Eesti metsad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti metsadest; ajakirja kohta vaata artiklit Eesti Mets.

Eesti metsad on Eesti alal läbi aegade kasvanud metsad.

Eesti paigutub metsasuselt maailma riikide seas keskmiste hulka. Metsamaaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,3 miljonit hektarit. Sellega on Eesti maailma ligi kahesaja riigi seas 99. kohal.[1]

Eesti metsad kuuluvad segametsade vööndisse. Valdavad on okaspuuenamusega puistud, kuid on ka lehtpuumetsi. Peamised puuliigid Eesti metsades on kuusk ja mänd, arukask, harilik haab, sookask. Viis tuhat aastat tagasi praegusest soojema kliima ajastul levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe.

Eesti metsad on suhteliselt liigirikkad, kuna suur osa metsamaast on olnud loodusliku tekkega. Samas on sajandi algusest alates lageraie intensiivistumise tõttu loodusmetsade osakaal kogu metsamaast langenud ainult 1,5-2% juurde ning samal ajal on asemele rajatud monokultuurseid puiduistandusi.[2][3] Näiteks on viimaste kümnenditega Eestis metsalindude arvukus vähenenud minimaalselt 50000 paari võrra aastas, peamiselt metsas olevate elupaikade kadumise tõttu.[4] [5]

2018 aasta seisuga [6] kuulub 46% Eesti metsamaast riigile, mille haldamise õigus on antud Riigimetsa Majandamise Keskusele. Lisaks riigimetsale on Eestis ka erametsad, mis moodustavad kogu metsamaast 2018 aasta seisuga 48% ning millest füüsilistele isikutele kuulub 28% ja juriidilistele isikutele 20%.


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kirjaliku ajaloo algusaegadel (12.–13. sajand) puudub info Eesti metsasuse ja metsakasutuse kohta. Intensiivne metsamaade põlluks muutmine algas pärast Liivi sõda seoses rahvastiku ja talude arvu kasvuga. Esimesed saeveskid alustasid Eestis tööd 16. sajandil. Esimesed määrused metsade kaitseks Eestis kehtestas Rootsi valitsus 17. sajandi keskel. Varaseimad hinnangud metsade pindala kohta on 1700. aastast: metsasus Liivimaal 59,2% ning Eestimaal 35,2%, millele lisandus hulgaliselt nn. kõlbmatuid maid, mida on õige samuti lugeda metsamaaks. Kokku oli Eestis 1700. aastal metsamaid hinnanguliselt 81,5% Liivimaal ja 84,1% Eestimaal.[viide?]

18. sajandil kasutati metsa ehitusmaterjaliks, tõrvaajamiseks, söepõletamiseks, potase ja pigi valmistamiseks, parkkoore kogumiseks, ning põletati, et saada tuhka põldude väetamiseks. Suured küttepuude tarbijad olid klaasivabrikud ja viinavabrikud. 1796. aastaks kahanes metsasus Eestimaa kubermangus 28,5%-ni ja Liivimaa kubermangus 50,5%-ni.[viide?]

19. sajandil lisandusid senistele puidu tarbijaile paberitööstus, vineeritööstus, tuletikuvabrikud, raudtee.

Tsaariaja lõpus oli Eestis metsamaad katastrimetsade arvestuses umbes 841 000 ha ehk umbes 19% maismaast. Eesti tegelikku metsasust on tagantjärele väga raske hinnata, sest talumetsadest oli Eesti Vabariigi algusajaks katastrisse kantud ainult 12%. Peale selle oli suures koguses heina- ja võsamaad, mis võis olla metsaga kaetud, ent mida metsamaana ei arvestatud.[7]

Kahe maailmasõja vahel vähenes Eesti metsasus veelgi. Üle 100 000 hektari raiuti maha selleks, et luua asundustalusid. Kuna asundustalude rajamiseks vaba maad ei olnud, eraldati maad nende jaoks riigi tagavaramaadest. Kõige lihtsam oli anda metsamaad. Talu rajamiseks tuli mets maha võtta ja kännud üles juurida. 1940. aastaks eraldati Eesti riigimetsadest ja kujundati ümber umbes 110 000 hektarit metsa, mis kadusid metsanimekirjast täielikult ära.[7]

Eesti metsasuse osas saabus lõplik selgus 1939. aastal, kui põllumajandusloenduse käigus võeti esimest korda arvesse ka heina- ja karjamaametsad, milles oli puistu täiust vähemalt 30%. Lisaks võeti arvesse võsamaad. Kokkuvõttes selgus, et Eesti oli metsaga kaetud 33–34% ulatuses, mis on jäänud Eesti metsasuse kõigi aegade madalaimaks näitajaks.[7]

1961. aastaks oli Eesti NSV metsafond kasvanud 1,97 miljoni hektarini – umbes 45%-ni maismaast.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti metsad. Koostanud U. Valk ja J. Eilart. Valgus, Tallinn, 1974.
  • Metsamajanduse teatmik. Koostanud E. Lall ja O. Mutt. Valgus, Tallinn, 1966.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]