A. H. Tammsaare

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Anton Hansen Tammsaare)
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; küla kohta vaata artiklit Tammsaare küla

Anton Hansen Tammsaare
Anton Hansen Tammsaare, 000290.jpg
A. H. Tammsaare. Foto Järvamaa Muuseumi kogudest
Sünninimi Anton Hansen
Sünniaeg 30. jaanuar 1878
Sünnikoht Albu vald, Järva-Madise kihelkond
Surmaaeg 1. märts 1940 (62-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Elukutse Kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija
Alma mater Tartu ülikool
Tuntumad teosed Kõrboja peremees
Tõde ja õigus I–V
Põrgupõhja uus Vanapagan
Tunnustused Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (1938)
Abikaasa Käthe-Amalie (1920–surmani)
Lapsed Riita (1921–2004)
Eerik (1928–1980)
Anton Hansen Tammsaare portree (Nikolai Triigi söejoonistus, 1927)

A. H. Tammsaare (ebatäpselt ka Anton Hansen Tammsaare, A. H. Hansen-Tammsaare, Anton H. Tammsaare, Anton Tammsaare või U. H. Tammsaare; kodanikunimi Anton Hansen; 30. jaanuar 1878 Albu vald1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof[1] ja tõlkija.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja esimesed õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril (vana kalendri järgi 18. jaanuaril) 1878. aastal Järvamaal Albu vallas Tammsaare-Põhja talus Peeter (1841-1920) ja Ann Hanseni (1852-1903, neiupõlvenimega Backhoff) neljanda lapsena. Perre sündis kaksteist last, kellest kaks aga surid imikutena. Antonil olid vennad Jüri (1873-1943), Jaan (1874-1948), August (1876-1954), Otto (1885-1930), Paul (1892-1922) ja Oskar (1895-1918) ning õed Marie (1879-1959), Anette (1883-1942) ja Marta (1886-1979).[3]

Tammsaare õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli.[4] Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, kuhu ta läks 1886. aastal. [1][4] 1888. aastal asus Anton koos õe Mariega õppima Prümli vallakoolis ning hakkas ka ise luuletusi kirjutama. 1891. aastal aga pidi Anton tagasi kodutallu minema, kus ta jälle tööle rakendati. Mõned aastad hiljem jätkus tema koolitee Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Samal aastal, kui Anton sinna õppima asus, tuli sinna kooliõpetajaks ka Jakob Tamm, kelle eeskujul hakkas Anton luuletusi kirjutama ning Tamme õpetusi üritas ta järgida oma kirjutistes elu lõpuni. 1986. aastal lõpetas Tammsaare kihelkonnakooli, misjärel jätkas ta jälle talutöödega. Tammsaarel aga oli tohutu huvi uusi teadmisi omandada ning soov jätkata oma kooliteed.[3]

Koolikaaslaste mälestuste järgi oli tulevane kirjanik vaikne, tagasihoidlik ja abivalmis. Ta armastas lugeda (kevadel tihti varahommikuti kirikumõisa koplis), mängis vahel viiulit ning käis kalmistul jalutamas ja luuletusi kirjutamas. Mõnikord, kui J. Liiv koolimaja külastas, kutsuti ka Tammsaare Jakob Tamme korterisse ja siis oli läbi ukse kuulda luuletuste lugemist. A. H. Tammsaare on öelnud: "Väike-Maarjas puutusin esmakordselt kokku kirjandusega. Mind juhatas sinna Jakob Tamm."[viide?]

Gümnaasiumiõpingutest ülikooliõpinguteni[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1898–1903 õppis Tammsaare Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, mis tol ajal ei olnud veel ametlik gümnaasium, vaid valmistas õpilasi ette gümnaasiumieksamite sooritamiseks. Tartusse õppima asumine oli Tammsaare elus murranguline, sest ühtäkki sai maapoisist linnainimene. Kuna Antonil polnud piisavalt kooliraha, pidi ta täitma ka kooliteenri ülesandeid. Algul abistas ta köögis ja äratas hommikuti kaaslasi, kuid hiljem töötas valvelauas ning võttis vastu gümnaasiumisse saabuvaid külalisi, samuti õpetas ta nooremaid klasse ja andis eratunde.[3]

Õpingute ajal kirjutas Tammsaare ka luuletusi ning 1900. aastal ilmus Rahva Lõbu-Lehes tema luuletus "Petetud". 1900. aastal ilmus Postimehes tema jutustus "Kilgivere Kustas" ja 1901. aastal ilmus Gustav Suitsu ajakirjas Kiired tema lühijutt "Kuresaare vanad" (hiljem "Mäetaguse vanad"), mis sai juba suurema tunnustuse osaliseks. Gümnaasiumiõpilasena kirjutas ta ka veel jutustused "Kaks paari ja üksainus" ning "Vanad ja noored".[3]

1903. aastal sooritas Tammsaare Narvas edukalt oma gümnaasiumieksamid, misjärel kutsuti ta Tallinna, kus ta asus tööle ajalehte Teataja. Samal aastal suri ka tema ema. [3]

1907.aastal sooritas Tammsaare eksamid Tartu ülikooli astumiseks ning 1908.aastast hakkaski seal õigusteadust õppima. Juuraõpingute kõrval käis ta kuulamas ka loenguid teistest valdkondadest, eelkõige loodusteatustest ja psühholoogiast. Ülikooli ajal tema looming muutus ning külajuttude asemel hakkas ta kirjutama linnanovelle, millest kolm ilmusid õpingute ajal.[3]

1911.aastal sai Tammsaare küll ülikooli lõputunnistuse, kuid osad riigieksamid jäid tal sooritamata, kuna ta oli vahepeal tuberkuloosi haigestunud.[3]

Elukäik pärast ülikooli[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast ülikooli elas Tammsaare Koitjärvel venna Jüri juures ning üritas rahvameditsiini abil end ravida. Tervis aga ei paranenud ning arstide soovitusi järgides sõitis ta 1912. aasta märtsis Kaukaasiasse. Pikemalt viibis ta Sotšis ja suvel elas Punasel Lagedal külas nimega Eesti Aiake Vaarmannide pere juures. Aegamisi hakkas tema tervis paranema ning ta hakkas kirjutama artikleid ja tegeles ka tõlkimisega. Samuti kirjutas ta miniatuure, millest tuntuimad on "Poiss ja liblikas" ning "Kandlemängija". Kaukaasia-reisist on inspireeritud ka 1917. aastal ilmunud jutustus "Varjundid". Sügisel suundus Tammsaare Suhhumisse, kuhu ta jäi terveks talveks. 1913. aasta kevadel aga oli kirjaniku tervis sedavõrd paranenud, et ta asus koduteele. Kodumaale naasnuna läks ta esialgu jälle Koitjärvele elama. Seal tekkisid tal aga uued terviseprobleemid, nimelt avastati tal 1914. aastal tõsine maohaigus ning ta pidi minema operatsioonile. Tammsaare toob ühes oma intervjuus ühe meeldejäävama eluhetkena välja selle, et kirurg oli tookord operatsiooni õnnestumise tõenäosuseks pidanud vaid 2%. Pärast operatsiooni naases Tammsaare Koitjärvele ning aitas venda talutöödel, selle kõrvalt aga tegeles ka tõlkimisega. [3]

Tammsaare tutvus Tallinnas Käthe Veltmaniga (1896-1980) ning 1919. aasta sügisel lahkus kirjanik Koitjärvelt, et Tallinna kolida. Anton ja Käthe registreerisid oma abielu 13.märtsil 1920. aastal ning asusid elama Käthe ema 2-toalisse korterisse, mis asus Õuna tänaval. Tolleks ajaks oli Tammsaare juba kirjanikuna üsna tuntud ning ta otsustaski end ja oma naist elatada vabakutselise kirjanikuna. Pärast abiellumist intensiivistus tema loometegevus tunduvalt. 1921.aastal sündis neil tütar Riita. Kuigi perel oli aeg-ajalt majanduslikke raskusi, tõi "Tõde ja õigus" edu ning andis võimaluse suuremasse korterisse kolida. Nimelt üüriti Toom-Kuninga tänaval 6-toaline korter ning seal elati neli aastat.[3]

Tammsaare loomingu suurteos "Tõde ja õigus" on kirjutatud Toomkuninga tänava 3 riigikohtunik Rein Eliaseri majas. Siia kolis ta koos perekonnaga elama 27. augustil 1928, kuid juba varem oli tal samas majas väike ärklituba üüritud, kus ta käis oma loomingulist tööd tegemas. Kirjanik sai kirjanduse sihtkapitalilt tööstipendiumi, mille toel valmis 1926. aastal teose esimene köide.[5]

Anton Hansen Tammsaare haud Metsakalmistul

1928. aastal sündis perre poeg Eerik. Sünnitus oli Käthe jaoks väga raske ning ta ei taastunud sellest päriselt kunagi.Üldse kimbutasid perekonda mitmesugused haigused.[3]

1932. aastal üüris perekond Kadriorus Koidula 12a maja teisel korrusel 5-toalise korteri.[3]

1939. aasta jaanuaris oli Tammsaare pikalt maoprobleemidega haiglas ning sealt koju naastes oli ta endiselt nõrk. Elu muutsid veelgi pingelisemaks puhkenud sõda ja langenud sissetulekud. 1. märtsi pärastlõunal 1940. aastal leiti Tammsaare oma kabinetist surnuna. Surmatunnistuse järgi suri kirjanik südamerabanduse tagajärel. 5. märtsil toimusid tema matused ning sellest päevast sai üldrahvalik leinapäev. Tammsaare maeti Tallinna Metsakalmistule kirjanike künkale. A. H. Tammsaarelt võttis surimaski Eesti skulptor Herman Halliste ja see asub asub Tammsaare muuseumis.[3] Tammsaare viimane soov oli, et ta hauale ei toodaks pärgi ega lilli, vaid soovi korral annetataks see raha tema teoste võõrkeeltesse tõlkimiseks.[5]

Pärast kirjaniku surma võttis Käthe endale südameasjaks, et kunagi saaks nende viimasest ühisest kodust kortermuuseum ning hakkas perekonnale kuuluvaid esemeid säilitama. Tammsaare sajandal sünniaastapäeval - 30. jaanuaril 1978. aastal, avatigi ametlikult Koidula 12a asuv A.H.Tammsaare memoriaalmuuseum.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tammsaare oli abielus Käthe Hanseniga (neiuna Veltman; eluaastad 1896–1979). Käthe enda mälestuste järgi olevat ta esmakordselt kohtunud Anton Hanseniga siis, kui oli kõigest üheteistkümneaastane. See juhtus Käthe õemehe August Peeti korteris Narvas. Tüdrukule oli tollal juba tuntud kirjanik jätnud sügava mulje.[2]

Sõja ajal kohtuti ajalehe Eesti Päevaleht toimetuses, kus Käthe töötas ning kuhu Tammsaare aeg-ajalt artikleid tuues sisse astus. Kuna mõlemad armastasid muusikat, sai sagedasemaks kohtumispaigaks Estonia kontserdisaal. Käthe Veltman ja Anton Hansen abiellusid 13. märtsil 1920. aastal kell veerand üks, ehkki Käthe pani nende abiellumisest teatava kuulutuse lehte juba 7. juunil 1919 ning teavitas sellest omavolilisest teost samal päeval Anton Hansenit. See oli mõlema esimene abielu. Peigmehe tunnistajateks olid August Arras ja Rein Eliaser, pruudil August Hanko ja Anton Palvadre.[2]

Nende perre sündis kaks last: tütar Riita ja poeg Eerik. Riita sündis 17. veebruaril 1921, suri 25. juunil 2004[6]. Eerik sündis 17. novembril 1928,[2] suri 16. novembril 1981[7].

Tammsaare tütrel Riital on tütar Riia, kellel oli poeg Kalle (1985–2006). Eerikul ei olnud lapsi. Kirjaniku järglasteliin on katkenud.[2]

Tema vennapoeg Arthur Hansen (1908–1944) oli metsateadlane ja Eesti sõjaväelane (lipnik).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Looming enne 1919. aastat[muuda | muuda lähteteksti]

Tammsaare debüteeris 1900. aastal proosaga, mis ilmus Postimehes[1]. Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastal[4].

Aastal 1901 avaldati albumis "Kiired I" Tammsaare lühijutt "Kuressaare vanad"[1].

Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907))[viide?].

Ülikooliaastatel kirjutas ta jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jt.

Looming pärast 1919. aastat[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 1919 oli Tammsaare kutseline kirjanik Tallinnas[1].

Aastatel 1923–1940 oli ta Eesti Kirjanike Liidu liige[1].

1921. aastal ilmus näidend "Juudit" ning samal aastal jõudis see ka Draamateatris lavale. Kuigi näidendit on peetud sündmustevaeseks ja tekstikeskseks, kujutab see kahtlemata uut kvaliteeti Tammsaare loomingus. "Juudit" on ekspressionistlik näidend, mis kajastab nii Esimese maailmasõja meeleolusid, modernistlikku naisekujutust kui ka Tammsaare isiklikku elu.[3]

1922. aastal ilmus romaan "Kõrboja peremees", mis on aga 1926. aastal ilmunud "Tõe ja õiguse" varju jäänud. "Kõrboja peremees" on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Teos hakkab silma oma keerukate karakterite ja vastuoluliste probleemidega. Kuigi esmapilgul tundub, et tegemist on armastusromaaniga, siis tegelikult kannab see endas ka poliitilist sõnumit. Näiteks on üheks sõnumiks sulase hoiaku kasvamine peremehelikuks mõtlemiseks, mis viitab sellele, et eestlastest on saanud oma maa peremehed. Kavatsuste ja unistuste teostumiseks aga on vaja uutmoodi mõtlemist, mida kehastab Kõrboja Anna. Tammsaare seob Anna ka Ristija Johannesega, mis annab romaanile veel ka salapärase religioosse mõõtme. Ka "Kõrboja peremehes" toimub naabritevaheline vägikaikavedu nagu "Tões ja õiguseski".[3]

1923. aastal ilmus Tammsaarelt kogumik "Pöialpoiss", 1924. aastal artiklikogumik "Sic transit..." ja jutukogumik "Kaks paari ja üksainus" ning 1925. aastal jutukogu "Tähtis päev ja Tõsi jah!".

Tammsaare loomingust on kõige enam tähelepanu pälvinud tema 5-köiteline romaanisari "Tõde ja õigus"(1926–1933) oma mastaapsuse, motiivide, teemade ja kujundite rohkuse tõttu.[3] "Tõde ja õigus" on mitmekihiline romaan ning seda võib tõlgendada paljudel erinevatel viisidel. See on lugu inimlikest illusioonidest ja inimkonna arenguloost, maailmaloomisest, pattulangemisest ja lunastusest. Kõike, mida romaanitsüklis tehakse, tehakse lunastuse ja õndsaks saamise nimel, lihtsalt inimeste teed selleks on erinevad. Iga osaga aga ilmneb järjest enam õndsuseotsingute illusoorsus. Kogu romaan rajaneb tõdemusel, et inimene elab pigem kujutelmades kui tegelikkuses. Romaani võib näha kui inimkonna languse, kuid samas ka igavese taassünni lugu.[8]

Romaanitsükkel kujutab nelja võitlust – võitlust maa, Jumala, iseenda ja oma eluõnnega – ning leppmist ja alistumist. Iga osa algab pingutusega kusagile jõuda ja midagi uut luua, kuid lõpeb justkui eikuskil. Järgmises köites algab võitlus taas otsast peale, kuid iga köitega hoog järjest väheneb. Samas aga pole iga jagu mingist ühest võitlusest ja viimane osa alistumisest, vaid pigem on kõik need olemas igas jaos. Seega on romaanitsükli näol tegemist ühe võitluse erinevate tahkudega.[8]

"Tõe ja õiguse" ilmumisajal oli selle vastuvõtt vastuoluline. Romaani kui tervikut ei suudetud hinnata, kuigi selle väärtusteks peeti elavaid tegelaskujusid ja värvikaid situatsioone. Kompositsiooni aga peeti laialivalguvaks ja stiili halvaks. Samuti heideti ette tegelaste monoloogides ilmnevat liigset targutamist. Siinkohal aga võib märgata Fjodor Dostojevski ja Thomas Manni mõjutusi, sest selline "liigne targutamine" oli omane ka nende teostele. Romaani ei suudetud piisavalt mõista seetõttu, et romaani loeti realistliku arenguromaani võtmestikus. Tammsaare modernne maailmanägemus jäi sel viisil lugedes kättesaamatuks ja nii ei jõutudki romaani pealiskihtide mõistmisest kaugemale. Ometi aga paistis romaanitsükkel tolle aja kirjanduses silma ning oli menukas. Näiteks osutus romaan 1930-ndail aastatel raamatukogudes kõige taganõutavamaks teoseks. "Tõe ja õiguse" seostest Piibliga aga hakati rääkima alles 1980-ndatel aastatel.[8]

1934. aastal ilmus romaan "Elu ja armastus", mis on psühholoogiline romaan, milles Tammsaare huvi inimkonna vastu paigutub ümber huviks kahe inimese vahelise suhte vastu. Ka sellele teosele on omane lunastuseotsing. Nimelt loodab Rudolf, et noore ja rikkumata tüdruku armastus suudab teda muuta. Lunastus aga jääb tulemata, sest hoolimata Irma armastusest ei suuda Rudolf oma eluviisi vähese tahte tõttu muuta. Teoses ilmneb terav kriitiline hoiak linnakodanluse vastu. Tähtis roll on pikkadel dialoogidel ning väliseid sündmusi on vähe.[8]. Teos sai palju kriitikat ja seda on peetud üheks Tammsaare kõige nõrgemaks romaaniks "Tõe ja õigu" III osa kõrval.[3]

1935. aastal ilmus päevikuvormis romaan "Ma armastasin sakslast". Teos keskendub kahe inimese eraelulistele suhetele, kuid samas kirjeldatakse ka ühiskonna sisemisi mehhanisme.[9] Selle teose puhul kasutab Tammsaare esimest korda minajutustust. Keskmes on eesti üliõpilase ja baltisaksa tütarlapse vaheline armastus. Tegelastelt on ära võetud illusioonid, millele toetuda, kuid ka illusioonidevaba elu ei paku väljapääsu. Nimelt tähendab Oskari armastus armastuse ohverdamist, mis toob endaga kaasa surma. Oskar lihtsalt ei tahtnud oma armastatut viletsusse sundida.[8]

1936. aastal ilmus allegooriline näidend "Kuningal on külm", milles naeruvääristatakse poliitilisi väärnähte.[3] Näidend põhineb Vana Testamendi lool külmetavast kuningast ning sellel on kaks tähendustasandit: see, mida jutustatakse ja see, mida selle justustatu all tegelikult mõeldakse. Seega kehastavad selle loo tegelased mingit ideed või omadust ning neid tuleks võtta sümbolitena.[9]

1939. aastal kirjutas ta oma viimase romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan", mis on tema kõige pessimistlikum teos hoolimata sellest, et see sisaldab ka palju huumorit. Romaanis on nähtud nii teoloogilisi, poliitilisi, folkloorseid kui ka intertekstuaalseid tasandeid, mistõttu peetakse seda kirjaniku kõige mitmekihilisemaks teoseks.[3] Teoeses saadab Jumal Vanapagana maa peale lunastust otsima, kuid siiski osutub jumalasõna ja moraaliseaduste järgi käitumine võimatuks. Mütoloogilised Vanapagana ja Kaval-Antsu rollid on läinud vahetusse ja hoopis Vanapagan on see, kes orjab Kaval-Antsu. Lõpuks saab lunastusest justkui märk, millel pole tähendust. Nimelt saab ka Jumal ise aru, et maapealses maailmas tema lunastuseteooria ei toimi.[8]

Suurem osa Tammsaare käsikirju on tänu Noor-Eesti Kirjastusele säilinud ning need on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumi ja Kadriorus asuva Tammsaare muuseumi arhiivides.[3]

Tammsaare 1920.–1930. aastate romaane iseloomustab seotus argitegelikkusega, kus tavalised tegevused ja otsused on seotud sügavalt nii moraali- kui ka eetikaküsimustega. Tegelasi painavad elulised probleemid, mille kaudu kõnelevad Uus ja Vana Testament ning mitmed mõtlejad (nt Kant, Marx, Nietzsche, Freud jt). Tammsaare teosed annavad väga hea ülevaate omaaegsest eluolust. 1930. aastate loomingus muutub ta aga oluliselt päevapoliitilisemaks. Tema kriitilised teosed on ajendatud murest eesti kultuuri ja rahva pärast ning oma teostes pakubki ta välja positiivseid lahendusi probleemidele.[3]

Tammsaare teostele on iseloomulikud ootamatused ja ebatavaliste olukordade loomine, kuid ometi mõjub ta realistliku ja lihtsana. Samas ei ole ta realist tavatähenduses, milles nähakse realismi kirjandusvooluna, kus keskendutakse igapäevase ja materiaalse objektiivsele kujutamisele ning välditakse üleloomulikku. Nimelt keskendub Tammsaare oma tekstides väga palju sellele, mis on nähtamatu, kuid ometi inimeste elu mõjutav. Seega võib öelda, et Tammsaaret huvitab reaalsuse mitmemõõtmelisus. Ebatavalised situatsioonid on eriti sagedased tema novellides (nt novellikogu "Pöialpoiss", novell "Jõulupuu" (1934), "Elavad nukud" (1939) ja "Vanaisa surm" (1939)).[9]

Suurele osale Tammsaare loomingust on omane mingi sisemine rahutus ja ees tundub ootavat mingi saatuslikkus, mida aga välja ei öelda (nt "Kõrboja peremees", "Tõe ja õiguse" II osa). Tegelased räägivad tihti umbkaudu ja justkui vaid vahendavad kellegi teadet, mis jätab samuti mulje, et miski jääb varjatuks. Selline salapärasus annab teoste reaalsusele lisamõõtme, mis ei lase unustada seda, et inimene ei saa oma elu täielikult juhtida. Saatus on tema teostes korduv motiiv ning tihti teadvustavad tegelased endale ettemääratust. Samas aga meeldib Tammsaarele kujutada inimesi, kes ei lepi ettemääratusega. Peategelaseks on tihti intriigide loomiseks mõni kummaline isik, kes juba oma olemuselt on salapärane (nt Anna "Kõrboja peremehes", Tiina "Tões ja õiguses", Rudolf "Elus ja armastuses" ja Jürka "Põrgupõhja uues Vanapaganas"). Tihti on sündmuste käivitajaks mõne tegelase saladus.[9]

Tammsaare teostes on olulisel kohal "vere hääl", ehk siis uskumus, et vere kaudu kantakse edasi ka vaimu ja see määrab inimese saatuse (nt "Ma armastasin sakslast", "Tõe ja õiguse" osad). "Vere valamine" on tema teostes korduv motiiv ning seda võib võrrelda ohverdamisega. Vere-temaatika tema loomingus võib olla mõjutatud ajastu poolt, kuid ka piibellikust lähenemisest.[9]

Samuti on väga oluline koht loodusel ja maastikel, sest ta avab inimese hingeelu looduslike metafooride kaudu. Tammsaare maastikud võib jagada kolmeks: nimelised (Kõrboja, Vargamäe, Põrgupõhja), Tallinn ja linnakeskkond ("Tõde ja õigus" III, IV, "Elu ja armastus", "Ma armastasin sakslast", üliõpilasnovellid) ning konstrueeritud maastikud (eelkõige draamatekstides).[9]

Kirjaniku loomingus võib märgata ka viiteid muusikale. Näiteks on tema romaanidest enim muusikalisi mõjusid märgatud "Kõrboja peremehes" ja novell "Viiul" (1923) on kaudselt pühendatud muusika-motiivile. Kõige enam aga on muusikaga seotud tema sümbolistlikud miniatuurid, kus muusikamotiiv tuleb esile müütide ja piibliga. Nende lugudega üritab Tammsaare justkui vahendada keeleülest maailma, kasutades muusika-motiivi meediumina.[9]

Tammsaare teosed on ka tänapäeval haaravad, sest tihti on tegelaste mured sarnased ka tänapäeva inimese probleemidega. Tammsaare on suutnud oma teoseid kirjutades neisse sisse elada, mistõttu võib öelda, et ta on need hingega kirjutanud, kuigi Tammsaare ise kasutas väljendit "südameverega kirjutama".[3]

Tammsaare teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tammsaare surma on tema loomingust ilmunud arvukalt kordustrükke ja kaks teostesarja:

  • 1952–1976 "Teosed", 14 köidet
  • 1978–1993 "Kogutud teosed", 18 köidet

Ka aastakümneid pärast surma on Tammsaare üks kõige loetumaid eesti kirjanikke. Näiteks kuulus Tammsaare 2004. aastal 10 kõige enam autorihüvitist saanud kirjaniku hulka: 8. koht ja 14 892 Eesti krooni, kusjuures esikümnes oli ainult kaks surnud kirjanikku (Tammsaare ja Eno Raud).[10] Seesama kehtib ka 2006. aasta andmete kohta, üksnes autorihüvitis oli 12 431 krooni.[11]

2010. aastal möödus Tammsaare surmast 70 aastat. Seetõttu läksid Tammsaare teosed avalikku omandisse ning nende ostmise ja laenutamise eest enam autorihüvitist ei maksta.

Tammsaare vaateid ja loomingut on mõjutanud näiteks sellised maailmakirjanikud nagu Fjodor Dostojevski, Johann Wolfgang von Goethe, Knut Hamsun, Edgar Allan Poe.[viide?]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

1908. a. Eesti Kirjanduse Seltsi preemia novelli "Pikad sammud" eest.[3]

1909. a. Eesti Kirjanduse Seltsi preemia novelli "Noored hinged" eest.[3]

1927. a. Eesti Kultuurkapitali auhind aastatel 1911-1926 ilmunud teoste eest.[3]

1934. a. Riigivanema auhind (I auhind romaani "Tõde ja õigus" IV ja V osa eest).[3]

1935. a. Raamatuaasta auhind (I auhind romaanide ja novellide eest, koos Mait Metsanur|Mait kMetsanurgaga).[3]

1936. a. püstitati talle ausammas Järva-Madise küla vallamaja ette.[3]

1936. a. Eesti Panga auhind romaani "Ma armastasin sakslast" eest.[3]

1938. a. andis president K. Päts talle Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.[3]

30. jaanuaril 1938. aastal valiti Tammsaare Albu valla aukodanikuks.[12]

1940. a. Vabariigi Presidendi auhind (II auhind romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan" eest).

1940. a. andis Tallinna Linnavalitsus talle postuumselt preemia romaani "Põrgupõhja uus vanapagan" eest.[3]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Tammsaare talu

Nüüdisajal tegutseb kaks kirjaniku elu ja loomingut tutvustavat muuseumi. Üks Tammsaare muuseum asub tema sünnikohas Vargamäel Tammsaare-Põhja talus, teine Tammsaare muuseum on Tallinnas. Lühikest aega on Tammsaare muuseum tegutsenud ka Kaukaasias Krasnaja Poljana eesti külas.

Tammsaare monument Albu vallas

Tammsaare auks on püstitatud kolm monumenti. Aastal 1936 püstitati ausammas Järva-Madisele (töö autor Ferdinand Sannamees) Albu vallamaja juurde.[13] Kirjaniku 100. sünniaastapäeval 1978. aastal püstitati Tallinna kesklinna Estonia teatri ja nüüdse Viru keskuse vahele A. H. Tammsaare mälestusmärk. Aastast 1991 on Kadriorus muuseumi ees Tammsaare büst. Mõlema Tallinnas asuva töö autorid on Jaak Soans ja Rein Luup.[1]

Tammsaarele on pühendatud mitmed kohanimed. Nii on Tallinna kesklinnas asuvat Tammsaare mälestusmärki ümbritsev pargiala nimetatud Tammsaare pargiks. Teine Tammsaare park asub Tartu kesklinnas Emajõe vasakkaldal. Tammsaare nime kandvad tänavad asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tamsalus. Aastani 1987 oli Tammsaare tänav ka Haapsalus.[1] A. H. Tammsaare nimelised on varem olnud Tallinna Keskraamatukogu ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Samuti kandsid kirjaniku nime kaks kolhoosi: üks Tammsaare kolhoos asus Tartu rajoonis, teine Tammsaare kolhoos Paide rajoonis. Tallinnas tegutseb temanimeline rahvateater (Tammsaare Teater). Lisaks on Pärnus Tammsaare tennisestaadion.

Tammsaaret on kujutatud aastatel 1992–2011 käibinud Eesti kahekümne viie kroonisel pangatähel.

Välja antakse Tammsaare-nimelist kirjanduspreemiat ja Tammsaare romaaniauhinda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Eesti kirjanike leksikon. 2000. Koostanud Kruus, O. & H. Puhvel. Tallinn, Eesti Raamat, lk 581–584
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Elem Treier. Tammsaare elu härra Hansenina. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. 2011.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 3,29 3,30 Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  4. 4,0 4,1 4,2 Maie Kalda, Tuglasest Ristikivini: Eesti proosa 1906–1940: XI klass (Tallinn: Koolibri, 1997), lk 38–40.
  5. 5,0 5,1 Tammsaare viimne puhkepaik põliste mändide all. Rahvaleht, 4.03.1940
  6. http://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=86579
  7. http://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=87368
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  10. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 349
  11. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 351
  12. Albu vald valis A. H. Tammsaare oma aukodanikuks. Rahvaleht, 31. jaanuar 1938, nr. 13, lk. 1.
  13. Albu valla vaatamisväärsused. Järvamaa Infoportaal. Vaadatud 15.09.2014.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anni, Aug. A. H. Tammsaare kui kultuurikriitik ja intellektualismi agoonia. Tartu: Akadeemia, 1938.
  • Mihkla, K. A. H. Tammsaare elutee ja looming. Tartu: Noor-Eesti, 1938.
  • Märka, V. Töö kui eesti kirjanduse püha lehm. Vikerkaar nr 6, 2006.
  • Puhvel, H. (koost.) Sõna, mõte, inimene: A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1977.
  • Siimisker, L. A. H. Tammsaare: lühimonograafia. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962.
  • Sillaots, M. A. H. Tammsaare looming. Tartu: Noor-Eesti, 1927.
  • Treier, E. Tammsaare elu härra Hansenina: pühendatud A. H. Tammsaare 125. sünniaastapäevale. Tallinn: Olion, 2002.
  • Treier, E. (koost.) Tammsaare maailmakirjanikuna: kolm välismaa Tammsaare-uurijat. Tallinn: Olion, 2001.
  • Trett, L. A.H. Tammsaare, nagu teda tundsin. Tallinn: Perioodika, 1998.
  • Tuglas, Fr. A. H. Tammsaare: kriitiline essee. Tartu: Odamees, 1918.
  • Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.
  • A. H. Tammsaare Albu valla aukodanikuks. Uus Eesti, 31. jaanuar 1938, nr. 30, lk. 4.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]