Heinrich Laretei

Allikas: Vikipeedia

Heinrich Laretei VR II/3 (4. jaanuar 1892 Õisu, Kaarli vald, Viljandimaa – 3. aprill 1973 Stockholm) oli Eesti diplomaat, poliitik ja sõjaväelane (kapten).

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heinrich Laretei teenis Eesti Vabadussõja lõpus 1920. aasta alguses Suurtükiväe Tagavara Divisjoni ülema ametikohal.

Ta oli Eesti Vabariigi saadik NSV Liidus (Moskvas) aastail 1926–1928 (pärast Ado Birki), Leedus 1928–1931 ja Rootsis 1936–1940.

Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris, oli Heinrich Laretei Eesti Vabariigi saadik Rootsi Kuningriigis (Stockholmis). Ta ei tunnustanud Eesti okupatsiooni ning keeldus tagasi pöördumast Eestisse, kus mõisteti tagaselja surma kui "kodumaa reetur".

Heinrich Laretei oli alates 1964. aastast ajalehe Välis-Eesti tegevtoimetaja. Ta oli Eesti Vabade Ajakirjanike Ühingu[1] asutajaliige, esimene esimees ja alates 18. detsembrist 1961 auliige[2].

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa Hans Laretei. Heinrich Laretei oli abielus Alma Lareteiga. Neil sündis kaks last: Maimu Laretei ja Käbi Laretei.

Heinrich Laretei vanemad küüditati 14. juunil 1941 ja nad surid asumisel Siberis.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kommendör med stora korset av Kungl. Svenska Nordstjärneorden (1938)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Voldemar Kures. Seitsme lukuga suletud raamat, II köide. Tartu, 2006
  2. H. Laretei vabade ajakirjanike auliikmeks. Välis-Eesti, 23. detsember 1961, nr. 49, lk. 1.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Birgiaad : saadik Heinrich Laretei mälestuskilde aastailt 1926-27 ; An envoy disappears : reminescences of Heinrich Laretei on his mission to Moscow, published on the occasion of his 70th birthday. Stockholm: EÜS Põhjala, 1962. 
  • Saatuse mängukanniks : mällu jäänud märkmeid. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970. – 264 lk (Kordustrükk – Tallinn: Abe, 1992. – 222 lk)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]