Rudolf Bruus

Allikas: Vikipeedia
Rudolf Alfred Bruus
Sündinud 1. veebruar 1916
Berdjansk, Tauria kubermang, Venemaa
Surnud 16. märts 2005
Tallinn
Juhtinud 43. SS-vabatahtlike rügemendi II. pataljon
46. Relva-SS Grenaderirügemendi II. pataljon
Sõjad/Lahingud Teine maailmasõda
Autasud II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Kotkaristi II klassi teenetemärk

Rudolf Alfred Bruus (1. veebruar 1916 Berdjansk, Tauria kubermang, Venemaa16. märts 2005 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Rudolf Bruus õppis Tartu poeglaste gümnaasiumis, astus vabatahtlikuna kaitseväkke ja teenis Eesti kaitseväe 3. Üksikus Jalaväepataljonis. Lõpetas 1938. aastal sõjakooli, ülendati 24. veebruaril 1939 nooremleitnandiks. 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist liideti 3. Üksik Jalaväepataljon 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpusega, mille koosseisust Teine maailmasõja alglahingute käigus, Porhovi lahingu ajal läks üle Saksa poolele 9. juulil 1941.

Teises maailmasõjas oli ta 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 43. SS-vabatahtlike rügemendi II. pataljoni ülem ja hiljem 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi II. pataljoni ülem. 24. veebruaril 1944 ründasid 46. rügemendi 2. pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead. Lahing kestis üle kümne tunni ja sillapea likvideeriti. Sillapea purustamise eest autasustati rügemendiülemat, SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi I klassi Raudristiga. Rudolf Bruus sai 4. märtsil 1944 Vepskülas kuulipildujavalangust jalgadesse haavata[1].

Teise maailmasõja järel ta arreteeriti ja tunnistati nõukogude tribunali otsusega 11. augustist 1945 §58-1a.

Kolonelleitnant[2] Rudolf Bruus suri 16. märts 2005 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislink[muuda | muuda lähteteksti]