Valgevene kindralkomissariaat

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ida-alade Riigikomissariaadi Valgevene kindralkomissariaat

saksa Generalbezirk Weißruthenien
valgevene Генеральная акруга Беларусь


Pindala: 53 000 km²
Elanikke: 2 411 000
Halduskeskus: Minsk
Ostland

Valgevene kindralkomissariaat (saksa keeles Generalbezirk Weißruthenien; valgevene keeles Генеральная акруга Беларусь) oli Teise maailmasõja ajal 19411944 Saksamaa poolt okupeeritud Valgevene ja osaliselt Poola territooriumil moodustatud haldusüksus (1941–1944), mis kuulus Ida-alade (Ostland) kindralkubermangu koosseisu.

Valgevene kindralkomissariaat moodustati 1. septembril 1941.

Juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsioonivõimud[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene kindralkomissarid olid:

Valgevene omavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

22. oktoobril 1941 moodustati kindralkomissari käsuga organisatsioon Valgevene Rahva Omaabi (Беларуская народная самапомач) (BNS; БНС). BNS kesknõukogu esimees oli 26. jaanuarist 1942 kuni aprillini 1943 Ivan Jermačenka (Іван Абрамавіч Ермачэнка; 1894–1970; kindralkomissari nõunik valgevene küsimustes).

BNS reorganiseeriti juunis 1943 organisatsiooniks Valgevene Omaabi (Беларуская самапомач) (BS; БС). Juunist 1943 kuni jaanuarini 1944 oli BS kesknõukogu esimees Juryj Sabaleŭski (Юрый Аляксандравіч Сабалеўскі; 24. aprill 1889 – 26. detsember 1957).

27. juunil 1943 loodi kindralkomissari juures nõuandva organina Valgevene Usaldusraada (Беларуская рада даверу) (BRD; БНС), mille vanem oli 27. septembrist kuni 7. detsembrini 1943 Vaclaŭ Ivanoŭski (Вацлаў Леанардавіч Іваноўскі; 7. juuni 1880 – 7. detsember 1943) ja kohusetäitja oli 7.–21. detsembrini 1943 Sabaleŭski.

Usaldusraada reorganiseeriti 21. detsembril 1943 Valgevene Keskraadaks (Беларуская цэнтральная рада) (BCR; БЦР), mille president oli 21. detsembrist 1943 kuni 27. juunini 1944 Radaslaŭ Astroŭski (Радаслаў Казіміравіч Астроўскі; 6. november 1887–17. oktoober 1976).

Valgevene kindralkomissariaaat eraldati 1. aprill 1944 Ostlandist eraldiseisva territooriumina, otsealluvusega Okupeeritud Ida-alade Riigiministeeriumile.

Saksa väed evakueerisid 27.–30. juunil 1944 okupeeritud Valgevene kõrgeima võimuorgani, 2. Valgevene kongressi (Другі Ўсебеларускі кангрэс) Ida-Preisimaale Königsbergi, mille president Jaŭchim Kipel (Яўхім Яўсеевіч Кіпель; 7. jaanuar 1896 – 27. juuli 1969) asus pärast Valgevenest evakueerimist 5. juulist 1944 kuni augustini 1944 Königsbergis, pärast augustit 1944 aga Berliinis).[1]

Haldusterritoorium[muuda | muuda lähteteksti]

Keskus: Minsk.

  1. Baranavičy (Baranowitschy)
  2. Barysaŭ (Barisau)
  3. Hancavičy (Hanzewitz)
  4. Hłybokaje (Glubokoje)
  5. Lida (Lida)
  6. Minsk-linn (Minsk-Stadt)
  7. Minsk-maa (Minsk-Land)
  8. Navahrudak (Nowogrodek)
  9. Słonim (Slonim)
  10. Słuck (Sluzk)
  11. Vilejka (Wilejka)

Relvaformeeringud kindralkomissariaadis[muuda | muuda lähteteksti]

  • Valgevene Abipolitsei (Weißruthenische Hilfspolizei; Беларуская дапаможная паліцыя)
  • Navahrudaki ratsaeskadron
    • ülem Barys Rahulia (Барыс Дзмітрыевіч Рагуля)
  • politseipataljonid
  • Valgevene Maakaitse (Беларуская краёвая абарона) (BKA; БКА)
  • Valgevene Omakaitsekorpus (Weißruthenisches Selbstschutzkorps; Беларускі корпус самааховы) (BKS; БКС)
  • SS-i 30. Relvagrenaderide (1. valgevene) diviis (30. Waffen-Grenadier-Division der SS (weißruthenische Nr. 1))

Vastupanuliikumine okupeeritud Valgevenes[muuda | muuda lähteteksti]

Vastupanuliikumist okupeeritud Valgevene territooriumil aastail 1941–1944, ei saa kirjeldada, kui ainult Saksa okupatsioonivägede vastast relvastatud vastupanu, kuna esmaste poliitiliste aktsioonidega õnnestus okupatsioonivõimudel luua näiline lootus Valgevene iseseisvuse taastamisele – loodi Valgevene omavalitsus ning valgevenelastest koosnevad relvastatud korrakaitseüksused (politseipataljonid).

Kuna aga Valgevene suhted oma naaberriikide (Poola ja NSV Liiduga) pärast Vene kodusõda Valgevene territooriumide hõivamisega ning alles 1939. aastal (pärast Poola vallutamist) taasliitmisega ei olnud ühetimõistetavad, siis toimus ka relvastatud võitlus nii poolakate, NSV Liidust saadetavate partisani- ja NKVD diversioonigruppide kui ka partisanivastases võitluses valgevenelaste seas vastupanu tekitavate julgeoleku ja SD aparaadi ning armeeüksuste vastu.

Seetõttu oleks objektiivne nimetada valgevenes toimunud relvastatud võitlust Valgevene kodusõjaks, mille käigus Saksamaast sõltuvates relvajõududesse oli mobiliseeritud ligi 50 000 meest Valgevene Maakaitsesse (Eesti Omakaitse analoogne organisatsioon), ning partisanivastaseks võitluseks ning korrakaitseliste ülesannete täitmiseks moodustatud politseipataljonid (39 pataljoni).

Nõukogudemeelse rinde moodustasid Saksa vägede kiirest edasiliikumisest ja Valgevene okupeerimiste käigus Saksa vägede tagalasse piiramisrõngasse ja vangi langenud nõukogude sõjaväelased, nõukogude partei ja julgeolekuorganite poolt tagalasse jäetud vastupanukolletega ning ÜK(b)P Valgevene K(b)P Keskkomitee sekretäri Ponamarjovi juhendatav partisanitegevus.

Saksa okupatsioonivõimude inimsusvastased ja sõjakuriteod[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene sõjakaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]