Eesti merevägi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti merevägi
Estonian Navy emblem.svg
Eesti mereväe embleem
Asutatud 21. november 1918
Taasasutatud 1. juuli 1994
Riik Eesti Eesti
Kuuluvus Eesti kaitsevägi
Liik Merevägi
Ülesanne Merekaitse
Suurus 350 inimest
6 laeva ja kaatrit
Garnison/Staap Tallinn
Deviis Mere kutsel - mere kaitsel!
Ülemad
Praegune ülem Mereväekapten Jüri Saska
Märkimisväärsed ülemad Admiral Johan Pitka
Sümboolika
Mereväe lipp
Naval Ensign of Estonia.svg

Eesti merevägi on Eesti kaitseväe põhiväeliik, mis vastutab mereoperatsioonide eest.

Eesti mereväe tunnuslause on Mere kutsel - mere kaitsel!

Eesti mereväe lipulaev on miinijahtija Admiral Cowan.

Ülesanne[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti mereväe peamine eesmärk on kaitsta Eesti territoriaalset terviklikkust ning riiklikke huvisid merel.

Mereväe peamine tegevusvaldkond on miinitõrje merel ning mereolukorrateadlikkuse tagamine[1].

Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväe ülem on alates 2017. aastast mereväekapten Jüri Saska. Mereväe ülem allub kaitseväe juhatajale.

Kõrgeima auastmega mereväe ohvitser on admiral.

Mereväe struktuur on rahu-, kriisi- ja sõjaajal suures osas muutumatu ning koosneb peamiselt tegevväelastest. Ajateenijatel on võimalik teenida nii maismaal kui ka laevadel. Kokku on mereväe koosseisus kuni 300 kaitseväelast ja tsiviilametnikku.

Mereväe koosseisus on tegevteenistuses 6 laeva[viide?].

Mereväe koosseisus on:

  • Miinilaevade Divisjoni vapp Laevastik Tallinnas.
    • Operatsioonistaap
    • Sõjalaevad
    • Mereväekool
    • Tuukrigrupp
  • Merevaebaas.jpg Mereväebaas Tallinnas.
    • Tehnikaosakond
    • Teenusteosakond
    • Meditsiinikeskus
    • Haldusosakond

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Miinitõrje[muuda | muuda lähteteksti]

EML Tasuja A432 Inglismaa rannikul 2009
Mereväe miinijahtija EML Admiral Cowan M313 (keskel) rahvusvahelisel õppusel 2013

Mereväe laevastik koosneb peamiselt miinijahtijaist ja miinitõrjeoperatsioonide toetuseks kasutatavaist laevadest. Mereväel on nüüdisaegsed miinijahtijad, spetsiaalse väljaõppe saanud miinituukrite grupp ja miiniinfokeskus, mille ülesanne on hallata ja täiendada Eesti vete miinisõjaga seonduvaid andmebaase. Miinitõrjeoperatsioonide ja -õppuste käigus tehakse üldjuhul kahjutuks ka reaalseid maailmasõdadest pärit meremiine ja muid lõhkekehi. Aastate jooksul on Eesti vetest leitud ja kahjutuks tehtud sadu meremiine ning muid lõhkekehi. See on aidanud muuta Eesti laevateed ja sissesõidud nii olemasolevatesse kui ka loodavatesse sadamatesse turvalisemaks.

Rahvusvaheline koostöö[muuda | muuda lähteteksti]

Merevägi taasloodi alles 1994. aastal ning on üks väiksemaid maailmas, kuid mereväe laevade meeskonnad on näidanud end rahvusvahelistel operatsioonidel koostöövõimeliste ja võrdsete partneritena. Taasloomisest alates on merevägi olnud mitme eduka rahvusvahelise koostööprojekti elluviija. 1998 - 2015 osales merevägi BALTRON-i projektis. Eesti oli esimene Balti riik, kes andis oma sõjalaeva NATO reageerimisjõudude (NATO Response Force – NRF) koosseisu.

Eesti panustab perioodiliselt NATO alalises 1. miinitõrjelaevade grupis - (Standing NATO Mine Countermeasures Group 1 - SNMCMG1).

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajateenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväelased laeva vööritekil.

Ajateenistuse pikkus mereväes on 11 kuud ja teenistusse võtmine toimub jaanuaris või juulis. Esmalt läbivad kõik kaitseväe ajateenijad sõduri baaskursuse (SBK), mis mereväelaste poolt läbitakse Vahipataljonis. Pärast sõduri baaskursust suunatakse laevastiku sõjalaevadele teenima asuvad ajateenijad mereväelase baaskursusele (MBK) ja mereväebaasi kaldateenistuste ajateenijad eriala baaskursusele (EBK). Pärast mereväelase baaskursust jätkab suurem osa ajateenijaid teenistust laevadel. Mõned ajateenijad jätkavad siiski teenistust ka mereväebaasi kaldateenistustes. Laeval teenides pole Nooremallohvitseriks ajateenistuses võimalik edasi õppida. Laevadel mööduvad teennistuse esimesed kuud peamiselt laevapõhist väljaõpet läbides ja viimased kuud merepraktikal.

Tegevteenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti esimesed mereväeohvitserid on saanud mereväeohvitseri koolituse Suurbritannia, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Soome meresõjakoolides. 2011. aasta sügisel alustas Kõrgemas Sõjakoolis esimene mereväeohvitseride kursus. Igal aastal lõpetab kursuse umbes 4-5 uut mereväeohvitseri. Laevateenistuses moodustavad ohvitserid laeva juhtkonna ja juhivad laeva sektsioonide tööd.

Tegevallohvitserid omandavad vajalikud sõjalised teadmised kursustel. Erialased teadmised saadakse olenevalt ametikohast kas tsiviilkoolitusasutusest või erialakursustelt Eestis või välisriikides. Mereväe erialaseid kursuseid viiakse läbi ka mereväekoolis. Laevateenistuses juhivad vanemallohvitserid sektsioonisiseste meeskondade tööd ja korrapidamist, nooremallohvitserid mehitavad sektsioonid vastavalt koosseisutabelitele. Merevägi vajab pidevalt oma ridadesse erinevate erialade spetsialiste. Samuti on võimalik õppida mereväetuukriks.

Tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Laevalipp vardas
Laevalipud meremuuseumis

Eesti mereväe laeva nime ees kasutatav ametlik lühend on EML (Eesti Mereväe Laev), inglise keeles ENS (Estonian Navy Ship). Lisaks on laevadel tavapäraselt pardatähised, mis koosnevad ühest tähest ja kolmest numbrist.

Laevalipud Eesti mereväe (laeva-)lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13. Kui sõjalaev seisab kai ääres või ankrus, kantakse päikesetõusust päikeseloojanguni vöörivardas güüsi ja ahtrivardas laevalippu. Kui laev on sõidus, kantakse sõjalaevalippu masti kahvlis ja güüsi ei kanta.

Sõjalaeva vimplit kannab sõjalaev, mis on aktiivses teenistuses ja kuhu on määratud kindel laevakomandör.

Naval Ensign of Estonia.svg Naval Jack of Estonia.svg Flags of Estonia - Masthead Pennant.svg
Sõjalaeva lipp Güüs Sõjalaeva vimpel

Ametiisikute lipud ja vimplid

Ametiisikute lippe ja vimpleid kantakse masti raas vastavalt nende isikute pardal viibimisele.

Flags of Estonia - Presidential pennant.svg
Vabariigi presidendi vimpel
Flags of Estonia - Minister of Defence.svg Flags of Estonia - Commander-in-Chief.svg Flags of Estonia - Lieutenant General.svg Flags of Estonia - Major General.svg Flags of Estonia - Rear Admiral.svg Flags of Estonia - Chief of Naval Forces.svg Flags of Estonia - Chief of Division.svg Flags of Estonia - Senior Officer Afloat.svg
Kaitseminister Kaitseväe juhataja Viitseadmiral Kontradmiral Kommodoor Mereväe ülem Laevastiku ülem Reidi vanem

Laevad[muuda | muuda lähteteksti]

Sandown-klassi miinijahtija
Lindormen-klassi toetuslaevad mereväebaasis

Baasid[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväe laevade kodusadam on Miinisadam Tallinnas. Miinisadamas asub Mereväebaas, mille põhiülesanded on väljaõppe planeerimine ja korraldamine ning logistiline kaldatoetus.

Miinisadam on võimeline vastu võtma ka NATO ja teiste liitlasriikide sõjalaevu ning tagama vajalikud sadamateenused.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti merejõud 1918-1940[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti merejõud

Loomine ja Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed mereväe üksused – Eesti Sõjavägede Staabi Mereväe Jaoskond ja Mereväe Pataljon – moodustati 28. veebruaril 1918. Need lõpetasid tegevuse Saksa okupatsiooni ajal. Novembris 1918 hakkas Kaitseliit korraldama merekaitset. 13. novembril 1918 võeti Saksa sõjaväelt üle esimene relvastatud vahilaev Laine. Esimene mereväe lahingulaev oli Lembit. Merejõud asutas sõjaminister 21. novembril 1918.

Inglise ja Eesti laevad Krasnaja Gorka operatsioonil 1919

Mereväe esimene dessant viidi läbi Kundas 23. detsembril 1918. Maaväe toetuseks korraldati edaspidi dessante põhjarannikul, Ingerimaal, Riia lahes ja jõuti välja Väina jõele. Samuti mineeris merevägi Kroonlinna laevateid. Eesti merevägi osales paljudes tähtsates lahingutes, sealhulgas Utria dessandis ning Laagna, Narva ja Riia lahingus. Sõja lõpuks oli mereväega liidetud kümneid uusi laevu, sealhulgas 2 miiniristlejat ja 2 suurtükilaeva. Kokku osales merejõudude koosseisus Vabadussõjas üle 150 aluse.

Vabadussõjast Teise maailmasõjani[muuda | muuda lähteteksti]

1920 osteti Soomest ratasaurikud Ristna ja Suurop, mis kohandati miinitraaleriteks. Alates 1921. aastast kuulus merejõudude koosseisu merejõudude staap, millele allusid rannavalve-, tehnika-, majandus- ja sideosakond. 1924. aastal hukkus traalimisel Meeme, mis on Eesti ainus rahuajal lahingülesande täitmisel hukkunud laev. Merejõududele allus ka mereside, mis tegeles vaatlus- ja sidepostide organiseerimise ja varustamisega rannikul ning saartel. Kuna merejõududele kuulus ainuke kaablipanemiseks sobiv alus Kompass, kuulus merejõudude ülesannete hulka ka veealuste sidekaablite paigaldamine ja korrashoid.

Aastal 1937 said merejõud omale esimesed allveelaevad Kalev ja Lembit, mis kuulusid ehituse ja varustuse poolest maailma parimate hulka.

Merejõudude koosseis 1940:

Merejõudude laevad Vanasadamas 1940

Likvideerimine 1940[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele kokkuleppele hakkasid 11. oktoobril 1939 Nõukogude sõjalaevad baseeruma Eesti sadamates, sealhulgas Sõjasadamas. Mereväe laevad viidi Sõjasadamast ära.

14. juunil 1940 alustas Nõukogude Liit mere- ja õhublokaadi ning pärast võimu ülevõtmist anti Nõukogude sõjajõududele üle tuletornid, merekindlused ja mereside osakonna postid. Septembris kehtestati Nõukogude määrustikud, laevad määrati Nõukogude Balti laevastiku üksustesse. 30. septembril kirjutas merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank alla oma viimasele päevakäsule. Üleandmisaktidele kirjutati alla 28. oktoobril. 1940. aastal mereväes teeninud ohvitseridest vangistati nõukogude võimu poolt 43.

Eesti merevägi alates 1993[muuda | muuda lähteteksti]

Allveelaev Lembit Pirital 1990-ndate lõpul.

Merekaitse algatused ja mereväe taasloomine[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1992. aastal andis Eesti Vabariigi valitsus korralduse võtta Balti Laevastiku muuseumilt Eesti Meremuuseumile üle Pirita sadamas seisev muuseum-allveelaev Lembit. Selleks hõivasid relvastatud kaitseväelased laeva 27. aprilli varahommikul ja saabunud vene ametiisikud nõustusidki laeva eestlastele üle andma. Lembitul toimus pidulik rivistus ja esmakordselt pärast taasiseseisvumist heisati sõjalaeval Eesti lipp. Laevale jäeti võimalike vastuaktsioonide tõrjumiseks väike vahtkond ja reservohvitser Vladimir Kopelmani eestvõttel asuti ühtlasi sadamast jälgima laevaliiklust Tallinna lahel. Heisati reidi vanema vimpel. Tegemist polnud siiski meresõidukõlbliku laevaga.

1993. aasta kevadel konfiskeerisid Eesti riigivõimud inimsmugeldajatelt kalalaeva, mis otsustati sügisel anda loodava mereväe käsutusse. Laev sai nimeks Laine.

1. juulil 1993 loodi Kaitsejõudude Peastaabi juurde mereosakond.

Taasiseseisvunud Eesti esimeseks mereväe ülemaks nimetati 10. jaanuaril 1994 mereväekapten Roland Leit. 1994. aasta veebruariks oli Mereväe koosseisus 5 ohvitseri, 5 allohvitseri ja 5 ajateenijat.

Mereväe ülesehitamine polnud lihtne, sest puudusid nii pädev personal, sobivad ujuvvahendid, kui ka raha. Samaks ajaks olid juba hoo sisse saanud Siseministeeriumi Piirivalve ja Majandusministeeriumi Veeteede Ameti laevastike arendus. Oma laevastikku arendas Keskkonnaministeeriumi Mereinspektsioon. Ujuvvahendeid olid omale eri viisidel suutnud hankida ka mõned Kaitseliidu malevad, kuid neid ei suudetud käigus hoida. Merekaitse võimekuse arendamine kippus seega laiali hajuma ja kaitsejõududel nappis raha, sest samaaegselt tuli ehitada 0-ist kogu riigikaitset.

Mereväe arendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mereväe laevad Miinisadamas umbes 1995

29. märtsil 1994 kinkis Taani Eesti mereväele esimese korraliku sõjalaeva, mis sai nimeks Ahti (A431).

13. aprillil 1994 moodustati ametlikult Mereväe staap[2], mis asus esmalt Koplis Erika tänaval. Esimeseks staabiülemaks määrati Rootsi mereväes teeninud kaptenleitnant Veljo Pärli[3].

Juunis 1994 suunati mereväkke esimesed 15 ajateenijat, kes olid saanud Piirivalvekoolis mereväelise ettevalmistuse.

Eesti sõjalaevad hakkasid augustist 1994 kandma taas traditsioonilisi laevalippe. 1. augustil 1994 kanti Eesti Mereväe laevade nimekirja laevana nr 1 allveelaev Lembit.

31. augusti õhtul 1994 lahkusid Vene sõjaväelased Miinisadamast ja Eesti merevägi võttis sadama täielikult üle. Järgmisel päeval saabus Saksamaalt kingitusena Tallinna Eesti mereväe teine korralik sõjalaev Sulev (M412).

1995. aastast kinnitati mereväele esmakordselt oma eelarve. Samal aastal osales Sulev ka esmakordselt rahvusvahelisel mereväeõppusel - BaltOps 95. Mereväe koosseisus loodi rannakaitse kompanii.

Mereväe areng sai tõsisema hoo alles 1990-ndate teisel poolel, kui laevastik ja isikkoosseis hakkasid kasvama. Samuti asusid teenistusse mitmed partnerriikide mereväekoolidesse õppima lähetatud uued ohvitserid. Seoses ühtlasi teenistuses ilmnenud probleemidega hakati jõudsamalt arendama vajalikke normdokumente, sealhulgas ohutuseeskirju ja õppekavasid. 29. aprillil 1997. aastal kinnitati mereväe struktuur: staap, Meredivisjon (hiljem Miinilaevade divisjon) ja Mereväebaas. 1998. aastal moodustati Eesti, Läti ja Leedu ühine miinilaevade eskaader BALTRON, eesmärgiga kasvatada koostöövõimet merekaitse ja turvalisuse eesmärgil. 1998. aastaks oli mereväe teenistuses umbes 160 inimest.[4]

Päästeharjutus Miinisadamas 2008.

Mereväe arendamine NATO kontekstis[muuda | muuda lähteteksti]

2000-ndate algul, kui kaitseväes algas kiirem ettevalmistus NATO-ga liitumiseks, vaadati üle ka mereväe tegevus ja koosseis. Vahendite ja personali jätkuval nappusel ja lootuses liitlasriikide kaitse garantiile ka merel, otsustati keskenduda vaid miinitõrjevõime arendamisele ja seeläbi liitlaslaevastikega koostöösse panustamisele. Mitmed abina saadud vanemad laevad arvati teenistusest välja ja asemele otsustati hankida mõned uuemad moodsamad miinijahtijad. Otsustati likvideerida rannakaitse kompanii, millest sai veel mõneks ajaks baasikaitse kompanii.

2003. a asutati juhtide, esialgu allohvitseride, väljaõppe paremaks korraldamiseks mereväekool[5].

2000-ndate lõpul otsustati mereväes loobuda ajateenijatest, panustades vaid professionaalidele. See aga ebaõnnestus, sest peagi süvenes veelgi madruste ja allohvitseride puudus ning ajateenistus mereväes taastati. Nooremallohvitsere ajateenijatest siiski laevadele enam ei koolitatud. 2007. aasta augustiks renoveeriti lõpuks Miinisadama (juba nõukogude ajast) amortiseerunud põhjapoolsed kaid u 500 m ulatuses.

2011. a alustati Sõjakooli ja mereväekooli baasil Eestis oma mereväe eriala ohvitseride väljaõpetamist.

Eesti Mereväe ajaloolisi laevu[muuda | muuda lähteteksti]

Miiniristleja (hävitaja) Lennuk
Admiral Pitka Helsingis

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mati Õun. Eesti sõjalaevad 1918–1940. I valik. Tallinn, 1998.
  • Mati Õun. Eesti Merekindlused ja nende suurtükid 1918 – 1940. Tallinn, 2001.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.mil.ee/et/kaitsevagi/merevagi
  2. https://epl.delfi.ee/eesti/b-eesti-merevae-sunnipaev-b?id=50852441
  3. https://vm.ee/en/node/21731
  4. Вооружённые силы зарубежных стран // «Зарубежное военное обозрение», № 1 (610), 1998
  5. https://www.globalsecurity.org/military/world/europe/et-navy.htm