Devon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kronostratigraafilisest üksusest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Devon (täpsustus).

Devon on geokronoloogiline üksus (ajastu) ja kronostratigraafiline üksus (ladestu). Devon algas 419,2 miljonit aastat tagasi ja lõppes 358,9 miljonit aastat tagasi. Devonile eelnes Siluri ajastu ja järgnes Karboni ajastu. Devon kuulub Paleosoikumi aegkonda ja Fanerosoikumi eooni.[1]

Ajastu Ajastik
järgnev järgnev
P
A
L
E
O
S
O
I
K
U
M
Perm Loping
Guadalup
Cisural
Karbon Pennsylvania
Mississippi
Devon Ülem-Devon
Kesk-Devon
Alam-Devon
Silur Přidoli
Ludlow
Wenlock
Llandovery
Ordoviitsium Ülem-Ordoviitsium
Kesk-Ordoviitsium
Alam-Ordoviitsium
Kambrium Furong
Kolmas ajastik
Teine ajastik
Terre-Neuve
eelnev

Devoni ajastu on nimetatud Devoni maakonna järgi, Inglismaal, kus selle ajastu kivimeid esmakordselt uuriti.[2] Devoni ajal toimus esimene suureulatuslik adaptiivne radiatsioon kuival maal. Moodustusid ulatuslikud metsad ning suurenes oluliselt kalade mitmekesisus.[3] Hilis-Devonis, 375–360 miljonit aastat tagasi, toimus suur väljasuremissündmus, mille tagajärjel kadus 19% perekondadest ja 50% sugukondadest.[4]

Devoni kivimite paksus Eestis võib kohati ulatuda 500 meetrini, kõige paksemad ladestud on just Kagu-Eestis.

Devoni ajastul (405–350 miljonit aastat tagasi) valitses Eesti aladel terrigeenne settimine. Nendes setetes on tähtsamateks kivististeks lõuatud, rüükalad, akantoodid ning vihtuimsed kalad või nende soomused. Leidub ka kopskalade ja kiiruimsete kivistisi ning Pärnu lademest on leitud psilofüütide (algeliste maismaataimede) jäänuseid. Devoni ladestu kogupaksus on kuni 450 m (Kagu-Eestis).

Devoni ladestu maavaradest on tähtsamad Gauja lademe klaasiliiv (Piusa liivamaardla), Burtnieki lademe raskestisulav savi (Joosu savimaardla), samuti varustab Devoni ladestu Lõuna-Eestit põhjaveega, mis enamasti puhas ja surveline.

Paleogeograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Devoni ajastu suure tektoonilise aktiivsuse tõttu liikusid Laurussia (Eurameerika) ja Gondwana üksteisele lähemale. Laurussia kontinent moodustus Vara-Devonis Laurentia ja Baltika kratooni kokkupõrkel. Nende vahel paiknenud Iapetuse ookean oli sulgunud. Kraatonite kokkupõrkel tekkis kõrge Kaledoonia kõrgmäestik. Kuna Laurussia asus palavvöötmes ja maismaataimestik polnud veel välja arenenud, siis toimus intensiivne kivimite murenemine. Peene murdmaterjali edasikandumise tõttu vooluvetega tekkisid mäestikueelsetel tasandikel madalates veekogudes paksud punase liivakivi lasundid („Old Red“).

Ekvaatori juures jõudsid Laurussia ja Gondwana kontinent üksteisele lähedale, Devoni ajastu lõpus põrkusid kontinendid omavahel ja algas Pangaea moodustumise varajajane etapp.

Siberi ja Kashstani mandrid säilitasid oma iseseisvuse.[3]

Meretasemed olid kõrged ja suur osa maismaast kattus šelfimerega, kus elasid troopilised rifiorganismid. Sügav ja hiigelsuur ookean Panthalassa kattis ülejäänud planeeti. Lisaks massiivsele Panthalassa ookeanile oli veel teisi ookeane: Tethyse ookeani 2 faasi (Paleo-Tethys, Proto-Tethys), Rheici ja Uurali ookean.[5]

Kliima[muuda | muuda lähteteksti]

Devoni ajal oli kliima peamiselt ariidne, eriti kuiv oli ekvaatoril. Vara-Devonis olid temperatuurid kõrged. Metsade laienemise tõttu tõusis kogu Devoni vältel hapnikusisaldus ning langes CO2 tase. Sellest võib olla tingitud jahenemine Kesk-Devonis. Hilis-Devonis langesid temperatuurid veelgi, kuid Hilis-Devoni lõpus temperatuurid tõusid. [6] Temperatuurigradient ekvaatorilt pooluste suunas oli väiksem kui tänapäeval. Konodontides sisalduva apatiidi põhjal tehtud paleotemperatuuri rekonstruktsioonid näitavad, et Vara-Devonis valitsesid soojad, troopilised tingimused ning temperatuur oli 30 kraadi. Kesk-Devonis olid temperatuurid jahenemise tõttu 23-25 kraadi. Hilis-Devoni lõpus toimus jällegi soojenemine ning temperatuur võis olla 30 kraadi. [7]

Alajaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Devon jaguneb 3 ajastikuks:

  • Vara-Devon
  • Kesk-Devon
  • Hilis-Devon

Ajastikele vastavad kivimid jaotuvad Alam-, Kesk- ja Ülem-Devoniks.[1]

Floora ja fauna[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrge keskmise temperatuuri tõttu oli troopikameredes väga mitmekesine põhjaelustik. Suurtel aladel tekkisid korallidest ja stromatopooridest koosnevad rifid. Kõige laiaulatuslikumad rifid olid Kesk-Devoni ajastikul. Devoni ajal kasvas laialdaselt kalade mitmekesisus.[8] Meredes moodustusid rüükalad, kes ajastu lõpuks välja surid. Devoni keskel ilmusid esimesed kahepaiksed-tetrapoodid. Devonis olid meretasemed üldiselt kõrged. Mere faunas domineerisid jätkuvalt sammalloomad, brahhiopoodid ja korallid. Külluslikult oli meriliiliaid ja esines ka trilobiite. Selgroogsetest kahanes lõuatute hulk ja suurenes lõugsete mitmekesisus mere- ning magevees. Mitmekesisemaks muutusid kõhrkalad ja luukalad.

Devoni ajastul tekkis Maale rikkalik maismaataimestik. Vara-Devoni alguses esinesid primitiivsed soontaimed. Nendele lisandusid primitiivsed kollad ja sõnajalgtaimed. Kesk-Devonis tekkisid esimesed puukujulised eostaimed. Hilis-Devonis ilmusid puitunud tüvega kõrged puud, mis moodustasid suuri metsi. Taimkatte intensiivse mitmekesistumise tõttu muutus ka atmosfääri koostis. Ajastu alguses oli CO2 kontsentratsioon õhus 12-14 korda suurem tänapäeva tasemest ning ajastu lõpuks oli see tugevalt langenud. Hapnikusisalduse kasvu ning CO2 kontsentratsiooni languse tõttu toimus Kesk-Devonis jahenemine, mis viis suure väljasuremissündmuseni ajastu lõpus. Eriti mõjutas see koralle ja stromatopoore.[3]

Hilis-Devoni väljasuremine[muuda | muuda lähteteksti]

Hilis-Devoni suur väljasuremine leidis aset umbes 375-360 miljonit aastat tagasi.[9] See oli üks viiest suurest väljasuremissündmusest Maa ajaloos. Väljasuremine mõjutas pigem soojades madalmeredes elavaid organisme, eriti rifimoodustajaid.

Mereelustikust mõjutas väljasuremissündmus enim brahhiopoode, trilobiite, ammoniite, nautiloide, konodonte, akritarhe ja lõuatuid.

Hilis-Devoni väljasuremise põhjused on teadmata. Põhilisteks oletusteks on impakt, meretaseme kõikumised ning anoksia, globaalne jahenemine.[10]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti asus Devonis Laurussia kontinendil ekvaatori lähedal.

Devoni ladestu settekivimid lasuvad Siluri ja Ordoviitsiumi setenditel ja Mõniste kerke lael otse aluskorral. Avamused kulgevad lõuna pool Pärnu-Mustvee joont ning Narva jõe keskjooksul.

Devoni avamusala Eestis

Devoni maksimaalne paksus Eestis on Kagu-Eestis üle 400m.[11]

Devoni ladestus on 3 ladestikku:

Alam-Devon[muuda | muuda lähteteksti]

Vara-Devoni alguses, Tilže lademe tekke ajal, oli Eesti alal soe madalmeri, kus settisid Alam-Devoni liivalasundid, mis paiknevad Kagu-Eestis, kuid ei paljandu. Vara-Devoni keskel, Kemeri lademe moodustumise ajal, toimus lühiajaline transgressioon ning settisid liivakad setted. Vara-Devoni lõpus, Rēzekne lademe moodustumise ajal, algas uus mere pealetung ning lisaks liivakatele setetele settisid ka karbonaatsed setted. Põhilisteks kivimiteks on liivakivid, aleuroliidid ning dolomiidid.

Kesk-Devon[muuda | muuda lähteteksti]

Kesk-Devonis kattis Eesti ala vahelduva veerežiimiga meri, kus settisid valdavalt liivakivid, kuid ka savid, dolomiitsed merglid, lubjakivid. Mereline bassein madaldus ning merelised olud vaheldusid maismaalistega. Settisid madalmere- ja jõgede deltapiirkonna liivakad setted ja nendega vahelduvad savikad kihid. Deltaalale iseloomulikult tekkisid põimkihilised liivakivid. Heledavärvilised liivakivid on iseloomulikud Pärnu, Gauja ja Amata lademele. Punasevärvilised erimid on tüüpilised Aruküla ning Burtnieki lademele. Narva lademes leidub lisaks savisid ja dolomiite.

Ülem-Devon[muuda | muuda lähteteksti]

Hilis-Devonis algas uus mere pealetung, mis haaras Eesti kaguosa. Ülem-Devoni Plavinase, Dubniki ja Daugava lademetes on lisaks savidele ja dolomiitidele ka lubjakive, kuid kihtide paiknemisala on Eestis minimaalne.

Maavarad[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige olulisemaks on klaasiliiv, mida on Piusas kaevandatud XX sajandi algusest. Piusa klaasiliiva on kasutatud pudeliklaasi ning aknaklaasi valmistamiseks. Tänapäeval kasutatakse seda pudeliklaasi valmistamiseks ja vormiliivaks.

Devoni savisid on kasutatud telliste valmistamiseks.

Ülem-Devoni lubjakive on kasutatud lubjapõletamiseks ja ehituskividena. Tänapäeval plaanitakse vaid killustiku tootmist.[12]

Eesti Devoni stratigraafiline skeem
Ladestu Ladestik Lade kivimiline koostis avamusel paksus
järgnev (pärast settelünka)
Devon Ülem-Devon Daugava lubjakivi 8+ m
Dubniki savi, dolomiit 15 m
Pļaviņase dolomiit, lubjakivi 27...32 m
Kesk-Devon Amata liivakivi, aleuroliit, savi 12...30 m
Gauja liivakivi, aleuroliit, savi 78...80 m
Burtnieki liivakivi, aleuroliit 61...95 m
Aruküla liivakivi, aleuroliit 66...97 m
Narva dolomiit, savi, aleuroliit 30...109 m
Pärnu liivakivi, aleuroliit, savi, dolomiit 15...47 m
Alam-Devon Rēzekne liivakivi, aleuroliit 1...52 m
Ķemeri liivakivi, dolomiit 6...8 m
Tilže liivakivi, aleuroliit 2...18 m
eelnev
Kõik tabelis toodud lademed ei esine Eestis, tegemist on Eestis kehtiva Devoni stratigraafilise skeemiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 International Chronostratigraphic Chart International Commission on Stratigraphy (vaadatud 28.10.2017)
  2. Geology Applied To Engineering Terry R. West, 2010 (vaadatud 29.11.2017)
  3. 3,0 3,1 3,2 Devon Eestis Kleesment,A., jt.2006 (vaadatud 30.10.2017)
  4. Beyond Natural Resources to Post-Human Resources Peter Baofu, 2013 (vaadatud 29.11.2017)
  5. Understanding Geochronology Robert Milton, June 20, 2017 (vaadatud 29.11.2017)
  6. Encyclopedia of Paleoclimatology and Ancient Environments Vivien Gornitz, Oct 31, 2008 (vaadatud 29.11.2017)
  7. Devonian climate and reef evolution: Insights from oxygen isotopes in apatite M.M.Joachimski, S.Breisig, W.Buggisch, J.A.Talent, R.Mawson, M.Gereke, J.R.Morrow, J.Day, K.Weddige, 15 July, 2009 (vaadatud 30.10.2017)
  8. End-Devonian extinction and a bottleneck in the early evolution of modern jawed vertebrates Lauren Cole Sallana, Michael I. Coatesa, 2010 (vaadatud 28.11.2017)
  9. The Late Devonian Mass Extinction: the Frasnian/Famennian Crisis (Columbia University Press)McGhee, George R., Jr, 1996. ISBN 0-231-07504-9
  10. Encyclopedia of Biodiversity Douglas H. Erwin, 2001 (vaadatud 28.11.2017)
  11. Geology and Mineral Resources of Estonia Raukas, A., Teedumäe, A., 1997 (vaadatud 28.10.2017)
  12. Devoni ajastu Mare Isakar, 2013 (vaadatud 28.10.2017)