Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisk
Kaljo Kiisk 1989. aastal Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil
Sünniaeg	3. detsember 1925
Sünnikoht	Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond
Surmaaeg	20. september 2007 (81-aastaselt)
Surmakoht	Tallinn
Haridus	GITIS-e eesti stuudio
Amet	näitleja, filmilavastaja ja poliitik
Tegev	1953–2007
Abikaasa	Zinaida Kiisk
Lapsed	Riina Viiding

Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ja poliitik.

Tema lavastatud mängufilmide seas on "Nipernaadi", "Vallatud kurvid" ja "Hullumeelsus". Tema tuntumad näitlejarollid on Lible filmis "Kevade" ja kingsepp Johannes telesarjas "Õnne 13".

Elukäik

1943. aastal lõpetas Kiisk Narva kaubanduskeskkooli. Ta soovis õppida edasi Tallinna kommertsgümnaasiumis, kuid mobiliseeriti. Ta sai sõjalise väljaõppe Relva-SS-i õppekeskuses Heidelaageris Poolas. 1944. aastal teenis ta 20. Eesti SS-diviisi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Sakslaste taandudes jõudis Kiisk Pärnumaale, kus hakkas Karuse küla ühes talus sulaseks, üritades varjata teenistust Saksa armees.

1946. aastal lõpetas Kiisk Rakvere 1. keskkooli. Aastail 1946–1947 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. Okupatsioonivõimud tundsid huvi ta tegevuse vastu Teise maailmasõja ajal, kuid sellest teadsid ainult tolleaegsed võitluskaaslased. 1947. aastal astus ta Eesti NSV Riiklikku Teatriinstituuti, kuid 1948. aastal vahetas selle Moskva GITIS-e eesti stuudio vastu, kadudes ühtlasi kohalike võimude silmapiirilt. 1953. aastal lõpetas ta Moskva teatrikooli ja naasis Eestisse, kus julgeolekuorganid olid ta vastu huvi kaotanud.

Kiisk töötas aastail 1953–1955 Tallinna Draamateatri näitlejana ja 1955–1990 Tallinnfilmi režissöörina. Aastail 1962–1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. 1983. aastast mängis ta külalisnäitlejana mitmes teatris. 1965. aastal oli ta sunnitud astuma kommunistlikku parteisse, sest Eesti NSV oli ainus liiduvabariik, kus loomingulise liidu juht ei olnud partei liige.

Kaljo Kiisk oli Eesti Teatriliidu (1953), Eesti Kinoliidu (1962) ja Eesti Näitlejate Liidu liige (1994, aastast 1995 auliige).

Karjäär filmitegijana

1955–1961. Esimesed filmid

Kaljo Kiiska aitas filmitööks ette valmistada tema töö Draamateatris. Lisaks näitlemisele kandis Kiisk teatris ametinimetust näitejuht-assistent, mida võib näha hea eeldusena filmivõtete teise režissööri kohale. Filmitegijaks sattus ta küllaltki juhuslikult, kui ta kinnitati Tallinna Kunstiliste ja Kroonikafilmide Kinostuudio palgale filmi "Jahid merel" režissöörina. Algselt oli režissööriks plaanitud Gunnar Kilgas, aga tõenäoliselt vene keele oskuse pärast määrati hiljem ametikohale hoopis Kiisk. Lavastajaks nimelt oli venelane Mihhail Jegorov. Lepingulised kohustused kohustasid Kiiska ka filmi kunstilise poole läbi viimiseks. Kiisk pidi võtetel täitma ka lavastajakohustusi, kui Jegorov oli võtetel alkoholi tarvitanud ja lebas eemal põõsa all. Kaljo Kiisa teine film teise režissöörina oli "Pöördel", mida Kiisk ise oma filmograafia osaks ei pidanud. Võtete teisel poolel ta ka ei osalenud. Jaak Lõhmus on tema rolli sellel filmil nimetanud korralduste eestindajaks.

Kaljo Kiisa esimene töö režissöörina on koos Viktor Nevežiniga lavastatud 1957. aasta film "Juunikuu päevad". Filmi võtetel vastutas Nevežin rohkem tehnilise külje eest ning Kiisk tegi tööd näitlejatega. Järgmiseks valmisid koos Juli Kuniga lavastatud filmid "Vallatud kurvid" ja selle panoraamversioon "Ohtlikud kurvid". Koostöö Kuniga oli mõlemale poolele kasulik, sest Kiisk töötas näitlejatega, aga sai muudes filmitegemise asjades õppida kogenumalt Kunilt.

1962–1975. Iseseisvad režissööritööd

Esimest iseseisvalt lavastatud filmi "Jääminek" meenutab Kiisk hea sõnaga, mis siis, et filmis on küllaltki palju ajastust lähtuvat eksimist ajaloolise tõe vastu. Ta on rääkinud, et õppis filmi tegemisest sellest palju ja tegi ka "järeldused, kuidas filmitööd teha ei tohi". 1963. aastal valmis "Jäljed". Ants Saare käsikiri tundus Kiisa jaoks võimalusterohke, näitamaks murdelist ajaloopunkti ning kuidas see võib inimesi muserdada. Samuti oli tema jaoks oluline filmida võtted oma sünnikohas Ida-Virumaal. Film sai Moskva võimuorganite tasemel kõvasti kriitikat. Muuhulgas heideti ette kolhoosielu üle irvitamist ning Siberisse saatmise kujutamist. Siiski pälvis Kiisk 1963. aasta oktoobris Moskva ametikõrgenduse kunstilise filmide režissöör-lavastaja II kategooria.

Kiisa 1965. aasta filmi "Me olime 18-aastased" on peamiselt tuntud selle poolest, et filmi jõudsid sinimustvalge lipp ja laul "Jää vabaks, Eesti meri”. Järgmine ja tuntum film "Keskpäevane praam" sai alguse, kui käsikirja autor Juhan Smuul tuli Kiisa juurde ideega teha film põlevast praamist. Tulekahju filmimine polnud Tallinnfilmile jõukohane, puudus tehnika, millega katastroofifilmi filmida. Kiisk on filmi kohta öelnud: "Viletsate vahenditega jõudsime kenasti finaali."

1967. aastal vaimustus Kiisk Viktor Lorencsi käsikirjast, millest sai film "Hullumeelsus" ja mille võtted õnnestusid käiku lasta vaatamata pikale kadalipule, mis stsenaariumi kinnitamise ümber käis. "Hullumeelsuse" kallal sai tehtud detailirohke selge visiooniga ettevalmistustöö. Näiteks töötas Kiisk enne võtteid "mitu kuud vaimuhaiglates, esinedes kord arstina, kord haigena". Kiisa sõnul oli tegemist ühe tugevama näitlejate koosseisuga, kellega ta oma elus töötanud oli. Filmi rahvusvahelisel näitlejaskonnal (venelased, lätlased, leedulased, eestlased) oli ka sümboolne tähendus, sest need rahvad jagasid samu probleeme. Filmitegijad on meenutanud, et kunstnik Halja Klaari, operaator Jüri Garšneki ja režissöör Kiisa vahel oli väga hea mõistmine ning "Hullumeelsust" peab Kiisk tihti eriliseks lemmikuks oma filmide seas. Filmil lubati küll Eestis linastuda, aga filmi venekeelse dublaaži valmides keelati filmi üleliiduline levi ära. Kiisk on öelnud, et pärast filmile osaks saanud poliitilist tsenseerimist hakkas temas tööle justkui korrektor. Nii hakkas ta igat oma tulevast käitumist analüüsima ja seetõttu tegi ta pärast "Hullumeelsust" nii mõnegi halva filmi.

Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk plaanisid juba 1958. aastast teha filmi "Kevade", mida Kiisk oli 1954. aastal (koos Kulno Süvalepaga) Draamateatris lavastanud. Erinevatel põhjustel filmitegemine venis ning lõpuks valmis film 1969. aastal ning lavastajaks sai Arvo Kruusement. Tiitritesse jäid filmi stsenaariumi autoritena kirja Kiisk ja Panso, kuigi filmimisel läks käiku juba hilisem stsenaarium. Kiisk tegi filmis ühe oma karjääri olulisema rolli kellamees Liblena.

1971. aastal valmib film "Tuuline rand", mille tegemisel tuli olude sunnil käsikirja rohkem bolševistlikku ajalookäsitlust. Siiski, püüdis Kiisk režissöörina panna rõhku kogukonnatundele ja rahvuslikule eneseteadvusele läbi filmis aset leidva laevaehituse. 1973. aasta alguses asub Kaljo Kiisk tööle filmiga "Punane viiul", mis pidi algselt valmima koostöös Saksa DV stuudioga DEFA. Stsenaariumiga tehti tööd juba aastast 1970 ning seda kritiseeriti korduvalt erinevates nõukogudes ja koosolekutel. Ühel hetkel DEFA filmist loobub. Samuti on Kiisk Jüri Müüri ja Grigori Kromanovi järel kolmas Tallinnfilmi poolne režissöör, kes projektiga seotud. Kiisk on meenutanud, et tegemist oli koleda stsenaariumiga, aga ta võttis selle vastu nõrkusest, sest ta polnud pärast "Hullumeelsust" ja kriitikat, mis ta selle eest sai, tükk aega ühtegi filmi teinud. Kaljo Kiisa nimi oli mingil hetkel seotud ka Andrei Tarkovski kirjutatud "Hoffmaniaana" stsenaariumi lavastajana. Kiisa sõnul andis Tarkovski talle käsikirja isiklikult, sest Tarkovskile olevat meeldinud "Hullumeelsus". "Hoffmaniaana" filmina küll kunagi ei valminud, aga Kiisk tegi selle tarvis siiski tööd ning Kiisa isiklikus arhiivis on säilinud märkmed stsenaariumi lavastamise kohta.

1976–1985. Koostöö noorema generatsiooni filmitegijatega

Kiisa järgmise filmi "Surma hinda küsi surnutelt" kallal algab töö esialgu ilma Kaljo Kiisata. Mati Undi stsenaariumiga on lavastajana seotud Kalju Komissarov. Tallinnfilmi toimetuskolleegiumil küll kiidab Mati Undi stsenaariumi tugevust, aga jagab ka palju parandusettepanekuid. Ühel hetkel Komissarov filmitegemisest loobub ning 1976. aastal hakkab filmi kallal lavastajana töötama Kiisk. Pärides Komissarovi filmiprojekti, saab Kiisk endale noorema generatsiooni kolleegid nagu kunstnik Tõnu Virve ja operaator Jüri Sillart. Andres Laasik on nimetanud seda suureks pöördeks tema filmiloomes, mil pildikeel saab modernistlikumaks. Filmi edu jõuab ka välismaale, võidab Jerevani üleliidulisel filmifestiva peaauhinna ning leiab kajastust ka nt Itaalia ajakirjanduses. Muuhulgas kasvab sellest välja võimalus Kiisa filmide retrospektiiviks 1984. a San Remo filmifestivalil.

Järgmiseks filmiprojektiks on "Metskannikesed", millest peab stuudiole osaks langenud poliitilise surve tõttu tulema sõjalis-patriootiline film. Filmitegijad püüavad NKVD-d ülistavast stsenaariumist leida ka enda väärtustele olulist, nt Kiisk püüab olulisele kohale tõsta Arvo Kukumägi mängitud Tõnu dramaatilist lugu. 1981. aastal antakse Kiisale kõrgema režissöörikategooria ametiaste.

"Nipernaadi" sündis koostöös Juhan Viidinguga, kes soovitas Kiisale teha tema ägedate ja võitlusrohkete filmide vahel hoopis "midagi täiesti hingele" ja lavastada "Toomas Nipernaadi", teos, mis oli ka Kiisale juba pikka aega armas. Kiisk olevat öelnud, et ta on stuudio jaoks juba neli n-ö punast filmi teinud ja kauples endale seega Moskvas võimuorganitelt välja võimaluse teha filmi, mida ta ise teha ihkaks. "Nipernaadiga" lisandus Kiisa kolleegide sekka ka Tiina Lokk, kes oli sellest filmist alates kõikide Kiisa filmide käsikirjade toimetaja.

1986–1993. Hilised filmid

Üheks põhiliseks projektiks, mida Kiisk pärast "Nipernaadit" lavastada kavatses, oli Juhan Peegli sõjateemalise "Ma langesin esimesel sõjasuvel" adaptsioon, mis telliti German Klimovilt. Kord Moskva ja kord Tallinnfilmi enda sisestel põhjustel jäi film siiski lõpule viimata. Järgmiseks valminud filmiks saab "Saja aasta pärast mais". Kommunist Viktor Kingissepast rääkivat filmi sai näha kui võimudele sõbralikku ja seega tulusat projekti. Kiisk on aga tagantjärele kiitnud ka Mati Undi stsenaariumi ning filmi tegemisel jagus ka kunstilisi motiive. Kiisa sõnul oleks film võinud käsikirja tugevuse tõttu olla veel palju huvitavam, aga stsenaariumist võeti kümned episoodid välja.

1989. aasta suvel hakati filmima Aimée Beekmani romaani "Valikuvõimalus" ekraniseeringut "Regina". Tiina Loki sõnul nautis Kiisk filmitegemisel tööd sellise vastuolulise ja keerukise tegelasega nagu Regina, tehes nii tegelase elu keeruliseks kui ka tundes talle kaasa. Lokk on öelnud filmitegemise kohta ka, et seda mõjutas negatiivselt stuudios toimuv töötajaskonna kiire vahetus ja et Kiisk ei suutnud filmi lõpetamise tähtajaks leida sellele piisavalt head lõpplahendust.

Kaljo Kiisa viimaseks filmiks jäi 1993. aastal valminud "Suflöör". Filmi tootmise jaoks lõi Kiisk oma firma Ajend. Rahastas ka Jüri Kraft. Film tehti koostöös filmistuudioga Freyja Film, mille käigus tekkis hulk segadust rahastuse üle. Ka töö "Suflööri" stsenaariumiga ei möödunud lihtsasti, Kiisk palus Viidingul stsenaarium mitu korda ümber teha. Elo Viidingu sõnul soovis Juhan Viiding tuua sisse sümbolistlikumat filmikeelt, aga Kiisk sellest nii väga ei hoolinud. Kiisa sõnul oli see tekst ka tema jaoks harjumatu, puudusid väline dünaamika ning sügavad sotsiaalsed pinged. Kiiska ajendas filmi tegema muuhulgas sümpaatne tuttav teatrikeskond ning koostöö noorte inimestega. Tiina Lokki sõnul oli Kiisk suurepärane näitlejatega töötaja ning selle filmi puhul valis ta erinevaid stiile, nt mõned rollid mängitakse teatraalselt stiliseeritult.

Kuigi Kiisk on tagasivaatavalt ise end pidanud rohkem näitlejaks kui režissööriks, veetis ta oma karjäärist suurema osa filmilavastajana. Sellegi poolest on tal oluline koht Eesti filmiajaloos just filmirežissöörina, olles teinud 17 täispikka mängufilmi, rohkem kui ükski teine eesti režissöör. Filmidest mitmed on ka olulisel kohal eestlaste kultuurimälus. Režissöörina iseloomustab teda pigem lugude teostaja kui väljamõtleja roll. Samuti on teda peetud näitlejakeskseks ja näitlejat avastavaks režissööriks. Enamus tema filmidest käsitleb murrangulisi sündmusi eesti rahva elus ning Kiisa püüdlus oli tsensuuri lubavuse piires neid sündmusi võimalikult mitte must-valgelt näidata.

Tegevus NLKP-s ja Nõukogude Liidu võimuasutustes

Kiisk oli aastatel 1986–1990 EKP Keskkomitee liige. Aastail 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu liige, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik.

Poliitiline tegevus Eesti Vabariigis

1995. aasta Riigikogu valimistel sai Kaljo Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 4437 häält, osutus valituks ja sai VIII Riigikogu liikmeks.

1996. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 1932 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.

1999. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2051 valija häält ning osutus valitud IX Riigikogu liikmeks. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta ajaloo vanim Riigikogu liige.

1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk 547 häält ning Tallinna volikokku valituks ei osutunud.

2002. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta 155 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.

Filmid

Režissöörina

• "Jahid merel" (II režissöör; 1955)
• "Pöördel" (II režissöör ; 1957)
• "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
• "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959)
• "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
• "Jääminek" (1962)
• "Jäljed" (1963)
• "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
• "Keskpäevane praam" (1967)
• "Hullumeelsus" (1968)
• "Tuuline rand" (1971)
• "Maaletulek" (1972)
• "Punane viiul" (1974)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
• "Metskannikesed" (1980)
• "Nipernaadi" (1983)
• "Saja aasta pärast mais" (1986)
• "Regina" (1990)
• "Suflöör" (1993)

Näitlejana

• "Jahid merel" (Heino; 1955)
• "Andruse õnn" (Teder; 1955)
• "Ühe küla mehed" (Raimond; 1961)
• "Ohtlikud kurvid" (episoodiline roll; 1961)
• "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
• "Hullumeelsus" (suupillimängija; 1968)
• "Kevade" (Lible; 1969)
• "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
• "Maaletulek" (Harald; 1972)
• "Tavatu lugu" (Kaur, kogenud uurija; 1973)
• "Punane viiul" (komandör; 1973)
• "Indrek" (Voitinski; 1975)
• "Minu naine sai vanaemaks" (sõber; 1976)
• "Suvi" (Lible; 1976)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (arst; 1977)
• "Arabella, mereröövli tütar" (tuletõrjuja; 1982)
• "Kaks paari ja üksindus" (farmer; 1984)
• "Puud olid ..." (Pakk-Rätsep; 1985)
• "Saja aasta pärast mais" (ülekuulaja; 1986)
• "Tants aurukatla ümber" (Taavet Aniluik; 1987)
• "Vernanda" (vanahärra; 1988)
• "Doktor Stockmann" I ja II (haige lapse isa; 1988)
• "Äratus" (Mõistuse Jaan; 1989]])
• "Sügis" (Lible; 1990)
• "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
• "Rahu tänav" (Eugen; 1991)
• "Õnne 13" (Johannes; teleseriaal 1993–2007)
• "Jüri Rumm" (vana tallimees; 1994)
• "Victoria (Ühe armastuse lugu)" I ja II (peokülaline; 1994)
• "Ameerika mäed" (Albert; 1994)
• "Wikmani poisid" (hr Weseler; teleseriaal 1995)
• "Ma olen väsinud vihkamast" (puusepp; 1995)
• "Kirjad idast" (vana talumees; 1995)
• "Lepatriinude jõulud" (hääl; 2001)
• "Koer, lennuk ja laulupidu" (vanamees; 2006)
• "Vana daami visiit" (arst; 2006)

Stsenaristina

• "Kevade" (koos Voldemar Pansoga; 1957)
• "Maaletulek" (koos Aleksandr Borštšagovskiga; 1973)
• "Punane viiul" (koos Anatoli Grebnevi ja Lembit Remmelgaga; 1974)

Teatritöö

Näitlejana

• V. Kaverin. "Kaks kaptenit". Lavastaja Aleksandr Anders. GITIS/Draamateater, 1953. Sanja.
• M. Gorki. "Barbarid". Lavastaja Ilja Sudakov. GITIS/Draamateater, 1953. Monahhov.
• P. A. C. de Beaumarchais. "Figaro pulm". Lavastajad Ossip Abdulov ja Boriss Dokutovitš. GITIS/Draamateater, 1953. Aednik.
• K. Simonov. "Noormees meie linnast". Lavastaja Ossip Abdulov. GITIS/Draamateater, 1953. Sõdur, Inspitsient.
• A. Jakobson. "Võitlus rindejooneta". Lavastaja Mihhail Tšistjakov. GITIS/Draamateater, 1953. Onu Siim.
• O. Luts. "Kevade". Lavastajad Kaljo Kiisk ja Kulno Süvalep. Draamateater, 1954. Toots, Peterson.
• E. Vilde. "Mahtra sõda". Lavastaja Ilmar Tammur. Draamateater, 1954. Kupja-Prits.
• V. Merežko. "Anekdoot". Lavastaja Ago-Endrik Kerge. Vanalinnastuudio, 1983. Isa.
• D. L. Coburn. "Džinnimäng". Lavastajad Juhan Viiding ja Jaak Allik. Ugala, 1984. Martin Weller.
• A. Mišarin. "Seoses üleminekuga teisele tööle". Draamateater, 1985. Vobornov.
• N. Gogol. "Revident". Vanalinnastuudio, 1987. Linnapea.
• N. Simon. "Jumala soosik". Vanalinnastuudio, 1990. Joe Benjamin.
• A. Nicolaj. "Põgenemine". Vanalinnastuudio, 1992. Luigi Lapaglia.
• W. Saroyan. "Mu süda on mägedes". Noorsooteater/Vene teater, 1992. Jasper McGregor.
• M. Raud. "Kirves ja kuu". Draamateater, 1994. Tiit Potaarik.
• T. Kall. "Juubelitort". Vanalinnastuudio, 2000. Linnapea.
• G. Steinsson. "Kallis kodurahu". Vanalinnastuudio, 2001. Vanaisa.
• A. Nicolaj. "Sügissonaat" (Põgenemine). Vanalinnastuudio, 2002. Luigi Lapaglia.

Lavastajana

• O. Luts. "Kevade" (koos Kulno Süvalepaga). Draamateater, 1954.
• A. Makajonok. "Vabandage väga!" (koos Ilmar Tammuriga). Draamateater, 1954.
• A. Arbuzov. "Majake äärelinnas". Draamateater, 1955.
• M. Betsuyaku. "Väljakäik". Theatrum, 1997.

Tunnustus

• 1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1980 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1993 – Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (eesti mängufilmi arendamine)
• 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2004 – PÖFFi elutööpreemia
• 2005 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind

Vaata ka

• Kaljo Kiisa Noore Filmitegija stipendium

Isiklikku

Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina, kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Riina ja Juhan Viidingu tütar on luuletaja Elo Viiding.

Kirjandus

• Achille Frezzato, "Kaljo Kiisa loov inimene" (Kaljo Kiisa filmide retrospektiivist San Remo filmifestivalil; tõlkinud Ülar Ploom) – Teater. Muusika. Kino 1985, nr 12, lk 70–71
• Maris Balbat, "Lõppematu roll" (Kaljo Kiisa näitlejatööst) – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 4, lk 27–36
• Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk 9–76
• Jaan Ruus. Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp ekspress.delfi.ee, 9. detsember 2004
• Andres Laasik, "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast". Kirjastus Hea Lugu, Tallinn 2011, 512 lk; ISBN 9789949300761
• Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.1 sirp.ee, 9. august 2024
• Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.2 sirp.ee, 17. august 2024

Välislingid

• IMDb: Kaljo Kiisk
• Kaljo Kiisk Eesti Filmi Andmebaasis
• Nädala nägu: rändaja Kaljo Postimees, 22. september 2007
• "Suri Kaljo Kiisk" Postimees, 21. september 2007
• "Kellamehe lahkumine" Postimees, 21. september 2007 (meenutused Kaljo Kiisast)
• Olev Remsu. "Kaljo Kiisa paradoksid" (täistekst) Digar, KesKus, 16. september 2024