Suur-Pakri

Suur-Pakri
Suur-Pakri
	Suur-Pakri maastik
Ümbritseb	Soome laht
Saarestik	Pakri saared
Koordinaadid	59° 19′ 40″ N, 23° 54′ 35″ E
Pindala	12,68 km²
Pikkus	6,8 km
Laius	2,5 km
Rannajoone pikkus	22,84 km
Kõrgeim koht	Suur-Pakri pank (8 m)
Elanikke	(asustamata)

Suur-Pakri ehk Stora Rågö on Eesti saar Soome lahe lääneosas Väike-Pakrist läänes. Mandri-Eestist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 12,68 km².^[1] Suur Pakri on Väike-Pakrist veidi väiksem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.

Nimi

Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab 'rukkisaart'. Selgusetu on, miks pindalalt väiksemat saart on suuremaks nimetatud.

Asend

Saar asub 5 km Vihterpalu jõe suudmest kirdes. Saarest itta jääb Väike-Pakri saar, neid lahutab 1,5 km lai ja 1,6–1,8 m sügav väin.

Loodus

Saare põhjaosa kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu. Seal asub umbes 3 km pikk ja 1–8 m kõrge Suur-Pakri pank. Saare põhjaosas on mitu looduslikku või inimtekkelist väikest järve (Suur-Pakri saare järvikud).

Sammaltaimedest on saarelt leitud habrast aloinat, lubi-niithammast ja siberi manniat.

Saare põhja- ja idarannikul esineb niite. Looniit on Eesti üks suuremaid lagedaid looalasid. Haruldasemaist taimedest kasvavad saarel salutakjas, soohiilakas ja nõmmnelk. Heinamaad olid piiratud kiviaedadega.

Mets katab neljandiku saare pindalast, eelkõige kesk- ja lääneosa. Saarel kasvavad Eesti läänepoolseimad pangametsad. Puudest kasvavad saarel kased, kuused ja harilikud pihlakad.

Saare lõunaosa on kohati soine.

Ajalugu

Pakri saari on esmamainitud 1283. aastal, kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused.

28. aprillil 1345 müüs kloostri abt Nicolaus saare viiele rootslasele 34 hõbemarga eest. Saksa orduriigi koosseisu kuulunud Pakri saartelt käisid kohalikud rannarootslastest talupojad juba 1555. aastal Rootsi kuninga Gustav I Vasa juures õigust nõudmas. Saared kuulusid Rootsi kuningriigile aastatel 1561 kuni 1710.

Venemaa keisririigi Eestimaa kubermangu justiitskolleegium otsustas 1770, et kohalik mõisnik Thomas von Ramm ei või temale kuuluvatel maadel elavatelt Suur-Pakri rannarootsi talupoegadelt nõuda teorenti ega piirata nende liikumisvabadust.

Enne esimest maailmasõda oli saarele plaanitud rannakaitsepatarei nr 2b, mis oleks kuulunud Peeter Suure merekindluse peapositsiooni koosseisu, kuid see jäi ehitamata.

1918. aastal oli iseseisvunud Eesti Vabariigile kuuluval Suur-Pakri saarel kolm rannarootsi elanikkonnaga küla: Suurküla (Storby), Lepikuküla (Bisagidby või Alskogby) ja Rannaküla (Strandby või Åsby või Åsa).

Pärast Teise Maailmasõja puhkemist ja Nõukogude Liidu poolt Eestile pealesunnitud baaside lepingu sõlmimist 1939. aasta sügisel rajati mitmele poole Eesti rannikule ja saartele NSV Liidu sõjaväebaasid. Kohalik rannaroootslastest koosnev tsiviilelanikkond evakueeriti baaside eest Pakri saartelt mais 1940. Pärast seda kui Nõukogude väed okupeerisid juunis 1940 kogu Eesti, algasid repressioonid ka mitmete pakrilaste vastu. Pärast kodusaarelt lahkumist muutus ka tegelemine seniste elualadega – meresõit ja kalapüük – küsitavaks, ning tasapisi tekkisid mõtted Rootsi ümberasumise kohta. 1940. a. sügisel saabusidki esimesed 110 pakrilast laevaga Stockholmi.^[2] Pakrilaste ulatuslikum ümberasumine algas Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal. Viimane põlispakrilaste Eestist lahkumise laine toimus koos kümnete tuhandete eestlastest paadipõgenikega nn suure põgenemise ajal sissetungivate Nõukogude Liidu vägede eest 1944. aasta hilissuvel ja sügisel.

Nõukogude okupatsiooni ajal 1944–1991 kasutati saart polügoonina. Pärast Eesti taasiseseisvumist lahkusid viimased endise Nõukogude Liidu (praeguse Venemaa) sõjaväeüksused Pakri saartelt mais 1994.