Miinipilduja

Allikas: Vikipeedia
Ameerika sõdurid tulistamas 120 mm miinipildujast
Soome 81-mm miinipilduja meeskond laskmas.

Miinipilduja on väga kumera lennujoonega miinipildujamiine tulistav kaudtulerelv.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Miinipilduja koosneb tavaliselt: rauast (torust), tugiplaadist, harkjalg-lafetist koos loodimis, tõste- ja pöördemehhanismiga ning sihikust. Veetavatel miinipildujatel on lisaks alusvanker.

Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ja väike kaal ning kompaktsus (tagab hea liikuvuse), samal ajal aga märkimisväärne tulejõud. Puuduseks on suhteliselt väike laskekaugus: näiteks 120 mm miinipildujatel u 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel u 5 km. Kergemate miinipildujatega on võimalik lasta samas lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad kõrgete varjete taga, kaevikutes ja mujal, samuti tulistada ise otse varjete tagant.

81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus – miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näit 50–60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipildujagrupp või miinipilduja lahingupaar.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Miinipildujaid liigitatakse järgmiselt:

  • kaliibrilt kerged, keskmised ja rasked,
  • laadimispõhimõttelt eest- ja tagantlaetavad,
  • liikuvuse järgi kantavad, (haakes) veetavad ja liikurmiinipildujad.

Eestlaetavad miinipildujad on sileraudsed kaliibriga 50–120 mm. Tagantlaetavad miinipildujad on sageli vintraudsed kaliibriga 80–240 mm.

Laskemoon[muuda | muuda lähteteksti]

Miinipilduja laskemoonana kasutatakse tänapäeval põhiliselt kild-, fugass-, süüte-, suitsu- või vähemal määral muid miine. Miini korpus on tavaliselt pisut tilgakujuline sabaosas paikneva stabilisaatoriga. Miini lennukaugus sõltub kasutatavast heitelaengust, mis kinnitatakse sabaosale.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Miinipildujad kuuluvad lähituletoetusrelvadena jalaväeüksuste relvastusse. Miinipildujaallüksusi rakendatakse tänapäeval üldjuhul maksimaalselt pataljoni taseme kaudtulerelvadena.

Eesti Kaitseväe relvastuses on täna põhiliselt järgmised miinipildujad:

  • 81 mm miinipilduja B-455
  • 81 mm miinipilduja M252
  • 120 mm miinipilduja m/41B
  • 120 mm miinipilduja 2B11

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele Esimeses maailmasõjas efektiivsete kaevikusõja lähituletoetusrelvadena.

Miinipildujate eelkäijateks olid mortiirid ja osaliselt ka jalaväe saatesuurtükid, milliseid kasutati laialdasemalt kuni Teise maailmasõja lõpuni. Peärast Teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks (mortar).

Eesti vanemas sõjandusterminoloogias on miinipildujat nimetatud ka pommiheitjaks ja granaadiheitjaks.

Teises maailmasõjas Punaarmees kasutusele võetud tuntud mitmelasulist raketiheitjat BM14 ("Katjuša") nimetati väljatöötamise ajal samuti kaardiväe miinipildujaks (võis olla projekti varjunimetus), kuigi reaalselt ei ole sellel relval olnud traditsiooniliste miinipildujatega märkimisväärset seost.