Noorem Edda

Allikas: Vikipeedia
Noorema Edda käsikiri 17. sajandist

Noorem Edda (ka proosa-Edda või Snorri Edda) on Islandi skaldikunsti käsiraamat, mis sisaldab ülevaadet paganlikust Skandinaavia mütoloogiast. Noorem Edda on üks olulisemaid allikaid Skandinaavia mütoloogia kohta.

Noorema Edda kirjutas Islandi skald, poliitik ja ajaloolane Snorri Sturluson 1220. aasta paiku. Ei ole päris selge, miks teos kannab nime 'Edda'. Võimalik, et see on seotud sõnaga óðr (luuletus, luule); arvatavasti tähendab edda ka "vaarema".

Aastal 1000 ristiusustatud Islandil oli viikingiajast pärinev skaldikunst 13. sajandi alguses, kui Snorri Sturluson tegutses, endiselt au sees. Selle kunsti valdajaid ja mõistjaid jäi aga järjest vähemaks. Skaldikunsti oluliseks osaks olevate kenningite sisuks oli sageli paganlik mütoloogia, mille üksikasju tuli luule mõistmiseks tunda. Snorri Edda oli mõeldud õpperaamatuks noortele skaldidele.

Paganlikku mütoloogiasse suhtuti 13. sajandi Islandil kaheti: konsetrvatiivsed kristlased pidasid paremaks paganluse jäänused välja juurida ja mälestuse sellest hävitada. Snorri toetas suunda, mis pidas vana mütoloogiat oluliseks Islandi kultuuri osaks, mida tuleb tunda ja säilitada. Nooremas Eddas käsitleb ta vanu jumalaid kui ammu elanud silmapaistvaid inimesi, keda rahvas hakkas ajapikku jumalatena austama, sest ristiusk oli neile veel tundmatu.

Teost nimetatakse ka proosa-Eddaks, kuna suurem osa Noorema Edda tekstist on proosavormis, erinevalt luulevormis Vanemast Eddast. Noorem Edda on säilinud mitmetes käsikirjades, neist seitse tähtsamat pärinevad 14.-17. sajandist. Kui Vanema Edda käsikiri 17. sajandil leiti, oli Snorri Edda Islandil laialt tuntud. Esialgu arvati, et Snorri ammutas oma materjali Vanemast Eddast, nii hakatigi neid eristama kui nooremat ja vanemat. Mõlema Edda materjal pärineb suulisest rahvapärimusest ja on mingil määral mõjutatud kristlikust maailmapildist.

Ülesehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noorem Edda koosneb 4 osast: proloog, Gylfaginning, Skáldskaparmál ja Háttatal.

Proloog kirjeldab maailma loomist Piibli legendide kohaselt ja muistsete pealike saabumist Troojast Põhjamaadele, kus neid hiljem hakati pidama jumalateks.

Gylfaginning annab ülevaate Skandinaavia mütoloogiast, vormiliselt kujutab see edast kahekõnet müütilise Rootsi kuninga Gylfi ja Odini vahel.

Skáldskaparmál on kahekõne merejumala Ægiri ja luulekunsti jumala Bragi vahel, milles käsitletakse mütoloogiat ja poeetilist keelt, eriti heitisid ja kenningeid.

Háttatal on 102 stroofist koosnev näidisluuletus, mis ülistab Norra kuningat Håkonit ja jarl Skúlit. Luuletuses demonstreeritakse 100 erinevat värsivormi.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]