6. Eesti Piirikaitserügement

Allikas: Vikipeedia
6. Eesti Piirikaitserügement
Tegev 26. veebruar 1944 – 1944. aasta lõpp
Riik Suursaksa Riik
Liik jalavägi
Suurus rügement, ca 3000 meest
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad Paul Lilleleht

6. Eesti Piirikaitserügement, ka 6. Eesti Piirikaitse Rügement ja 6. Eesti SS-Piirikaitse Rügement (saksa keeles Estnisches Grenzschutzregiment 2, Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 2) oli Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis moodustatud väeosa. 6. Piirikaitserügement moodustati veebruari teisel poolel ja märtsis Pärnus ja Kilingi-Nõmmes.

Saksa Kolmanda Riigi juhtkonna poolt 20. relvagrenaderide SS-diviisile (1. eesti) lisaks vastavalt Heinrich Himmleri poolt 14. mail 1944 välja antud käskkirja[1] alusel Teise Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi loomise kava käigus, mis kavatseti moodustada Eesti piirikaitserügementide baasil, nimetati 1944. aasta maikuus piirikaitserügemendid SS-piirikaitserügementideks. Teise relvagrenaderide SS-diviisi formeerimine jäi aga teostamata.

Juhtkond ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Rügemendi ülem:

Rügemendi koosseis:

Isikkoosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Rügemendi pataljonid formeeriti Pärnus ja Kilingi-Nõmmes piirkonnas mobiliseeritud meestest. 1. aprillil 1944 oli koosseisus 55 ohvitseri, 355 allohvitseri ja 2167 sõdurit. Relvastuseks olid vanad itaalia karabiinid ning Esimese maailmasõja aegsed kuulipildujad.[2]

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Rügement saadeti algul 1944. aastal Peipsi äärde rannakaitsele Võõpsu kanti.

1944. aasta juuli algul viidi rügement Pihkva rindele. Minnes üle Eesti piiri, keeldusid mehed Venemaale minemast. Olukorra päästis 10. kompanii ülem kapten Siitam, kes alustas teekonda Pihkvasse. Nüüd järgnes talle kogu rügement.

Paar nädalat hiljem viidi 6. Piirikaitserügement Narva rindele Permisküla alla. Rügemendi 2. pataljon asus kaitsele Narva jões asunud Permisküla saarele. Permisküla saar paikneb Peipsist kümne kilomeetri ja Narvast 50 kilomeetri kaugusel.

27. juuli hommikul avas Punaarmee tugeva ettevalmistuva suurtükitule rügemendi 3. pataljoni lõiku, kus ka umbes polgusuurusel Punaarmee üksusel õnnestus tulla üle Narva jõe pataljoni tagalasse. Kompanii ülem kapten Siitam pani tähele, et Punaarmee üksus nende selja taga juhib suurtükituld punaste rakettidega: kuhupoole rakett lasti, sinna kanti üle ka suurtükituli. Nüüd asus kapten ise Punaarmee suurtükituld juhtima, lastes vastase üksuse suunas üles punaseid rakette ja alustades samal ajal rünnakut nende vastu. Punaväelased sattusid paanikasse ja kandis omade suurtükitule läbi suuri kaotusi. Ainult vähestel neist õnnestus tagasi Peipsile pääseda.[viide?] 6. Eesti Piirikaitserügemendi I ja III pataljon paiknesid Narva jõe läänekaldal, II pataljon võttis järgnevalt positsioonid sisse Permisküla saarel, mida ühendas kaldaga kerge pontoonsild.

11. augustil andis Nõukogude suurtükivägi ülitugeva ja kontsentreeritud tulelöögi Permisküla saarel asunud 2. pataljoni 5, 6 ja 8. kompanii positsioonidele. 7. kompani oli Permisküla juures Narva jõe kaldal. Täistabamuse sai ka pataljoniülema kapten Robert-Johannes Pärliste punker, kus olid koos peaaegu kõik pataljoni ohvitserid, kes kõik hukkusid. Surma said Pärlist, tema adjutant leitnant Mihkel Maran, leitnandid Enno Rannik, 6. kompanii ülem leitnant Richard-Heinrich Avaro, 7. kompanii ülem Juko-Johannes Karjel ja 8. kompanii ülem Albert Sume. Tulelöögile Permisküla saarel asunud II pataljoni positsioonidele lisandus madallennul toimunud Il-2 ja Il-4 tüüpi ründelennukite rünnakud kuuest kuni üheksast lennukist koosnenud gruppides. Suurtükitulele järgnes Nõukogude 109. laskurkorpuse 602. polgu dessant, mis vallutas saare. Pääses vaid kolm sõjameest ja 5. kompanii ülem leitnant Vladimir Kukk[3].

 Pikemalt artiklis Permisküla lahing

Saare vallutamisele järgnenud katse saarelt edasi tungida lõi aga major Paul Lillelehe moodustatud löögiüksus (rügemendi staabikompanii, mõned 292. Eesti Politseipataljoni kompaniid, rügemendi patarei, 4. Eesti Piirikaitserügemendi 1. pataljon) tagasi.

1944. aasta 17. septembri õhtul sai rügement käsu oma positsioonid maha jätta ja taanduda Dreiecki–Dobrina–Taga-VaresmetsaEes-VaresmetsaIisakuRannapungerjaTudulinnaAvinurme kaudu uutele positsioonidele Mustajõe joonel.

20. septembril jõudis rügement Tudulinna ning otsustas tee läbi lõiganud Punaarmee vägedest Avinurme juures lahinguga läbi murda. Pikati kandis pidas rügement koos 3. Eesti Piirikaitserügemendiga maha oma viimase lahingu. Pärast laskemoona lõppemist ja Nõukogude tankide ilmumist läksid allesjäänud mehed väikeste gruppidena laiali Alutaguse metsadesse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Võitleja (Toronto), 1999, mai/juuni, nr. 3 lk 12". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2014. Vaadatud 11. aprillil 2020.
  2. Nisuma, M. (2011). Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal. Tallinn: Varrak. Lk 146-151.
  3. KURB AASTAPÄEV: mis juhtus Permisküla saarel 11. juulil ja augustis 1944?

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]