Kaljo Kiisk
| Kaljo Kiisk | |
|---|---|
|
| |
| Sünniaeg | 3. detsember 1925 |
| Sünnikoht | Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond |
| Surmaaeg | 20. september 2007 (81-aastaselt) |
| Surmakoht | Tallinn |
| Haridus | GITIS-e eesti stuudio |
| Amet | näitleja, filmilavastaja ja poliitik |
| Tegev | 1953-2007 |
| Abikaasa | Zinaida Kiisk |
| Lapsed | Riina Viiding |
Kaljo Kiisk (3. detsember 1925 Vaivina küla, Voka vald, Jõhvi kihelkond – 20. september 2007 Tallinn) oli Eesti näitleja, filmilavastaja ja poliitik.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]1943. aastal lõpetas Kiisk Narva kaubanduskeskkooli. Ta soovis õppida edasi Tallinna kommertsgümnaasiumis, kuid mobiliseeriti. Ta sai sõjalise väljaõppe Relva-SS-i õppekeskuses Heidelaageris Poolas. 1944. aastal teenis ta 20. Eesti SS-diviisi koosseisus ja võttis õhutõrjekahuri meeskonnas osa Sinimägede lahingust. Sakslaste taandudes jõudis Kiisk Pärnumaale, kus hakkas Karuse küla ühes talus sulaseks, üritades varjata teenistust Saksa armees.[1]
1946. aastal lõpetas Kiisk Rakvere 1. keskkooli. Aastail 1946–1947 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis maavarade allmaakaevandamist. Okupatsioonivõimud tundsid huvi ta tegevuse vastu Teise maailmasõja ajal,[1] kuid sellest teadsid ainult tolleaegsed võitluskaaslased. 1947. aastal astus ta Eesti NSV Riiklikku Teatriinstituuti, kuid 1948. aastal vahetas selle Moskva GITIS-e eesti stuudio vastu, kadudes ühtlasi kohalike võimude silmapiirilt. 1953. aastal lõpetas ta Moskva teatrikooli ja naasis Eestisse, kus julgeolekuorganid olid ta vastu huvi kaotanud.
Kiisk töötas aastail 1953–1955 Tallinna Draamateatri näitlejana ja 1955–1990 Tallinnfilmi režissöörina. Aastail 1962–1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimene sekretär. 1983. aastast mängis ta külalisnäitlejana mitmes teatris.[2] 1965. aastal oli ta sunnitud astuma kommunistlikku parteisse, sest Eesti NSV oli ainus liiduvabariik, kus loomingulise liidu juht ei olnud partei liige.[1]
Kaljo Kiisk oli Eesti Teatriliidu (1953), Eesti Kinoliidu (1962) ja Eesti Näitlejate Liidu liige (1994, aastast 1995 auliige).
Tegevus NLKP-s ja Nõukogude Liidu võimuasutustes
[muuda | muuda lähteteksti]Kiisk oli EKP Keskkomitee liige. Aastail 1980–1990 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu liige, alates 1985. aastast ühtlasi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige, aastatel 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik.
Poliitiline tegevus Eesti Vabariigis
[muuda | muuda lähteteksti]1995. aasta Riigikogu valimistel sai Kaljo Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 4437 häält ning osutus valituks VIII Riigikogu liikmeks.
1996. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk Eesti Reformierakonna kandidaadina 1932 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.
1999. aasta Riigikogu valimistel sai ta 2051 valija häält ning osutus valitud IX Riigikogu liikmeks. 2003. aastal Riigikogust lahkudes oli ta ajaloo vanim Riigikogu liige.
1999. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai Kiisk 547 häält ning Tallinna volikokku valituks ei osutunud.
2002. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel sai ta 155 häält ja osutus valituks Tallinna linnavolikokku.[3]
Filmograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Režissöörina
[muuda | muuda lähteteksti]- "Jahid merel" (II režissöör; 1955)
- "Pöördel" (II režissöör ; 1957)
- "Juunikuu päevad" (koos Viktor Nevežiniga; 1957)
- "Vallatud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1959)
- "Ohtlikud kurvid" (koos Juli Kuniga; 1961)
- "Jääminek" (1962)
- "Jäljed" (1963)
- "Me olime kaheksateistkümneaastased" (ka "Me olime 18-aastased"; 1965)
- "Keskpäevane praam" (1967)
- "Hullumeelsus" (1968)
- "Tuuline rand" (1971)
- "Maaletulek" (1972)
- "Punane viiul" (1974)
- "Surma hinda küsi surnutelt" (1977)
- "Metskannikesed" (1980)
- "Nipernaadi" (1983)
- "Saja aasta pärast mais" (1986)
- "Regina" (1990)
- "Suflöör" (1993)
Näitlejana
[muuda | muuda lähteteksti]- "Jahid merel" (Heino; 1955)
- "Andruse õnn" (Teder; 1955)
- "Ühe küla mehed" (Raimond; 1961)
- "Ohtlikud kurvid" (episoodiline roll; 1961)
- "Mis juhtus Andres Lapeteusega?" (Pajuviidik; 1966)
- "Hullumeelsus" (suupillimängija; 1968)
- "Kevade" (Lible; 1969)
- "Varastati Vana Toomas" (Vana Toomas; 1970)
- "Maaletulek" (Harald; 1972)
- "Tavatu lugu" (Kaur, kogenud uurija; 1973)
- "Punane viiul" (komandör; 1973)
- "Indrek" (Voitinski; 1975)
- "Minu naine sai vanaemaks" (sõber; 1976)
- "Suvi" (Lible; 1976)
- "Surma hinda küsi surnutelt" (arst; 1977)
- "Arabella, mereröövli tütar" (tuletõrjuja; 1982)
- "Kaks paari ja üksindus" (farmer; 1984)
- "Puud olid ..." (Pakk-Rätsep; 1985)
- "Saja aasta pärast mais" (ülekuulaja; 1986)
- "Tants aurukatla ümber" (Taavet Aniluik; 1987)
- "Vernanda" (vanahärra; 1988)
- "Doktor Stockmann" I ja II (haige lapse isa; 1988)
- "Äratus" (Mõistuse Jaan; 1989]])
- "Sügis" (Lible; 1990)
- "Vana mees tahab koju" (Toomas Simmo; 1990)
- "Rahu tänav" (Eugen; 1991)
- "Õnne 13" (Johannes; teleseriaal 1993–2007)
- "Jüri Rumm" (vana tallimees; 1994)
- "Victoria (Ühe armastuse lugu)" I ja II (peokülaline; 1994)
- "Ameerika mäed" (Albert; 1994)
- "Wikmani poisid" (hr Weseler; teleseriaal 1995)
- "Ma olen väsinud vihkamast" (puusepp; 1995)
- "Kirjad idast" (vana talumees; 1995)
- "Lepatriinude jõulud" (2001; hääl)
- "Koer, lennuk ja laulupidu" (vanamees; 2006)
- "Vana daami visiit" (arst; 2006)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1965 – Eesti NSV teeneline kunstitegelane
- 1980 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 1993 – Eesti Teatriliidu meespeaosatäitja auhind
- 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (eesti mängufilmi arendamine)
- 2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk[4]
- 2004 – PÖFFi elutööpreemia
- 2005 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Kaljo Kiisal on abielust Zinaidaga tütar Riina, kelle abikaasa oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding. Riina ja Juhan Viidingu tütar on luuletaja Elo Viiding.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Jaanus Kulli. Kaljo Kiisk saatuse ristteedel: kõigepealt SSi, siis Kommunistlikku Parteisse… ohtuleht.ee, 29. oktoober 2016.
- ↑ Kaljo Kiisk. Eesti Teatriliit.
- ↑ Kaljo Kiisk. Valimiste arhiiv.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Achille Frezzato, "Kaljo Kiisa loov inimene" (Kaljo Kiisa filmide retrospektiivist San Remo filmifestivalil; tõlkinud Ülar Ploom) – Teater. Muusika. Kino 1985, nr 12, lk 70–71
- Maris Balbat, "Lõppematu roll" (Kaljo Kiisa näitlejatööst) – Teater. Muusika. Kino 1993, nr 4, lk 27–36
- Enno Tammer, "Elu jõud. Tuntud eestlaste elulood". Tänapäev, Tallinn 2004, lk 9–76
- Jaan Ruus. Vene aja Nipernaadi, eesti aja kingsepp ekspress.delfi.ee, 9. detsember 2004
- Andres Laasik, "Kaljo Kiisk: ikka hea pärast". Kirjastus Hea Lugu, Tallinn 2011, 512 lk; ISBN 9789949300761
- Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.1 sirp.ee, 9. august 2024
- Olev Remsu. Kaljo Kiisa paradoksid.2 sirp.ee, 17. august 2024
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- IMDb: Kaljo Kiisk
- Kaljo Kiisk Eesti Filmi Andmebaasis
- Nädala nägu: rändaja Kaljo Postimees, 22. september 2007
- "Suri Kaljo Kiisk" Postimees, 21. september 2007
- "Kellamehe lahkumine" Postimees, 21. september 2007 (meenutused Kaljo Kiisast)
- Olev Remsu. "Kaljo Kiisa paradoksid" (täistekst) Digar, KesKus, 16. september 2024
- Eesti filmilavastajad
- Eesti näitlejad
- Eesti filminäitlejad
- Eesti NSV X Ülemnõukogu liikmed
- Eesti NSV XI Ülemnõukogu liikmed
- VIII Riigikogu liikmed
- IX Riigikogu liikmed
- Eesti NSV teenelised kunstitegelased
- Eesti NSV rahvakunstnikud
- Valgetähe III klassi teenetemärgi kavalerid
- Tööpunalipu ordeni kavalerid
- Metsakalmistule maetud
- Sündinud 1925
- Surnud 2007