Eduard Neps

Eduard Neps
Soomusrongi "Kapten Irv" komandant alamkapten Eduard Neps.
Sündinud	25. märts 1894 Tartu, Liivimaa
Surnud	28. mai 1942 Sverdlovski oblast, Venemaa
Teenistused	Eesti Rahvavägi
Auaste	kapten
Juhtinud	Soomusrong "Kapten Irv"
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Georgi risti I, II, III, IV järk Vabadusrist I/3 Vabadusrist II/2 Vabadusrist II/3 Karutapja ordeni III klass (1921) Kotkaristi V klass (1935) Valgeristi III klass Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Eduard-Jakob Neps VR I/3, VR II/2, VR II/3 (25. märts 1894 Tartu, Liivimaa – 28. mai 1942 Sevurallag, Sverdlovski oblast, Venemaa) oli Eesti sõjaväelane (kapten). Soomusrongi Kapten Irv ülem Vabadussõjas.

Elulugu

Eduard-Jakob Neps (sünnijärgne perekonnanimi Nöps, hiljem kasutatud ka nimekuju Nõps) sündis 1894. aastal Tartus, kuid kasvas üles Tallinnas, kus lõpetas Tallinna linnakooli.

Oli nooruses kõva spordimees, mängis jalgpalli ja sai medaleid kergejõustikus.

Esimeses maailmasõjas

Astus Esimese maailmasõja puhkedes vabatahtlikult sõjaväkke ja määrati 1914. aasta detsembris Ida-Preisimaal (rindel) olevasse 269. Novorževi jalaväepolku. (Samas väeosas teenisid ka Karl Parts ja Anton Irv). Paistis lahingutes silma suure vaprusega, mille eest autasustati nelja Georgi ristiga (Georgi sõduriristide täiskomplekt), mis oli keiserlikus Vene armees kõrgeim sõdurile antav tunnustus.

Tõusis reamehest allohvitseriks ja seejärel alamlipnikuks ning suunati 1915. aasta novembris Gruusias asuvasse Gori lipnikekooli, mille lõpetas 1916. aasta juulis. Pärast lipnikekooli lõpetamist teenis 1916. aasta augustist nooremohvitserina Tartus asuvas läti küttide tagavarapolgu 2. roodus.

1917. aasta veebruarist saadeti Riia alla, Väina jõe suudmes asuvasse 1. Ust-Dvinski läti kütipolku, kus teenis 1. marsiroodu nooremohvitserina. 1917. aasta augustist määrati sama polgu luurekomando ülema kohusetäitjaks. Osales Riia rindel lahingutes sakslaste vastu. 1917. aasta augustis ülendati alamleitnandiks.

1917. aasta septembris viidi üle eesti rahvusväkke, kus teenis seejärel Tallinnas asuvas 3. eesti jalaväepolgu 4. roodu nooremohvitserina ja 1917. aasta detsembrist sama polgu luurekomando ülemana. 1918. aasta märtsis ülendati leitnandiks.

Isiklikku

Saksa okupatsioonivõimud saatsid eesti väeosad 1918. aasta aprillis laiali. Ja kasutades seda teenistusest vaba hetke, abiellus 10. augustil 1918 Tallinna Kaarli kirikus preili Hilda-Johanna Reinansiga (1896–1944). Abielust sündisid pojad Ülo (1919–2007) ja Heino (1929–2002) ning tütar Eha (1922–26). Esimese poja ristiisaks sai Nepsi sõber ja võitluskaaslane kapten Anton Irv.

Eesti Vabadussõjas

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 ohvitserid Vabadussõja alguses rongi kuulipildujavaguni ees. Tagareas keskel (papaaha, kasuka ja püstoliga) leitnant Eduard Neps (detsember 1918)

Laiarööpmelise soomusrongi nr 1 suurtükiplatvorm (vasakult): soomusrongi ülem kapten Anton Irv, soomusrongi ülema abi leitnant Eduard Neps ja soomusrongi suurtükipatarei ülem leitnant Reinhold Sabolotnõi (jaanuar 1919)

Soomusrong Kapten Irv suurtükiplatvorm Pisuhänd koos meeskonnaga Petseri jaamas. Suurtükiplatvormi katusel teiste keskel kiiver peas istumas rongi ülem leitnant Eduard Neps (22. mai 1919).

Vabadussõjas otsisid vanad polgukaaslase kapten Karl Parts, kapten Anton Irv ja leitnant Eduard Neps teineteist jälle üles. Asus koos teistega 1918. aasta novembris laiarööpmelisele soomusrongile nr 1 (hilisem soomusrong Kapten Irv) ja võttis osa kõigist selle soomusrongi lahingutest.

Määrati 2. jaanuaril 1919 rongiülema vanemaks abiks. Ja 24. jaanuaril 1919 rongi ülema kohusetäitjaks, kellena teenis kuni Vabadussõja lõpuni.

Arnold Hinnom, Soomusrongide divisjoni ülema abi Vabadussõjas, iseloomustab teda oma 1955. aastal Välis-Eestis ilmunud mälestusteraamatus järgmiselt:

„"Soomusrongi nr. 1 (pärastise nimega Soomusrong "Kapten Irv") ülem kapten Eduard Neps – hüüdnimega Ets – oli [soomusronglastest] võib-olla kõige osavam haardelahingu juhataja [Vabadussõjas]. Ta oli kogenud võitleja, sest Vene sõjaväes oli ta mõnda aega teeninud kapten Irve juhatuse all jalaluurajate komandos. Näiliselt hoolimatult tungis ta punastele peale, kuid sealjuures kasutas ta kõiki ettevaatusabinõusid ja haarangutaktikat – ja sellega oli ta alati punastest üle."

"Sirgjooneline ja kindla iseloomuga. Tal jätkus julgust isegi Tallinna korraldusi mitte täita, kui leidis, et need pole tema ülesanne. Kõnes ja olekus oli tal sageli midagi nähvakat või järsku tooni, esialgu näis võõrale see toon ja käitumine kuidagi ebamugavana. Kui aga teda lähemalt tundma õpiti, siis selgus, et selle karuse koore all on päris kuldne süda. Arvan, et see toon oli Nepsile külge kasvanud ta nooruses. Ta kuulus ka nn. "Düüna poiste" generatsiooni ja oli "Sikupillist" pärit – sealt ka see nähvakas toon. Paljudele on väljendused "Düüna" ja "Sikupilli" vist arusaamatud. Olgu siis seletuseks juurde lisatud, et "Düüna poisteks" kutsuti eesti esimesi sportlasi, kes käisid Tallinnas spordiplatside puudumise tõttu Ülemiste järve kaldal liivadüünides harjutamas ja neid kutsuti seetõttu "Düüna poisteks". Tallinna agulid aga kandsid huvitavaid nimetusi, nagu: Kassisaba, Pelgulinn, Sikupilli, Kalamaja jne.“

–

Osales lahingutes Punaarmee, Landesveeri ja Bermondt-Avalovi vägede vastu Lõuna-Eestis, Pihkva rindel, Lätis ja Riias.

Sai Vabadussõjas kolm korda haavata: kergelt 14. jaanuaril 1919 Tartu vabastamisel (juba paari päeva pärast oli rongil tagasi) ja 16. veebruaril 1919 Irboska all ning raskelt 18. oktoobril 1919 Bermondt-Avalovi avantüüri ajal Riias, kui otse rongi kõrval plahvatas vaenlase raskekaliibrilise suurtüki mürsk.

Autasustati Vabadussõjas osutatud teenete ja ülesnäidatud vapruse eest kolme Vabadusristiga – sõjaliste teenete kolmanda järgu (I/3.) ja isikliku vapruse teise ja kolmanda järguga (II/2. ja II/3.). Lisaks sai veel 125 000 marka, 42,36 ha tasuta maad Harjumaal ja Läti Karutapja III järgu ordeni.

Eesti Vabariigis

Jätkas pärast Vabadussõda teenistust Eesti kaitseväes laiarööpmelise soomusrongi "Kapten Irv" ülemana kuni 1921. aasta augustini, mil siirdus alamkaptenina tsiviilellu. (1924. aastal nimetati alamkapteni auaste seoses rahvaväe auastmete muutmisega ümber kapteni auastmeks).

Tegutses pärast sõjaväeteenistusest lahkumist põllumehena, pidades Harjumaal Kohila vallas Lohu mõisast saadud Tammi talu. Oli ühtlasi ka Kaitseliidu Harju maleva Rapla malevkonna, 1932. aastast Hageri-Kohila malevkonna pealik, mille eest autasustati teda Kotkaristi V klassi ja Valgeristi III klassi ordenitega.

Oli lisaks sellele veel ühiskondlikult tegev ka kui Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu keskjuhatuse abiesimees ning Eesti Vabadussõjalaste Liidu, Isamaaliidu ja Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige.

Arreteerimine ja surm

Müüs 1940. aastal oma talu maha ja ostis Tallinna Nõmmele Vabaduse puiesteele maja. Pärast 1940. aasta juunipööret töötas Eesti raudteel maalrina.

Arreteeriti Nõukogude Liidu repressiivorganite poolt 14. juunil 1941 Nõmmel oma kodus ning viidi Venemaale Sverdlovski oblastisse Sevurallagi. Mõisteti SARK-i erinõupidamise otsusega 4. märtsil 1942 surma ja lasti 28. mail 1942 Sverdlovskis maha. Matmispaik teadmata.

Kirjandus

• "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984.
• Mati Õun, "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased". III kogumik. Tallinn: Sentinel, 2003.
• Arnold Hinnom, "Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast". Eesti Päevalehe AS, 2010.
• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010.
• Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo, "Eesti Vabaduse Risti kavalerid". Viljandi: Vabadussõja Ajaloo Selts: Viljandi Muuseum, 2016.

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu
• SÕJAJUTT: Eesti soomusrongid Riiga! (Maaleht 2009)