658. Eesti Pataljon
 | Artiklis puuduvad viited. (September 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2025) |
| 658. Idapataljon 658. Eesti Pataljon | |
|---|---|
| Tegev | 1942–1942 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus | Väegrupp Nord 18. armee |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | Pataljon |
| Lahingud | Volhovi lahingud, Kolpino lahing, Surkovo lahing, Vaskovo lahing, Teine Laadoga lahing |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
major Julius Ellandi kapten Alfons Rebane |
658. Eesti Pataljon oli Eesti vabatahtlike väeosa Saksa sõjaväes aastatel 1942–1944.
658. Eesti Pataljoni tuumikuks oli 1941. aasta sügisel moodustatud 181. Eesti julgestusgrupp.
658. Idapataljon
[muuda | muuda lähteteksti]Oktoobrist 1942. aastal muudeti pataljoni eelkäijaks olnud 181. Eesti julgestusgrupp tagalateenistusüksusest rindeüksuseks ja nimetati ümber 658. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 658).
Pataljoni ülemaks olid:
- major Julius Ellandi
- kapten Alfons Rebane, 1942. aasta augustist kuni liitmiseni 20. eesti diviisiga
Pataljoni koosseisus oli 4 kompaniid. 1. kompanii ülem SS-Hauptsturmführer Valdur Raid (1900–1979 Rootsis).
658. Eesti Pataljon
[muuda | muuda lähteteksti]1942. aasta jõulude ajal muudeti pataljoni nime veelkord, 658. Eesti Pataljoniks (Estnische Bataillon 658).
Pataljon sai selle ülema (1942–1944) Alfons Rebase järgi tuntuks kui Rebase pataljon.
1943. aasta kevadel paigutati pataljon Ilmeni järve äärde 20 km pikkusele rindelõigule. Pataljon võitles Saksa armee Väegrupp Nordi ja 18. armee alluvuses Teises Laadoga lahingus Podolovo ja Krasnõi Bori küla vahel, kus pataljon kandis märkimisväärseid kaotusi. Lahingus üles näidatud vapruse eest esitati kaheksa meest väidetavalt esimeste eestlastena Raudristi saamiseks.
18. mail 1943 viidi pataljon Volhovi jõe äärde 18 km Novgorodist põhjas, kuhu see jäi 31. oktoobrini. Pataljoni uus rindelõik oli Novo–Melnitsa külas mõni kilomeeter Novgorodist läänes.
1944. aasta Idarindel taandumislahingutes jaanuaris ja veebruaris, kui 1944. aasta 14. jaanuari hommikul murdis marssal Meretskovi Volhovi rinde armee end Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonis välja Volhovi sillapeast, paistis pataljon silma koos 659. Eesti Pataljoniga arjergardis liikudes ja 18. armee taganemisteid lahti hoides ja kaitses armee ainust taganemisteed Novgorodi–Luuga maanteel Sürkovo küla juures ning hiljem Luuga all Vaškovo küla juures. Nende lahingute eest anti pataljoniülem Alfons Rebane esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist. Saksa armee taganes Leningradi alt Narva jõe joonele ja 2. veebruaril jõudsid Punaarmee väed Narva jõeni (vt. Narva lahing (1944)).
Kaotused ajavahemikul 1. veebruar kuni 7. märts 1944: langenud 15 allohvitseri ja alamväelast, haavatud 2 ohvitseri ja 61 allohvitseri ning alamväelast, haigestunud 4 allohvitseri ja alamväelast (kõik Eestist). 7. märtsil 1944 oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ohvitser, 1 ametnik, 14 alamväelast; Eestist: 13 ohvitseri, 21 allohvitseri ja 420 alamväelast.
Kaotused märtsis 1944: langenud 13 allohvitseri ning alamväelast, haavatud 1 ohvitser ja 35 allohvitseri ning alamväelast, haigestunud 1 ohvitser ja 38 allohvitseri ning alamväelast (kõik Eestist). 1. aprillil 1944.a. oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ametnik, 8 allohvitseri, 4 alamväelast; Eestist: 4 ohvitseri, 15 allohvitseri ja 180 alamväelast.
Pataljoni likvideerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Aprillis 1944 liideti pataljon 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiga ja nimetati 47. Relvagrenaderide SS-rügemendi II pataljoniks.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]
| |||||||||||||||
