Mine sisu juurde

Mürkmadu

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib maost; Rex Stouti raamatu kohta vaata artiklit Mürkmadu (Stout).

Looduses elav ja maokasvandustes peetav harilik rästik kuulub Euroopas meditsiiniliselt ja farmakoloogiliselt oluliste mürkmadude hulka

Mürkmadu on madu, kes saakloomade püüdmisel ja enesekaitseks röövloomade ehk vaenlaste vastu eritab, valdavalt hammustuse ajal, lõualuudel paiknevate mürgihammaste kaudu mürgist süljenäärmete eritistsülge.

Mürkmadusid leidub sugukondades mürknastiklased, rästiklased, merimadulased, pinnaserästiklased jt.

Mürkmadu on suhteline mõiste, kuna ka tagamürgihammastega maod eritavad saakloomadesse mürgina toimivat eritist.

Mürkmadude hammustuse käigus organismi sattuv süljenäärmete nõre ei oma mürgilaadset toimet mitte kõikidele organismidele ühetaoliselt. Nii võib Hoplocephalus perekonna maoliigi Hoplocephalus curtus isendi hammustus inimesele surmav olla, kuid Hoplocephalus variegatus ei ole surmav isegi väikestele neljajalgsetele ja inimesel põhjustab üksnes peavalu.[1]

Ka arenenud mürgiaparaadi olemasolu ei ole mitte alati mürkmao tunnuseks, nii on Trimesuri perekonda liigitatud madudel võimsam mürgiaparaat kui surmavalt mürgistel Naga-madudel (tänapäeval Naja), kuid surmav on nende hammustus üksnes väikestele saakloomadele.[1]

Enamik Colubridae sugukonna madusid on mürgitud või poolmürgised (liivamadu jt), kuid seda tuleb mõista nii, et nad pole üldjuhul inimesele ohtlikud peamiselt oma suu ja hammastiku ehituse tõttu. Aga nende hulgas on ka inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatavaid, näit bumslang.[2]

Osadel Colubridae sugukonna madudel puuduvad ülalõua eesosas nn pidevalt püstised kanaliga hambad (inglise erect grooved fang), osadel on nimetatud hambad ülalõua eesosas olemas ning sugukonnas leidub ka madusid, kellel kanaliga hambad paiknevad ülalõua tagaosas.[3]

Liigitus inimeste suhtes

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimeste suhtes mürkmadudeks liigitatud maod jaotatakse lihtsustatult kaheks:

  • meditsiiniliselt olulised mürkmaod, kelle hammustus võib maohammustuse mürgistusi esile kutsuda;
  • farmakoloogiliselt tähtsad maod, kelle süljest eraldatakse mitmeid oluliste ravitoimetega molekule.[4]

Meditsiiniliselt olulised mürkmaod

[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese suhtes loetakse mürkmadudeks valdavalt eesmürgihammastega (Proteroglypha ja Solenoglypha) maod.

Levilate kaudu

[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma Terviseorganisatsioon (2010) liigitab inimeste suhtes meditsiiniliselt kõige olulisemad mürkmaod levilate lõikes järgmiselt[5]:

Must mamba kuulub maailma mürgisemate madude hulka. Ta on ka maailma kiireim madu.
    • Eastern sub-Saharan Africa
    • mürknastiklased: kitsaspea-mamba, Dendroaspis jamesoni, must mamba; Naja anchietae, Naja annulifera, Naja ashei, Naja haje, Naja melanoleuca, Naja mossambica, Naja nigricollis; rästiklased: lärmakas aafrikarästik, gabooni aafrikarästik, Bitis nasicornis;Echis pyramidum
    • Southern sub-Saharan Africa
    • mürknastiklased: kitsaspea-mamba, must mamba; Naja anchietae, Naja annulifera, Naja mossambica, Naja nigricincta, Naja nivea; rästiklased: lärmakas aafrikarästik

Mürkmaod maoperekondade lõikes

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kobra

Kobra perekonda kuuluv india kobra (Naja naja, Naga tribudians) sülg on surmav pea kõigile selgroogsetele, välja arvatud osad maod.[1]

Mürkmadude loend

[muuda | muuda lähteteksti]

Maod, kelle hammustus võib inimestel esile kutsuda maohammustuse mürgistuse:

  1. 1,0 1,1 1,2 Edward Nicholson, Indian Snakes,An elementary Treatise on ophiology with a descriptive catalogue of the snakes found in India and the adjoining countries, 2nd ed, Higginbotham and Co.,lk 144–145, 1874, Veebiversioon (vaadatud 14.10.2013) (inglise keeles)
  2. Loomade elu 5:291.
  3. Loomade elu 5:242.
  4. C Paulchamy,Pharmacological perspectives of snake venoms from Viperidae family, © 2013 Internet Scientific Publications, LLC., veebiversioon (vaadatud 13.05.2014) (inglise keeles)
  5. WHO,Guidelines for the Production Control and Regulation of Snake Antivenom Immunoglobulins, 2010, lk 14 – 15, veebiversioon (vaadatud 17.05.2014) (inglise keeles)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]