Trinidad ja Tobago

Allikas: Vikipeedia
Trinidadi ja Tobago Vabariik
inglise Republic of Trinidad and Tobago
Trinidadi ja Tobago lipp Trinidadi ja Tobago vapp
Trinidadi ja Tobago lipp Trinidadi ja Tobago vapp
Trinidadi ja Tobago asendikaart
Juhtlause Together we aspire, together we achieve (koos püüdleme, koos saavutame)
Riigihümn Forged from the Love of Liberty
Pealinn Port of Spain
Pindala 5128 km²
Riigikeel(ed) Inglise
Rahvaarv 1 225 225 (01.07.2013)[1]
Rahvastikutihedus 239 in/km²
Riigikord Parlamentaarne vabariik
President Anthony Carmona
Peaminister Kamla Persad-Bissessar
Iseseisvus 31. august 1962
SKT 27,12 mld dollarit (2012)[1]
SKT elaniku kohta 20 400 dollarit (2012) [1]
Rahaühik Trinidadi ja Tobago dollar (TTD)
Ajavöönd Maailmaaeg -4
Tippdomeen .tt
ROK-i kood TRI
Telefonikood 1–868

Trinidad ja Tobago on saareriik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikeste Antillide saarestikus. Riigi maaala koosneb 23 saarest, mille seas suurimad asustatud saared on Trinidad ja Tobago. Riigi veeala piirneb lõunas Venezuelaga, põhjas Grenadaga, kirdes Barbadosega ja kagus Guyanaga.

Trinidadi saar oli Hispaania koloonia alates Christoph Kolumbuse saabumisest 1498. aastal kuni Hispaania kuberneri Don José María Chacóni kapituleerumiseni 18 sõjalaevast koosnenud Suurbritannia laevastikule 18. veebruaril 1797.[2] Samal perioodil jõudis Tobago kuuluda Hispaaniale, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile ja Kuramaale. 1802. aastal läks Trinidad ja 1814. aastal Tobago ametlikult Suurbritannia võimu alla, kuid mõlemad saared jäid kuni 1889. aastani administratiivselt eraldi kolooniateks.[3] Trinidad ja Tobago iseseisvus 1962. aastal ja vabariik kuulutati välja 1976. aastal. Iseseisvumisest saadik on saareriik kuulunud Rahvaste Ühendusse.

Erinevalt enamikust ingliskeelsetest Kariibi riikidest on Trinidad ja Tobago tänapäeval arenenud tööstusriik, mille peamisteks tuluallikateks on rasketööstus (eelkõige energeetika, keemiatööstus ja metallitööstus), toiduainetööstus ja turism.[1]

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidad ja Tobago asub Kariibi meres paiknevas Väikeste Antillide saarestikus. Riigi territooriumi moodustavad 23 saart. Trinidadi ja Tobago pindala on 5128 km².[1] Sellest 4827 km² (94%) moodustab Trinidadi saar, mille keskmine pikkus on 80 km ja laius 59 km. Tobago saare pindala on 303 km², keskmine pikkus 41 km ja laius 12 km.[4][5] Teistest saartest on tuntumad Chacachacare, Monos, Huevos, Gaspar Grande, Väike-Tobago ja Saint Giles.

Trinidadi ja Tobago kaart
Trinidadi ja Tobago pinnareljeef

Vaatamata sellele, et Trinidad ja Tobago kuuluvad Väikeste Antillide koosseisu, erineb nende saarte päritolu saarestiku muudest saartest. Trinidad moodustas algselt osa Lõuna-Ameerikast, Tobago on aga vulkaanilist päritolu. Mõlemad saared paiknevad Lõuna-Ameerika mandrilaval ja neil asuvad mäeahelikud on jätkuks Venezuela Andidele.[6] Saari eraldab mandrist Paria laht, kaugus Venezuela rannikust on umbes 10,6 km.

Valdava osa Trinidadi saarest hõlmab madal tasandik, kuid on ka kolm mäeahelikku. Kaks neist kulgevad paralleelselt, kujutades endast pigem kõrgustikke, sest ei ulatu kõrgemale 325 meetrist. Saare põhjaosas paiknevas Põhjaahelikus asub riigi kõrgeim punkt – Aripo mägi (940 m). Veidi madalam on El Tucuche mägi (936 m). Saare kaks suurimat jõge on Ortoire (pikkus 50 km, suubub Atlandi ookeani) ja Caroni (pikkus 40 km, suubub Paria lahte). Trinidadi lääneosas La Brea linna lähistel asub maailma suurim looduslik asfaldijärv Pitch Lake.

Tobago saare pinnamoodi kujundab mäeahelik, mis ulatub peaaegu üle kogu saare – selle pikkus on 29 km ja kõrgus kuni 640 m. Mäeahelikust põhjas ja lõunas asuvad viljakad tasandikud. 43% Tobago saarest katab mets. Saarel leidub arvukalt ojasid ja väikeseid jõgesid, kuid vaatamata sellele ei esine Tobagol erinevalt Trinidadist probleeme üleujutuste ja pinnase uhtumisega.

Geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi Põhjaahelik koosneb peamiselt Juura ja Kriidi ajastu moondekivimitest. Põhjaosa tasandike aluspinna moodustab õhuke kiht nooremaid merelist päritolu purdkivimeid. Lõuna poole jääv Trinidadi Keskahelik koosneb valdavalt Kriidi ja Eotseeni ajastute settekivimitest, aheliku lõuna- ja idanõlvadel esineb Miotseenist pärinevaid moodustisi. Selle lõunaküljele jäävad ka Naparima tasandik ja Nariva soo.

Lõunatasandiku moodustavad Miotseeni ja Pliotseeni ajastutest pärinevad liiv, savi ja kruus. Nende all peituvad nafta- ja maagaasivarud, mida on eriti rikkalikult Los Bajose murrangust põhja pool. Trinidadi Lõunaahelik kujutab endast kolmandat antiklinaalset kurdu. See koosneb mitmetest künkaahelikest, millest tuntuimad on Kolmainu künkad (inglise keeles Trinity Hills, hispaania keeles Colinas de Trinidad). Kivimitest domineerivad liivakivi, savikilt, aleuroliit ja savid, mis on välja kujunenud Miotseeni ajastul ja kurdunud Pleistotseeni ajastul. Selles piirkonnas on laialt levinud tõrvaliivad ja mudavulkaanid.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadil ja Tobagol valitseb tüüpiline troopikavöötme kliima, mida mõjutavad saartel kirdetuuled. Trinidadi aasta keskmine õhutemperatuur on 26°C. Vihmaperiood kestab juunist detsembrini, sel ajal on keskmine õhuniiskus 55–87%. Aasta keskmine sademete hulk on 2110 mm. Tobago kliima on veidi jahedam, kuid suures osas Trinidadi kliimaga sarnane. Aasta keskmine sademete hulk on sellel saarel isegi suurem, umbes 2500 mm.

Aasta võib jagada kaheks – vihmaperiood kestab saartel juunist detsembrini, kuivaperiood jaanuarist maini. Trinidad ja Tobago asub troopiliste tsüklonite piirkonnast lõunas ning seetõttu orkaanid saari enamasti ei ohusta.

Kõrgeim Trinidadil ja Tobagol mõõdetud õhutemperatuur on 39°C, madalaim 12°C.[7][8]

Elusloodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tobago rannik

Trinidadi ja Tobago elusloodus on saarte mandrilise päritolu tõttu naabersaartega võrreldes väga mitmekesine. 1. augustil 1996 ratifitseeris riik bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ja on välja töötanud tegevuskava bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Valitsus on esitanud neli aruannet, mis kirjeldavad elluviidud samme bioloogilise mitmekesisuse konserveerimisel, ja tunnistanud selle valdkonna olulisust ka riigi elanikkonna heaolu tagamisel.[9] Saartel on 17 looduskaitseala ja 40 metsakeeluala, mille kogupindala on 153 000 hektarit. Tobago edelarannikule on loodud merekaitseala.[10]

Taimestikus on ülekaalus igihaljad puud, Trinidadi saare keskosas ja tuulealustel loodenõlvadel asuvad savannid ja hõrendikud. Taimede hulgas kohtab nii Lõuna-Ameerikale kui ka Antilli saartele omaseid liike. Metsades kasvab üle 50 väärispuude liigi, teiste seas hispaania seeder, balsapuu, sandlipuu, küpress ja harilik vanill.[10] Suured maa-alad on kakao ja teiste kultuurtaimede istanduste all.

Saartel on levinud melonkaktused, Tobagol kasvab eriti rohkelt liiki Melocactus broadwayi. Trinidadil leidub haruldane käpalineharilik liblikakäpp, mille populatsioon on tööstuslik-kaubandusliku kasutuse tõttu kahanemas.

Saarte mitmekesine taimestik on hästi kaardistatud, kokku on sealt leitud umbes 3300 eri taimeliiki, nende seas ka 59 endeemi.[4]

Trinidadi ja Tobago seenestik ei ole lõpuni kaardistatud, kuid teada on vähemalt 1647 liiki, nende seas ka mitmed samblikud.[11][12][13] Kindlasti on tegelik liikide arv oluliselt suurem, sest hinnanguliselt on maailma seeneliikidest tänaseks avastatud vaid umbes 7%.[14] Esimene katse kaardistada Trinidadi ja Tobago endeemilisi seeneliike andis tulemuseks arvu 407.[15]

Informatsioon saartel leiduvate mikroorganismide kohta on lünklik. Täpsemalt on teada vaid merevetikate kohta, mida on leitud umbes 200 liiki.

Trinidadi ja Tobago loomastik sarnaneb Lõuna-Ameerika loomastikuga.[10] Saartel võib kohata muuhulgas punast iibist, mis on ka riigi rahvuslind, kaimaneid, otselotte, aguutisid, leeguane, opossumeid, kaputsiinahve, üle 40 koolibri liigi (koolibrit on kujutatud Trinidadi ja Tobago vapil). Tobago ja väiksemad saared on pesitsuspaigaks paljudele lindudele, kellest võib mainida näiteks antilli türkiispääsukest ja valgesaba-öösorri. Saartel elab suurel hulgal erinevaid käsitiivalisi – leidub virviklaste, lehterkõrvlaste, lehtninalaste ja lõugnopslaste sugukonna esindajaid. Trinidadi üks endeemikuid on sisalik Proctoporus shrevei, ainus roomajate klassi esindaja, keda iseloomustab bioluminestsentsi võime. Trinidadi põhjaosa mäemassiiv on ainus koht maailmas, kus seda liiki esineb.

Kokku on saartel loendatud 467 linnuliiki (neist 1 endeemiline), üle 100 imetaja, umbes 90 roomajat (neist 1 endeemiline), umbes 30 kahepaikset (neist 1 endeemiline), 50 mageveekala ja vähemalt 950 merekala. Selgrootute kohta on andmed märksa puudulikumad. Siiski on teada umbes 650 liblika-, 672 mardika- (ainuüksi Tobago saarel) ja 40 koralliliiki.[4]

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago presidendi residents (2010)

Riigi poliitiline süsteem rajaneb Suurbritannia parlamentaarse demokraatia mudelil ehk niinimetatud Westminsteri süsteemil.[16] Trinidad ja Tobago on parlamentaarne vabariik. Kehtib 1976. aasta põhiseadus. Vastavalt põhiseadusele on riigipea viieks aastaks valitav president. Presidendi valib parlamendi mõlema koja liikmetest koosnev valijameeste kogu. Üks inimene võib presidendi ametis olla maksimaalselt kaks järjestikust ametiaega. Alates 2013. aastast on riigi president Anthony Carmona.

Kuna parlamentaarse süsteemi tõttu on presidendi volitused äärmiselt piiratud, on täidesaatva võimu peamiseks teostajaks peaminister oma valitsuskabinetiga. President on kohustatud peaministriks nimetama selle erakonna esimehe, kellel on parlamendi alamkojas kõige suurem toetus. Tavaliselt on see valimised võitnud erakonna esimees. Alates 2010. aastast on riigi peaminister Kamla Persad-Bissessar. Trinidadi ja Tobago valitsusse kuulub praegu koos peaministriga 32 ministrit[17].

Trinidadi ja Tobago parlamendi hoone (2008)

Trinidadi ja Tobago parlament on kahekojaline. Alamkoda nimetatakse Esindajatekojaks ja sinna kuulub alates 2010. aasta erakorralistest valimistest 41 saadikut. Varem oli Alamkojas 36 liiget. Ülemkoda nimetatakse Senatiks. Sinna kuulub 31 senaatorit, kellest 16 nimetab peaminister, 6 poliitilise opositsiooni juht ja 9 president. Ka valitsuse liikmed kuuluvad parlamenti ja osalevad selle istungitel[16].

Parlamendivalimised toimuvad iga viie aasta järel. Trinidadil ja Tobagol toimib kaheparteisüsteem, kus poliitilisel maastikul domineerivad kaks suurt parteid. Tänapäeval on nendeks sotsiaaldemokraatlik Ühinenud Rahvuskongress (asutatud 1989) ja sotsiaalliberaalne Rahva Rahvusliikumine (asutatud 1955). Lisaks tegutseb riigis hulk väiksemaid erakondi. Alates 2010. aastast on võimul valimisliit Rahva Partnerlus, kuhu kuuluvad Ühinenud Rahvuskongressi kõrval veel Rahvakongress, Tobago Rahva Organisatsioon ja Rahvuslik Ühistegevuskomitee.

Tobago saarel on olemas ka oma kohalik ühekojaline parlament. Sellesse kohalikku parlamenti kuulub 12 saadikut, kes valitakse eraldi valimistel neljaks aastaks.[1]

Riigi õigussüsteem põhineb inglise tavaõigusel. Kõrgeim kohtuvõim kuulub Trinidadi ja Tobago ülemkohtule. Ülemkohtu esimehe määrab ametisse president peaministri ja opositsiooni juhiga peetud konsultatsioonide tulemusel, teised kohtunikud määrab ametisse president ekspertidest koosneva komisjoni ettepanekul. Põhiseaduse kohaselt on kohtuvõim oma tegevuses täidesaatvast võimust sõltumatu.[1][18]

Rahvusvahelised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago välispoliitika põhialustena on deklareeritud austus teiste riikide iseseisvuse suhtes, sekkumise vältimine teiste riikide siseasjadesse, kinnipidamine rahvusvahelisest õigusest ja lepingutest, sealhulgas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsustest.[19]

Riik kuulub mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, olles üks Kariibi Ühenduse (CARICOM) juhtriikidest. Trinidad ja Tobago osaleb Kariibi ühisturus, riigi pealinnas Port of Spainis asub aga 2005. aastal asutatud Kariibi Kohus. Teistest tähtsamatest rahvusvahelistest organisatsioonidest ja gruppidest kuulub Trinidad ja Tobago Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (liitus 18. septembril 1962), Rahvaste Ühendusse, Ameerika Riikide Organisatsiooni, Maailma Kaubandusorganisatsiooni, G-77 ja AKV riikide hulka. Mitteühinemisliikumise liikmena ei kuulu Trinidad ja Tobago ühtegi sõjalise koostöö organisatsiooni.

Trinidadis ja Tobagos asuvad 30 välisriigi ja Euroopa Liidu esindused.[20] Riigi enda diplomaatilised esindused paiknevad 14 välisriigis. Euroopas on Trinidadi ja Tobago esindused Brüsselis, Genfis ja Londonis.[21]

Eesti kodanikud võivad Trinidadis ja Tobagos turismi eesmärkidel viibida kuni 30 päeva viisavabalt. Eesti diplomaatilist esindust ega aukonsulit riigis ei ole.[22]

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago rannavalve õppused.

Riigikaitse eest vastutavad Trinidadi ja Tobago Kaitsejõud, kuhu kuuluvad maaväerügement, rannavalve, õhukaitse ja reservüksus. Kaitsejõud asutati pärast riigi iseseisvumist 1962. aastal. Trinidadi ja Tobago kaitsevägi on osalenud nii kodumaistes konfliktides nagu 1990. aasta islamiäärmuslaste riigipöördekatse mahasurumine kui ka rahvusvahelistel missioonidel nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahukaitsemissioon Haitil aastatel 19931996.

Relvajõudude ülemjuhataja on vastavalt põhiseadusele Trinidadi ja Tobago president.

Tegevteenistuses on umbes 4000 meest, kellest 2800 teenib maaväes. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oleks Trinidad ja Tobago mobilisatsiooni korral võimeline relvade alla panema enam kui 245 000 meest vanuses 18–49 eluaastat.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago haldusjaotus

Trinidad ja Tobago on jagatud alates 1990. aastast 15 haldusüksuseks: 1 autonoomseks piirkonnaks, 9 piirkonnaks ja 5 omavalitsuseks.

Inimõigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni Freedom House aruande kohaselt tõusis Trinidad ja Tobago 2006. aastal osaliselt mittevabade riikide hulgast vabade riikide hulka. Selle tingis riigi sotsiaal- ja majanduspoliitiline areng, kuigi toodi välja ka mitmed tõsised probleemid: kuritegevuse kõrge tase, naiste diskrimineerimine, rahvustevaheline vaen, terrorism ja korruptsioon kohtusüsteemis.[23] Ka ajakirja "The Economist" eksperdid hindasid kõrgelt Trinidadi ja Tobago edusamme kodanikuvabaduste, pluralismi ja valimisprotsessi arendamisel, kuid leidsid samas, et poliitilise kultuuri tase tervikuna jätab veel soovida.[24]

Kuritegevus on ka praegu üks riigi suuremaid probleeme. 2011. aastal kuulutas peaminister Kamla Persad-Bissessar vägivaldsete kuritegude järsu kasvu tõttu välja erakorralise olukorra. Selle raames korraldati riigis suuri haaranguid: vahistati 4000 inimest ja konfiskeeriti 117 miljoni USA dollari väärtuses narkootikume. Taoline massiivne võitlus kuritegevusega tõi kaasa ka kahtlusi inimõiguste rikkumises, kuid Freedom House'i reitinguga 2,0 on riik püsinud vabade riikide nimekirjas. Kõik põhiõigused on riigis tagatud. Probleeme on endiselt korruptsiooniga, Transparency Internationali 2011. aasta korruptsiooniindeksis oli Trinidad ja Tobago maailma 183 riigi seas 91. kohal. Väheefektiivne on võitlus võimu kuritarvitustega, eriti politseis ja teistes jõuametkondades.[25]

Naiste osalus ühiskonnaelus näitab kasvu: 2010. aastal astus ametisse riigi esimene naispeaminister, Esindajatekojas oli 2012. aasta seisuga aga 12 naist ja Senatis 8 naist. Samal ajal on aga koos muu kuritegevusega riigis kasvanud ka naiste vastane vägivald. Nende kuritegudega võitlemine on väheste tulemustega, 2009. aastal mõisteti seksuaalkuritegudes kahtlustatavatest süüdi vaid 3 protsenti.[25]

Jätkub homoseksuaalide diskrimineerimine. Kriminaalkoodeksi kohaselt on samasooliste seksuaalvahekord kriminaalkorras karistatav.[26] Immigratsiooniseadus keelab homoseksuaalsetel mittekodanikel riigi territooriumile sisenemise.[27] Kumbagi seadust praktikas siiski järjekindlalt ei rakendata. Detsembris 2012 Suurbritannia geiaktivistile Lance Price'ile saadetud erakirjas lubas peaminister Kamla Persad-Bissessar astuda samme homo- ja transseksuaalsete inimeste diskrimineerimise lõpetamiseks.[28]

Sümbolid ja tähised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago lipp
Next.svg Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago vapp
Next.svg Pikemalt artiklis Trinidadi ja Tobago hümn

Trinidadi ja Tobago riiklikud sümbolid on lipp, vapp ja hümn. Kõik need pärinevad 1962. aastast, mil riik saavutas iseseisvuse.

Trinidadi ja Tobago lipu värvid on punane, valge ja must. Punane sümboliseerib Trinidadi ja Tobago elujõudu, päikese valgust ja soojust ning saareriigi elanike vaprust ja sõbralikkust. Kahte punast välja eraldav valge triip on meri, mis ühendab Trinidadi ja Tobago saari, sümboliseerides ühtlasi rahva puhtaid püüdlusi ja inimeste võrdsust. Valgele triibule kantud kitsam must triip on side, mis ühendab Trinidadi ja Tobago rahvast. See väljendab tugevust, ühtsust ja jõukust. Ühtlasi kujutavad need kolm värvi kolme elementi – tuld, vett ja maad.[29]

Trinidadi ja Tobago vapil on kujutatud kolme lindu. Need on punaiibis, venetsueela tšatšalaka ja koolibri, kellest kaks esimest on ka Trinidadi ja Tobago rahvuslinnud. Samuti on vapil kujutatud merd, maad, kolme mäetippu ja kolme laeva. Arvu kolm läbiv kasutamine sümboliseerib kolmainsust, mille järgi on nime saanud Trinidadi saar. Kolm laeva Kastiilia ristidega purjedel meenutavad ühtlasi saarte avastaja Christoph Kolumbuse ekspeditsiooni, mis koosnes kolmest laevast. Vapil on ka riigi juhtlause – "Together we aspire, together we achieve" (eesti keeles "koos püüdleme, koos saavutame").[30]

Trinidadi tuppsaba – Trinidadi ja Tobago rahvuslill.

Riigi hümniks on Patrick Castagne'i kirjutatud laul "Forged from the Love of Liberty", millest pidi algselt saama Lääne-India Föderatsiooni hümn. Pärast föderatsiooni lagunemist valiti lugu Trinidadi ja Tobago riigihümniks.

Muudest sümbolitest on Trinidadil ja Tobagol lisaks rahvuslindudele ka rahvuslill ning rahvuspill. Rahvuslilleks on trinidadi tuppsaba, mille üks ingliskeelne nimi on Chaconia. See nimi on taimele antud Trinidadi viimase Hispaania kuberneri José María Chacóni auks. Lille punane värv langeb kokku riigi lipul ja vapil domineeriva punasega.[31] Riigi rahvuspill on 20. sajandi esimesel poolel Trinidadil ja Tobagol leiutatud terastrumm ehk steel pan.[32]

Riigipühad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidad ja Tobago on mitmekultuuriline riik, kus tähistatakse eri kultuuri- ja usutraditsioonide pühi. Riiklikeks tähtpäevadeks on tunnistatud järgmised pühad:[33]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Demograafilised näitajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago elanikkonna kasv 20. sajandi teisel poolel.

Hinnangulistel andmetel on 2013. aastal Trinidadil ja Tobagol 1 225 225 elanikku, kellest 96% elab Trinidadi saarel.[1] Enamik ülejäänud 4% elanikest elab Tobago saarel, ülejäänud saared on valdavalt asustamata. Kui 20. sajandi teisel poolel Trinidadi ja Tobago elanikkond püsivalt kasvas, siis viimastel aastatel on rahvaarv tunduvalt vähenenud. 2012. aastal kahanes rahvastik 2011. aastaga võrreldes 0,086 protsenti, peamiselt emigratsiooni tulemusel.[1]

Viimased ametlikud rahvaloenduse andmed pärinevad 2000. aastast, kõiki hilisemad andmed on hinnangulised. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas Trinidadi saarel 1 208 282 inimest ja Tobago saarel 54 084 inimest.[34] Uus rahvaloendus viidi läbi jaanuaris 2011, kuid selle andmeid ei ole siiani avalikustatud.[35]

2010. aasta hinnangu kohaselt elas linnades 14% riigi rahvastikust. Riigi pealinn Port of Spain ei ole riigi suurim linn. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas seal 49 301 inimest, 2013. aastal hinnati linnaelanike arvuks 50 464. Pealinnast on rahvarohkemad Chaguanas (2000 – 67 433, 2013 – 80 386 elanikku), San Fernando (2000 – 55 419, 2013 – 57 726 elanikku) ja San Juan (2000. aasta andmed puuduvad, 2013 – 56 696 elanikku).[36]

Rahvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago rahvuslik koosseis on väga mitmekesine, peegeldades saarte koloniaalset minevikku. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid 40% rahvastikust india päritolu rahvad (Hindustani poolsaarelt 19. sajandil sisserännanud istandustööliste järglased), 37% neegrid (Aafrikast toodud neegerorjade järglased) ja 20,5% segarassidest inimesed, peamiselt mulatid. Segarassist inimeste seas moodustavad omaette põneva rühma alates 16. sajandist Venezuela aladelt sisse rännanud indiaanlaste ning Trinidadi ja Tobago neegrite järglased, keda tuntakse Cocoa Panyoli nime all. Ülejäänud 2% sisse mahtusid kõik muud rahvad, kelle seas moodustavad omakorra suurimad rühmad euroopa päritolu rahvad, hiinlased ja araablased.[1][37]

Keeled[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago ainus riigikeel on inglise keel, täpsemalt selle kohalik dialekt, mida nimetatakse mitteametlikult Trinidadi inglise keeleks ning ametlikult Trinidadi ja Tobago standardiseeritud inglise keeleks. Kõnekeelena kasutatakse peamiselt kahte inglise keelel põhinevat kreoolkeelt, Trinidadi kreoolkeelt ja Tobago kreoolkeelt, milles on inglise keele kõrval märgata indiaani, hispaania, aafrika ja india keelte mõjusid. Trinidadi kreoolkeelt on olulisel määral mõjutanud ka prantsuse keel.[38]

Prebüterlik kirik Barrackpores Trinidadi saarel.

Enamus india päritolu elanikke rääkis algselt bhodžpuri keelt, kuid selle kasutus on aja jooksul vähenenud ning praegu tehakse katseid seda keelt säilitada.

Hispaania keelt kõneleb umbes 5% rahvastikust.[39] Aastatel 14981797 oli hispaania keel saartel ametlikuks keeleks, seejärel asendati see prantsuse keelega ja 1870. aastal inglise keelega. 2005. aastal andis valitsus hispaania keelele esimese võõrkeele staatuse ja moodustas hispaania keele ellurakendamise sekretariaadi, mille ülesanne on propageerida selle keele õppimist. Programmi eesmärgid soovitakse saavutada 2020. aastaks, selleks on hispaania keel viidud algkoolide õppekavasse ja kehtestatud osale riigiametnikest hispaania keele valdamise nõue.[40]

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli saartel kõige enam kristlasi, sealhulgas katoliiklasi (29,6%), anglikaane (8,9%), baptiste (8,2%), nelipühilasi (7,8%) ja adventiste (4,5%).[41]

Teistest usunditest olid suurima järgijaskonnaga hinduism (25,6%) ja islam (6,6%). Ühtegi usundit ei tunnistanud 2,2% elanikest.[41]

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidad ja Tobago on üks Kariibi mere piirkonna rikkamaid riike, mis kuulub maailma 70 kõrge sissetulekuga riigi hulka. 2012. aastal oli Trinidadi ja Tobago sisemajanduse kogutoodang 20 400 USA dollarit elaniku kohta, mis paigutas riigi maailma riikide edetabelis 62. kohale.[42] Novembris 2011 kustutas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon Trinidadi ja Tobago arengumaade nimekirjast.[43]

Riigi valitsused on valdavalt ajanud neoliberaalset majanduspoliitikat. 1995. aastal läbi viidud majandusreformid aitasid kaasa majanduskasvule ja väliskapitali sissevoolule.[10] Trinidadi ja Tobagot hinnatakse kui investoritele hõlpsalt ligipääsetavat ja soodsat riiki. Citibanki ekspertide hinnangul on tegemist Kariibi regiooni kõige tugevama ja dünaamilisema majandusruumiga.[44]

Kui ajalooliselt rajanes saarte majandus suhkruroo kasvatamisel ja rummi tootmisel, siis praegu on selle nurgakivid energeetika, rasketööstus, toiduainetööstus ja turism.

Tööstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Energeetika ja keemiatööstus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nafta rafineerimistehas Pointe-à-Pierre'is.

Trinidadi ja Tobago majanduse üks põhialuseid on energeetikasektor, mis andis 2010. aastal 44% riigi sisemajanduse kogutoodangust, 83% eksporditulust ja 58% avaliku sektori tuludest. Energeetikasektorist moodustas 48% nafta ja maagaasi kaevandamine ning tootmine, 24% naftakeemiatoodete valmistamine, 15% kaevandatud toorme rafineerimine ja 13% energeetikateenused. Vaatamata energeetika olulisusele riigi majanduses töötas seal ainult 3% kogu tööjõust.[45]

Energeetikasektoris leidub nii riiklikke kui ka erafirmasid, nii kodu- kui ka välismaist kapitali. Suurim riiklik nafta- ja gaasitööstusettevõte on Petrotrin, mis andis 2010. aastal 40% riigi naftatoodangust. Ülejäänud 60% jagunes erafirmade vahel, millest kolm suurimat on välismaised ettevõtted BP Trinidad and Tobago, Repsol ja BHP Billiton. Alates 1980. aastatest on naftatoodang järjekindlalt vähenenud, kuid 2000. aastate algusest on kiirelt kasvanud maagaasi tootmine. 58% kaevandatud gaasist eksporditakse veeldatud maagaasina. Gaasitööstuses domineerivad samuti kolm välismaist ettevõtet – BP Trinidad and Tobago, British Gas ja EOG Resources Trinidad. Veeldatud maagaasi tootmises on monopoolne seisund ühisettevõttel Atlantic LNG.[45]

2011. aastal tootis Trinidad ja Tobago hinnanguliselt päevas 135 000 barrelit naftat, olles sellega maailma riikide seas 46. kohal. 2010. aasta seisuga ulatus riigi maagaasitoodang 42,46 miljardi m³, olles sellega maailma riikide seas 25. kohal.[1]

Nafta- ja gaasitööstuse kõrval on olulisel kohal ka loodusliku asfaldi kaevandamine ja tootmine. Riigis asub maailma suurim asfaldijärv, mille pindala on umbes 40 hektarit. Asfaldi tootmisega tegeleb seal firma Lake Asphalt of Trinidad and Tobago.

Põllumajandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooliselt oli Trinidad ja Tobago majanduse üks aluseid suhkruroog, millest toodeti nii suhkrut kui ka rummi. Põllumajanduse osakaal riigi majandusest on olnud pidevas languses. 2007. aasta andmetel moodustas põllumajandussektor veel vaid 0,3% riigi sisemajanduse kogutoodangust ja selles oli hõivatud kõigest 3,8% tööjõust.[1] Peamiselt kasvatatakse endiselt suhkruroogu, kakaoube ja tsitrusvilju, mida eksporditakse nii põllumajandusliku toodanguna kui ka ümbertöödelduna toiduainetööstuse produktideks. Olulisel kohal on ka kohvioa-, teravilja-, juurvilja- ja lillekasvatus.

Väliskaubandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago peamised ekspordiallikad on nafta, maagaas, nende kõrvalproduktid ning keemiatööstuse tooted. Maagaasi eksporditi 2010. aastal 20,38 miljardit m³ (valdav osa veeldatud maagaasina), millega oldi maagaasi eksportivate riikide edetabelis 16. kohal. Toornaftat eksporditi 2009. aasta andmetel 55 240 barrelit päevas, millega oldi riikide seas 45. kohal. Naftakeemiatooteid toodeti 2008. aasta andmetel 165 100 barrelit päevas ja sellest eksporditi 148 600 barrelit päevas, mis asetas Trinidadi ja Tobago maailma riikide seas 38. kohale.[1]

Muude ekspordiallikate seas on olulisel kohal terasetooted, joogid, teraviljatooted, suhkur, kakao, kohv, juurviljad ja lilled.

Impordis domineerivad mineraalkütused, tehnilised määrdeained, masinad, transpordiseadmed, toidukaubad, kemikaalid ja elusloomad.[1]

Trinidadi ja Tobago peamine kaubanduspartner on Ameerika Ühendriigid (2011 – 43,6% ekspordist, 32,8% impordist). Ekspordis järgnevad Ameerika Ühendriikidele Hispaania (5,1%), Lõuna-Korea (4,8%) ja Jamaica (4,6%). Impordis on tähtsamad partnerid lisaks Ameerika Ühendriikidele Brasiilia (10,7%), Venemaa (6,2%), Gabon (5,7%), Kanada (5,1%) ja Hiina (4,2%).[1]

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Turism on üks Trinidadi ja Tobago majanduse aluseid, kuigi selle osakaal majandusest ei ole sama suur kui paljudes teistes Kariibi mere piirkonna riikides. Riiki külastanud inimeste arv oli aastaid pidevas kasvus, jõudes 2005. aastal 463 190 inimeseni aastas. Pärast seda on turistide arv hakanud vähehaaval, kuid järjekindlalt langema. 2010. aastal külastas riiki veel vaid 387 559 inimest.[46]

Viimasel kümnendil on üha olulisemaks muutunud ökoturism, mille levikut soodustab saarte omapärane ja mitmekesine elusloodus. Trinidad ja Tobago on ka hinnatud piirkond rannapuhkuse veetmiseks, enamik kuurorte ja rannahotelle koos suurte liivarandadega asub Trinidadi saare põhjaosas.

Kultuurituristid külastavad meelsasti paastuaja eel veebruari lõpus või märtsi alguses toimuvat karnevali. Riigi pealinnas Port of Spainis on lisaks Rahvusmuuseumile veel mitmeid muuseume ja kunstigaleriisid.

Rahandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago rahaühik on Trinidadi ja Tobago dollar, mis võeti käibele 1964. aastal. Kuni 1993. aastani oli dollari kurss riiklikult fikseeritud, pärast seda on vahetuskurss olnud ujuv.[44] 7. aprillil 2013 võrdus 1 Trinidadi ja Tobago dollar 0,15577 USA dollariga.[47]

Trinidadi ja Tobago aastane inflatsioon oli detsembris 2012 7,17%. Perioodil 19572012 on riigi keskmine aastane inflatsioon olnud 7,57%. Rekordilise taseme saavutas see mais 1974, tõustes 24,50%.[48]

Riigi avaliku sektori võlakoorem ulatus 2012. aasta hinnangutel 46,6% sisemajanduse kogutoodangust, mis paigutas Trinidadi ja Tobago maailma riikide seas 74. kohale. Riigi keskmine maksukoormus oli 32,3% sisemajanduse kogutoodangust. Riigieelarvet iseloomustab kerge puudujääk, mis moodustas 2012. aastal 2,7% sisemajanduse kogutoodangust.[1]

Pangandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta seisuga tegutses Trinidadis ja Tobagos 8 panka, millel oli kokku üle 100 kontori. Finantsasutuste varad moodustasid 41 miljardit USA dollarit, sealhulgas kommertspankade varad 16 miljardit USA dollarit.[44]

Riigi pangandussüsteemi üle teostab järelevalvet Trinidadi ja Tobago Keskpank, mis tegutseb 1986. aastal vastu võetud seaduse alusel. Sama seadus kehtestas riigis ka hoiuste tagamise süsteemi, mille kohaselt kuuluvad kommertspanga maksejõuetuse korral hüvitamisele hoiused kuni 75 000 Trinidadi ja Tobago dollarini.[44]

Transport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi raudteede kaart 1925. aastast.

Trinidadi ja Tobago transpordivõrk on samuti Kariibi mere maade üks arenenumaid.

Maismaatranspordi aluseks on maanteedevõrk. 2000. aasta andmetel oli riigis 8320 km autoteid, neist 4252 km kõva kattega.[1] Ühistransport on Trinidadi ja Tobago saartel korraldatud busside, minibusside ja taksodega. Saarte bussiliine haldab 1. mail 1965 asutatud riigiettevõte Public Transport Service Corporation.[49]

Trinidadi saare raudteed ei ole enam kasutusel. Reisijatevedu raudteel lõppes 1968. aastal, hiljem lõpetati ka kaubaveod. Aastal 2008 avaldati kava rajada liiklusummikute vähendamiseks kaks uut raudteeliini, kuid need ei realiseerunud ja kogu projekt tühistati septembris 2010.[50][51]

Piarco rahvusvaheline lennujaam

Õhutranspordi jaoks on riiki rajatud 5 lennujaama, neist 2 kõva kattega maandumisradadega.[1] Riigi tähtsaim lennujaam on Trinidadi saarel Piarco linnas asuv Piarco rahvusvaheline lennujaam, mis avati 8. jaanuaril 1931. Lennujaamas on kaks terminali, lõuna- ja põhjaterminal. Uuem põhjaterminal rajati 2001. aastal, vanem lõunaterminal renoveeriti tervikuna 2009. aastal. Lennujaama pindala on 680 hektarit ja selle maandumisraja pikkus on 3200 m.[52] Lennujaama kasutab oma baasina 2006. aastal asutatud Trinidadi ja Tobago rahvuslik lennukompanii Caribbean Airlines, mille aktsiate enamuse kuulub Trinidadi ja Tobago valitsusele ning mis pakub ühendusi Ameerika Ühendriikide, Kanada ja mitmete Lõuna-Ameerika riikidega. 2010. aastal omandas Trinidadi ja Tobago valitsus ka Jamaica rahvusliku lennukompanii Air Jamaica, mille liine asus alates 26. maist 2011 teenindama samuti Caribbean Airlines.[53]

Riigi suurimad sadamad on Point Fortin, Point Lisas, Port of Spain ja Scarborough. Kuigi saareriigina on Trinidadi ja Tobago jaoks oluline meretransport, kuulus riigi kaubalaevastikku 2010. aasta seisuga vaid 4 kodumaal registreeritud laeva; veel 2 laeva oli registreeritud välisriikides.[1] Regulaarne praamlaevaühendus toimib Trinidadi sadama Port of Spaini ja Tobago sadama Scarborough' vahel. Jaanuarist 2008 on võimalik Port of Spaini ja San Fernando vahel liikumiseks kasutada veetaksosid[54].

Nafta ja maagaasi transpordiks Trinidadi ja Tobago sadamatesse kasutatakse torujuhtmeid. 2010. aastal oli riigis 671 km gaasitorusid ja 334 km naftatorusid.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanimad jäljed inimtegevusest Trinidadil ulatuvad 7000 aasta taha, lubades seda saart pidada vanimaks inimasustusega piirkonnaks Antillide saarestikus.[55] Enne eurooplaste tulekut asustasid saari indiaanlased: esmalt Lõuna-Ameerika maismaalt, Orinoco jõe suudmealalt umbes aastal 250 eKr saartele saabunud keraamikat tundvad hõimud, kes sealt hiljem teistele saartele edasi liikusid; hiljem vahetusid kultuurid mõnesaja-aastaste intervallidega.

Vahetult enne eurooplaste saabumist saari asustanud, aravaki ja kariibi keeli kõnelenud hõimud jõudsid sinna ilmselt 14. sajandi alguses. Neist leidub saartel jälgi kuni 18. sajandi lõpuni, kuid seejärel assimileerusid nad lõplikult muude elanikkonna rühmadega.

Trinidadi ja Tobago hilisemat ajalugu on periodiseeritud enamasti Trinidadi saare poliitilis-administratiivse kuuluvuse põhjal: Hispaania periood (14981797), Suurbritannia periood (17971962) ja iseseisvuse aeg (alates 1962. aastast).

Hispaania periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saarte avastaja Christoph Kolumbus.

Trinidadi ja Tobago elanike esimene kokkupuude eurooplastega leidis aset 1498. aastal. 31. juulil jõudis Trinidadi vetesse oma kolmandal avastusretkel Christoph Kolumbuse laevastik, kuhu kuulusid kolm väikest laeva – karakk Santa María ning karavellid El Correo ja La Vaquenas. Kolumbus oli lubanud nimetada maa, kuhu ta jõuab, Püha Kolmainsuse auks ja nii sai Trinidadi saar oma nime. Selle otsuse õigsust kinnitava märgina näis asjaolu, et esimene looduslik objekt, mida meremehed laevadelt märkasid, oli kolmetipuline künkaahelik saare lõunaosas. Nad randusid järgmise päeva, 1. augusti hommikul tänapäeva Point Erini lähistel. Inimasustust märkasid hispaanlased alles 2. augustil piki lõunarannikut seilates. Kolumbuse ekspeditsioon viibis Trinidadi ümbruse vetes ja saartel kuni 13. augustini.

Kolonisaatorite andmetel olid saared sel ajal tiheda asustusega. Hispaanlased eristasid rahulikke indiaanlasi ehk aravakke ja sõjakaid indiaanlasi ehk kariibe. Kuigi 1510. aasta andmetel oli Trinidad asustatud ainult või peamiselt aravakkidega, sundis orjade puudus piirkonnas kuulutama ka sealseid elanikke 1511. aastal kariibideks, mis andis orjakaupmeestele vabad käed nende püüdmiseks. Hispaanlaste püsiasustust saartel sel ajal veel ei olnud.

1530. aastal sai Antonio Sedeño õiguse Trinidadi ja Tobago koloniseerimiseks. Tema püüdis esimesena 1532. aastal Trinidadile kolooniat rajada, kuid sai indiaanlastelt lüüa. Kuna tal ei õnnestunud uusi asunikke saartele meelitada, loobus ta 1534. aastal talle neli aastat varem antud õigusest. 1553. aastal sai saare asustamiseks õiguse Juan Sedeño, kuid tema isegi ei kasutanud oma õigust. Esimese teadaoleva koloonia rajas 1569. aastal Juan Troche Ponce de León ja see asus tõenäoliselt kaasaegse Laventille'i lähistel. See hüljati juba järgmisel aastal. Alaline asustus tekkis alles 1592. aastal kui Antonio de Berrio rajas San José de Oruña koloonia. Tänapäeval kannab see Saint Josephi nime ning on riigi vanim linn.

Tobago jäi veel pikalt asustamata. Seegi saar sai oma tänase nime hispaanlastelt, ilmselt seal rohkelt kasvanud tubakataime järgi. Esimese tõsisema katse saare asustamiseks tegid hispaanlased 1614. aastal, kuid see ebaõnnestus ja edaspidi haarasid initsiatiivi teiste riikide kolonistid[56]. 17. sajandil püüdsid Tobagot koloniseerida Holland, Kuramaa, Inglismaa ja Prantsusmaa. Esimesena ja kõige kauem suutsid saart enda valduses hoida hollandlased (16281637, 16541666, 16671672, 16741677, 16781684).[57] Hollandlased nimetasid saart Nieuw Walchereniks. Nende esimese koloonia Fort Flushingi hävitasid 1637. aastal hispaanlased, hilisematel aastatel tuli neil võidelda inglaste rünnakutega.[56]

Kuramaalased üritasid saart koloniseerida alates 1637. aastast, kuid esimese püsiva koloonia suutsid Tobagole rajada alles 1654. aastal. Kuramaalased saabusid 80 perekonna ja 149 sõduriga. Nad nimetasid saare ümber Uus-Kuramaaks ja rajasid Jakobstadti asunduse, mis sai koloonia keskuseks. Viis aastat jagasid nad kontrolli saare üle hollandlastega, kuid Euroopas toimuv sõjategevus takistas neil uusi koloniste juurde tuua ning 1659 loovutasid kuramaalased oma koloonia kiirelt kasvavale hollandlaste kolooniale.[56] Kuramaalased pöördusid saarele tagasi 1680. aastal ja nende koloonia püsis 10 aastat. Isegi pärast Tobagolt lahkumist 1690 pidas Kuramaa hertsogiriik seda oma seaduslikuks valduseks ja nimetas kuni hertsogiriigi likvideerimiseni 1795. aastal sinna ametisse titulaarseid kubernere.[57]

Inglismaa võimu all oli saar osaliselt või täielikult aastatel 16391640, 1666, 16721674 ja alates 1762. aastast. Prantsusmaa kontrollis Tobagot aastatel 16661667, 16771678 ja 17481749. 1732. aastal püüdsid saare põhjarannikul kanda kinnitada isegi Rootsi kolonistid, kuid said kohalikelt indiaanlastelt lüüa. 18. sajandi esimesel poolel oli 1684. aastal Aix-la-Chapelle'i rahuga neutraalseks territooriumiks kuulutatud saar valdavalt eurooplaste poolt asustamata.[57]

Samal ajal püsis Trinidadil stabiilselt Hispaania võim. 1717. aastal liideti saar Uus-Granada asekuningriigiga. Perioodil, mil Uus-Granada asekuningriik oli likvideeritud (17241739), allus Trinidad Santo Domingos resideerinud kindralkubernerile. Trinidadi viimane kuberner José María Chacón meelitas saartele revolutsioonide eest põgenenud prantslasi ja haitilasi, pannes aluse prantsuse mõjudele Trinidadi ja Tobago kultuuris.

Kristluse leviku seisukohalt oli oluline Hispaania katoliiklike ordude tegevus, kelle misjonärid saabusid saartele koos ilmalike kolonistidega. 1687. aastast määrati saarte misjoni eest vastutama kaputsiinide ordu, 1713. aastal võtsid nende rolli üle diötsöösivaimulikud. Kuna misjonäre nappis, siis oli saarteelanike pöördumine ristiusku aeglane ja nende vaimulike vajaduste rahuldamine viletsal tasemel. Misjonäride ja indiaanlaste vahel tekkis ka konflikte, nii on tuntud 1. detsembril 1699 aset leidnud Arena veresaun, kus indiaanlased tapsid oma preestrid, rüvetasid kiriku ja ründasid piirkonnas viibinud kuberneri.

Kõige laastavamalt mõjus põliselanikkonnale hispaanlaste kehtestatud majanduslik-õiguslik süsteem, mis on tuntud encomienda nime all ja mis muutis indiaanlased sisuliselt sunnitöölisteks. Rasketesse tingimustesse sunnitud indiaanlaste suremus oli kõrge, ellujäänud aga assimileerusid kasvavas tempos teiste etniliste rühmadega. 1777. aasta rahvaloenduse andmetel oli alles veel ainult 2000 aravaki indiaanlast, 1797. aastaks vähenes nende arv aga veel tuhande võrra.

Suurbritannia periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania viimane kuberner Trinidadil José María Chacón.

Esimesena läks Suurbritannia võimu alla Tobago saar. Britid kuulutasid selle oma valduseks 1762. aastal ja 10. novembril 1763 Seitsmeaastase sõja lõpetanud Pariisi rahuga tunnistas Prantsusmaa ametlikult Tobago kuulumist Suurbritanniale. 1764. aastal sai sellest uus Briti koloonia. Ameerika iseseisvussõja ja Napoleoni sõdade ajal läks saar veel kahel korral Prantsusmaa valdusesse (17811793, 18011803), kuid 30. juunil 1803 sai Tobagost taas Briti valdus, milleks see jäi kuni Trinidadi ja Tobago iseseisvumiseni 1962. aastal.[57] Ametlikult kinnitati Tobago staatus Briti kolooniana 1814. aastal Pariisi rahuga.

Trinidad püsis Hispaania valduses 1797. aastani. 18. veebruaril 1797 saabus Trinidadi rannikule 18 laevast koosnenud Briti sõjalaevastik Sir Ralph Abercromby juhtimisel. Hispaania viimane kuberner José María Chacón mõistis, et tema ressursid ei ole piisavad inglastele vastupanu osutamiseks ja alistus. Nii sai ka Trinidadist Briti koloonia. Prantsusmaa tunnistas Suurbritannia võimu Trinidadi üle ametlikult 25. märtsil 1802 sõlmitud Amiens'i rahuga.[58]

19. sajandil oli saarte valdav sissetulekuallikas suhkruroo kasvatamine. Kui 1807 keelustas Suurbritannia parlament orjakaubanduse, tekkis saarte istandustes peatselt tõsine tööjõupuudus. Pärast orjuse kaotamist 1833. aastal püüdsid Briti Kariibi mere kolooniad sellest seadusest mööda hiilida, kinnistades endised neegerorjad veel kuueks aastaks õpipoiste staatuses istanduste juurde, kus nad enne orjadena töötasid. See tõi kaasa neegrite rahumeelse protestiliikumise, survet taolise piirangu kaotamiseks avaldasid ka Suurbritannia abolitsionistid. Lõplikult said Trinidadi ja Tobago orjad vabaduse 1. augustil 1838, mil kuue aasta õpipoisistaatuse nõue kaotati.[59] 1. augusti tähistatakse tänapäeval saartel riikliku tähtpäevana – emantsipatsiooni päevana.

Orjanduse kaotamisest tingitud tööjõu nappust asusid plantaatorid leevendama odava tööjõu sisseveoga mujalt maailmast. Esialgu toodi sisse peamiselt hiinlasi ja Lääne-Aafrika neegreid. 19. sajandi keskel tulid nende asemele indialased. Esimesed india töölised saabusid saartele 30. mail 1845. Lisaks emigreerus Trinidadile ja Tobagole mitmeid vabastatud neegerorje teistest Väikestes Antillides asunud koloniaalvaldustest.

19. sajandi teisel poolel muutus suhkruroo kasvatamise asemel üha olulisemaks kakao kasvatamine. Selle laiendamiseks soodustati kakaooa kasvatamises kogenud Venezuela talunike ja plantaatorite immigratsiooni, mis suurendas taas saarte kultuurilist ja keelelist mitmekesisust. Suhted erinevate etniliste gruppide vahel olid üsna pingelised, võimendudes eriti majanduslanguse perioodidel. Kõige verisem sündmus oli 30. oktoobril 1884 San Fernando linnas aset leidnud Hosay' veresaun, kus Briti sõdurid avasid tule meelt avaldanud india tööliste pihta, tappes eri andmetel 9–22 inimest[60].

Nafta puurimist alustasid edukalt 1857. aastal Trinidadi saarel La Brea linna lähistel ameeriklased. Laialdasem nafta ammutamine algas alles 50 aastat hiljem, 1907. aastal. Siis rajati ka puurkaevude haldamiseks ja tooraine transportimiseks vajalik taristu. 1910. aastal oli saavutatud toodang 47 000 barrelit päevas ja edaspidi kasvas see aasta aastalt.

1. jaanuaril 1889 moodustati Trinidadi koloonia ja Tobago koloonia ühendamisel Trinidadi ja Tobago koloonia, mille esimeseks kuberneriks sai senine Trinidadi kuberner Sir William Robinson.[61]

Oma esinduskogu ei olnud koloonial kuni 1925. aastani. Sel aastal moodustati esimene seadusandlik nõukogu, mille 13 liikmest 7 valiti vabadel valimistel ja 6 nimetas ametisse kuberner. Valimistel kehtisid varanduslikud piirangud ja naiste valimisiga oli meeste valimiseast oluliselt kõrgem. Esimesed valimised, kus kõik kodanikud said osaleda võrdsetel alustel, toimusid 1946. aastal.

Saarte enesemääramisliikumise juured olid Teise maailmasõja eelses ametiühinguliikumises. 1937. aasta töölisrahutusi juhtinud Tubal Uriah Butler moodustas 1945. aastal esimese poliitilise partei, mis on tuntud asutaja nime järgi Butleri parteina. See võitis 1950. aastal toimunud üldvalimised, mille järel nimetati ametisse ka koloonia esimene peaminister. Butlerit peeti liiga radikaalseks poliitikuks, seetõttu valiti esimeseks peaministriks Albert Gomes.

1955. aastal asutas ajaloolane ja poliitik Eric Williams uue erakonna Rahva Rahvusliikumine, mis on üks kahest Trinidadi ja Tobago põhilisest erakonnast tänase päevani. See erakond võitis 1956. aasta parlamendivalimised, juhatades sisse Trinidadi ja Tobago iseseisvumisele viinud perioodi.

Iseseisvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurbritannia püüdis 1958. aastal moodustada oma Lääne-India kolooniatest iseseisva föderaalriigi Lääne-India Föderatsiooni nime all, kuid föderatsiooni täpses struktuuris ei suudetud kokku leppida ja peatselt lahkus föderatsioonist Jamaica. Trinidadi ja Tobago peaminister Eric Williams keeldus seejärel suurendamast oma riigi sissemakseid föderatsiooni eelarvesse ja mais 1962 saadeti föderatsioon laiali.

31. augustil 1962 kuulutas Trinidad ja Tobago ennast iseseisvaks eraldi riigina. Valitsusjuhina jätkas Eric Williams, riigipeaks jäi Suurbritannia kuninganna Elizabeth II, keda kohapeal esindas kindralkuberner. 1. augustil 1976 kuulutati välja vabariik ja sama aasta 24. septembril valiti riigi esimeseks presidendiks saarte viimane kindralkuberner Sir Ellis Clarke.

1960.–1990. aastateni andsid saareriigi poliitilises elus tooni mitmed äärmusliikumised ja rahvustevahelised pinged. 1960. aastate lõpus kujunes väga tugevaks neegrite ülemvõimu taotlev Black Power liikumine. Nende korraldatud marsid ja meeleavaldused sundisid valitsust 1970. aastal välja kuulutama erakorralise seisukorra. Vahistati liikumise 15 juhti, kuid see tõi omakorda kaasa liikumist toetanud sõdurite mässu. Tänu rannavalve lojaalsusele õnnestus viis päeva kestnud mäss siiski maha suruda.

1981. aastal suri 25 aastat peaministri ametis olnud Eric Williams, kuid tema Rahva Rahvusliikumine suutis veel viieks aastaks võimule jääda. 1986. aasta parlamendivalimised võitis Arthur Robinsoni Taastamise Rahvusliit, mis püüdis ühendada india ja aafrika päritolu trinidadlasi ühtseks poliitiliseks blokiks. Robinsoni peamiselt neegreid soosiv poliitika viis peatselt koalitsiooni lõhenemiseni ja indialaste esindajate lahkumiseni koalitsioonist 1988. aastal. Indialasest ametiühingujuht Basdeo Panday asutas uue erakonna Ühinenud Rahvuskongress, millest kujunes edaspidi Rahva Rahvusliikumise kõrval riigi teine peamine partei.

Juulis 1990 viis äärmuslik neegermuslimite rühmitus Jamaat al Muslimeen läbi riigipöördekatse. Relvastatud isikud hõivasid parlamendihoone ning võtsid peaministri ja parlamendiliikmed pantvangi. Pärast viis päeva kestnud vastasseisu kaitsejõudude ja politseiga andsid mässulised alla. Valitsus amnesteeris hiljem kõik 114 riigipöördekatses osalenut ja valitsuse otsus sai ka kohtu heakskiidu.

Kõik need sündmused viisid 1991. aasta parlamendivalimistel Taastamise Rahvusliidu lüüasaamiseni ja Rahva Rahvusliikumise võimule naasmiseni. Alates sellest ajast on vaheldumisi võimul olnud Rahva Rahvusliikumine ja Ühinenud Rahvuskongress; viimase esindaja Kamla Persad-Bissessar on peaminister alates 2010. aastast. Kuigi mõlemad erakonnad võib poliitilisel spektril liigitada vasaktsentristlikuks, on mõlemad ellu viinud liberaalset majanduspoliitikat ja püüdnud meelitada riiki välisinvesteeringuid.

Riigis on tõsiseks probleemiks kuritegevus, eriti relvastatud kuritegevus (s.h narkokaubandus), mis sundis valitsust 2011. aastal taas välja kuulutama lühiajaliselt erakorralise seisukorra ja kaasama kaitsejõud võitlusesse relvastatud kurjategijatega. Ka Jamaat al Muslimeen kujutab endiselt ohtu riigi poliitilisele stabiilsusele.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago kirjaoskuse tase on 98,6%, mis on üks kõrgemaid maailmas.[44]

Riigi haridussüsteemi esimene aste on lasteaed ehk eelkool, kuhu lapsed pannakse tavaliselt 2,5 aasta vanuses. See haridusaste ei ole kohustuslik, kuid põhikooli minekuks peavad lapsed olema ühel või teisel viisil omandanud lugemis- ja kirjutamisoskuse. 5-aastasena suunduvad lapsed põhikooli, mis kestab 7 aastat. Põhikool on ainus kohustuslik haridusaste. Põhikooli lõpus toimub riiklik tasemeeksam, mille alusel määratakse õpilase tasemele vastav keskkool. Keskkool kestab 5 aastat.

Põhi- ja keskharidus riiklikes koolides on kõigile tasuta, kuid leidub ka tasulisi erakoole. 1994. aastast tegutseb riigis ka 2 erakooli, mille õppekava vastab Ameerika Ühendriikide ja Kanada standarditele. Keskhariduses on hõivatud umbes 70% 12–15-aastastest lastest, enamik teisi selle vanuserühma lapsi õpib kutseõppeasutustes.[44]

Keskkooli lõpul sooritavad õpilased piirkondliku Kariibi Eksaminõukogu kinnitatud lõpueksamid, mille tulemusel väljastatakse neile ühtne Kariibi keskharidustunnistus. See võimaldab neil jätkata haridusteed teiste Kariibi mere riikide, Ameerika Ühendriikide, Kanada või Suurbritannia ülikoolides. Paremad õpilased võivad jääda keskkooli veel kaheks aastaks ja sooritada seejärel kõrgema taseme lõpueksamid.[44]

Bakalaureuseõpe Trinidadi ja Tobago kõrgkoolides on tasuta, valitsus rahastab ka teatud osa magistriõppe programmidest. Riigis tegutsevad Lääne-India Ülikool (asutatud 1948, hõlmab 18 ingliskeelset Kariibi mere piirkonna riiki ja territooriumit), Trinidadi ja Tobago Ülikool (asutatud 2004), Lõuna-Kariibi Ülikool (asutatud 1927, adventistidele kuuluv eraülikool) ning Trinidadi ja Tobago Teaduse, Tehnika ja Rakendusteaduste Kolledž (asutatud 2000), samuti mitmed väiksemad kohalikul tasandil akrediteeritud õppeasutused.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu on kirev Trinidadi ja Tobago rahvastik, nii kujutab ka sealne kultuur endast mitmete kultuuride ja traditsioonide sünteesi. Kõige enam on viimasel kahel sajandil kohalikule kultuurile mõju avaldanud endine emamaa Suurbritannia ja peamine kaubanduspartner Ameerika Ühendriigid, kus elab ka arvukas trinidadlaste kogukond. Varasemad mõjud pärinevad peamiselt Aafrika kultuuridest, mille tõid endaga kaasa neegerorjad, ja prantsuse plantaatoritega 18. sajandil saartele jõudnud katoliiklikust prantsuse koloniaalkultuurist. Oma jälje on jätnud ka india päritolu inimeste sissevool.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidad ja Tobago on kalüpsomuusika sünnimaa. Kalüpso on stiililt lähedane reggae-muusikale ja põhineb aafriklastest orjade laulutraditsioonidel. Teine muusikastiil, mis saartelt pärineb, on soca. Soca põhineb kalüpsomuusikal, kuid sellele on lisandunud tugevad india muusika mõjud, näiteks kasutatakse mitmeid india pille nagu dholak, dhantal ja tabla.

Mõlemad muusikastiilid kasutavad Trinidadi ja Tobago päritolu pilli, terastrummi, mida tuntakse steel pani nime all. See instrument võeti algsel kujul kasutusele 1930. aastatel ning saarte elanikud ise väidavad uhkustundega, et see on ainus 20. sajandil leiutatud akustiline pill. Tänapäeval on need enamasti naftavaatidest valmistatud instrumendid, millel mängitakse bambusest pulkadega.[62][63] Steel panil musitseerivaid kollektiive nimetatakse terasbändideks (steel band). 1995. aastal moodustati Trinidadi ja Tobago Kaitsejõudude terasorkester (Trinidad and Tobago Defence Force Steel Orchestra), mis on ainus steel pani kasutav sõjaväeorkester maailmas.[64]

Riigi pealinnast Port of Spainist oli pärit Suurbritannias Ladina-Ameerika muusika viljelemisega kuulsust kogunud Edmundo Ros.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago kirjanikud on pälvinud rahvusvahelise tunnustuse, neist kahe – Vidiadhar Surajprasad Naipauli ja Derek Walcotti – loomingut on hinnatud Nobeli kirjandusauhinna vääriliseks. Naipaul, kes on nii Bookeri auhinna (1971) kui ka Nobeli auhinna (2001) laureaat, on elanud pikki aastaid Suurbritannias, kuid tema teoste tegevus toimub valdavalt Trinidadil. Walcott, kes sai Nobeli auhinna 1992. aastal, sündis küll Saint Lucial, ent on alates 1953. aastast elanud peamiselt Trinidadis ja Tobagos, olles ühtlasi teatri Trinidad Theatre Workshop asutaja ja juhatuse liige.

Trinidadi ja Tobago kirjanikest väärib veel mainimist Cyril James, eelkõige trotskistlik teoreetik, kes avaldas poliitiliste tekstide kõrval ka jutustusi, näidendeid ja esseistikat. Tuntud kirjanik on ka Vidiadhar Naipauli noorem vend Shiva Naipaul, kes samuti elas ja kirjutas peamiselt Suurbritannias.

Teatri- ja filmikunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikides õppinud tantsija ja koreograaf Beryl McBurnie rajas 1948. aastal saareriigi esimese rahvatantsuteatri, mis sai nimeks Väike-Kariibi Teater. Teater asus riigi pealinnas Port of Spainis, selle esimesele hoonele pani nurgakivi ameerika laulja Paul Robeson.

Mitmete kohalike ja lääne autorite loomingut on lavale toonud 1959. aastal luuletaja Derek Walcotti algatusel asutatud Trinidad Theatre Workshop.

Trinidadi päritolu teatriinimestest on rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Geoffrey Holder ja Heather Headley, kes on mõlemad võitnud Tony auhinna. Holder on silma paistnud ka filminäitlejana, Headley aga lauljana. Mõlema karjäär on kulgenud peamiselt Ameerika Ühendriikides.

Rahvakultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hetk Trinidadi karnevalilt

Riigi kultuurielu peamiseks sündmuseks võib pidada iga-aastast Trinidadi karnevali. Selle traditsiooni juured on Ida-Aafrika rituaalides, mille neegerorjad endaga Trinidadile ja Tobagole kaasa tõid, kuid sellele on tugevat mõju avaldanud 18. sajandi teisel poolel saarele jõudnud katoliiklik prantsuse koloniaalkultuur. Karneval toimub veebruari lõpus – märtsi alguses, enne Suurt Paastu. Sellega käivad kaasas maskeraad, tantsud, pidutsemine tänavatel ja kohalike ansamblite võistlused. Iga-aastane karneval on toimunud alates orjuse kaotamisest 1838. aastal. Vaid Teise maailmasõja aastatel jäeti karneval julgeolekukaalutlustel korraldamata.[65][66]

Ülestõusmispühade nädala teisipäeval korraldatakse Tobago saarel Buccoo külas kitsede võiduajamist. See on küllaltki uus traditsioon, mille algatas 1925. aastal Barbadoselt pärit Samuel Callender. Rikaste seas olid sel ajal populaarsed hobuste võiduajamised, mida vaesed ei saanud endale lubada ja nii pakkuski Callender välja vaesemale elanikkonnale võimaluse asendada hobused kitsedega. Hobuste võiduajamised toimusid lihavõttenädala esmaspäeval ja kitsede võistlus kohe järgmisel päeval. Tänapäeval kasutatakse võistlustel spetsiaalselt koolitatud ja treenitud võistluskitsi.[67]

Toidukultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago rahvusköök põhineb kreooli, india ja hiina köögi traditsioonidel. Kreooli roogadest on enim levinud callaloo, makaronitoidud ja punased oad; india köögist on üle võetud karrikaste. Vaatamata hiina päritolu elanike vähesele osakaalule on hiina köök saartel laialt levinud.

Trinidadi ja Tobago rahvustoit on callaloo supp, mille peamine koostisosa on rebashein, harilik taro või kollavõhk (kõiki neid taimi tuntakse kreooli köögis üldnimetuse callaloo või kallaloo all). Lisanditena kasutatakse selles roas sealiha, krabiliha ja teravat tšillipipra kastet.

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidadi ja Tobago populaarseimad spordialad on kriket, jalgpall ja netball.

Kriketit mängitakse kõikjal Kariibi regiooni riikides. Rahvusvahelistel test kriketi, ühe päeva kriketi ja Twenty20 kriketi võistlustel osalevad Trinidadi ja Tobago mängijad Lääne-India kriketikoondise koosseisus. Sinna kuuluvad 15 inglise keelt kõneleva Kariibi riigi parimad mängijad. Saareriigil on olemas ka rahvuslik kriketikoondis, mis osaleb Kariibi regiooni sisestel kriketivõistlustel. 2007. aastal korraldas Trinidad ja Tobago koos teiste Kariibi riikidega kriketi maailma karikavõistlused. Saareriigi viimaste aastakümnete kuulsaim kriketimängija on Brian Lara, kes lõpetas oma rahvusvahelise karjääri 2007. aastal. Kriketimaailmas tunti teda hüüdnime all "Port of Spaini prints".

Trinidadi ja Tobago suurim jalgpallistaadion, Hasley Crawfordi staadion Port of Spainis.

Trinidadi ja Tobago jalgpallikoondis pääses 2006. aastal esmakordselt jalgpalli maailmameistrivõistlustele, olles võitnud 16. novembril 2005 toimunud kvalifikatsioonimängu Bahreini vastu. Selle saavutusega läks Trinidad ja Tobago jalgpalli ajalukku rahvaarvu poolest väikseima riigina, kes on maailmameistrivõistlustele kvalifitseerunud. Jalgpallikoondise treener oli sel ajal hollandlane Leo Beenhakker ja kapteniks Tobago saarelt pärit Dwight Yorke. Varem on Trinidad ja Tobago olnud maailmameistrivõistlustele kvalifitseerumisele lähedal 1974. aastal (kaotas Haitile) ja 1990. aastal (kaotas Ameerika Ühendriikidele).[68]

Trinidadi ja Tobago jalgpalli esiliiga kannab nime TT Pro League ning see asutati 1999. aastal eesmärgiga tugevdada rahvuslikku jalgpallikoondist ja aidata kaasa klubijalgpalli arengule riigis. Liigasse kuulub alates selle asutamisest 8 jalgpalliklubi. Viimaste kümnendite kuulsaim jalgpallur on eespool mainitud Dwight Yorke, kes mängis aastatel 19982002 Inglismaa klubis Manchester United FC ja lõpetas professionaalse karjääri 2010. aastal. Rahvuskoondises mängis ta 20 aastat (19892009) ja lõi kokku 19 väravat.

Netballi populaarsus on viimastel aastatel kahanenud. 1979. aastal toimusid Port of Spainis netballi maailmameistrivõistlused, kus Trinidadi ja Tobago naiskond jäi jagama esikohta Austraalia ja Uus-Meremaa naiskondadega.

Muudest meeskondlikest spordialadest harrastatakse professionaalsel tasemel veel ragbit, korvpalli ja pesapalli.

Trinidad ja Tobago olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Trinidad ja Tobago osales esimest korda olümpiamängudel 1948. aastal, veel enne iseseisvumist Suurbritannia võimu alt. Kohalik olümpiakomitee asutati kaks aastat varem, 1946. aastal. Neilt esimestelt suveolümpiamängudelt sai tõstja Rodney Wilkes hõbemedali. Esimese kuldmedali tõi riigile 1976. aastal kergejõustiklane Hasley Crawford, kes võitis meeste 100 m jooksu. Kokku on Trinidadi ja Tobago sportlased aastatel 1948–2012 võitnud 2 kuld-, 5 hõbe- ja 11 pronksmedalit. 2012. aasta suveolümpiamängudel võitsid Trinidadi ja Tobago sportlased 3 pronks- ja 1 kuldmedali. Riigi teise olümpiakulla tõi odaviskaja Keshorn Walcott, kes viskas oda 59,30 m.[69]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 Central America and Caribbean: Trinidad and Tobago CIA: The World Factbook, 26.03.2013. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  2. Carmichael, Gertrude. The History of the West Indian Islands of Trinidad and Tobago, 1498–1900. London, Alvin Redman, 1961, pp. 40–42.
  3. Carmichael, Gertrude. The History of the West Indian Islands of Trinidad and Tobago, 1498–1900. London, Alvin Redman, 1961, p. 52.
  4. 4,0 4,1 4,2 Fourth National Report of Trinidad and Tobago to the Convention on Biological Diversity Government of the Republic of Trinidad and Tobago, 2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  5. Märkus. Saarte pindala on esitatud eri allikates erinevalt. Trinidadi saare pindala kõigub vahemikus 4768–4828 km², Tobago pindala vahemikus 300–303 km². Siin on kasutatud Trinidadi ja Tobago valitsuse aruandes esitatud arve. Vt eelmist viidet.
  6. Trinidad and Tobago Maps of the World. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  7. August Climate History for Port of Spain Myweather2.com. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  8. January Climate History for Port of Spain Myweather2.com. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  9. Country Profile – Trinidad and Tobago Convention on Biological Diversity. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Тринидад и Тобаго Энциклопедия Кругосвет. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  11. Baker, R. E. D.; Dale, W. T. Fungi of Trinidad and Tobago. – Mycological Papers, Vol. 33 (1951), pp. 1–121.
  12. Dennis, R.W.G. Fungus Flora of Venezuela and Adjacent Countries. London, Her Majesty's Stationery Office, 1970.
  13. Cybertruffle's Robigalia – Observations of fungi and their associated organisms cybertruffle.org.uk. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  14. Kirk, P. M.; Cannon, P. F.; Minter, D. W.; Stalpers, J. Dictionary of the Fungi. Edn 10. CABI, 2008.
  15. Fungi of Trinidad & Tobago – potential endemics cybertruffle.org.uk. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  16. 16,0 16,1 Trinidad and Tobago Parliament Vaadatud 3. aprillil 2013.
  17. Government Ministries The Government of Trinidad and Tobago. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  18. Supreme Court: Overview The Judiciary of Trinidad and Tobago. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  19. Foreign Policy Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  20. Diplomatic Missions in Trinidad and Tobago Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  21. Trinidad and Tobago Diplomatic Missions Trinidad and Tobago Ministry of Foreign Affairs. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  22. Trinidad ja Tobago reisiinfo Välisministeerium. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  23. Freedom in the World 2006: Trinidad and Tobago Freedom House. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  24. The Economist Intelligence Unit’s index of democracy The Economist, 2007. Vaadatud 3. aprillil 2013.
  25. 25,0 25,1 Freedom in the World 2012: Trinidad and Tobago Freedom House. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  26. Sexual Offences Act Laws of Trinidad and Tobago. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  27. Immigration Act Laws of Trinidad and Tobago. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  28. Jenkin, Matthew. Trinidad and Tobago PM says she will end gay hate Gay Star News, 18.12.2012. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  29. National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Flag National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  30. National Symbols of Trinidad and Tobago: The Coat of Arms National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  31. National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Flower National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  32. National Symbols of Trinidad and Tobago: The National Instrument National Library of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  33. Official Public Holidays 2012–2014 Government of the Republic of Trinidad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  34. Population of T&T at Census Dates (1960–2000) T&T Today. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  35. Census 2011 Central Statistical Office. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  36. "Trinidad and Tobago: largest cities and towns and statistics of their population". Originaali arhiivikoopia seisuga 2013-06-30.  World Gazetteer. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  37. Trinidad ja Tobago. – Eesti Entsüklopeedia, 9 : Sun–Türg. Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996, lk 524.
  38. Ferreira, Jo-Anne Sharon. The Sociolinguistic Situation of Trinidad and Tobago University of the West Indies. Arhiivikoopia. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  39. Perejoan, María Grau; Monera, María Pilar Gea. El Español en Trinidad y Tobago. Centro Virtual Cervantes, 2007. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  40. Secretariat for the Implementation of Spanish The Ministry of Tertiary Education and Skills Training. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  41. 41,0 41,1 National Census Report: Trinidad and Tobago Caricom Capacity Development Programme. Arhiivikoopia. Vaadatud 2. aprillil 2013.
  42. Country Comparison: GDP – Per Capita CIA World Factbook. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  43. Gopie, Rajiv. Are we developed? Trinidad Express, 3.11.2011. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  44. 44,0 44,1 44,2 44,3 44,4 44,5 44,6 Trinidad and Tobago Investment Guide 2011–2012 Citibank. Vaadatud 4. aprillil 2013.
  45. 45,0 45,1 Trinidad and Tobago: Selected Issues IMF Country Report No. 12/128, June 2012. International Monetary Fund. Vaadatud 5. aprillil 2013.
  46. Stopover Arrivals To Each Destination By Months 2002 To December 2010 Trinidad and Tobago Tourism Development Company. Vaadatud 7. aprillil 2013.
  47. TTD – Trinidadian Dollar XE.com. Vaadatud 7. aprillil 2013.
  48. Trinidad and Tobago inflation rate Trading Economics. Vaadatud 7. aprillil 2013.
  49. About Us Public Transport Service Corporation. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  50. Trinidad rapid rail consortium confirmed Railway Gazette International, 14.04.2008. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  51. News in Brief Railway Gazette International, 13.11.2010. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  52. History of Piarco International Airport Airports Authority of Trinidad and Tobago. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  53. About us: History Caribbean Airlines. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  54. Water taxis sail eight times tomorrow Government of the Republic of Trinidad and Tobago, 30.12.2008. Vaadatud 8. aprillil 2013.
  55. Banwari trace in Trinidad – the oldest site in the West Indies The University of the West Indies. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  56. 56,0 56,1 56,2 Ramerini, Marco. Dutch and Courlanders on Tobago: A History of the First Settlements, 1628–1677 Colonial Voyage. Vaadatud 13. aprillil 2013.
  57. 57,0 57,1 57,2 57,3 Trinidad and Tobago World Statesmen.org. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  58. Carmichael, Gertrude. The History of the West Indian Islands of Trinidad and Tobago, 1498–1900. London, Alvin Redman, 1961, pp. 40–42.
  59. Dryden, John. "Pas de Six Ans!" – Seven Slaves & Slavery: Trinidad and Tobago 1777–1838. Port of Spain, 1992, pp. 371–379.
  60. Mohapatra, P. P. "Following Custom"? Representations of Community among Indian Immigrant Labour in the West Indies, 1880–1920. – Coolies, Capital and Colonialism: Studies in Indian Labour History. Cambridge University Press, 2007, p. 182.
  61. Governors of Trinidad and Tobago: Sir William Robinson, 1885–1891 National Library of Trinida and Tobago. Vaadatud 13. aprillil 2013.
  62. About steelpan Tony Guppy. Vaadatud 9. aprillil 2013.
  63. Steel Pans – 20th Century Percussion h2g2.com. Vaadatud 9. aprillil 2013.
  64. Trinidad and Tobago Regiment Government of the Republic of Trinidad and Tobago. Vaadatud 9. aprillil 2013.
  65. Trinidad Carnival Trinidad and Tobago – The True Caribbean. Vaadatud 9. aprillil 2013.
  66. Carnival Around the World: Port of Spain, Trinidad and Tobago Carnaval! Vaadatud 9. aprillil 2013.
  67. Goat Racing History and Culture of Tobago. Vaadatud 9. aprillil 2013.
  68. Blood, Peter Ray. Pulse The Trinidad Guardian, 18.11.2005. Arhiivikoopia. Vaadatud 12. aprillil 2013.
  69. The Olympic Games National Library of Trindad and Tobago. Vaadatud 12. aprillil 2013.

11.0-61.0