3. Tartu kütipolk
| Tartu pataljon Tartu-Putilovi pataljon Tartu-Putilovi polk 5. Tartu-Jamburgi polk (1918. 23. mai –) 15. Tartu polk 54. Tartu polk (1919. jaanuar –) 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk | |
|---|---|
| Tegev | 1918–1919 |
| Riik |
Vene SFNV.svg){kind=small} Eesti Töörahva Kommuun  |
| Kuuluvus |
Punaarmee Eesti kütiväed Eesti Punaarmee 1. Eesti Kütidiviis |
| Liik | jalavägi |
| Ülesanne | nõukogude võimu kehtestamine Eestis |
| Suurus | polk |
| Lahingud | |
3. Tartu kütipolk, ka 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk (vene Юрьевский (Тартуский) эстонский коммунистический стрелковый полк) oli Nõukogude Venemaa Punaarmee koosseisus 1918. aastal moodustatud sõjaväeosa.
Polgu moodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude Tartu kütipolgu formeerimisele pandi alus pärast Saksa keisririigi vägede pealetungi Mandri-Eestile ja Eesti okupeerimise järel Nõukogude Venemaale taganenud Eesti Punakaardi salkadest. Tartu ja Rakvere salkadest moodustati Tartu pataljon, teistest salkadest Jamburgi pataljon[1]..
Pärast Saksamaa keisririigi ja Nõukogude Venemaa vahel Brest-Litovskis sõlmitud rahulepingut jäeti salga osa Jamburgi, kus Tartu-Putilovi salgaga liideti Eestist väljataganenud Tartu ja Rakvere punakaardisalgad August Lillakase juhatusel ning üksus nimetati ümber Tartu-Putilovi pataljoniks, kuna pataljoni koosseisu liideti ka Petrogradi Putilovi tehase bolševikke toetavad eestlastest töölised[2].
Mais 1918 ühinesid Jamburgis Tartu-Putilovi pataljoniga Jamburgis asuvatest mitmetest väikestest salkadest moodustatud Jamburgi pataljon ning mais 1918 Gattšinas asunud väeosa nimetus muudeti 5. Tartu-Jamburgi polguks. Polku kuulus 2 kolmeroodulist pataljoni, ratsaluure-, kuulipilduja-, side- ja majanduskomando.
Hiljem nimetati polk ümber 15. Tartu jalaväepolguks (vene 15-й (Юрьевский) Тартуский пехотный полк), mis võttis alates augustist 1918 osa lahingutest Põhjarindel 6. armee koosseisus, Vene kodusõjas.
3. jaanuaril 1919 määrati Punaarmee eesti väeosad 6. kütidiviisi koosseisu ja moodustasid selle III brigaadi. Selle ajani olid punased eesti kütipolgud olnud ainult 6. kütidiviisi operatiivalluvuses. Eesti kütipolkudest moodustati 3. KD III brigaad ja muudeti ka polkude numbreid: 1. Tallinna polgust sai 52. Tallinna polk, 2. Viljandi polgust sai 53. Viljandi polk ja 15. Tartu polgust sai 54. Tartu kütipolk (vene 54-й Тартуский коммунистический стрелковой полк).
18. veebruaril 1919 moodustati Vene SFNV sõjakomissar Lev Trotski käsul Eesti Punaarmee, 1. Eesti Kütidiviisi, 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk lülitati aga koos Punaarmee venelastest koostatud 6. ja 10. kütidiviisiga Vene SFNV Punaarmee 7. armee koosseisu.
Juhtkond ja koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- mai-detsember 1918, Aleksandr Janovski, polgukomandör;
- detsember 1918 – veebruar 1920, August Lillakas, polgukomandör;
- Polgukomissar: A. Ansons (mai 1918 –);
- 3. polgu 1. pataljon, ülem: Artsõbašev, pataljonikomandör, august 1918; August Lillakas, oktoober-detsember 1918, pataljonikomandör;
- 1. rood,
- 2. rood,
- 3. rood,
- 4. rood,
- 5. rood, ülem Richard Seemann (−02.1919),
- 3. polgu 2. pataljon, ülemad: M. Vassiljev, pataljonikomandör, september 1918;
Eesti Vabadussõjas
[muuda | muuda lähteteksti]Novembris 1918 allutati Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietise korraldusega eesti väeosad ja 3. Tartu polk Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. kütidiviisi operatiivalluvusse.
22. novembril 1918 võttis 7. armee juhatus ette esimese rünnaku Narvale, kuid Punaarmee pealetung löödi kaotustega tagasi.
28. novembril 1918 alustasid Punaarmee 7. armee väeosad uut frontaalrünnakut Narva rindel. Esimene kolonn, pidi vallutama Narva ja jätkama pealetungi Tallinna suunas, kolonni koosseisu kuulusid Tartu ja Viljandi kütipolgud ja 6. kütidiviisi 46. küti (endine 4. Narva) polk ja 47. kütipolk ja Üksik Jamburgi salk. Frontaalrünnakut toetas Voldemar Pussi 750-meheline meremeeste dessantsalk.
Pikemalt artiklis Narva lahing (1918)
6. detsembril 1918 alustas Punaarmee uuesti pealetungi ning piki Narva-Tapa raudteed tegutsesid peamise löögijõuna Tartu ja Viljandi kütipolgud. Punaarmee 6. kütidiviis tungis edasi: parema kolonniga üle Jõhvi Tapa peale (46. ja 15. Tartu kütipolk 1800 mehe ja 12 suurtükiga), vasak kolonn üle Vasknarva Paide peale (3. Soome ja 47. Kütipolk 1000 mehe ja 4 suurtükiga).
15. detsembril osales Tartu kütipolk Rägavere lahing Kunda jõe joonel, lahingukorra kohaselt ründas Tartu kütipolk lõuna pool raudteed (1300 meest 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga), põhja pool aga Tallinna kütipolk (500 meest 10 suurtüki ja 7 kuulipildujaga) koos väiksemate väeosadega. Tartu kütipolgu ümberhaaramismanöövri ähvardusel pidi Eesti armee taganema ning selle tulemusena 16. detsembril hõivasid Punaarmee väeosad Rakvere.
3. jaanuaril 1919 määrati Punaarmee eesti väeosad 6. Kütidiviisi koosseisu ja moodustasid selle III brigaadi. Selle ajani olid punased eesti kütipolgud olnud ainult 6. laskurdiviisi operatiivalluvuses. Eesti kütipolkudest moodustati 3. KD III brigaad ja muudeti ka polkude numbreid: 1. Tallinna polgust sai 52. Tallinna polk, 2. Viljandi polgust sai 53. Viljandi polk ja 15. Tartu polgust sai 54. Tartu polk (vene 54-й Тартуский коммунистический стрелковой полк).
4. jaanuaril 1919 Kehra lahingus Kehra raudteejaama lähedal lõi Eesti soomusrong nr 1 tagasi Tartu kütipolgu 2. pataljoni rünnaku ning sundis polgu kaotustega taanduma. Lahingute käigus Aegviidu piirkonnas moodustati 54. Tartu polgu juurde valitud punaväelastest partisanisalk – 8. rood, mille suurus oli ca 70 punaväelast ja mille ülemaks oli Areschkin.
7. jaanuaril 1919 alustas Eesti armee üldist pealetungi ning Tartu kütipolk taandus Rakverre.
11. jaanuaril 1919 maandati Kundas Eesti vägede dessant, mis piiras ümber Võle küla juures asuvad Tartu kütipolgu üksused, ööl vastu 12. jaanuari jättis 6. kütidiviis maha Rakvere ning 16. jaanuaril Jõhvi.
17. jaanuaril 1919 maandas Eesti armee dessandid Utria-Mereküla rajooni ja Narva-Jõesuusse, tungides põhjast Narva eeslinnadesse. Et ümberpiiramist vältida, andis 6. kütidiviis käsu taanduda Narva jõe idakaldale. Taandumist katsid Tartu ja Viljandi kütipolkude osad, kes viimastena lahkusid Narvast 19. jaanuari varahommikul kandes raskeid kaotusi lahingutes linna vallutanud Martin Ekströmi Soome vabatahtlikega.
- Pikemalt artiklis Narva lahing (1919)
Pärast Nõukogude Punaarmee väljatõrjumist Põhja-Eestist andis 18. veebruaril 1919 Vene SFNV sõjakomissar Lev Trotski käsu luua Eesti Punaarmeed, mis moodustati 7. armee Pihkva väegrupist. 7. armee koosseisu lülitati 6. ja 10. kütidiviisid ja moodustatud 1. Eesti Kütidiviis, mille koosseisu liideti ka 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk.
Mais 1919 asus 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk kaitsejoonel Pihkva rajoonis Novaja-Derevnja juures ning 1. Tallinna kommunistlik kütipolk Traitsa-Mitkovitsa vahel; 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Pasina-Gora vahel.
1919. aasta mai lõpul tulid Punaarmeest Eesti poolele üle 1. Eesti Kütidiviisi komandör Leonhard Ritt ja I brigaadi komandöri August Aints ning 24. mail 1919 asusid Eesti armee 2. Diviisi üksused rünnakule Petseri ja Pankjavitsa vahelises lõigus. Eesti kütidiviisi I brigaadi üksused jäid täielikult ilma igasuguse operatiivse juhtimiseta, katkes side armee ja kütidiviiside vahel, mis tõi kaasa üleüldise koordineerimatuse ning diviisi I brigaadi üksused, sh 3. Tartu EKP taganesid kogu rindel ning 25. mai õhtuks vallutati Petseri Punaarmee valdusest tagasi.
- Pikemalt artiklis Pihkva rinne
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- 25. jalaväediviisi 98. Jurjevi jalaväepolk, Vene Keiserlikus armees, Liivimaa kubermang
- 178. Jurjevi tagavara jalaväepolk (178-м пехотный резервный Юрьевскй полк[1]), Vene Keiserlikus armees
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917–1920). Eestimaa KP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituut. NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudi filiaal. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1982, teine köide, lk 114
- ↑ Черепанов, Александр Иванович, Под Псковом и Нарвой (23 февраля 1918 г.). Глава четвертая. 23 февраля 1918 года, М.: Воениздат, 1956.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Генерал-майор А. А. ВАХРУШЕВ, добровольец 15-го Юрьевского стрелкового полка Эстонской дивизии