Suur-Pakri
| Suur-Pakri | |
|---|---|
 Suur-Pakri maastik | |
| Ümbritseb | Soome laht |
| Saarestik | Pakri saared |
| Koordinaadid | 59° 19′ 40″ N, 23° 54′ 35″ E |
| Pindala | 12,68 km²[1] |
| Pikkus | 6,8 km |
| Laius | 2,5 km |
| Rannajoone pikkus | 22,84 km |
| Kõrgeim koht |
Suur-Pakri pank (8 m) |
| Elanikke |
(asustamata) |
 | |
Suur-Pakri ehk Stora Rågö on saar Soome lahe lääneosas Väike-Pakrist läänes. Mandri-Eestist eraldab saart Kurkse väin. Saare pindala on 12,68 km².[1] Suur Pakri on Väike-Pakrist veidi väiksem. Mõlemad saared kuuluvad Paldiski linna koosseisu.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Saare rootsikeelne nimi Rågö tähendab 'rukkisaart'. Selgusetu on, miks pindalalt väiksemat saart on suuremaks nimetatud.
Asend[muuda | muuda lähteteksti]
Saar asub 5 kilomeetrit Vihterpalu jõe suudmest kirdes. Saarest itta jääb Väike-Pakri, mida lahutab 1,5 km lai ja 1,6-1,8 m sügav väin.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Saare põhjaosa kuulub Pakri maastikukaitseala koosseisu. Seal asub umbes 3 km pikk ja 1–8 m kõrge Suur-Pakri pank. Saare põhjaosas asub mitu looduslikku või inimtekkelist väikest järve (Suur-Pakri saare järvikud).
Samblikest on saarelt leitud habrast aloinat, lubi-niithammast ja siberi manniat.
Saare põhja- ja idarannikul esineb niite. Looniit on Eesti üks suuremaid lagedaid looalasid. Haruldasematest taimedest kasvavad saarel salutakjas, soohiilakas ja nõmmnelk. Heinamaad olid piiratud kiviaedadega.
Mets katab ¼ saare pindalast, valdavalt kesk- ja lääneosa. Saarel kasvavad Eesti läänepoolseimad pangametsad. Puudest kasvavad saarel kased, kuused ja harilikud pihlakad.
Saare lõunaosa on kohati soine.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pakri saari on ajaloos esmakordselt mainitud 1283 kui Taani kuningas Erik V Klipping kinnitas Padise kloostri valdused.
28. aprillil 1345 müüs kloostri abt Nicolaus saare 5 rootslasele 34 hõbemarga eest. 1555 käisid saare talupojad Rootsi kuninga Gustav I Vasa juures õigust nõudmas. Eestimaa kubermangu justiitskolleegium otsustas 1770, et kohalik mõisnik Thomas von Ramm ei või Suur-Pakri talupoegi kohelda pärisorjadena.
Saarel asus kolm küla: Suurküla (Storby), Lepikuküla (Bisagidby, Lillby) ja Rannaküla (Åsby, Strandby), mille elanikud pidid mais 1940 lahkuma. Nõukogude ajal kasutati saart polügoonina ja Eesti Vabariigile tagastati saar mais 1994.
Suur-Pakri saare loodetipus asub Suur-Pakri tulepaak.
Saarele oli plaanitud rannakaitsepatarei nr 2b, mis oleks kuulunud Peeter Suure merekindluse peapositsiooni koosseisu, kuid jäi ehitamata.
Suur-Pakrit on pakutud üheks sobilikuks kohaks Eestis tuumaelektrijaama ehitamiseks.[2][3]
Kultuurimälestistest asuvad saarel Suur-Pakri kiriku varemed[4] ja Suur-Pakri kalmistu.[5]
Suur-Pakri Suurküla aerofoto
Bodäni järv Suur-Pakri saarel
Lihlviki järv Suur-Pakri saarel
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Suur-Pakri Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 9. juunil 2019.
- ↑ "Eesti Energia uurib Suur-Pakri saare sobivust tuumajaama rajamiseks" Eesti Päevaleht, 13. mai 2009
- ↑ "Liive: tuumajaam sobiks Suur-Pakrile" ERR, 11. november 2010
- ↑ Suur-Pakri kiriku vare kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ Suur-Pakri kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Andres Tõnisson (2006): “Pakri maastikukaitseala ja hoiuala kaitsekorralduskava” 2007-2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-Pakri – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis