Matronüüm

Allikas: Vikipeedia

Matronüüm on isiku liignimi, mis põhineb ema, vanaema või varasema naissoost esivanema eesnimel. Isa, vanaisa või varasema meessoost esivanema eesnimel põhinev nimi on patronüüm. Patriarhaalsetes ühiskondades on matronüümidest moodustatud liignimed tunduvalt vähem levinud kui patronüümid. Minevikus kasutati matronüüme tihti vallaslaste puhul. Ka siis, kui naine oli ühiskonnas tuntud või kõrgelt hinnatud, said tema järeltulijad tema nimel põhineva matronüümi.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Island[muuda | redigeeri lähteteksti]

Islandil kasutatakse siiani matronüümi või patronüümi perekonnanime asemel (vaata Islandi isikunimed).

Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasemalt anti Soomes naistele matronüümid ja meestele patronüümid. Näiteks Ainontytär (Aino tütar) või Pekanpoika (Pekka poeg). Alates 19. sajandist on kasutusel perekonnanimed.

Inglismaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi paljud inglise matronüümid anti vallaslastele, ei olnud sugugi haruldane matronüümide kasutamine ka abielus olevate naiste laste puhul. Näiteks oli keskajal levinud komme kasutada matronüüme laste puhul, kelle isa suri enne lapse sündi. Lastele anti matronüüm mõnikord ka siis, kui lapse isa nimi oli võõrapärane, seda oli raske hääldada või oli selle tähendus ebaõnne toov. Tahtejõuliste naiste lapsed võisid matronüümi saada; samuti lapsed, kelle isikunimi oleks võidud segamini ajada nõbu või naabri omaga. Levinud inglise matronüümid on Beaton, Custer, Tiffany, Parnell, Hilliard, Marriott, Ibbetson, Babbs ja Megson.[1]

Ameerika Ühendriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänu perekonnamudelite mitmekesisusele on Ameerika Ühendriikides esile kerkinud mitmesuguseid nimepanemise tavasid. Traditsioonilised meesliini arvestavad nimesüsteemid on siiski enamuses. Teise laine feminism on mõjutanud paljusid naisi säilitama oma sünnijärgset nime, sugupuud ja individuaalset identiteeti eraldiseisvana oma partneri omast. Seepärast on levinud komme, et vanemad annavad lastele kaks perekonnanime, mis võivad olla kas sidekriipsuga või ilma. Samuti on saanud tavaks perekonnanimede ühendamine täiesti uue perekonnanime loomisel, või mõeldakse välja uus perekonnanimi; need valikud võimaldavad tervel perekonnal ühtset nime kanda. Lisaks on naistel kombeks abielludes jätta alles oma neiupõlvenimi, tihtilugu ilma feminismi mõjudetagi. Tavaliselt pannakse sellistel juhtudel lastele isa perekonnanimi.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bowman, William Dodgson. The Story of Surnames. London, George Routledge & Sons, Ltd., 1932. No ISBN.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]