Juttselg-kärnkonn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juttselg-kärnkonn
Kõre. Pildistatud Eestis
Kõre. Pildistatud Eestis
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kahepaiksed Amphibia
Selts Päriskonnalised Anura
Sugukond Kärnkonlased Bufonidae
Perekond Epidalea
Liik Juttselg-kärnkonn
Binaarne nimetus
Epidalea calamita
Mapa Epidalea calamita.png
Sünonüümid

Bufo calamita

Juttselg-kärnkonn ehk kõre (Epidalea calamita, endise ladinakeelse nimega Bufo calamita) on kärnkonlaste sugukonda kuuluv kahepaikne.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Kõre areaaliks on Kesk- ja Lääne-Euroopa, Baltimaad, Valgevene, Lääne-Ukraina, Suurbritannia ja Edela-Iirimaa.

Eestis leidub teda mandri lääneosas ja saartel.

2016. aasta seisuga oli meil teada 14 kõrepopulatsiooni. Osaliselt Tallinnas ja osaliselt Saku vallas asuv Männiku püsielupaik on ühtlasi kõre kõige põhjapoolsem leiukoht maailmas.[1]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõredele on iseloomulik kollane seljajoon

Kahepaiksele loomale omaselt on kõre keha kaetud õhukese pehme ning elastse kaitsva nahaga. Soomused puuduvad, ent nahapind on kare, kuna konna selga, külgi ja jalgu katavad ümarad tüükad. Nahas leidub palju väikeseid limanäärmeid, mis toodavad kasulikke sekreete ehk vedelikke. Need hoiavad kehapinna niiskena ja muudavad naha kleepuvaks ning läikivaks.[2]

Tihtipeale sarnaneb kaitseesmärgil kõre keha värvus ümbritseva keskkonnaga. Seljavärvus varieerub roheka, kollaka, pruunika ja hallika tooni vahel. Kõhupool on kahvatu kuni valkjas.[2] Tüüpiliselt esineb mõlemal sugupoolel äratuntav peenike kollane seljajoon, mille abil saab neid lihtsasti eristada muudest konnaliikidest.[3]

Isaskonna väljavenitunud häälepõis

Isaskonnadel paikneb lõua all üksik häälepõis, mis tekitab liigile iseloomuliku valju paaritumishäälitsuse.[3]

Täiskasvanud konnad on keskmiselt 50-70 mm pikkused.[4]

Kõrel on suhteliselt lühikesed jalad. Sellest tulenevalt on loomal iseloomulik kõnnak, mis vastandub teiste konnaliikide hüppavale liikumisviisile.[3]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Rannaniit kui elupaik (Matsalu laht, Haeska rannaniit)

Kõred on võimelised asustama mitmesuguseid elupaikasid. Nende levikuareaali lõunapoolseimas piirkonnas, Lõuna-Hispaanias, leidub neid kuni 2500 m kõrguselt merepinnast. Mujal Euroopas hõlmavad nad peamiselt madalikke. Liigi tüüpilisteks elupaikadeks on avatud maastikud. Lisaks asustatakse jõeorge, kruusaaukusid, rannikupiirkonna soosid, liivaluiteid ja nõmmesid.[5]

Eestis seostatakse Kõre elupaiku tugevasti rannaniitudega. Ühtlasi on nad indikaatorliigid hästi hooldatud niitudel. Majandatavad rannaniidud oma ulatuslikke avamaastikega ja madala taimkattega on sobilikud elukeskkonnad kõrede jaoks. Lisaks leidub niitudel madalaid veega ajutiselt täidetud tiike või nõgusid, mida kasutatakse sigimiseks.[6]

Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaitse alla võetud kõrede sigimisveekogu Birkdale´is (Suurbritannias)
Viljastatud munad vees

Kõred eelistavad sigida ning asetada viljastatud munad madalatesse häirimatutesse veekogudesse.[2] Kõred lähevad veekogudesse kudema soojemal perioodil ehk aprilli lõpust kuni juulini. Tihti esineb isendeid väikeste rühmadena. Siinjuures mängib olulist rolli isaste võimendatud paaritumishäälitsus, mis muudab tõenäolisemaks vastassugupoolte teineteise ülesleidmist.[7]

Paljunemiseks vajavad konnad kerge kaldega ja hõreda taimkattega tiike. Sellistes ajutistes veekogudes sigimine toob endaga kaasa ohte. Näiteks nende kuivamisel võivad osa kulleseid hukkuda. Riskide korvamiseks paarituvad isendid suvel pikema aja jooksul. Mõni emane on veel võimeline kudema mitu korda aasta jooksul.[4]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõred toituvad ainult soojematel aastaaegadel, mil nad on kõige aktiivsemad. Looma vastsed toituvad peamiselt vees elavatest vetikatest. See-eest vanemad isendid tarbivad peamiselt veest leiduvatest surnud organismidest. Seejuures toiduobjektid on väiksemõõtmelised, kuna nende ebatavaline suu ehitus ei lase neelata suuri osakesi.[2]

Põhiliselt söövad kõred putukaid. Üldiselt on kõre ohvrid niiskete, avatud ja liivaste alade tüüpilisemad asukad. Olulise osa toiduobjektidest moodustavad kiletiivalised, sipelgad, mardikalised, ämblikulaadsed ja kirpvähilised. Väiksemal määral on täheldatud nokaliste ja kahetiivaliste söömist.[8]

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Tihti "laulavad" isased koorina öösiti

Kõre on videviku- ja ööloom, kes liigub ringi pimedal ajal. Nad on võimelised läbima märkimisväärseid vahemaasid ning asustama uusi elupaikasid väga kiiresti.[7]

Enamus ajast veedavad konnad veeskogudes, et varjata vaenlaste eest ning vältida ebasoodsaid keskkonnatingimusi. Samuti on vajalik pidevalt niisutada nahka, vältimaks selle kuivamist ja varustada keha veega.[2]

Kõigusoojastena ei ole kõred võimelised ise reguleerima oma kehatemperatuuri ning sõltuvad keskkonnatingimustest. Äärmuslike temperatuuride vältimiseks kaevuvad kõred veekogu põhjamutta ja jäävad talveunne. Talvitumise ajal looma ainevahetus, kaasa arvatud kõik kehasisesed protsessid on väga aeglased.[2]

Ohutegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõre on muutumas järjest haruldasemaks kahepaiksete liigiks mitmel pool Euroopat. Peamiselt ohustab neid avatud elupaikade pindala kiire vähenemine loodusliku võsastumise ja metsastumise tõttu. Eriti pärssivalt mõjub isendite arvukusele sigimisveekogude hapestumine ning täitumine inimese poolt. Lisaks ohustavad kõresid intensiivne põllumajandus ja elupaikade killustumine turismi infrastruktuuridega.[9]

Eestis on põhiliseks ohuteguriks inimtegevuse, nagu karjatamise ja niitmise, lakkamine rannaniitudel. Hooldamata jäetud niidud hakkavad aegamööda võsastuma ning muutuvad peagi ebasobilikuks kõredele, kes eelistavad avamaastikulisi elupaikasid.[6]

Olukord Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Euroopas on kõrest saanud üks haruldasemaid konnaliike. Kuigi kõre leviala Euroopas on suhteliselt lai, paiknevad liigi populatsioonid hajutatult, olles teineteisest isoleeritud. Lõuna-Rootsis leidub umbes 30 hajutatud populatsiooni.[10] Kriitilisemaks on aga olukord muutunud Suurbritannias ja Iirimaal, kus kõrede üksikud populatsioonid on taandunud rannikualadele.

Kunagi oli kõre tüüpilise levikuga kahepaikne Lääne-Eestis ja saartel. Ent viimaste aastakümnete jooksul on kõrede populatsioonid märkimisväärselt kahanenud. Nüüdisajal leidub Lääne-Eestis üksikuid piirkondi, kust võib kõresid leida. Praeguseks on kõre kantud Eesti punasesse nimekirja I kategooria kaitsealuse liigina.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kõre ja kivisisaliku Männiku püsielupaik laieneb poole võrra Keskkonnaministeerium
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Storer, T. I. & R. L. Usinger (1957). General zoology. New York: McGraw-Hill Book Company. 
  3. 3,0 3,1 3,2 "Natterjack". Online Etymology Dictionary. Vaadatud 29-03-2020.
  4. 4,0 4,1 "Natterjack toad". Wildscreen Arkive. Vaadatud 29-03-2020.
  5. Beebee, T., Cabido, C., Eggert, C., Mestre, I. G., Iraola, A., Garin-Barrio, I., Griffiths, R. A., Miaud, C., Oromi, N., Sanuy, D., Sinsch, U. & M. Tejedo. "40 years of Natterjack toad Conservation in Europe". FrogLog. Volume 101. pp. 40-44, 2012. Virginia, USA: Conservation International. Vaadatud 28-03-2020.
  6. 6,0 6,1 Rannap, R., Briggs, L., Lotman, K., Lepik, I. & V. Rannap. "Coastal meadow management. Best Practice Guidelines". 2004. Tallinn: Estonian Ministry of Environment. Vaadatud 28-03-2020.
  7. 7,0 7,1 "Natterjack Toad". Froglife. Vaadatud 29-03-2020.
  8. Boomsma, J. J. & J. W. Arntzen. "Abundance, Growth and Feeding of Natterjack Toads (Bufo calamita) In a 4-Year-Old Artificial Habitat". Journal of Applied Ecology. Volume 22. pp. 395-405, 1985. London: British Ecological Society. Vaadatud 28-03-2020.
  9. Beja, P., Kuzmin, S., Beebee, T., Denoel, M., Schmidt, B., Tarkhnishvili, D., Ananjeva, N.B., Orlov, N.L., Nyström, P., Ogrodowczyk, A., Ogielska, M., Bosch, J., Miaud, C., Tejedo, M., Lizana, M. & I. Martinez Solano. "Epidalea calamita". IUCN Red List of Threatened Species, 2009. IUCN. Vaadatud 28-03-2020.
  10. Hallanaro, E. L. & M. Pylvänäinen (2001). Nature in Northern Europe. Biodiversity in a changing environment. Helsinki: The Nordic Council of Minister. Lk 119. ISBN 92-893-0635-1
  11. Rannap, R., Briggs, L., Adrados, L. C., Lepik, I.. "Protection of toads on coastal meadows in Estonia". Tallinn: Estonian Ministry of Environment. Vaadatud 28-03-2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]