Ameerika erandlikkus

Allikas: Vikipeedia

Ameerika erandlikkus, ka Ameerika erilisus, Ameerika eripära (inglise keeles American exceptionalism) viitab teooriale, mille kohaselt USA erineb teistest rahvusriikidest kvalitatiivselt.[1] Selle vaate järgi erineb Ameerika Ühendriigid teistest riikidest kuna sai alguse revolutsioonist. Poliitikateadlase Seymour Martin Lipseti sõnu kasutades sai USA nii "esimeseks uueks rahvaks". Tekkis ainulaadne ameerika ideoloogia "amerikanism", mis põhines vabadusel, egalitaarsusel, individualismil, vabariiklusel, populismil ja laissez-faire põhimõttel.[2] Ka sellele ideoloogiale viidates kasutatakse tihti fraasi "Ameerika erandlikkus".[2]

Kuigi termin ei pea tingimata osutama üleolekule, on paljud neokonservatiivid ja muud ameerika konservatiivsed autorid propageerinud "Ameerika erandlikkuse" üleolekutähendust.[2][3] Nende jaoks on USA nagu piibellik "linn mäe peal" (city upon a hill – seda fraasi kasutasid briti kolonistid Põhja-Ameerika kohta juba 1630. aastal), milleni muud maailma mõjutanud jõud ei ole ulatunud.[4]

USA erandlikkuse teooria juurte otsinguil võib tagasi minna prantslase Alexis de Tocqueville'ini, kes leidis oma Ameerika-teemalistes kirjutistes (1831, 1840), et see riik on eriline.[5] Laialdasemat kasutust leidis termin American exceptionalism pärast seda, kui Jossif Stalin arvustas 1929. aastal Ameerika Kommunistliku Partei Jay Lovestone'i juhitud tiiva liikmeid nende uskumuse pärast, et Ameerika puhul marksistlikud ajalooseadused "tänu riigi loodusressurssidele, industriaalsele võimekusele ja jäikade klassierisuste puudumisele" ei kehti. Ameerika kommunistid hakkasid terminit American exceptionalism kasutama partei fraktsioonide vahelistes võitlustes. Sealt edasi liikus see intellektuaalide keelekasutusse.[6][7] 1989. aastal märkis poliitikateadlane Richard Rose, et enamik ameerika ajaloolasi on erilisusega nõus. Rose'i sõnul on levinud järgnev mõtteviis:

"Ameerika marsib omasoodu. Selle unikaalsust saab seletada eri põhjuste kaudu (kas siis eraldi või kokkuvõetuna): ajalugu, suurus, geograafia, poliitilised institutsioonid ja kultuur. Seletusi, mis kehtivad Euroopa valitsuste kasvamise kohta ei saa kohaldada Ameerikale ja vastupidi."[8]

Samas on postnatsionalistlikud õpetlased ameerika erandlikkuse tagasi lükanud öeldes, et USA ei murdnud end Euroopa ajaloost eemale, ja et ka USA-s on säilinud klassipõhine ja rassipõhine ebavõrdsus, ning imperialism ja valmisolek sõdimiseks. Samuti usub enamik teisi rahvaid mingil kujul enda erilisust-erandlikkust.[9]

Mõiste ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse ajaloolane Alexis de Tocqueville kirjutas Ameerika erandlikkusest oma 1835/1840 raamatus "Demokraatia Ameerikas" ("Democracy in America"):

"Ameeriklaste positsioon on seega erandlik, ja võib uskuda, et ükski demokraatlik rahvas pole varem sarnases olukorras olnud. Nende rangelt puritaanlik päritolu, nende ettevõtlikkus, isegi see maa, kus nad elavad, mis tundub nende mõtted teaduse, kirjanduse ja kunstidega tegelemiselt kõrvale juhtivat, Euroopa lähedus, mis lubab neil need tegevused unarusse jätta samas barbaarsusse laskumata, tuhat erilist põhjust, millest mina olen olnud võimeline vaid kõige tähtsamaile osutama, on erakordsel kombel koos toimides ameeriklase mõtted praktiliste teemadega tegelemisele fikseerinud. Tema kired, ta soovid, ta haridus ja kõik muu tema juures tunduvad teda üheskoos maa poole tirivat; vaid tema usk palub tal aeg-ajalt pöörata mõne ajutise ja hajevil pilgu ka taeva suunas. Lõpetagem seega ameeriklaste eeskuju kasutamise teiste demokraatlike rahvaste vaatlemisel."[10]

Ameerika erandlikkuse mõiste oli seotud ettemääratud saatuse (manifest destiny) mõttega,[11] mida 1840ndatel kasutasid demokraadid, et propageerida USA piiride lääne poole nihkumist ja läänepoolsete alade omandamist. 19. sajandil USA-s kasutatud kooliõpikuid uurides on leitud, et õpikud "ülistasid Ameerika erandlikkust, ettemääratud saatust ja Ameerikat kui Jumala riiki ... Veelgi enam, [õpikute autori] McGuffey järgi lasus Ameerikal tulevikumissioon tuua maailmale vabadus ja demokraatia".[12]

Ameeriklaste ainulaadsus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane Dorothy Ross on kirjeldanud Ameerika erandlikkuse kolme voolust:

1. Protestantlikud ameerika kristlased uskusid, et ameerika edusammud viivad kristliku millenniumini (tuhandeaastase maapealse paradiisini).
2. Mõned ameeriklastest kirjutajad sidusid oma ajaloo ka vabaduse arenemislooga anglosaksi Inglismaal, ja isegi Lääne-Rooma keisririigi vallutanud teutooni hõimude traditsioonidega.
3. Teised ameeriklastest kirjutajad nägid Ameerikas "neitsilikku maad", mis pakkus põgenemisvõimalust varasemad vabariigid hävitanud lagunemisest.[13]

Marksismis[muuda | muuda lähteteksti]

1927. aasta juunis kirjeldas Ameerika Kommunistliku Partei üks juhte Jay Lovestone Ameerika majanduse ja ühiskonna ainulaadsust. Ta juhtis tähelepanu ameerika kapitalismi tugevusele ja riigi "tohutule võimuvarule" (tremendous reserve power), mis tema sõnul ei luba seal korraldada kommunistlikku revolutsiooni.[14] 1929. aastal nimetas antud küsimuses eriarvamusele jäänud Jossif Stalin Lovestone'i mõtteid "Ameerika erandlikkuse ketserluseks". Tema sõnad tõlgiti inglise keelde kui the heresy of American exceptionalism, ja see oli esimene kord, kui kasutati terminit "Ameerika erandlikkus".[15][16] Suur depressioon näis kinnitavat Stalini väidet, et ka ameerika kapitalismi puhul kehtivad marksismi üldised seadused.[17] 1930. aasta juunis kuulutati ameerika kommunistide kokkutulekul, et "majanduskriisi torm puhus laiali Ameerika erandlikkuse kaardimajakese ja kogu selle oportunistlike teooriate ja illusioonide süsteemi, millel Ameerika kapitalistlik 'jõukus' seisis".[18]

Koos ülejäänud rahvaga majanduslangusejärgselt jõukamaks saanud akadeemikud defineerisid Ameerika erandlikkuse ümber. Ameerika erandlikkus pidi sobituma mõttega maailma juhtriigist. Uuem USA oli valmis vanematele Euroopa ühiskondadele näitama teed marksismist ja sotsialismist vabasse tulevikku.[15]

Ajalooline kontekst[muuda | muuda lähteteksti]

Feodaalse korra puudumine[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud teadlased kasutavad Harvardi politoloogia professori Louis Hartzi välja töötatud Ameerika erandlikkuse mudelit. Raamatus "The Liberal Tradition in America" (1955) väitis Hartz, et Ameerika poliitilisest traditsioonist on puudu vasakpoolsed/sotsialistlikud elemendid ja parempoolsed/aristokraatlikud elemendid, mis domineerisid enamikus ülejäänud maades. Kolooniast välja kasvanud Ameerikas ei olnud feodaalseid traditsioone nagu etableerunud kirik, mõisa omandisse kuuluv maa või pärilik aadlitiitel.[19] "Liberaalse konsensuse" koolkond, kuhu kuulusid nt David Potter, Daniel Boorstin ja Richard Hofstadter, rõhutas Hartzi järgides, et Ameerika ajaloos aset leidnud poliitilised konfliktid toimusid eraomandit, üksikisiku õigusi ja representatiivset valitsust austava liberaalse konsensuse raamistikus. USA valitsus oli palju vähem tsentraliseeritud kui Euroopa valitsused.[20]

Puritaanlikud juured[muuda | muuda lähteteksti]

Osaliselt võib Ameerika erandlikkust seletada Ameerika puritaanlike juurte abil.[21] Paljud Hollandi reformistliku teoloogi Jacobus Armininiusest mõjutatud puritaanid võtsid omaks kesktee range kalvinistliku ettemääratuse ja vähem piirava jumaliku ettenägelikkuse (divine providence) teoloogia vahel. Nende uskumuse kohaselt oli Jumal nendega lepingu sõlminud ning nad ära valinud kui näidisrahva kogu ülejäänud maailma jaoks. Üks puritaanide juhte John Winthrop väljendas seda mõtet viidates Ameerikale metafoorselt kui "linnale mäe peal" – tema järgi pidi Uus-Inglismaa kõigile teistele eeskujuks olema.[22] Seda metafoori kasutavad erandlikkuse pooldajad siiani. Puritaanide moralistlikud väärtused jäid sajanditeks ameeriklaste rahvusliku identiteedi osaks ja neil on rahvuslikule alateadvusele mõju ka tänapäeval.

Ameerika revolutsioon ja vabariiklus[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika revolutsioonini viinud mõtted tulenesid Suurbritannia ühiskonna peavoolu poolt tagasi lükatud vabariikluse traditsioonist. Ajaloolane Gordon Wood on väitnud, et "meie usk vabadusse, võrdsusse, põhiseadusse ja tavalise inimese heaolusse tulenesid revolutsiooniajast, nagu ka mõte, et ameeriklased on eriline rahvas, kelle eriliseks saatuseks on juhtida maailma vabaduse ja demokraatia suunas".[23]

Thomas Paine'i pamflett "Common Sense" (1775–1776) väljendas esimest korda mõtet, et Ameerika polnud ainult Euroopa pikendus, vaid uus maa – pea piiramatu potentsiaaliga riik, mis oli briti emamaast välja kasvanud. Taolised tundmused ladusid revolutsioonilise Ameerika erandlikkuse mõtte vundamendi ja olid lähedaselt seotud vabariiklusega – usuga, et suveräänsus kuulub rahvale, ja pole vaid valitsevale klassile pärida ja pärandada.[24]

Ajal, mil suurriikides olid kindlad riigiusundid, iseloomustas Ameerika revolutsiooni usuvabadus. Thomas Jeffersoni ja James Madisoni juhtimisel viidi sisse kaasaegne põhiseadusel põhinev vabariiklus, kus kirikute võimule seati piirangud.

Jefferson ja vabaduse impeerium[muuda | muuda lähteteksti]

Tuckeri ja Hendricksoni (1992) väitel uskus Jefferson, et Ameerika "oli vaba ja voorusliku rahva kindlustundele rajatud uue diplomaatia kandja, ja ta peaks seisma inimeste loomulikel ja universaalsetel õigustel põhinevate eesmärkide eest kasutades vahendeid, mis väldivad sõda ja selle korrumpeerivat mõju". Jefferson soovis radikaalset ärapööramist Euroopas traditsioonilisest "riigi huvides" põhimõttest (millega võidi õigustada mistahes samme) ning lõpetada välispoliitika ja valitseva perekonna vajaduste prioriseerimine võrreldes tavainimeste vajadustega.[25]

Jeffersoni ettekujutuses pidi Ameerikast saama maailma "vabaduse impeerium" (empire of liberty) – demokraatia ja vabariikluse mudel. Ameerika oli tema jaoks majakaks (beacon to the world), mis pidi maailma teisi riike paremuse suunas mõjutama.[26]

Põhilised väited[muuda | muuda lähteteksti]

Marilyn B. Youngi kohaselt võtsid neokonservatiivsed intellektuaalid ja poliitikud pärast külma sõja lõppu omaks mõtte "Ameerika impeeriumist", ehk nad väitsid Ameerikat omavat rahvusliku missiooni viia vabadus ja demokraatia ka vähem arenenud maadesse. Pärast 11. septembril 2001 toimunud terrorirünnakuid muutis George W. Bushi administratsioon välispoliitilist suunitlust – rõhuti USA militaarse ja majandusliku üleoleku säilitamisele, mis läks kokku ka Ameerika impeeriumi mõtteviisiga. Youngi sõnul oli Iraagi sõda (2003–2011) näide Ameerika erandlikkusest.[27]

Vabariiklik eetos ja mõtted riiklusest[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika erandlikkuse pooldajate järgi on USA erandlik kuna see põhineb vabariiklikel ideaalidel mitte ühisel pärandil, etnosel või valitseval eliidil. President Abraham Lincolnile viidates on Ameerika rahvus "pühendatud väitele, et kõik inimesed on loodud võrdsena". Selle vaate kohaselt on Ameerika lahutamatult seotud vabaduse ja võrdsusega. Taolist Ameerika erandlikkuse tõlgendust on edendanud endine Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich. 2011. aastal välja tulnud filmis "A City Upon a Hill"[28] ja raamatus "A Nation Like No Other" väljendab Gingrich arvamust, et "erandlikkus" on "ehitatud unikaalsele usule, et meie õigused ei tulene valitsuselt, vaid Jumalalt, ning annavad au ja vastutuse indiviidile, mitte riigile".

Ameerika Ühendriikide poliitikat on algusest peale iseloomustanud föderalism ja võimude lahususe põhimõte (checks and balances), mistõttu ükski isik, fraktsioon, regioon või valitsusasutus ei saa kasvada liiga võimukaks. Mõned Ameerika erandlikkuse teooria pooldajad väidavad, et see süsteem ja sellega kaasnev võimu kontsentreerumise umbusaldamine on USA-s ära hoidnud "enamuse türannia", säilitab vabariiklikku demokraatiat ja laseb kodanikel elada kohas, mille seadused peegeldavad sealsete elanike väärtuseid. Taolise süsteemi tulemusel võivad seadused riigi eri osades suuresti erinevad olla. Ameerika erandlikkuse kriitikute sõnul tähendab süsteem vaid seda, et riiklik enamus osariikide üle asendub osariikide võimuga kohalike üksuste üle. Ameerika poliitiline süsteem lubab väidetavalt rohkem kohalikku domineerimist ja vähem riiklikku domineerimist kui on kombeks unitaarsema süsteemi puhul.[29]

Globaalne liider[muuda | muuda lähteteksti]

Harold Hongju Koh Yale'i õiguskoolist on öelnud, et rahvusvaheliste suhete, rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste eest seismise vaatepunktist on USA olnud erandlik oma globaalse liidrirolli ja aktivismi poolest. Ta väidab, et:

"Tänaseni on USA endiselt ainus supervõim, mis on suuteline ja ajuti ka valmis panustama reaalseid ressursse ja tegema reaalseid ohverdusi ehitamaks, alal hoidmaks ja juhtimaks rahvusvahelist seadustele, demokraatiale ja inimõiguste kaitsele pühendatud süsteemi. Kogemus näitab, et kui USA on inimõiguste valdkonnas juhtpositsioonil, siis Nürnbergist Kosovoni tulevad teised riigid tema jälgedes."[30]

Ameerika poliitikaekspert Peggy Noonan on Wall Street Journalis kirjutanud, et "Ameerika ei ole erandlik sellepärast, et ta on pikalt üritanud olla maailmas head ellu viiv jõud. Ta üritab olla head ellu viiv jõud kuna ta on erandlik".[31]

Rajamaa mentaliteet[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika erandlikkuse pooldajad väidavad tihti, et "Ameerika meelelaad" (American spirit) või "Ameerika identiteet" loodi rajamaa (frontier) protsessi käigus. Nende hinnangul lubas Ameerika rajamaa individualismil õitsele puhkeda. Rajamaal võeti omaks demokraatia ja võrdsus ning hüljati Euroopa sajanditevanused institutsioonid nagu monarhia, alaline sõjavägi, etableerunud kirikud ja maaomanikest aristokraadid.[32] Samas ei ole rajamaa kogemus omane vaid Ameerika Ühendriikidele. Ka teistel riikidel (nt Lõuna-Aafrika Vabariik, Venemaa, Brasiilia, Argentina ja Austraalia, isegi iidne Rooma) on rajamaa kogemus olemas.[33] Poliitilised ja kultuurilised keskkonnad olid seal aga teistsugused – erinevalt Ameerikast ei kaasnenud teiste rajamaade puhul uute alade hõivamisega laiaulatuslik vaba maa omandamine ja asunikel ei olnud kontrolli kohalike ega maakondlike valitsuste üle. Igal rahval oli erinev rajamaa kogemus. Näiteks Hollandi päritolu Lõuna-Aafrika buurid sõdisid brittidega ja jäid neile alla. Austraalias aga väärtustati koostööd ja sõbramehelikkust (mateship), samas kui Ameerika Ühendriikide asunikud olid individualistlikuma meelsusega.[34]

Sotsiaalne mobiilsus ja heaolu[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerikat on läbi ajaloo (eriti 19. sajandi keskpaigast 20. sajandi alguseni) tuntud võimalusi pakkuva maana (land of opportunity) ja levinud on jutud sellest, et Ameerikas on inimestel võimalik oma klassi- ja perekonnataustast kõrgemale tõusta.[35] Sellise sotsiaalse mobiilsuse näidete hulka kuulub:

  • Ametialane mobiilsus – lapsed olid vabad valima karjääri, mis ei olnud seotud nende vanemate valikutega.[36]
  • Füüsiline mobiilsus – geograafilist asukohta ei nähtud staatilisena, kodanikud võisid tahtmise korral ilma piiranguteta pika vahemaa taha kolida.[37]
  • Staatuse mobiilsus – nagu ka enamiku muude riikide puhul võimaldasid perekonna seisus ja varandus tihti kõrgemasse ühiskondlikku sfääri jääda. Ameerika erines teistest kuna laialdaselt usuti, et igaüks võis vaeva nähes ja kõvasti tööd tehes end samuti üles töötada – sünnipäritolust hoolimata oli kõigil võimalus kõrgema ühiskondliku positsiooni poole püüelda. Seda püüdlust kutsutakse tihti Ameerika unistuse teostamiseks. Sünnipäritolu ei peetud ameerika kultuuris kõrgemate ühiskonnakihtide poole tõusmisel takistuseks. Selle poolest erineti teistest riikidest, kus paljude ametikohtade täitmine oli ühiskondlikult kindlaks määratud ja eeldas sobivasse ühiskondlikku gruppi sündimist.[38]

Samas on väidetud, et sotsiaalne mobiilsus USA-s on väiksem kui mitmes Euroopa Liidu riigis. Madalaimas tulukvintiilis sündinud ameerika mehed jäävad sinna suurema tõenäosusega kui sarnased Skandinaavia ja Suurbritannia mehed.[39] Paljud majandusteadlased (nt N. Gregory Mankiw Harvardi Ülikoolist) väidavad seevastu, et see erinevus ei ole seotud klasside jäikusega. Pigem peegeldab see sissetulekute ebavõrdsust: "Lühikesel redelil on palju lihtsam üles ja alla liikuda kui pikal redelil"[40] (Ameerikas on ebavõrdsus suurem).

Kui riigi hoolekandefunktsioonidest rääkida, siis Rose'i kohaselt on Ameerika jätkuvalt isepäine. Ta on kirjutanud: "võrreldes teiste arenenud riikidega on Ameerika oma avaliku kulutaseme poolest erandlik, kui vaadata programmide prioriteete ja avalike toetuste suurusi".[41] Ameerika pakub kodanikele vähem sotsiaalset turvalisust kui Euroopas kombeks.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika erandlikkuse teooriat on eriti 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi algul ohtralt kritiseerima hakatud. Näiteks Michael Ignatieff eristab oma raamatus "Exceptionalism and Human Rights" (2005) kolme tüüpi erandlikkust: "väljaarvamine" (exemptionalism) (lepinguid toetatakse seni, kuni need USA kodanikele ei kehti); "kaksikmoraal" (double standards) (kritiseeritakse teisi selle eest, et nad ei pööra tähelepanu inimõigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide märkustele, kuid ei tehta välja sellest, mida needsamad organisatsioonid Ühendriikide kohta ütlevad); ja "seaduslik isolatsionism" (legal isolatsionism) (USA kohtunike kalduvus teiste riikide seadusandlust ignoreerida).[42]

George W. Bushi administratsiooni ajal kasutati terminit "Ameerika erandlikkus" esialgsest mõnevõrra teistsuguses kontekstis.[43] Nii pooldajad kui ka vastased hakkasid seda kasutama tähenduses, et teatud Ameerika Ühendriikide poliitilisi huvisid peetakse rahvusvahelistest seadustest kõrgemal või neist väljaspool asuvaks – Ameerika pole seega niivõrd unikaalne kui immuunne rahvusvaheliste seaduste suhtes.[44] Termini uus kasutusviis on selle kasutamisse segadust juurde toonud, unilateraalsusele rõhumine erineb mõnevõrra termini varasematest kasutusvariantidest. Osa neist, kes usuvad "traditsioonilist Ameerika erandlikkust" (mõtet, et Ameerika on eriline riik erilise rahvaga, et ta erineb ülejäänud maailmast kvalitatiivselt ja et tal on maailma ajaloos eriline osa mängida) usuvad samuti, et USA peaks seejuures täielikult rahvusvahelistele seadustele alluma. Näiteks ühe 2007. aasta uurimuse kohaselt on "[USA] avalikkuse hulgas näha mõningaid Ameerika erandlikkuse ilminguid, kuid on väga vähe tõendeid kinnitamaks unilateraalseid vaateid".[45]

10. septembril 2013 mainis USA president Barack Obama "Ameerika erandlikkust" ameeriklastele Süüria konfliktist rääkides. Kaalumisel oli potentsiaalne militaarne sekkumine tsiviilisikute vastu keemiarelva kasutamises süüdistatud Süüria kodusõtta. Venemaa president Vladimir Putin vastas 12. septembril 2013 kriitikaga öeldes, et "on ülimalt ohtlik julgustada inimesi end erandlikuna nägema, olgu motivatsioon milline tahes".[46]

4. oktoobril 2013 kritiseeris Ecuadori president Rafael Correa Obama poliitikaid ja võrdles Ameerika erandlikkust Natsi-Saksamaaga, küsides: "Kas see mitte ei meenuta natsi retoorikat enne Teist maailmasõda ja selle ajal? Nemad pidasid end valitud rassiks, ülimuslikuks rassiks jne. Sellised sõnad ja mõtted on äärmiselt ohtlikud".[47]

Moraalne puhtus[muuda | muuda lähteteksti]

Vasakpoolsed kriitikud (nt Marilyn Young ja Howard Zinn) on väitnud, et kui meenutada orjust, kodanikuõigusi ja sotsiaalhoolekannet, on Ameerika ajalugu moraalselt vigane ja seda ei saa seega pidada vooruslikkuse näidiseks.[48] Zinni kohaselt ei saa Ameerika erandlikkus olla jumalikku päritolu kuna Ameerika polnud näiteks põliselanike kohtlemisel heatahtlik.

Donald E. Pease pilkab oma 2009. aasta raamatus "The New American Exceptionalism" Ameerika erandlikkust, öeldes, et see on "riiklik fantaasia" (state fantasy) ja "müüt". Pease märgib, et "riiklikud fantaasiad ei suuda enda varjatud ebakõlasid täielikult varjata" ja näitab, kuidas sündmused nagu Abu Ghraibi vangide väärkohtlemise avalikkuse ette tulemine ja valitsuse ebakompetentsus orkaan Katrina tagajärgedega tegelemisel "tekitasid erandlikkuse müüdi sisse mõrad".[49]

Ameerika teoloog Reinhold Niebuhr on väitnud, et kui oletatakse automaatselt, et Ameerika tegutseb headel eesmärkidel, siis see tee viib moraalse korrumpeerumiseni. Samas toetas Niebuhr USA külma sõja aegseid poliitikaid. Tema "kristlikuks realismiks" nimetatud seisukoht pooldas õigustatud sekkumist teiste riikide asjadesse.[50]

Kaksikmoraal[muuda | muuda lähteteksti]

Gary W. Reichard ja Ted Dickson väidavad, et "USA areng on alati sõltunud riigi tehingutest teiste riikidega, et saada kaupu, kultuurilisi väärtusi ja elanikkonda".[51] Roger Cohen esitab küsimuse: "Kui erandlik saad sa olla kui iga ulatuslikum probleem, millega silmitsi seisad, terrorismist tuumarelvade ja nafta hinnani, nõuab koos teistega tegutsemist?"[52] Samantha Poweri kohaselt ei ole USA "ei särav näide ega isegi kompetentne vahelesegaja. Läheb veel nii umbes terve põlvkonna jagu aega, et Ameerika erandlikkust taas kasutada saaks".[53]

Jutud allakäigust[muuda | muuda lähteteksti]

Herbert Londoni sõnul on ennetav allakäigu ennustamine (pre-emptive declinism) postmodernne uskumus, "et USA ei ole erandlik riik ja ajalugu ei anna talle õigust maailmaareenil teistest riikidest erinevat rolli mängida".[54] Paul Krugman on kirjutanud, et "oleme alati teadnud, et Ameerika valitsemisaeg maailma tähtsaima riigina saab ükskord läbi. Kuid enamik meist kujutas ette, et kui see langus kätte jõuab, on see midagi suurejoonelist ja traagilist".[55]

Viimastel kümnenditel on ingliskeelses ajakirjanduses ilmunud teateid Ameerika Ühendriikide võimu kahanemisest. 1988 ütles Flora Lewis, et "jutud USA allakäigust vastavad tõele selles mõttes, et USA ei suuda enam kõiki hoobasid tõmmata ega kõiki arveid kinni maksta". 1990. aastal hoiatas Anthony Lewis, et Euroopa ja Aasia on juba saamas kinnitust oma kahtlustele, et USA võim on kahanemas. Tom Wickeri jaoks on USA sõjaväe oluliseks nõrkuseks välismaise energia kasutamine ja ta on öelnud, et "supervõimu staatuse säilitamine on USA jaoks muutumas üha keerulisemaks – pea võimatuks".[56] Ajakirjanik Howard French on väljendanud muret Ameerika Ühendriikide languse ja Hiina tõusu pärast. Fareed Zakaria kirjutas oma raamatus "The Post-American World", et ameerikajärgne maailm ei tähenda mitte Ameerika langust vaid pigem kõigi teiste tõusu.[57]

Sarnasused Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahel[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta detsembris avaldas Peter Baldwin raamatu, milles väitis, et hoolimata püüetest 'ameerika eluviisi' ja 'euroopa sotsiaalset mudelit' vastandada, on Ameerika ja Euroopa tegelikkuses hulga ühiskondlike ja majanduslike näitajate poolest vägagi sarnased. Baldwini väitel tulenevad paljud silmapaistvamad Ameerika ja Euroopa vahelised kontrastid (nt mõrvade arv ja laste vaesus) mustanahalise alamklassi näitajatest.[58]

Vastandlikke arvamusi[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta aprillis vastas Obama ajakirjaniku küsimusele järgmiselt: "Ma usun Ameerika erandlikkust täpselt samamoodi, nagu ma usun, et britid usuvad Suurbritannia erandlikkust ja kreeklased Kreeka erandlikkust".[59] Ta ütles ka, et "ma ei näe vastuolu selle vahel, kui usutakse, et Ameerika on mänginud olulist rolli maailma rahu ja õitsengu suunas juhtimisel, ja kui tunnistatakse, et see juhtroll sõltub meie suutlikkusest luua partnerlussuhteid. Loome partnerlussuhteid, kuna me ei suuda neid probleeme üksinda lahendada".[60] 2012. aasta presidendivalimistel Obama vastu kandideerinud vabariiklane Mitt Romney kritiseeris Obama öeldut oma raamatus "No Apology: The Case for American Greatness" ja väitis, et Obama ei usu Ameerika erilisust.[61] Arkansase osariigi kunagise kuberneri, vabariiklase Mike Huckabee sõnul erineb Obama maailmavaade drastiliselt kõigi Ameerika varasemate presidentide maailmavaatest: "Ta on üles kasvanud pigem globalistina (globalist) kui ameeriklasena. Ameerika erandlikkuse eitamine võrdub sisuliselt selle rahva südame ja hinge eitamisega."[62]

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Seymour Martin Lipset. "American Exceptionalism: A Double-Edged Sword". New York, N.Y.: W.W. Norton & Co., Inc. 1996. lk 18. ISBN 0-393-03725-8.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Lipset, "American Exceptionalism", lk 1, 17–19, 165–174, 197.
  3. ↑ Herman Cain. "In Defence of American Exceptionalism". The American Spectator. Märts 2011.
  4. ↑ Harold Koh. "America's Jekyll-and-Hyde Exceptionalism", Michael Ignatieff (toim.) "American Exceptionalism and Human Rights", lk 112.
  5. ↑ Alexis de Tocqueville. "Democracy in America". 1840. Osa 2, lk 36.
  6. ↑ Albert Fried. "Communism in America: A History in Documents"*.1997. lk 7.
  7. ↑ Donald E. Pease. "The New American Exceptionalism". U of Minnesota Press. 2009. lk 10.
  8. ↑ Richard Rose. "How Exceptional is the American Political Economy?" Political Science Quarterly. 1989. 104#1 lk 91–115.
  9. ↑ David W. Noble. "Death of a nation: American culture and the end of exceptionalism". lk xxiii ff.
  10. ↑ Alexis de Tocqueville. "Democracy in America". Vintage Books. 1945.
  11. ↑ William Pfaff. Manifest Destiny: A New Direction for America. NYT. 15.02.2007.
  12. ↑ Quentin R. Skrabec. William McGuffey: Mentor to American Industry. Algora Publishing. 2009. lk 223.
  13. ↑ Dorothy Ross. "Origins of American Social Science". 1991. lk 23–25.
  14. ↑ Albert Fried. "Communism in America: a history in documents". lk 7–8, 19, 82–92. Columbia University Press, 1997. ISBN 0-231-10235-6
  15. ↑ 15,0 15,1 Donald E. Pease. "Exceptionalism" Bruce Burgett & Glenn Hendler (toim.). "Keywords for American Cultural Studies". NYU Press. 2007. lk 108–112. ISBN 0-8147-9948-5
  16. ↑ Brian T. Edwards & Dilip Parameshwar Gaonkar. "Globalizing American Studies". University of Chicago Press. 2010. lk 58–59. ISBN 0-226-18507-9.
  17. ↑ Terrence McCoy. "How Joseph Stalin Invented 'American Exceptionalism'". The Atlantic. 15.03.2012.
  18. ↑ Bernard K. Johnpoll. "A Documentary History of the Communist Party of the United States". Vol. II, Vol. II. Westport, Conn: Greenwood Press, 1994, lk 196.
  19. ↑ Catherine A. Holland. "Hartz and Minds: The Liberal Tradition after the Cold War". Studies in American Political Development. 2005. 19 (2): 227–233. doi:10.1017/S0898588X05000155.
  20. ↑ Gary Cross. "Comparative Exceptionalism: Rethinking the Hartz Thesis in the Settler Societies of Nineteenth-Century United States and Australia". Australasian Journal of American Studies. 1995. 14 (1): 15–41. JSTOR 41053761.
  21. ↑ Anna Gandziarowski. "The Puritan Legacy to American Politics"'. 2010. lk 2.
  22. ↑ Justin B. Litke. "Varieties of American Exceptionalism: Why John Winthrop Is No Imperialist," Journal of Church and State. 2012. 54. lk 197–213.
  23. ↑ Gordon Wood. "Introduction in Idea of America: Reflections on the Birth of the United States". 2012.
  24. ↑ Ari Hoogenboom. "American Exceptionalism Republicanism as Ideology". Elizabeth Gläser, & Hermann Wellenreuther (toim.). "Bridging the Atlantic: the question of American exceptionalism in perspective". 2002. lk 43–67. ISBN 0-521-78205-8.
  25. ↑ Robert W. Tucker & David C. Hendrickson. "Empire of liberty: the statecraft of Thomas Jefferson". 1992. lk ix.
  26. ↑ John P. Foley (toim.) "The Jeffersonian cyclopedia". 1900 lk 895
  27. ↑ Marilyn B. Young. "One Empire Under God". European Contributions to American Studies 2004. Vol. 55. lk 8–18.
  28. ↑ Lucy Madison. "Newt Gingrich to star in Citizens United movie about "American exceptionalism". CBS News. 26.04.2011.
  29. ↑ Robert Alan Dahl. "Toward democracy—a journey: reflections, 1940–1997". nstitute of Governmental Studies Press. University of California, Berkeley. 1997. lk 2:711.
  30. ↑ Harold Hongju Koh. "On American Exceptionalism". 55 Stan. L. Rev. 1479 (2003). lk 1487.
  31. ↑ Peggy Noonan. "Vladimir Putin Takes Exception". The Wall Street Journal. 12.09.2013.
  32. ↑ Richard W. Etulain. "Does the Frontier Experience Make America Exceptional?" .1999.
  33. ↑ Walker D. Wyman & Clifton B. Kroeber (toim.). "Frontier in Perspective" .1957.
  34. ↑ Dennis Carroll. "Mateship and Individualism in Modern Australian Drama". Theatre Journal. 1982. 34 (4): 467–480. JSTOR 3206809
  35. ↑ Hartmut Kaelble. "Social Mobility in the Nineteenth and Twentieth Centuries: Europe and America in Comparative Perspective". New York: Columbia University Press. 1981. ISBN 0-231-05274-X.
  36. ↑ Stephan Thernstrom. "The Other Bostonians: Poverty and Progress in the American Metropolis, 1880–1970". Cambridge: Harvard University Press. 1999. ISBN 1-58348-443-4.
  37. ↑ Charles Stephenson, Richard Jensen & Janice Reiff Webster. "Social predictors of American mobility: a census capture-recapture study of New York and Wisconsin, 1875–1905". Newberry Library. 1978.
  38. ↑ Peter M. Blau & Otis Dudley Duncan. "The American Occupational Structure". London: Collier Macmillan. 1978. ISBN 0-02-903670-4.
  39. ↑ Paul De Grauwe. "Structural rigidities in the US and Europe". 02.07.2007.
  40. ↑ Greg Mankiw. "Half-Full Glass of Economic Mobility" (blog). 12.01.2011.
  41. ↑ Richard Rose. "How Exceptional is the American Political Economy?". Political Science Quarterly. 1989. 104#1 lk 91, 92.
  42. ↑ Michael Ignatieff. "American Exceptionalism and Human Rights" Princeton University Press. 2005.
  43. ↑ Charles Philippe David, David Grondin. "Hegemony or empire?: the redefinition of US power under George W. Bush". 2006.
  44. ↑ Jan Frel. "Could Bush Be Prosecuted for War Crimes?". AlterNet 10.07.2006.
  45. ↑ Johannes Thimm. "American Exceptionalism – Conceptual Thoughts and Empirical Evidence". Berlin.
  46. ↑ Jethro Mullen. "Vladimir Putin's comments on American exceptionalism, Syria cause a fuss". CNN. 12.09.2013.
  47. ↑ "Ecuador's Correa: Obama's exceptionalism talk reminiscent of Nazi rhetoric before WWII". RT. 4.10.2013.
  48. ↑ Howard Zinn. "A People's History of the United States: 1492 to Present". Harper & Row. 1980.
  49. ↑ Donald E. Pease. "The New American Exceptionalism". University of Minnesota Press. 2009.
  50. ↑ Mark Edwards. "'God Has Chosen Us': Re-Membering Christian Realism, Rescuing Christendom, and the Contest of Responsibilities during the Cold War". Diplomatic History 33 (1): 67–94. (2009) doi:10.1111/j.1467-7709.2008.00747.x
  51. ↑ Gary W. Reichard & Ted Dickson. "America on the World Stage" University of Illinois Press. 2008. tagakaas. ISBN 0-252-07552-8
  52. ↑ Roger Cohen. "Roger Cohen: Palin's American exception". International Herald Tribune. 24.09.2008.
  53. ↑ Michael Hirsh. "No Time to Go Wobbly, Barack". Washingtonmonthly.com. 21.01.2009.
  54. ↑ Herbert London. "Is the U.S. Still a Dependable Ally?". Hudson Institute. 23.07.2009.
  55. ↑ Herbert London. "Examining declinism". 11.03.2010.
  56. ↑ Alan Dowd. "Three Centuries of American Declinism". RealClearPolitics. 27.08.2007.
  57. ↑ Fareed Zakaria. "The Post-American World". W. W. Norton & Company. ISBN 978-0-670-08229-2
  58. ↑ John Lloyd. "Martian myths that flatter Europe". Financial Times. 20.12.2009.
  59. ↑ James Kirchick. "Squanderer in chief". Los Angeles Times. 28.04.2009.
  60. ↑ Michael Sheer. "On European Trip, President Tries to Set a New, Pragmatic Tone". The Washington Post. 05.04.2009
  61. ↑ Mitt Romney. "No Apology: The Case for American Greatness". Macmillan. 2010. lk 29.
  62. ↑ Jonathan Martin & Ben Smith. "The New Battle:What It Means to be American". 20.08.2010.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ameerika_erandlikkus&oldid=6494032"