Digitelevisioon

Allikas: Vikipeedia

Digitelevisioon ehk digitaalne televisioon (lühendatult DTV või digi-TV) on heli ja video edastamise viis kasutades diskreetsignaali, erinevalt analoogtelevisioonist, mis kasutab analoogsignaali.

Digitaaltelevisioon on asendanud analoogtelevisiooni paljudes riikides.

Tehniline info[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vormingud ja ribalaius[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digitelevisioon toetab palju erinevaid lahutusvõimeid, mis on määratud suuruse, kuvasuhte ja ülerealaotuse kaudu. Lahutusvõimeid võib televisiooni puhul üldiselt jagada kahte rühma: HDTV ja SDTV.

Kõrglahutusega televisioon (HDTV) on üks paljudest vormingutest, mida saab edastada üle digitelevisiooni. See kasutab erinevaid lahutusvõimeid, nende hulgas

  • 1280×720 pikslit progressiivse skaneerimise režiimis (lühendatult 720p) või
  • 1920×1080 pikslit ülerealaotuse režiimis (1080i).
  • Mõned telerid on võimelised vastu võtma 1920×1080 piksliga signaali sagedusel 60 Hz progressiivse skaneerimise režiimis, mis on tuntud ka kui 1080p.
  • Mõned telerid on võimelised pilti näitama kolmemõõtmeliselt.

Kõik need lahutusvõimed kasutavad 16:9 kuvasuhet. Kõrglahutusega televisiooni ei saa edastada analoog TV kanalite puhul kasutatavate standarditega.

Digitaalne tavalahutusega televisioon (SDTV) võib samuti kasutada paljusid erinevaid lahutusvõimeid ja erinevaid kuvasuhteid sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast. Tulenevalt kasutusel olnud analoogtelevisiooni edastusseadmetest on endistes PAL ja SECAM maades kasutusel 576i ja NTSC maades 480i.

Kuna digitaalsignaali saab jagada alamkanaliteks, võib edastaja valida, kas saata välja ühte HDTV signaali või mitut tavalahutusega digitaalset alamkanalit. See võib olla korraldatud automaatselt, kasutades statistilist multiplekserit. Mõnede rakenduste pildi lahutusvõime võib olla kaudsemalt piiratud ribalaiusega. Näiteks DVB-T standardi puhul saavad edastajad valida mitme erineva ümbersuunamise skeemi vahel, andes neile võimaluse vähendada ülekande bitikiirust ja teha vastuvõtt lihtsamaks kaugemal asuvatele või mobiilsetele vaatajatele.

Vastuvõtt[muuda | redigeeri lähteteksti]

DTT edastamise süsteemid

On mitmeid erinevaid võimalusi digitaaltelevisiooni vastuvõtmiseks. Üks vanimaid DTV (ja tava TV) vastuvõtmise viise on antenni kasutamine. Nii tuntakse maapealset digitaaltelevisiooni (DTT) millest Eestis on kasutusel DVB-T standard. Sellega on vaatajad piiratud kanalitega, mida antenn üles leiab. Signaali kvaliteet on muutlik.

Peale selle kasutatakse digitaalset kaabeltelevisiooni, millest Eestis on kasutusel DVB-C standard, ja digitaalset satelliittelevisiooni.

Standardid, näiteks DMB ja DVB-H, on välja töötatud, et võimaldada pihuseadmetel, näiteks mobiiltelefonidel, vastu võtta telesignaale. Teine võimalus on IPTV, mis on telesignaali edastamine Internetiprotokolli abil kasutades DSLi või optilisele kaabli võrku.

Viimaks, alternatiivne võimalus digitaaltelevisiooni vastuvõtmiseks on läbi avaliku Interneti. Näiteks on olemas P2P Interneti televisiooni tarkvara, mida saab kasutada, et vaadata telekanaleid arvutist.

Mõned signaalid on krüpteeritud ja neile kehtivad erilised kasutustingimused (näiteks „ei tohi salvestada“ ). Krüpteerituid kanaleid saab vaadata eemaldatava kiipkaardiga.

Digitaaltelevisiooni signaalid ei tohi segada üksteist ega tohi segada analoogtelevisiooni kuni selle kaotamiseni. Digitaaltelevisioon on tolerantsem häirete suhtes kui analoogtelevisioon.

Analoogtelevisioonilt digitaaltelevisioonile üleminek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Digi-TV-l on analoogtelevisiooni ees mitmeid eeliseid. Kõige olulisem neist on see, et digikanalid kasutavad väiksemat ribalaiust ja ribalaiuse vajadused on pidevalt muutuvad vastavalt pildi kvaliteedile. See tähendab, et digitaaltelevisiooni edastajad suudavad edastada nii rohkem kanaleid samas ruumis, kõrgeraldusega pilti kui ka muid interaktiivseid teenuseid. DTV võimaldab ka eriteenuseid, näiteks multipleksimist (rohkem kui üks programm samal kanalil), elektroonilist telekava ning täiendavaid keeli (kõne või subtiitrid). Koos televisiooniga lisateenuste müük võib pakkuda täiendavat tuluallikat. Digitaalsignaalid reageerivad häiretele teistmoodi kui analoogsignaalid. Näiteks, tüüpiline probleem analoogtelevisiooni puhul on fantoompildid, nõrgast signaalist tingitud müra ja palju muid potentsiaalseid probleeme, mis vähendavad pildi ja heli kvaliteeti, kuigi programm ise võib olla veel vaadatav. Digi-TV-ga on audio ja video sünkroonitud digitaalselt, seega peab signaali edastamine olema peaaegu täiuslik, muidu on nii heli kui pilt kasutamatud.

Mõju olemasolevatele analoogtehnoloogiatele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Analoogtelevisiooni väljalülitamine muudab digituunerita teleri kasutuks, kui seda ei ühendata välise digituuneri külge. Analoogtelerile saab lisada välise konverteri digitaalsignaalide vastuvõtmiseks.

Viletsa levi mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muutused signaalilevis tulenevad erinevatest teguritest, näiteks vananev antenn või muutlik ilm. Digi-TV on täielikult dekodeeritav, kuni vastuvõttev seade hakkab võtma vastu liialt müra või kui signaal on dekodeerimiseks liiga nõrk. Mõned seadmed näitavad moonutatud pilti suure müraga, samas kui teised seadmed võivad minna perfektse pildi pealt täeliku pildituseni. See nähtus on tuntud kui digitaalne kalju efekt (digital cliff effect). Saatjatest kaugemates kohtades, kus analoogsignaalid on nõrgad, ent kasutatavad, võivad digitaalsed signaalid olla kas täiuslikud või täiesti kättesaamatud. Piirkondades, kus edastavad antennid asuvad mägede otsas, võivad saatjale liiga lähedal olevad vaatajad leida, et signaal on halb või puudulik, sest signaal liigub neist üle. Kõrgemate sageduste kasutamine suurendab neid probleeme, eriti juhtudel, kui puudub otsevaade vastuvõtjalt saatjale.

Keskkonnaga seotud probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uue analoogvastuvõtjatega mitteühilduva edastamistehnoloogia kasutuselevõtt on tekitanud probleemi. Kuigi mõned vananenud analoogvastuvõtjad saaks varustada muunduriga, visatakse paljud neist lihtsalt minema[1]. Vastuvõtjad sisaldavad paljusid mürgiseid materjale, näiteks pliid ja ka väiksemas koguses baariumi, kaadmiumi ja kroomi[2]. Klaasist elektronkiiretorud sisaldavad keskmiselt 3,62 kg pliid[3]. Pliil on pikaajaline negatiivne mõju keskkonnale [4]. Klaasümbrist saaks taaskasutada. Teised vastuvõtja osad võivad samuti ohtlikke jäätmeid sisaldada. Jäätmekäitlusseadused on piirkonniti erinevad. Mõnedel juhtudel keelduvad second-hand kauplused töötavat värviteleri vastuvõtjat edasimüügiks vastu võtmast, sest müümata jäänud telerite käsitlemise hind on tõusnud. Mõned kauplused, mis võtavad endiselt vastu neile annetatud telereid, on teatanud, et märkimisväärselt rohkem tuuakse neile heas seisukorras telereid selle tõttu, et kasutajad arvasid, et need ei tööta pärast digi-TV-le üleminekut[5].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. DTV_PLAN_Dec08-e.pdf. 2009-11-02. Campaigners highlight 'toxic TVs', Maggie Shiels, BBC News, 9-01-2009
  2. Old Toxic TVs Cause Problems, USA TODAY, January 27, 2009
  3. Campaigners highlight 'toxic TVs', Maggie Shiels, BBC News, 9 January 2009
  4. Poon, C.S. (2008). "Management of CRT glass from discarded computer monitors and TV sets". Waste Management 28 (9): 1499–1499. doi:10.1016/j.wasman.2008.06.001. PMID 18571917. http://ewasteguide.info/biblio/management-cr. Retrieved 2009-09-29. "number of studies have demonstrated that the neck and funnel glasses of CRT are hazardous wastes, while the panel glass exhibits little toxicity.".
  5. Many people throwing out perfectly good TVs over digital confusion, Daniel Vasquez, Sun-Sentinel, Florida, January 19, 2009

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]