Nastik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Nastik
Nastik
Nastik
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Alamhõimkond Selgroogsed Vertebrata
Klass Roomajad Reptilia
Selts Soomuselised Squamata
Alamselts Maolised Serpentes
Infraselts Alethinophidia
Sugukond Colubridae
Alamsugukond Natricinae
Perekond Nastik Natrix
Liik Nastik
Binaarne nimetus
Natrix natrix
(Linnaeus, 1758)
Natrix natrix distribution updated (with borders, cropped).png
Sünonüümid
  • Coluber natrix Linnaeus, 1758
  • Natrix vulgaris Laurenti, 1768
  • Coluber scutatus Pallas, 1771
  • Coluber helveticus Lacépède, 1789
  • Coluber torquatus Lacépède, 1789
  • Coluber persa Pallas, 1814
  • Coluber siculus Cuvier, 1829
  • Tropidonotus natrix F. Boie, 1827
  • Tropidonotus ater Eichwald, 1831
  • Natrix cetti Gené, 1838
  • Natrix megalocephala Orlov & Tuniyev, 1987

Nastik ehk harilik nastik (Natrix natrix, lühend NATNAT) on nastiklaste sugukonda nastiku perekonda kuuluv madu.

Ta on üks kahest Eestis elavast maost. Erinevalt rästikust ei ole nastik mürgine.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik nastik on oma perekonna kõige levinum ja tuntum liik[1]. Tal on palju alamliike. Need erinevad värvuse ja kehaehituse poolest.

Nastikul klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmised alamliigid[2]:

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Nastik

Nastiku kõige silmatorkavam tunnus on heledad laigud kummalgi poolel kukla piirkonnas[1]. Need laigud on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranžid, hallikad või valged[1]. Laigud võivad olla poolkuukujulised ning eest ja tagant mustade vöötidega ääristatud[1]. Plekid võivad olla ka keskelt ühendatud, moodustades heleda paela. Mõnel isendil võivad need laigud olla nõrgad, vähemärgatavad või üldse puududa[1]. Saaremaal võib tavalisest sagedamini kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid. Kuklalaigud puuduvad alamliigil Natrix natrix astreptophora, mis on nüüd arvatud eraldi liigiks Natrix astreptophora.

Keha ülapoole värvus võib olla tuhehallist või pruunist kuni mustani. Kõht on valge, kuid selle keskjoonel kulgeb ebaühtlane must triip, mis mõnel isendil on nii lai, et tõrjub välja kogu valge värvi, mis säilib üksnes kurgu all.[1]

Seljal ja külgedel on tumedaid ebakorrapäraseid plekke. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix persa) on piki selga kaks heledat pikitriipu, mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) on külgedel tumedad põikitriibud.

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Emase nastiku pikkus võib Eestis ulatuda 150 sentimeetrini, keskmine pikkus on 100 cm. Taanist leitud suurim isend on olnud 132 cm pikk. Mõnel alamliigil (näiteks Natrix natrix helvetica) võib pikkus ulatuda 2 meetrini.

Isased on emastest kuni poole lühemad[1] (Eestis kuni 70 sentimeetrit, maailmas kuni meeter). Samuti on nad emastest märgatavalt kõhnemad.

Nastiku pea

Pea[muuda | muuda lähteteksti]

Mustjas pea eristub kerest selgesti[1]. Pupillid on ümmargused nagu teistelgi nastiklastel[1]. Pea ülapoolel on väga suured soomused. Ülahuule moodustavad 7 (harva 6 või 8) ülamokakilbist, millest kolmas ja neljas moodustavad silma alumise ääre. Silma ees asetseb ainult üks soomus silmaeesne kilbis, selle taga enamasti 3 või 4 silmatagust kilbist.

Ülalõualuu hambad suurenevad suuõõne tagaosa suunas.[1]

Nastik

Levik Eestis ja maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Nastik elab kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaar ja kõige põhjapoolsemad alad. Pürenee poolsaarel ja Põhja-Aafrikas elav kunagine alamliik on nüüd osutunud eraldi liigiks Natrix astreptophora. Levila põhjapiir ulatub Soomes peaaegu põhjapolaarjooneni, Venemaal Lõuna-Karjalasse, Permi ja Tšeljabinski oblastisse. Idas ulatub levila Baikali idakaldani ja Põhja-Mongooliasse. Levila lõunapiir läbib Loode-Süüriat ja Iraani keskosa, ulatub ka Edela-Turkmenistani ja Ida-Kasahstani.[1]

Eestis on ta levinud rohkem Lõuna- ja Lääne-Eestis, saartel ja rannikul kuni Pirita jõeni. Teda kohtab ka Koiva jõe piirkonnas.[1]

Armeenias leidub selle liigi alamliike Natrix natrix scuttata ja Natrix natrix persa Širaki, Armaviri, Aragatsotni, Kotajkhi, Gegharkhunikhi, Ararati, Vajotsh Dzori, Sjunikh, Tavuši ja Lori maakonnas.[3]

Arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Soodsates elupaikades võib nastik olla sage, kuid viimasel ajal on muutunud haruldasemaks.

Harilikku kärnkonna sööv nastik Jägala jõe alamjooksul
Kala sööv nastik Paljassaares

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nastikud söövad põhiliselt konni, kärnkonni ja kulleseid. Nende menüüs on eriti levila lõunaosas ka sisalikud ja hiired, sealhulgas mügri ja ondatra vastsündinud pojad, vahel isegi mõni linnupoeg. Noored nastikud püüavad sageli putukaid.[1]

Ühel jahiretkel võib nastik süüa kuni 8 konnapoega või suurt kullest. Konnad, keda nastik jälitab, käituvad omapäraselt: kuigi nad võiksid pikkade hüpetega põgeneda, teevad nad lühikesi ja harvu hüppeid ning määgimise sarnast häält. Enamasti saab madu oma ohvri kiiresti kätte ja alustab selle elusalt neelamist. Tavaliselt püüab nastik haarata konna peast, aga sageli see ei õnnestu, misjärel ta võib konna ka jalast haarata. Nüüd rabeleb konn tugevalt vastu ja hakkab krooksuma, aga enamjaolt on juba hilja ja konn ei suuda enam ise nastiku kõhust pääseda. Väikesi konni neelab nastik hõlpsasti, aga suurte konnade neelamiseks võib kuluda mitu tundi.[1]

Nagu teistelgi madudel ja erinevalt sisalikest on nastiku koljuluud omavahel liikuvalt ühendatud, mistõttu ta saab alla kugistada oma peast suuremaid saakloomi. Nastik sööb ainult elussaaki.

Ohu korral oksendab nastik nagu teisedki maod neelatud saagi jälle välja. Kui neelatud saakloom oli suur, ajab ta sealjuures lõuad hästi laiali. On täheldatud, et nastikud oksendasid välja elusaid konni, kes nastiku kõhus viibimisest hoolimata osutusid edaspidi täiesti elujõulisteks.[1]

Arvamus, et nastikud söövad kalu ja on kalamajandusele kahjulikud, on väär. Kalu söövad nastikud harva ja vähe. Kalarikastes veekogudes ujuvad nastikud vahel selliste kalaparvede keskel, et sõna otseses mõttes lükkavad kalamaime oma kehaga laiali, aga püütud nastikute magudes ei leidu ikkagi kalu, vaid üksnes konni ja kulleseid.[1]

Nastikud püüavad aktiivselt saaki hommikuti ja õhtuti, kasutates keelt ja ka Jacobsoni elundit.

Saaklooma tunnevad nad ära põhiliselt liigutuste järgi.

Nagu teisedki maod, nii võib nastikki kaua toiduta läbi ajada. On teada juhtum, kus nastik nälgis ilma kahju saamata üle 300 päeva. Seevastu jooma ta peab ja eriti kuumadel päevadel joob väga palju.[1]

Elupaik ja -viis[muuda | muuda lähteteksti]

Suplev nastik

Nastik elab peamiselt niisketel aladel: jõgede, järvede ja tiikide kallastel, niisketes metsades ja lamminiitudel, mõnikord avastepis ja mägedes, Lääne-Eestis ka mererandades. Hästi sobivad rabad. Ta ei sõltu veest nii palju kui teised nastikuliigid, näiteks rästiknastik ja veenastik. Veekogu lähedus on vajalik eriti noortele nastikutele. Kevadel ja sügisel, kui pinnas on niiske, võivad nad eemalduda veest kaugele.[1]

Tihti elab ta aedades ja võib tungida ka hoonetesse.[1]

Mägedes võivad nastikud elada kuni 2300 meetri kõrgusel.

Nastikud varjuvad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse ja sõnnikuhunnikutesse, kuid võivad metsakõdusse ka ise käike rajada.[1]

Nastik on aktiivne ja liikuv madu. Ta roomab kiiremini kui teised maod, oskab nii puudel ronida kui ujuda.[1]

Nastik ujub Lõuna-Soome järves.

Nastik ujub hästi ja võib sukelduda mitmekümneks minutiks[1]. Ta võib kaldast eemalduda mitme kiloneetri kaugusele[1]. Ta ujub madudele iseloomuliku keha külgsuunalise looklemise ehk siuglemise abil[1]. Tavaliselt tõstab ta ujudes pea veepinna kohale ja jätab enda taha iseloomuliku virvenduse, mis võimaldab ujuvaid nastikuid kergesti märgata ja ära tunda[1]. Hea ujumisoskuse tõttu elab nastikuid ka Eesti väikesaartel.

Nastikud on põhiliselt päevase eluviisiga, kuid toitu püüavad nad hommikul ja õhtul. Ööseks peitub ta varjekohtadesse. Päeval armastab ta end soojendada päikese käes ja lebada kerratõmbunult kividel, mätastel, vee kohale kaldunud puudel või isegi veelindude pesades. Seevastu kõige kuumemal ajal peitub ta varju või laskub vette, kus võib kaua põhjal lebada.[1]

Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Nastiku eluiga on 20...25 aastat.

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Nastikud paarituvad pärast esimest kevadist nahavahetust[1]. See toimub Eestis aprilli lõpus või mais[1], Kesk-Euroopas aprillis. Sageli kogunevad nad suurtesse paaritumisrühmadesse, millesse võib kuuluda kuni 60 looma. Isaseid on nendes rühmades alati rohkem kui emaseid. Paaritusmängu ega eelmängu ei ole. Kopuleeruvad paarid jäävad pikaks ajaks teineteise külge seotuks: isase kopulatsioonielundid haakuvad emase kloaaki. Ohu korral emane (kes on tavaliselt suurem) põgeneb, vedades isase endaga kaasa.

Nastik muneb Taanis juunis-juulis, Kesk-Euroopas juulis-augustis. Korraga muneb emane 6–30 pehmet pärgamentkestaga muna, mis kleepuvad sageli üksteise külge[1].

Kuivades hukkuvad munad kergesti. Sellepärast muneb nastik sooja niiskesse paika: langenud lehtede alla, samblasse, näriliste hüljatud urgudesse, pehkinud kändudesse, sõnnikuhunnikusse ja isegi solgiaukudesse. Sobivaid paiku pole mõnikord palju valida ja siis võivad mitu emast samasse kohta muneda. On kirjeldatud juhtumit, mil metsalagendikul lebava vana ukse alt leiti üle 1200 nastikumuna, mis paiknesid mitmes kihis.[1]

Looted hakkavad arenema juba emaüsas. Äsjamunetud munades on palja silmaga näha nende südame tuksumist. 5–8 nädalat hiljem kooruvad munadest noored nastikud. Nad on sel ajal umbes 15 cm pikad, roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Noored on peidulise eluviisiga ja neid nähakse harva.[1]

Nastikud talvituvad näriliste urgudes, kaldajärsakute lõhedes, kändude juurte all ja muudes sedasorti kohtades. Nad võivad talvituda üksi, aga sagedasem on mitme mao koostalvitumine. Sealjuures ei väldi nad teist liiki madusid. Talvituma roomavad nad öökülmade alates, talveunest virguvad märtsis-aprillis. Soojadel kevadpäevadel roomavad nad lagedale ja soojendavad end päikese paistel, ööseks roomavad peitu tagasi. Mõnikord kogunevad mitu isendit puntrasse. Iga päevaga muutuvad nad järjest aktiivsemaks ja lõpuks ei lähegi nad enam ööseks talvituskohta. Talveuni kestab Põhja- ja Ida-Euroopas 8–8½ kuud, mujal vähem.[1]

Vaenlased ja enesekaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Surnut teesklev nastik

Nastiku vaenlased on kährikud, rebased, naaritsad, nugised ja teised kiskjad, toonekured, madukotkad, harksabakullid ja muud röövlinnud, siilid ja kassid. Rotid söövad nastiku mune ja noorloomi.[1]

Ohuks on ka inimene, kes püüab hõivata või hävitab maaparandustööde käigus nende looduslikke elupaiku. Osa inimesi ei erista madusid välimuse järgi, mõnel on paaniline hirm madude ees ja nad tapavad kõik maod, kellega looduses kokku puutuvad. Sageli jäävad nastikud auto alla.

Nastik on väga pelglik. Ohu või häirimise korral põgeneb ta kiiresti ja käratult vette või peidupaika[1]. Kui ta põgeneda ei suuda, siis mõnikord võtab nastik ähvarduspoosi: tõmbub kerasse ja aeg-ajalt paiskab pea valju sisinaga ettepoole[1]. Sagedamini teevad seda suuremad isendid[1].

Kui nastik on hiljuti söönud, siis võib ta röövlooma kohates oma mao sisu välja oksendada.[1]

Röövlooma käest pääsemiseks oskab nastik surnut mängida. Surnut teesklev nastik keerab end pooleldi selili ja laseb keha lõdvaks, tõmbab pupillid sisse, ajab lõuad pärani ja laseb keelel suust välja rippuda. Niisugune surma mängimine lõpeb kiiresti, kui nastik vette visata või lihtsalt rahule jätta. Samuti paiskab ta häda korral kloaagiavause kaudu haisvat kollakasvalget kloaaginäärmete eritist. Selle erakordne lehk on nastiku ainus mõjuv kaitsevahend röövlooma vastu.[1]

Nastikuhammustus[muuda | muuda lähteteksti]

Nastikud hammustavad inimest väga harva. Nende mürginääre (Duvernoy nääre) eritab ainult lima. Nastikuhammustus on inimesele üldiselt kahjutu. Enamasti nastik ainult lööb inimest peaga. Hammastega tekitab nastik kõigest kriimustusi, mis kergesti kinni kasvavad[1].

Ohustatus ja kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Nastiku arvukust piirab loodusmaastike vähenemine.

Nastik kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.

Nastik koduloomana[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik nastik talub vangistust hästi. Ta hakkab peagi inimeselt toitu vastu võtma ja muutub varsti täiesti taltsaks. Nastikud vajavad vett nii joomiseks kui suplemiseks.[1]

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 1,34 1,35 1,36 1,37 1,38 1,39 "Loomade elu", 5. kd., lk. 269-270
  2. Peter Uetz ja Jakob Hallermann, Natrix natrix Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 18.12.2013) (inglise keeles)
  3. TADEVOSYAN'S HERPETOLOGICAL RESOURCES (THR), Veebiversioon (vaadatud 17.12.2013) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]