Harilik mänd
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2016) |
| Harilik mänd | |
|---|---|
 Laekvere mänd | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Paljasseemnetaimed Pinophyta |
| Klass |
Okaspuud Pinopsida |
| Selts |
Okaspuulaadsed Pinales |
| Sugukond |
Männilised Pinaceae |
| Perekond |
Mänd Pinus |
| Liik |
Harilik mänd |
| Binaarne nimetus | |
|
Pinus sylvestris Linnaeus (1753) | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik mänd (Pinus sylvestris) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).
Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, kuid on samas valgusnõudlik. Selle puitu hinnatakse heade mehaaniliste omaduste tõttu kõrgelt.
Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ja ühtlasi levinuim puu Eesti metsades. Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks. Eesti metsamaa pindalast hõlmasid männikud 2009. aastal 719 800 hektarit.[3]
Levila ja alamliigid
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik mänd on levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikult kuni Venemaa kaguosa, Ohhoota mereni (8° lp kuni 140° ip). Ta on mändidest kõige suurema levilaga: levila läänepiirist kuni idapiirini on umbes 14 000 km.[4] Põhja-Ameerikas on männile lähedasim liik vaigumänd.
Läbi aegade on kirjeldatud üle 140 männi alamliigi ja teisendi. Tänapäeval tunnistatakse neist üksnes kolme-nelja. Morfoloogias erinevad nad minimaalselt, kuid geenide analüüsimisel ja männivaigu tekkes on leitud rohkem erinevusi. Sealhulgas eristati vanasti levila põhjaosas alamliik P. sylvestris lapponica, mida tänapäeval enam ei tehta. Tänapäeval tunnustatud teisendid on järgmised:
- Pinus sylvestris var. deflexa (luitemänd ehk tuulemänd)
- P. sylvestris var. sylvestris ehk põhiteisend kasvab suuremas osas levilast Šotimaast kuni Kesk-Siberini.
- P. sylvestris var. hamata kasvab Balkanil, Põhja-Türgis, Krimmis ja Kaukaasias. Selle okastik on kogu aasta jooksul ühteviisi sinakasroheline ega muutu talvel kahvatumaks. Apofüüs ehk käbisoomuse paljastatud osa on kõige sagedamini kolmnurkne.
- P. sylvestris var. mongolica kasvab Mongoolias, Lõuna-Siberis ja Loode-Hiinas. Selle okastik on kahvaturoheline, võrsed hallikasrohelised ja okkad kuni 12 cm pikad.
- P. sylvestris var. nevadensis (ka var. iberica) kasvab Hispaanias, eriti Lõuna-Hispaanias Sierra Nevadas. Selle käbid on sageli õhemate soomustega. Kõik botaanikud seda teisendit ei tunnista, sest ei pea seda põhiteisendist piisavalt erinevaks.[5]
- Pinus sylvestris var. nana (rabamänd).[3]
Männi levila tõmbub Lääne-Euroopas koomale. Hispaanias ja Šotimaal on säilinud üksikud asurkonnad. Iirimaal, Inglismaal, Madalmaades ja Taanis on mänd loodusest kadunud. Šotimaal, kus männikute kunagisest pindalast on säilinud napilt 1%, on välja surnud varem männikutes elanud karu, hunt, ilves, põder ja metssiga.[6] Inglismaal suri mänd välja umbes 16. sajandil, kuid Shakespeare seda puud tundis ja Richard II-s ka nimetas.[7]
-
Männimetsade levik Eestis -
Hariliku männi levik maailmas
Kliima
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva ja nii pika kui lühikese vegetatsiooniperioodi tingimustes. Oluline on, et kasvuperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10 °C ja ööpäevaste temperatuuride summa üle 1200 °C. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni −60 °C, maksimum ulatuda aga kuni 40 °C ja isegi kõrgemale. Ta kasvab nii korrapäraste kui ka ebakorrapäraste sademetega piirkondades. Levila kõige kuivemates Kesk-Aasia steppides (Kasahstan, Mongoolia ja Põhja-Hiina) sajab aastas kohati vaid kuni 200 mm. Kõige sademeterohkem piirkond asub Šotimaa lääneosas, kus aasta keskmine sademete hulk on 2000 mm. Kõige paremat kasvu näitab harilik mänd piirkondades, kus aastas sajab 500–700 mm. Levila aasta keskmine õhutemperatuur on 3–15 °C. Kõige külmemad kasvukohad asuvad Siberis igikeltsa lõunapiiril.[4]
Kasvukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Ta kasvab nii happelisel mullal kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Muldadest on esindatud liivmullad, turvasmullad, leetmullad, gleimullad jt.[4]
Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000–1200 m. Levila lõunaosas Kaukaasias kasvab ta isegi kuni 2600 m kõrgusel.[5] Mänd on valgusnõudlik puu ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ja laasuvad alumised oksad kergesti, eriti väheviljakatel muldadel.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks, tüve läbimõõt on kuni 1,5 m. Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oranžikaspruun. Korp hakkab intensiivsemalt arenema üle 100 aasta vanustel puudel.[8]
Võra kuju on väga varieeruv, sõltudes puu vanusest, kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkonna genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männid tugevalt ja säilib ainult võra tipuosa. Noortel mändidel hakkavad alumised oksad laasuma 8–10 aasta vanuselt ja okste armid hakkavad kinni kasvama 40 aasta vanuselt..[8]
Pungad on piklikmunajad, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused. Noored võrsed on rohekad, hiljem pruunid, karvadeta.[8]
Okkad on peensaagja servaga, sise- ja välisküljel asuvate õhulõheribadega, kahekaupa kimbus. Nende pikkus on 3–7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10 cm. Okkad püsivad võrsetel tavaliselt 3 aastat, soojemas merelises kliimas 2 ning kontinentaalse kliimaga aladel 4–6 (harva kuni 9) aastat.[4]
-
Valmimata käbid ja okkad -
Tüvi -
Erosiooni tõttu paljastunud juured
Juurestik
[muuda | muuda lähteteksti]Männi juurestik on väga plastiline. Sügavamas ja värskes liivmullas moodustuvad võimas peajuur, mis rajab tee otse alla sügavale mulla sisse ja rohkesti vertikaalseid külgjuuri. Juured võivad liivmullas ulatuda kuni 2,7 m sügavusele.[9] Horisontaalsed juured on enamasti kuni 25 cm paksuses ülemises mullahorisondis. Väga väheviljakatel liivmuldadel moodustub männil lühike peajuur ja üsna pikad maapinnalähedased külgjuured, mis võivad võrastikust tunduvalt kaugemale ulatuda. Rasketel savimuldadel ei ulatu horisontaalsuunas arenevad külgjuured tavaliselt puu võrast kaugemale. Veega küllastunud muldade tõttu on soodes ja rabades puudel kesiselt arenenud maapinnalähedased juured. Hästi arenenud juurestiku tõttu esineb tormiheidet vaid õhukestel ja veega küllastunud muldadel. Soodsates kasvukohtades esineb üldjuhul ainult tormimurdu.[8]
Paljunemine ja kasv
[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb looduslikult seemnete abil. Viljakandvus algab küllaltki varakult: valgusküllases kasvukohas 10–15 aasta, puistus 25–35 aasta vanuselt. Levila põhjaosas algab viljakandvus hiljem, lõunaosas varem. Head seemneaastad korduvad 3–4, karmimates kasvupiirkondades kuni 7 aasta järel. Levila lõunaosas esineb häid seemneaastaid sagedamini ja põhjaosas harvemini. Raieküpse puistu seemnesaak on tavaliselt 6–10 (harva kuni 12) kg/ha, levila lõunaosas tavaliselt kuni 19 (harva kuni 40) kg/ha.[8]
Isaskäbid on kollakad ning nende pikkus on 5–6 mm ja läbimõõt 3–4 mm.[8] Nad koosnevad paljudest spiraalse asetusega ja soomusjatest tolmukatest ning asetsevad tihedate kogumikena noore pikkvõrse alusel. Tolmukate alaküljel on kaks pikuti avanevat tolmukotti,[8] millest väljuvad kahe õhupõiega varustatud tolmuterad. Need kanduvad tuule abil väga kaugele, isegi kuni 900 km kaugusele. Tolmlemine toimub tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses, sõltuvalt kasvukoha kliimast.[8] Levila põhjaosas, Siberi taigas võib tolmlemine toimuda ka juuni teises pooles, harva isegi juuli alguses. Tolmlemise kestus (4–5 päevast kuni 10–11 päevani) sõltub kliimast ja on piirkonniti erinev.[10]
Õietolmu rohkuse tõttu on tolmlemise ajal mändide lähedal asuvad veekogud kollaka kirmega kaetud. Tolmlemisega ühel ajal on okaste kõige intensiivsem kasvuperiood.[8]
Kuna männi isaskäbide tolmukotid ja noorte emaskäbide soomused avanevad erinevatel aegadel, toimub mändide vahel võõrtolmlemine. Pärast tolmlemist isaskäbid kuivavad ja varisevad.[11]
Emaskäbid on ümarad, punakad ja püstised. Nende pikkus on 5–6 mm. Noortes emaskäbides on seemnealgmed ja neist arenevad pärast tolmlemist ja viljastamist seemned. Käbid viljastuvad tolmlemisele järgneva aasta kevadel. Seemned valmivad sama aasta sügisel, seega kulub õitsemisest seemnete valmimiseni umbes 18 kuud. Käbid on valminult munajad, 3–7 cm pikad, läbimõõduga 2–3 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Nende apofüüs on rombjas, tömpjas või terav. Küpsenud seemned on munajad, hallikad, pruunid või mustjad, sageli kirjud, tiivakesega ja 12–20 mm pikad ja pääsevad puitunud käbide avanenud soomustest välja alles kolmanda aasta kevadel. Seemne mass on 3–9 mg. Seemne suurus sõltub kasvukoha kliimast ja mullastikust. Suuremad seemned kasvavad parematel pinnastel ja levila lõunaosa soojemas kliimas, väiksemad aga levila põhjaosas või kehvematel muldadel. Seemnete idanevus on väga suur, sageli üle 90%. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade, vähesel määral ka suve alguses. Eestis variseb suurem osa seemnetest mais. Pärast seemnete varisemist jäävad tühjad käbid veel paariks aastaks puudele rippuma.[8]
Seemned võivad idaneda ja männitõusmed tärgata kogu kasvuperioodi jooksul. Piisava soojuse ja mulla niiskuse korral toimub see tavaliselt 2–3 nädalat pärast seemnete varisemist või külvamist.[10] Tõusmetel on 4–7 idulehte. Esimesel aastal on juveniilsed okkad ühekaupa spiraalselt. Teisel aastal on osa okkaid endiselt ühekaupa, ülejäänud kahekaupa kimbus. Kolmandal, osade bioloogide arvates teisel,[12] eluaastal tekib esimene oksamännas ja edaspidi saab nende järgi kuni 40-aastaste puude vanust määrata. 40–50 aasta vanustel puudel aga hakkavad männased kinni kasvama. Kõrguse juurdekasvu maksimumpiiri (kuni 1 m aastas[4]) saavutavad männid tavaliselt 10–25 (40) aasta vanuselt. Viljakatel muldadel kasvavad puud 70–80 aastaga kuni 30 m kõrguseks, seejärel väheneb juurdekasv oluliselt. Rabades jäävad männid kiduraks ega kasva rohkem kui mõne meetri kõrguseks. Hea tootlikkusega puistu tagavara on 600–700 tm/ha.[8] Noored võrsed kasvavad maist kuni juuli alguseni. Tüve radiaalsuunaline kasv kestab tavaliselt augusti lõpuni.[4]
-
Emaskäbi -
Isaskäbid -
Pungad ja noor käbi -
Seeme -
Esimese aasta seemikud
Eluiga
[muuda | muuda lähteteksti]Mänd on kuusest mõnevõrra pikemaealisem.
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200–300 (meie kliimas enamasti 300–400) aastat.[3]
Eesti vanimaks männiks peetakse Lääne-Virumaal Vihula vallas Pedassaare külas kasvavat ligi 470-aastast Pedassaare mändi (ümbermõõt 3,56 m (1999) ja kõrgus 14 m).[3]
Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja 1029-aastane surnud puu.[13]
Saadused ja nende kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Hariliku männi puit on heade mehaaniliste omaduste tõttu väärtuslik tarbepuit. Maltspuit on kollakasvalge, lülipuit punakaspruun ja hakkab intensiivsemalt tekkima pärast 40. eluaastat.[14] Kvaliteetsel puidul on ühtlase laiusega aastarõngad, mis tekivad siis, kui puu kasvab kuivadel ja keskmise viljakusega muldadel. Viljakatel või niisketel muldadel kasvavate mändide puit on oluliselt kesisemate mehaaniliste omadustega.
Puitu kasutatakse laialdaselt nii kergetes kui ka rasketes ehituskonstruktsioonides, raudteeliiprite, sildade, mastide ja postide, vineeri, kastide ja konteinerite, platvormide, laminaadi, mööbli, puugaasi, küttepuude jm valmistamisel. Keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust. Männikasvusid (Pini gemma) ja männioksi (Pini turiones) kasutatakse droogina.[15] Männiokastest toodetakse männiõli (Pini sylvestris aetherolum), C- ja B-vitamiini, loomasöödana kasutatavat okkajahu ja okkapastat[4].[8] Läänemere piirkonnas kasutatakse männipuitu laialdaselt ümarpalkmajade valmistamisel. Suure vaigusisalduse tõttu mänd paberipuuks ei sobi ja sellest valmistatakse eelkõige sulfaattselluloosi. Männikoorepulbrit kasutatakse merevees oleva naftareostuste likvideerimisel, sest see pulber imab küll naftat, kuid mitte vett.[14]
Männipuidus on keskmiselt 4,8% vaiku ja sellel on head säilivusomadused. Välistingimustes maapinnaga kontaktis olev puit säilib keskmiselt 7–8 aastat, lageda taeva all olev puit 60 (40–85) aastat ja varjualuses olev puit 100 ja rohkemgi aastat.[16] Maltspuidus sisalduv vaik on vedel, lülipuidus aga tardunud. Soojal aastaajal niiske maltspuit sinetub mikroseente mõjul, mille tagajärjel on puit välisviimistluseks kõlbmatu.[14]
Männipuidu keskmine tihedus on 330–890 kg/m³, niiskusesisalduse 15% korral 520 kg/m³.[17]
| Omadus | Väärtus |
|---|---|
| Elastsusmoodul | 10 900 MPa |
| Paindetugevus | 91,0 MPa |
| Survetugevus pikikiudu | 50,0 MPa |
| Nihketugevus pikikiudu | 9,1 MPa |
| Tõmbetugevus pikikiudu | 95,0 MPa |
Harilikul männil on suur dekoratiivne tähtsus. Ta on oluline ilupuu liivmuldadega parkides ning USA-s ja Kanadas kasvatatakse teda küllaltki palju jõulupuude istandikes. Samuti on ta oluline õhu puhastaja. Männid koguvad õhust tolmu ja eraldavad fütontsiide, mis on antibakteriaalse toimega. Tähtis on hariliku männi võime kasvada pioneerliigina liivastel ja kivistel muldadel, kus ta oma varisega (kuivanud ja mahakukkunud okkad, oksad ja käbid) parandab pinnase kvaliteeti. Teda kultiveeritakse laialdaselt puidu saamiseks, looduslike tuuletõkete moodustamiseks, steppides ja liivastel aladel erosiooni peatamiseks. Populaarsest puust on aretatud palju kultivare.[4][8] Mände pole soovitatav istutada suurtesse linnadesse ja tööstuspiirkondadesse, sest nende saastetaluvus on keskmine.[14]
Harilik mänd Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik mänd on Eestis pärismaine puu. Ta on Eesti ainus looduslik männiliik ja levinuim puu metsades.
Männikud katavad 35,0% Eesti metsamaadest ja männi kogutagavara osakaal meie metsade puidust on 31,8% (2007. aasta andmed). Kõige suurem on männikute osakaal maakonna metsadest Saare maakonnas (59,8%), järgnevad Hiiu maakond (48,3%) ja Harju maakond (47,7%).[19]
Eesti ja ühtlasi kogu maailma kõrgeim mänd kasvab Põlva maakonnas Räpina vallas Ootsipalus. 2015. aasta novembris mõõdeti selle puu kõrguseks 46,6 meetrit.[20][21]
On ka andmeid, et XX sajandi keskel raiuti Kõrgepalu kandis umbes 50 metri kõrgune puu.[14] Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja-aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.
Eesti jämedaima tüvega männid (inimese rinnakõrguselt mõõdetuna) on Jaani-Hansu mänd (447 cm, 1999) ja Kõrgepalu mänd (450 cm).[22] Järgnevad Kuldi-Jüri pettäi ja Peedi mänd.
Jämedaima tüvega mändide statistikat vaadeldakse harilikult rinnakõrguselt (1,3 m) mõõdetud andmete alusel, seetõttu ei saa loetleda mitut põlismändi, näiteks Padaoru mänd – tema ümbermõõt 0,5 kõrgusel on 5,20 m (1998).[3]
Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Vanasti ajasid eestlased männist palju tõrva. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju istutatud ja külvatud.
Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal.
Rahvausundis
[muuda | muuda lähteteksti]Fred Pussi kogutud andmetel moodustavad männid Eesti pühadest puudest 15 protsenti, pühapuude hulgas on mändidest rohkem ainult tammesid (25 protsenti valimist).[23]
Eesti rahvausundis ja matusekombestikus on tuntud ja kasutatud mände ristipuudena, kuigi ristipuid on teistestki liikidest.
Tuntud harilikke mände Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]- Akste ristimänd
- Arbimäe mänd
- Assikvere mänd
- Hargla ohvrimänd
- Hinsa mänd
- Iia ristimänd
- Jaani-Hansu mänd
- Jaanimäe mänd
- Järvselja kuningamänd
- Kaarli mänd
- Kallukse mänd
- Kambja mänd
- Kambja ristimänd
- Kapera mänd
- Karilatsi ristimänd
- Karo kakutu pettai
- Keava kahar mänd
- Konnametsa ristimännid
- Kraaviotsa pettai
- Kuldijüri mänd
- Kurista Leinamänd
- Kuru mänd
- Kuusalu 7-haruline mänd
- Kõlleste mänd
- Käharpea mänd
- Laekvere mänd
- Lalli hiie ohvrimänd
- Liiva mänd
- Luha kääbusmänd
- Mehide männid
- Meremäe männid
- Meriküla mänd
- Mädaoja mänd
- Männiku mänd
- Napimäe pettai
- Ojasoo männid
- Osula Juudapedastik
- Padaoru mänd
- Peetri mänd
- Peri Tõnise petai
- Pidapa vana mänd
- Pihla hiiemänd
- Päkapikumänd
- Pühamänd
- Porkuni mänd
- Rampe ristipettai
- Raudemetsa mänd
- Rimmi püha mänd
- Sohlu mänd
- Säässaare ristimänd
- Tagaküla Tiigi talu ristimännid
- Tagasauna mänd
- Tiidu mänd
- Tilleoru ristimänd
- Toborna pettäi
- Tsirgu mänd
- Tsirgumäe ohvrimänd
- Tõrvanõmme mänd
- Verhulitsa Laudsi pettäi
- Virve nõiutud männid
-
-
Eesti jämedaima männi Jaani-Hansu männi tüvi -
Ühe Eesti kõrgematest, umbes 43–44 m kõrge ja 220 aastat vana männi tüvi Järvseljal (2003) -
Karr männi tüvel Karula rahvuspargis -
Ootsipalu oru hiiglane. Maailma kõrgeim harilik mänd 46,6 m (2017)
Eesti männikute andmeid
[muuda | muuda lähteteksti]| Boniteediklass | Ia | I | II | III | IV | V | Va |
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osakaal | 4,7% | 20,1% | 28,6% | 22,4% | 10,7% | 7,4% | 6,1% |
| Metsatüüp | Männikute pindala, 1000 ha |
Männikute osakaal metsatüübi pindalast |
Osakaal männikute kogupindalast |
Metsatüübi osakaal metsade kogupindalast |
|---|---|---|---|---|
| Palumetsad | 316,1 | 60,7% | 40,8% | 23,5% |
| Kõdusoometsad | 132,9 | 41,4% | 17,1% | 14,5% |
| Samblasoometsad | 107,0 | 89,5% | 13,8% | 5,4% |
| Laanemetsad | 100,2 | 22,0% | 12,9% | 20,5% |
| Soovikumetsad | 39,6 | 10,0% | 5,1% | 18,0% |
| Loometsad | 38,8 | 60,4% | 5,0% | 2,9% |
| Rabastuvad metsad | 14,8 | 85,1% | 1,9% | 0,8% |
| Nõmmemetsad | 10,7 | 94,7% | 1,4% | 0,5% |
| Puistangute metsad | 9,8 | 73,4% | 1,3% | 0,6% |
| Rohusoometsad | 2,9 | 4,5% | 0,4% | 2,9% |
| Salumetsad | 2,2 | 1,0% | 0,3% | 10,4% |
Mesipuud
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.[24]
Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui Ameerikast hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal.[24] Vanade mändide tüveõõnsusi asustavad ka vapsikud jt putukad.
Haigused, kahjurputukad ja muud kahjustajad
[muuda | muuda lähteteksti]Seenhaigused
[muuda | muuda lähteteksti]
Kuuski massiliselt kahjustav seenhaigus, mida põhjustab seen kuuse-juurepess, on ka mändidel küllaltki levinud. Mändidel põhjustab seen männi-juurepess juuremädanikku. Seen võib kahjustada igas vanuses puid. Eriti vastuvõtlikud sellele haigusele on endistel põllumaadel kasvavad 25–35-aastased puud.[4] Haigus kahjustab puude juuri, põhjustades puude juurdekasvu vähenemist, puu kvaliteedi langust ja hukkumist. Nõrgestatud puude hulgas esineb sageli tuuleheidet ja neid asustavad erinevad kahjurputukad. Juuremädanikku põhjustavad mändidel ka külmaseened (Armillaria spp.). Nakatunud puude tüvel ja juurtel esineb rohke vaigujooks, juured mädanevad ning seetõttu puu juurdekasv pidurdub ja võra hõreneb. Haigusest nõrgestatud puid ründavad omakorda mitmesugused kahjurputukad, põhjustades puu kuivamist. Juuremädanikku põhjustab ka põleseen (Rhizina undulata), mis kahjustab põlendikele istutatud noori puid ja kuivadel luidetel kasvavaid männikuid. Okaspuu-võrsevähki põhjustab seen Gremmeniella abietina. Selle haiguse tagajärjel kuivavad võrsed koos pungadega. Nakatunud noored puud üldjuhul hukkuvad, vanadel puudel tekivad võrsehaavandid.[25]
Seenhaigustest esinevad sageli veel männi-koorepõletik (põhjustajaks seen Endocronartium pini), mis hävitab puu niint tavaliselt tüve ülaosas, tekitades tüvele aastatega laieneva tugeva vaigujooksuga haavandi, ja männitaelik, mis kahjustab eriti vanu puid.
Viimastel aastatel on meie männikutes olulist kahju tekitanud punavöötaud, mida tekitab seen Mycosphaerella pini, ja pruunvöötaud, mida põhjustab seen Mycosphaerella dearnessii. Nakatunud puudel kuivavad mändide vanemad okkad, mis tagavad puule eluvõime ja juurdekasvu. Mitme aasta jooksul väljalangevate okaste tõttu puu nõrgeneb ja võib hukkuda teiste seenhaiguste või üraskite ründe tõttu.[26]
Okaste väljalangemist põhjustavatest seenhaigustest esineb meil veel lumepudetõbi, mida tekitab mikroseen harilik lumehallik (Phacidium infestans), ja männipudetõbi, mida põhjustab tõve-pigihuul (Lophodermium seditiosum).[27]
Kahjurputukad
[muuda | muuda lähteteksti]Männikärsakad (Hylobius spp) ja männi-juureürask (Hylastes brunneus) kahjustavad noori männiistikuid raiesmikel 2–3 aastat pärast metsa langetamist. Männikärsakad toituvad tüve koorest. Männi-juureüraskid toituvad juurekaelast ja peajuurest. Tähnikpihklane (Pissodes castaneus) ja latipihklane (Pissodes piniphilus) kahjustavad eelkõige teiste kahjurputukate või seenhaiguste nõrgestatud noori puid. Kõige suuremat majanduslikku kahju tekitavad männikutes aga ürasklased, kes uuristavad käike koores või puidus. Mände kahjustavatest ürasklastest on Eestis esindatud hiidürask (Dendroctonus micans), kahekidane ja neljakidane võraürask (Pityogenes bidentatus ja P. quadridens), männi-kooreürask (Ips sexdentatus) ning suur- ja väike-säsiürask (Tomicus piniperda ja T. minor). Pungasid ja võrseid kahjustavad mähkurlaste männi-virvemähkur, männi-vaigumähkur ja männi-ladvamähkur röövikud. Männivaksiku (Bupalus piniaria) vastsed toituvad igas vanuses mändide okastest. Korduvate rünnete korral puud nõrgenevad ning muutuvad vastuvõtlikuks teistele kahjurputukatele ja haigustele. Punaka männivaablase (Neodiprion sertifer) vastsed toituvad männi vanadest okastest, hariliku männivaablase (Diprion pini) röövikud aga ka noortest okastest.[25]
-
Hariliku männivaablase vastsed männiokastest toitumas -
Harilik männikärsakas (Hylobius abietis) -
Männi-kooreürask (Ips sexdentatus)
Muud kahjustajad
[muuda | muuda lähteteksti]Ohtlikuks peetakse ka ümarussi männi-laguuss (Bursaphelenchus xylophilus).
Põder toitub kuni keskealiste mändide koorest ja noorte mändide võrsetest, mille käigus ta murrab tihti puu ladva. Suuri kahjustusi esineb soode lähedal kasvavates noorendikes. Noori puid kahjustavad samuti metskitsed. Hiired närivad väikeste mändide tüve alaosa koort lume all või tihedas rohus. Lumerohkel talvel murduvad lume raskuse all sageli suurte puude oksad ja väikeste puude ladvad.[14] Suurt kahju männikutele võivad tekitada ka metsapõlengud, olles samas vajalikud männimetsade taastekkeks.
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Lõuna-Eestis on levinud männi rahvapärased nimetused pedajas, petäi, pedakas, pettäi.
Mänd on ilmselt laensõna, mis on laenatud lätlaste, leedulaste esivanematelt. Algselt tähendas sõna "mänd" noore okaspuu, harilikult männi ladvast valmistatud köögiriista, mida kasutati toidu segamisel.[3] Põhja-Eestis on levinud ka nimetused männi, männa, männ.
Põlismändide puhul kasutatakse ka nimetusi ong või hong.
Eesti pärisnimed
[muuda | muuda lähteteksti]Eestis on hariliku männi nimetustest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Mänd, Pedak ja Pedajas on üsna levinud perekonnanimed. Tuntud kirjanik on näiteks Heljo Mänd.
Douglas Wells kirjutas oma raamatus "Jänki seiklused Hiiumaal", et enamiku hiidlaste perekonnanimi tuleb männipuust, alates maavanemast, kelleks tollal oli Tarmo Mänd, ja lõpetades tema enese naisega (Männiste).
Sümboolika
[muuda | muuda lähteteksti]Vanade kreeklaste jaoks olid männikäbid meheliku viljakuse sümboliks.
Männioks oli ka Eesti NSV vapil. Mändi on kujutatud ka Elva linna vapil ja Nõmme linnaosa sümboolikas.[28]
Mänd on ka Tallinna Saksa Gümnaasiumi logol.[29]
Uskumused
[muuda | muuda lähteteksti]Esoteerika valdkonnas on mändi kirjeldatud laineliselt ja tasahilju tugevneva energiaga puuna, mille energiat peetakse nii võimsaks, et ei soovitata südamehaigetel männimetsas sagedasi jalutuskäike ette võtta.[3]
Indiaanlaste kombestikku olevat kuulunud enne raskeid katsumisi (näiteks lahingusse minnes) seista seljaga vastu männitüve ja käsi laiali hoides puu energiat endasse koguda. Tugevaim energia olevat valgusküllastel küngastel üksikult kasvavatel mändidel.[3]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Conifer database: "Pinus sylvestris var. sylvestris"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 04.09.2010.
- ↑ Gardner, M. (2013). Pinus sylvestris. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Ain Raal, "Seitse tervendavat puud", Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, ISBN 978 9949 32 115 5, lk 275–298
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Compiled from the Forestry Compendium, CAB International. "Pines of Silvicultural Importance", CABI Publishing, 2002. ISBN 085199539X
- ↑ 5,0 5,1 "Pinus sylvestris". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 26.08.2011.
- ↑ "Scots pine". www.treesforlife.org.uk (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 26.02.2014. Vaadatud 26.08.2011.
- ↑ Edlin, H. L. (1970). Trees, Woods and Man, 3rd ed. Collins: New Naturalist.
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987
- ↑ J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549 (Print) 1432–1939 (Online)
- ↑ 10,0 10,1 Шиманюк А. П. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974
- ↑ Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar, "Bioloogia põhikoolile I, Avita, lk 66, 2001, ISBN 9985 2 0516-2
- ↑ Mati Martin, Maie Toom, Urmas Kokassaar, "Bioloogia põhikoolile I, Avita, lk 67, 2001, ISBN 9985 2 0516-2
- ↑ Carl-Adam Hæggström (2007). "Nordens äldsta tall" (PDF) (rootsi). Hørsholm: Svensk Bot. Tidskr. 99: 218. ISSN 0039-646X. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.02.2015. Vaadatud 06.02.2015.
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004
- ↑ Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 706,Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010
- ↑ Andreas Bergstedt, Christian Lyck (2007). "Larch wood – a literature review" (PDF). Forest & Landscape Working Papers (inglise). Hørsholm: University of Copenhagen. ISBN 978-87-7903-337-5. Vaadatud 09.11.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ Kollmann, F. "Technologie des Holzes und der Holzwerkstoffe". 1. Band. Springer-Verlag, Göttingen/Heidelberg, 1951. 1050 pp.
- ↑ Lutdal, T. "Kjerneved av furu og lerk – Egenskaper og muligheter". Inst. for skogfag, NLH. Hovedoppgave, 1997. 88 pp.
- ↑ 19,0 19,1 19,2 "Aastaraamat mets 2008" (PDF). www.keskkonnainfo.ee. Keskkonnaministeerium. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6.03.2016. Vaadatud 09.11.2010.
- ↑ "Põlvamaa mets peitis endas Eesti kõrgeimat kuuske ja mändi". uudised.err.ee. Vaadatud 1.12.2015.
- ↑ Koit nr. 141 Maailma kõrgeim tavamänd sirgub Põlvamaal
- ↑ Hendrik Relve, Eesti jämedaimad, kõrgeimad ja vanimad männid, vaadatud 24.02.2014
- ↑ Fred Puss. Puudega seotud pärimused ja traditsioonid Eesti rahvakultuuris. Proseminaritöö. Juhendaja H. Pärdi. Tartu: TÜ ajaloo-osakonna etnoloogia õppetool, 1995. – 23 lk. – Käsikiri Eesti Kirjandusmuuseumis.
- ↑ 24,0 24,1 Heino Kees. "Eesti rekordid". Tartu Ülikooli kirjastus, 2004.
- ↑ 25,0 25,1 Ivar Sibul (2006). "Metsakahjustused ja nende ennetamine" (PDF). Eesti Maaülikooli avatud ülikool. ISBN 9985-816-99-4. Vaadatud 22.10.2010.
- ↑ "Puna-, pruun- ja valgevöötaud Eestis". Eesti Mets 03/2008. Vaadatud 23.10.2010.
- ↑ Märt Hanso, Silja Hanso (2003). "Seenhaiguste genees metsataimlates, -kultuurides ja puistutes. – Metsanduslikud uurimused XXXVIII" (PDF). mivana.emu.ee. Tartu: Eesti Maaülikool. ISSN 1406-9954. Vaadatud 24.10.2010.[alaline kõdulink]
- ↑ Leho Lõhmus, Nõmme lipust ja vapist, 30. märts 2012, vaadatud 24.02.2014
- ↑ Tallinna Saksa Gümnaasiumi sümboolikas, vaadatud 24.02.2014
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus – kodumaa looduse teejuht", Tallinn 2001, lk 122
- Malle Kurm. Mänd Eestis. Tartu: Eesti Maaülikool, 2014 (monograafia)
- Tiit Leito. Eesti metsad. Eesti Loodusfoto, 2008
- Rein Sander. 101 Eesti puud ja põõsast. Tallinn: Varrak, 2013, lk. 40–41, Harilik mänd
- Ülo Tamm. Mänd – vastupidavuse sümbol. Eesti Loodus. 2001/1
- Hordo, Maris; Metslaid, Sandra; Kiviste, Andres (2009) Response of Scots Pine (Pinus sylvestris L.) Radial Growth to Climate Factors in Estonia. Baltic Forestry Vol 15, No 2, pp 195–205
- Mandre, Malle; Pärn, Henn; Ots, Katri (2006) Short-term effects of wood ash on the soil and the lignin concentration and growth of Pinus sylvestris L. Forest Ecology and Management Vol 223, No 1-3, pp 349–357
- Mandre, Malle; Kask, Regino; Pikk, Jaak; Ots, Katri (2008) Assessment of growth and stemwood quality of Scots pine on territory influenced by alkaline industrial dust. Environmental Monitoring and Assessment Vol 138, No 1-3, pp 51–63
- Metslaid, Sandra; Sims, Allan; Kangur, Ahto; Hordo, Maris; Jõgiste, Kalev; Kiviste, Andres; Hari, Pertti(2011) Growth patterns from different forest generations of Scots pine in Estonia. Journal of Forest Research Vol 16, No 3, pp 237–243
- Ostonen, Ivika; Lõhmus, Krista; Helmisaari, Helja-Sisko; Truu, Jaak; Meel, Signe (2007) Fine root morphological adaptations in Scots pine, Norway spruce and silver birch along a latitudinal gradient in boreal forests. Tree Physiology. Vol 27, No 11, pp. 1627–1634
- Schmidt, Matthias; Kiviste, Andres; von Gadow, Klaus (2011) A spatially explicit height-diameter model for Scots pine in Estonia. European Journal of Forest Research Vol 130, No 2, pp 303–315
- J. D. OVINGTON, Some Aspects of Energy Flow in Plantations of Pinus sylvestris L., Ann Bot (1961) 25 (1): 12–20. veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Christine Fischer, Wolfgang Höll, Food reserves of scots pine (Pinus sylvestris L.), Trees, juuni 1992, 6. väljaanne, nr 3, lk 147–155, veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Jari P. T. Valkonen, Markku Nygren, Anne Ylönen, Leena Mannonen, Nuclear DNA content of Pinus sylvestris (L.) as determined by laser flow cytometry, Genetica, 1996, 92. väljaanne, nr 3, lk 203–207, veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Christina Ottander, Douglas Campbell, Gunnar Öquist, Seasonal changes in photosystem II organisation and pigment composition in Pinus sylvestris, Planta, august 1995, 197. väljaanne, nr 1, lk 176–183, veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- W T Sinclair, J D Morman ja R A Ennos, Multiple origins for Scots pine (Pinus sylvestris L.) in Scotland: evidence from mitochondrial DNA variation, Heredity (1998) 80, 233–240; doi:10.1046/j.1365-2540.1998.00287.x, veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- J. Provan, N. Soranzo, N. J. Wilson, J. W. McNicol, G. I. Forrest, , J. Cottrell, W. Powell, [http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1689356/pdf/9787466.pdf Gene-pool variation in Caledonian and European Scots pine (Pinus sylvestris L.)02;215(3):457-65. veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Sveshnikov D, Ensminger I, Ivanov AG, Campbell D, Lloyd J, Funk C, Hüner NP, Oquist G., Excitation energy partitioning and quenching during cold acclimation in Scots pine., Tree Physiol. märts 2006;26(3):325-36., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Ivanov AG, Krol M, Sveshnikov D, Malmberg G, Gardeström P, Hurry V, Oquist G, Huner NP., Characterization of the photosynthetic apparatus in cortical bark chlorenchyma of Scots pine., Planta. mai 2015;223(6):1165–77., veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Porcar-Castell A, Juurola E, Ensminger I, Berninger F, Hari P, Nikinmaa E., Seasonal acclimation of photosystem II in Pinus sylvestris. II. Using the rate constants of sustained thermal energy dissipation and photochemistry to study the effect of the light environment., Tree Physiol. 2008 oktoober;28(10):1483–91. veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Risto Pöykiö, Jari Hietala, ja Hannu Nurmesniemi, Scots Pine Needles as Bioindicators in Determining the Aerial Distribution Pattern of Sulphur Emissions around Industrial Plants, World Academy of Science, Engineering and Technology, 4. väljaanne, 20.08.2012, veebiversioon (vaadatud 05.02.2015) (inglise keeles)
- Samuel Frederick Gray, Natural Arrangement of British Plants: According to Their ..., lk 223–224, 2. köide, 1821.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik mänd |
- Harilik mänd andmebaasis eElurikkus
- Sissekanne ITIS-es
- Sissekanne IUCN-is
- Sissekanne NCBI Taxonomy Database'is
