogilise surve kiuste eesti kirjanikele loomingulise õhkkonna tagamist.[2] 1983. aastal sunniti Paul Kuusberg pärast Eesti Kirjanike Liidu juhatuse sekretäride Arvi Siia ja Jaak Jõerüüda pöördumist EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane poole esimehe kohalt lahkuma (esimeheks valiti Vladimir Beekman).[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Romaanidega debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. 1957 ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega "Enn Kalmu kaks mina" (19601961), mis keskendus II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale käsitles Kuusberg sõjajärgse nõukogude aja inimeste sisemaailma ja 1940. aasta juunipöörde põhjuste otsingud. Oma teostes "Andres Lapeteuse juhtum" (1963) ja "Südasuvel" (1966) jõudis Kuusberg nii elu- kui inimesekujutuses meistriklassini. Romaani "Vihmapiisad" (1976) võib aga vaadelda kokkuvõttena selle põlvkonna eluteest: nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne ühiskonnakorravahetus Eestis.

Paul Kuusbergi novellid "Roostetanud kastekann" (1971) ja "Võõras või õige mees" (1978) pälvisid Tuglase novelliauhinna.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Nigol Andresen, "Paul Kuusberg" (lühimonograafia). Sari Eesti kirjamehi. ER, Tallinn 1976.
  • Olev Jõgi, "Paul Kuusberg mujaltvaates. Pisteproove retseptsioonist" – Looming 1986/4 ja raamatus: O. Jõgi, "Hetki ja viipeid", ER 1988, lk. 31–54.
  • Kalle Kurg, "Inimene ja ajalugu." (Kirjaniku inimesekäsitusest ja eetikakontseptsioonist.) Raamatus: "Kirjanduse jaosmaa '86". Koostanud Endel Mallene. Tallinn, Eesti Raamat 1988, lk. 115–122.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Helmil jäidki Valgrele foksisammud õpetamata www.tarbija24.ee, 8. juuli 2005
  2. Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees. Eluvisandeid." Kuldsulg 2003, lk 107–109.
  3. Vladimir Beekman. "Alles see oli..." (Mälestused.) Tänapäev, 2008, lk 161 ja 165.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]