Kaljo Kiisk

Kaljo Kiisk 1989. aastal Kremlis NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil

Kaljo Kiisa monument Jõhvis

Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ja poliitik.

Elukäik

1943. aastal lõpetas Kiisk Narva kaubanduskeskkooli kavatsusega edasi õppida Tallinna kommertsgümnaasiumis. Kuid ta mobiliseeriti, sõjaline väljaõpe toimus Relva-SS-i väljaõppekeskuses Heidelaageris Poolas. 1944. aastal teenis ta 20. Eesti SS-diviisi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Sakslaste taandudes jõudis Kiisk Pärnumaale, kus ta hakkas Karuse küla ühes talus sulaseks, üritades varjata teenistust Saksa armees.

1946. aastal lõpetas ta Rakvere 1. keskkooli ning õppis aastatel 1946–1947 Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist, olles okupatsioonivõimude tähelepanu all, kes tundsid huvi tema Teise maailmasõja aegse tegevuse vastu. Kiisa tegemistest sõja-aastail teadsid ainult tema tolleaegsed võitluskaaslased. 1947. aastal astus Kiisk Eesti NSV Riiklikku Teatriinstituuti, kuid 1948. aastal vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva GITIS-e eesti stuudio vastu, kadudes kohalike võimude silmapiirilt. Moskva teatrikooli lõpetas ta 1953. aastal ja naasis Eestisse, kus julgeolekuorganid olid tema vastu huvi kaotanud.

Tallinnas töötas Kiisk aastatel 1953–1955 Tallinna Draamateatri näitlejana ja aastatel 1955–1990 Tallinnfilmi režissöörina. Aastatel 1962–1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. 1983. aastast mängis ta külalisnäitlejana mitmes teatris. 1965. aastal oli Kiisk sunnitud astuma kommunistlikku parteisse, kuna Eesti NSV oli ainus liiduvabariik, kus loomingulise liidu juht ei olnud partei liige.

Kaljo Kiisk oli Eesti Teatriliidu (1953), Eesti Kinoliidu (1962) ja Eesti Näitlejate Liidu liige (1994, aastast 1995 auliige).

Tegevus NLKP-s ja Nõukogude Liidu võimuasutustes

Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastatel 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu liige, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik.

Poliitiline tegevus Eesti Vabariigis

1995. aasta Riigikogu valimistel sai Kaljo Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 4437 häält ning osutus valituks VIII Riigikogu liikmeks.

1996. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 1932 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.

1999. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2051 valija häält ning osutus valitud IX Riigikogu liikmeks. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta ajaloo vanim Riigikogu liige.

1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk 547 häält ning Tallinna volikokku valituks ei osutunud.

2002. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta 155 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.

Filmograafia

Režissöörina

• "Jahid merel" (II režissöör; 1955)
• "Pöördel" (II režissöör ; 1957)
• "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
• "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959)
• "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
• "Jääminek" (1962)
• "Jäljed" (1963)
• "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
• "Keskpäevane praam" (1967)
• "Hullumeelsus" (1968)
• "Tuuline rand" (1971)
• "Maaletulek" (1972)
• "Punane viiul" (1974)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
• "Metskannikesed" (1980)
• "Nipernaadi" (1983)
• "Saja aasta pärast mais" (1986)
• "Regina" (1990)
• "Suflöör" (1993)

Näitlejana

• "Jahid merel" (Heino; 1955)
• "Andruse õnn" (Teder; 1955)
• "Ühe küla mehed" (Raimond; 1961)
• "Ohtlikud kurvid" (episoodiline roll; 1961)
• "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
• "Hullumeelsus" (suupillimängija; 1968)
• "Kevade" (Lible; 1969)
• "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
• "Maaletulek" (Harald; 1972)
• "Tavatu lugu" (Kaur, kogenud uurija; 1973)
• "Punane viiul" (komandör; 1973)
• "Indrek" (Voitinski; 1975)
• "Minu naine sai vanaemaks" (sõber; 1976)
• "Suvi" (Lible; 1976)
• "Surma hinda küsi surnutelt" (arst; 1977)
• "Arabella, mereröövli tütar" (tuletõrjuja; 1982)
• "Kaks paari ja üksindus" (farmer; 1984)
• "Puud olid ..." (Pakk-Rätsep; 1985)
• "Saja aasta pärast mais" (ülekuulaja; 1986)
• "Tants aurukatla ümber" (Taavet Aniluik; 1987)
• "Vernanda" (vanahärra; 1988)
• "Doktor Stockmann" I ja II (haige lapse isa; 1988)
• "Äratus" (Mõistuse Jaan; 1989]])
• "Sügis" (Lible; 1990)
• "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
• "Rahu tänav" (Eugen; 1991)
• "Õnne 13" (Johannes; teleseriaal 1993–2007)
• "Jüri Rumm" (vana tallimees; 1994)
• "Victoria (Ühe armastuse lugu)" I ja II (peokülaline; 1994)
• "Ameerika mäed" (Albert; 1994)
• "Wikmani poisid" (hr Weseler; teleseriaal 1995)
• "Ma olen väsinud vihkamast" (puusepp; 1995)
• "Kirjad idast" (vana talumees; 1995)
• "Lepatriinude jõulud" (2001; hääl)
• "Koer, lennuk ja laulupidu" (vanamees; 2006)
• "Vana daami visiit" (arst; 2006)

Tunnustus

• 1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1980 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1993 – Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (eesti mängufilmi arendamine)
• 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk
• 2004 – PÖFFi elutööpreemia
• 2005 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind

Vaata ka

• Kaljo Kiisa Noore Filmitegija stipendium

Isiklikku

Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina, kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Riina ja Juhan Viidingu tütar on luuletaja Elo Viiding.

Kaljo Kiisa ausammas Jõhvis (2013, skulptorid Seaküla Simson ja Paul Mänd)

Kirjandus

• Achille Frezzato, "Kaljo Kiisa loov inimene" (Kaljo Kiisa filmide retrospektiivist San Remo filmifestivalil; tõlkinud Ülar Ploom) – Teater. Muusika. Kino 1985, nr 12, lk 70–71
• Maris Balbat, "Lõppematu roll" (Kaljo Kiisa näitlejatööst) – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 4, lk 27–36
• Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk 9–76
• Jaan Ruus. Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp ekspress.delfi.ee, 9. detsember 2004
• Andres Laasik, "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast". Kirjastus Hea Lugu, Tallinn 2011, 512 lk; ISBN 9789949300761
• Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.1 sirp.ee, 9. august 2024
• Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.2 sirp.ee, 17. august 2024

Välislingid

• IMDb: Kaljo Kiisk
• Kaljo Kiisk Eesti Filmi Andmebaasis
• Nädala nägu: rändaja Kaljo Postimees, 22. september 2007
• "Suri Kaljo Kiisk" Postimees, 21. september 2007
• "Kellamehe lahkumine" Postimees, 21. september 2007 (meenutused Kaljo Kiisast)
• Olev Remsu. "Kaljo Kiisa paradoksid" (täistekst) Digar, KesKus, 16. september 2024